Читать книгу Kagu-Aasia - Karin Dean - Страница 11

Enne kui nimetust Kagu-Aasia vabalt edasi kasutada, vaatame põgusalt, mis on selle kontseptsiooni taga. Mitmed ühiskonnateadlased on tõstatanud küsimuse, kas Kagu-Aasia on omaette piirkond või lihtsalt Aasia kaguosa – ehk ala, mis asub lõuna pool ähvardavalt suurena tunduvat Hiinat ning Indiast idas. Mõiste „Kagu-Aasia” on tõepoolest vaid poolteist sajandit vana ja „Kagu-Aasia uuringud” kõigest 50-aastase taustaga. Enne Teist maailmasõda – mil president Roosevelt ja peaminister Churchill võtsid kasutusele termini Southeast Asia Command, et märgistada liitlasvägedele olulist sõjatsooni – kasutasid Kagu-Aasiat kui mugavat määratlust peamiselt Euroopa geograafid ja antropoloogid, et viidata paikade, nähtuste ja objektide asukohale geograafilises ruumis.

Kagu-Aasia geograafiline asend tänaste India ja Hiina aladel asunud kultuuriruumide vahel on tõepoolest oluliselt mõjutanud piirkonna kujunemist ja iseloomu. Just asendi tõttu liikusid sealt läbi rahvad, kaubad, uudsed teadmised ja oskused, millest parimad ja sobilikumad omandati ja kohandati nii, et neist said kohalike rahvaste traditsioonid. Alates meie ajaarvamisest hakkas seal levima budism. Ašoka misjonärid ning India kultuurist mõjustatud monid^[1.] levitasid budismi ideid mandriosas kuni Lõuna-Vietnamini, saarestikel tegutsesid India mungad ja misjonärid. Vietnamisse jõudis budism aga Hiinast. Hinduismi-budismieelsetest kohalikest uskumustest ja tavadest teatakse tänapäeval vähe. Ent Kagu-Aasia polnud võimsate India ja Hiina tsivilisatsioonide satelliidiks, rõhutab Encyclopædia Britannica, kutsudes Kagu-Aasias tekkinud kultuure vaatlema laiema austroaasia tsivilisatsiooni raamistikus. Nii võib hinduismi ja budismi Kagu-Aasiasse levikut vaadelda kui kohalike kultuuride poolt religioossete sümbolite omaksvõttu, mis eeldas elementaarseid sarnasusi nendele eelnenud uskumustes ja traditsioonides, rõhutatakse entsüklopeedias. Seega on mõnevõrra liialt rõhutatud ka arutlus selle üle, et kuidas ikkagi said hinduism ja budism rahulikult koos eksisteerida, nagu tõendavad näiteks nii ajas ja ruumis lähestikku asuvad 7.–9. sajandist pärit hinduistlikud ja budistlikud monumendid tänase Indoneesia territooriumil. Ent ka piire religioonide ja nende levikualade vahel otsivad ja tähtsustavad eelkõige hilisemad uurijad, mitte tolleaegsed kohalikud inimesed.

Budism hakkas alates 11. sajandist saarestikulises Kagu-Aasias nõrgenema, mõnes paigas assimileerudes hinduismiga ning moodustades uudse hinduismi-budismi koosluse, nagu see jätkuvalt eksisteerib tänases Balis. Mereteede ja -kaubandusega 7.–8. sajandist levima hakanud islam, pärit Araabia poolsaarelt, oli 13. sajandiks Kagu-Aasia saarestikulises osas hinduismi-budismi enam-vähem välja tõrjunud, ent seda mitte sõjaga, vaid valitsejatepoolse algatusega islami vastuvõtmisel ja usuõpetajate tegevusega rohujuure tasandil. Ent iidne gigantne budistlikku mandalat kujutav Boroboduri stuupa Jaava saarel tänapäeval 2,5 miljoni külastajaga aastas on enim väisatud turismiatraktsioon rahvaarvult maailma suurimas islamiriigis, Indoneesias, kus külastajatest 80 protsenti moodustavad Indoneesia siseturistid, valdavalt muslimid.

Theravaada budismi levikuala koondub täna Kagu-Aasia mandriossa (lisaks Sri Lankale, kust see budismi üks vanimaid ja konservatiivsemaid koolkondi on pärit), ent kindlasti ei ole see kogu mandrilise Kagu-Aasia kultuuriliseks määratlejaks. Kaks suuremat, valdavalt theravaada-budistlikku riiki, Tai ja Myanmar, on loobunud esialgsest ideest tõsta budism riigireligiooni tasemele – Birmas viis see kristlaste relvastatud vastupanuni 1960. aastate alguses, Tais üritavad lõunaprovintside muslimid täna jõudu kasutades riiklikke ajaloo- ja kultuurimääratlusi mitmekesisusele avatumaks muuta.

