Читать книгу Kagu-Aasia - Karin Dean - Страница 7

Kagu-Aasia kohanimede kirjutamisel valitseb suur kirevus. Paljud selle piirkonna teemalised raamatud algavad kohanimedele ja nende kirjutusviisile pühendatud eraldi lõiguga, milles selgitatakse raamatus järgitud põhimõtteid ja latinisatsioonisüsteeme. Põhjus on selles, et paljude paikade nimede puhul levib mitmeid kirjapildivariante, mis varieeruvad üksikutest tähtedest tundmatuseni muutunud sõnadeni.

Segaduse on põhjustanud mitmed asjaolud. Esiteks, paljud Kagu-Aasia riigid – Tai, Laos, Kambodža, Myanmar – ei kasuta ladina tähestikku. Erinevatest kirjasüsteemidest pärit nimede ladina tähestikku panemine võimaldab aga erinevaid kirjaviise. Tais kehtib Tai Kuningliku Instituudi (Royal Institute of Thailand) poolt välja antud Tai kuninglik üldtranskriptsiooni süsteem (Royal Thai General System of Transcription ehk RTGS) – ehk ametlikud eeskirjad, kuidas taikeelseid sõnu ladina tähtedega kirjutada. Teistel seda aga pole. Kambodža ja Laose nimesid pannakse enamasti kirja prantsuspärases ortograafias, ent väga kindlad reeglid puuduvad. Myanmaris on kasutusel inglispärane kirjaviis, mida on 1980. aastate lõpust põhjalikult, ent mitte reeglipäraselt reformitud. Kui kohanimede kirjutamisel võib märgata seaduspärasusi, siis isikunimede kirjutusviis on veelgi ebareeglipärasem. Isegi Tai isikunimedes, eriti aga kuningate nimedes, on sageli erandeid, seda vaatamata eksisteerivale süsteemile.

Teiseks, paljud rahvusvahelised infokanalid, nagu meedia ja kaardifirmad, eeldavad ekslikult, et levinumad kohanimed peavadki olema mugandatud inglise keelde, ning lisavad segadust Kagu-Aasia nimede ingliskeelsete variantide levitamisel. Kolmandaks suurendab segadust see, et ka väljaspool Kagu-Aasia riike on loodud kohalike nimede tavaümberkirjutamise süsteeme. Tekkinud on olukord, milles näiteks prantslaste süsteemi järgi on Laose iidse kuningriigi nimi Lan Xang, ameeriklaste järgi aga Lan Sang ning Eesti Entsüklopeedia järgi Lan Tšang, mille hääldus on eksitav. Või näiteks varieerub tuntud merelise Kagu-Aasia muistse suurriigi Srivijaya kirjapilt – nii Sri Vijaya, Sriwijaya või Syriwijaya vahel. Neljandaks, eksisteerivad ka harjumuspärased kirjapildid, mida muuta oleks peaaegu võimatu, sest nad on niivõrd levinud. Nii on levinud Sumatra, mitte indoneesiapärane Sumatera. Viiendaks, üksikutel juhtudel ei erine mitte ainult kirjapilt, vaid nimi ise, nagu näiteks Birma ja Myanmar, mis tähistavad sama riiki, või Hô Chi Minh ja Saigon, mis tähistavad sama ajaloolist linna Vietnamis. Siin on tegemist uute või sageli ka lääne poolt mitte tunnustatud režiimide poolt kasutusele võetud nimedega, mille üldkasutusse minek on poliitilistel põhjustel viibinud. Ning lõpuks, ka riikides endis ei peeta sageli ühtsest või teatud reegleid järgivatest kirjaviisidest kinni.

Millised kirjapildid siiski valida? Antud raamat üritab järgida teatud põhimõtteid. Eelistatud on originaalkeelest tuletatud variante, isegi siis, kui rahvusvaheliselt on levinuim mõni teine. Taolistel juhtumitel on rahvusvaheliselt levinud variant ära nimetatud joonealuses märkuses nime esmakordsel kasutamisel. Nii on raamatus kasutusel Melaka (mitte Malacca), Malaisia saare nimena Pinang (mitte Penang) või Myanmari ühe ajaloolise keskusena Bagan (mitte Pagan). Vaid lao- ja khmeerikeelsete nimede puhul, kus puuduvad ametlikud transkriptsioonisüsteemid, peetakse antud raamatus otstarbekaks kasutada seda kuju, mis on rahvusvaheliselt tuntuim. Selle loogika järgi on Laose pealinnaks Vientiane (mitte Viangchan) või maailma kultuuripärandisse kuuluvate muistsete Ângkôri varemete lähistel asuva tänapäevase keskuse nimi Siem Reap (mitte Siĕm Réab).

Vietnami keele juhtum on eriline, kuna tänapäeval kasutusel olev kirjakeel rakendab prantslaste poolt juurutatud ladina tähestikku, millele on lisatud nii toonimärgid (à, á, ả, ã, ạ) kui ka konsonandi- või vokaalikvaliteeti tähistavad lisamärgid (â, ă, đ, ê, ô, ơ, ư). Need on vajalikud, sest vietnami keeles on kuus tooni: ühte silpi (nt „ma”) saab hääldada kuue erineva tooniga, mis erinevad välte, helikõrguse ja -kontuuri ning hääldusviisi poolest. Ent sageli jäetakse ladina tähestikku kasutavates tekstides mõlemad lisamärgid ära. Näiteks oleks korrektne kirjutada tuntud Vietnami dünastia nime Nguyễn või ajaloolist pealinna Huế. Sageli on kasutusel aga Nguyen ja Hue. Käesolevas raamatus on korrektsuse mõttes säilitatud kvaliteeti näitavad lisamärgid ja ära jäetud toonimärgid, ehk siis kasutusel on Nguyên ja Huê.

Reeglina on raamatus rahvaste ja keelte nimetamisel järgitud üldlevinud nimekujusid. Ka Tai kuningate puhul on eelistatud tuntumaid variante nagu Vajiravudh või Ramkhamhaeng. Raamatus kasutatud variant Ramkhamhaeng Tai muistse ajaloo ühe tähtsa kuninga nimena järgib tai hääldust ja levinud nime ladina tähtedega kirjapilti, milles kuninga nimi esineb ka samanimelise haigla, rahvusvahelise kooli ja tuntud Tai ülikooli nimes. Samuti on kasutusel nimi Srivijaya, mida eelistab nii inglis- kui malaikeelne kirjandus, samas tunnistades, et vale ei ole ka indoneesiakeelne Sriwijaya.

Birma puhul on tegemist sõjaväelise režiimi poolt 1989. aastal Myanmariks muudetud riigi nimega. Sellest ajast saadik on kasutusel olnud nii Myanmar (ametlik nimi Myanmari Liidu Vabariik) kui ka varasem Birma (inglise keeles Burma), ning nime eelistusest on välja loetud suhtumist režiimi – ehk siis poliitilised aktivistid, eksiilmeedia, samuti paljud lääneriigid on eelistanud nime Birma, samas kui riigis endas, ÜROs ja Kagu-Aasia valitsuste seas on levinud Myanmar. Tänapäeval jääb Birma kasutamine riigi nimena üha harvemaks, uue nime on üle võtnud lisaks enamikule riigikodanikest ka rahvusvaheline üldsus meedia ja tuntud poliitikute näol. Käesolevas raamatus kasutatakse nime Birma viitamisel ajaloolisele perioodile enne 1988. aasta riigipööret ning perioodil pärast nimemuutust on kasutusel Myanmar. See ei järgi tollase režiimi soovi kirjutada uue nimega ümber kogu riigi ajalugu.

Kunagine Prantsuse Indohiina pealinn ja ärikeskus Saigon nimetati Hô Chi Minhiks 1976. aastal pärast kommunistide võitu, ent väljaspool Vietnami kutsutakse linna laialdaselt vana nimega Saigon, mille koodi SGN kasutab siiani ka Rahvusvaheline õhutranspordi ühing (International Air Transport Association ehk IATA). Sisuliselt viitab see nimi tänapäeval siiski vaid kesklinna piirkonnale, Hô Chi Minh aga tunduvalt suuremale linnastunud alale.

Raamat pakub ka üksikuid eestindatud variante, nagu näiteks bamarid Myanmari põhirahvuse tähistamiseks, et eristada neid birmalastest ehk riigi kodanikest, kelle hulgas võib olla nii põhi- kui vähemusrahvaste esindajaid. Tai mõiste เมือง puhul on lähtutud originaalhääldusest ning eesti keeles leiduv „õ” võimaldab sõna ka häälduspõhiselt kirja panna, vastavalt „mõang”, seda inglise keeles kasutusel oleva mueang asemel.

Karin Dean

Peeter Päll