Kagu-Aasia ei paku seega ühtegi konkreetset kogu piirkonda esindavat kultuurilist monumenti. Võimsast ajaloost tunnistust andvatest arhitektuurimälestistest kerkivad esile mitmed – nii hinduistlike mõjutustega Ângkôr Wat Kambodžas, valdavalt Indiast innustust saanud Bagan Myanmaris, mahajaana-budistlik Borobodur Indoneesias ja teised muistsete templite ja linnade varemed. Paljude Kagu-Aasia väikelinnade kvartalites võivad täna lähestikku asuda theravaada-budistlik tempel, hiinlaste pühamu, mošee, kristlik kirik kui ka hindu pühakoda. Mitmekesisust pakub ka loodus – Kagu-Aasias on mäed, orud, pikad mererannikud, sajad tuhanded saared ning ulatuslikud tasandikud suurte jõgedega.

Lühidalt, Kagu-Aasiat kui terviklikku kultuuripiirkonda ei saa määratleda ainsagi religiooni, domineeriva keele, võimukorralduse ega sarnaste ökoloogiliste tingimuste järgi. Budiste on Kagu-Aasias 37 protsenti, muslimeid 40 protsenti elanikkonnast, hinduismi ja kristluse järgijate hulgad on tunduvalt väiksemad, ent ka nemad mängivad rolli nii poliitikas kui kultuuris. Veel vähem saab Kagu-Aasiat nimetada ühtseks keeleliseks-kultuuriliseks piirkonnaks. Siinkohal võiks huvi pakkuda võrdlus meile enam hoomatava Euroopaga. Nimelt moodustavad Kagu-Aasia üksteist riiki Euroopa Liidu 27 liikmesriigi kogupindalast veidi suurema territooriumi, millel elab „vaid” Saksamaa jagu rohkem inimesi, kokku umbes 650 miljonit. Ent Kagu-Aasias on levinud palju rohkem keeli ja kirjasüsteeme kui Euroopas ning aastasadu kõrvuti (koos)eksisteerinud kõik maailmareligioonid – islam, kristlus, budism ja hinduism. Juba indoeuroopa keelkondadega võrdväärseid rühmi on Kagu-Aasias kolm. Nendest ainuüksi ühes, hiina-tiibeti keelterühmas, on kõnelejate arv võrreldav indoeuroopa keelte rääkijatega. Ajaloos ei eristu ühtegi kogu tänast Kagu-Aasiat ühendavat dünastiat ega võimukorraldust, mis mõnel ajalooetapil oleks haaranud suurema osa piirkonnast, nagu kristlus ja Rooma Euroopas. Puudus ühtne eliitkeel, nagu Euroopas ladina keel. Aastasadu on siin tõusnud ja langenud hinduistlikud-budistlikud pooljumalateks peetavate valitsejatega kuningriigid ning islami sultanaadid, koos on eksisteerinud erinevad religioonid. Selle tohutu kultuurilise kirevuse, eriti aga keelte ja kirjasüsteemide rohkuse surumine tänase üheteistkümne riigi paindumatutesse piiridesse oli ja on jätkuvalt problemaatiline. Ent veel vähem on võimalik leida ühist nimetajat kogu regioonile. Millised ühised omadused – peale erinevuste – määratlevad Kagu-Aasiat kui piirkonda? Mis esindaks Kagu-Aasiat kõige paremini? Kas Kagu-Aasiat üldse saab esindada?

Vaidlus teemal, kas Kagu-Aasiat saab üldse vaadelda piirkonnana, ja kui saab, siis kuidas ja mille alusel seda piiritleda, on piirkonnast huvitatud ühiskonnateadlaste hulgas kestnud kaua ja arvamused varieeruvad seinast seina. Erinevad seisukohad jaotab Indoneesia ajalugu uurinud Robert Cribb (2006) kaheks äärmuseks. Ühed näevad Kagu-Aasias selget ja kogetavat, ajaloolist ja ühiskondlikku fakti. Viidatakse muljetavaldavale hulgale kogu piirkonda iseloomustavatele kultuurilistele tunnustele, mis hõlmavad arhitektuuri, naiste positsiooni ühiskonnas, kööki, muusikat, poliitilist kultuuri ja palju muud. Tuuakse esile ühiseid ajaloolisi läbielamusi, milles kahe tuhande aasta jooksul on omavahel põimunud majanduslik tegevus, kultuurivahetus ja poliitilised mudelid, mis on loonud sidususe vaatamata keelelistele ja religioossetele erinevustele ning poliitilise ühtsuse puudumisele. Kagu-Aasia jätkuvat ja tõelise maailmaregioonina vaatlemist on kõige mõjuvõimsamalt edendanud Austraalia Riikliku Ülikooli professor Anthony Reid, kes on töötanud ülikoolides nii USAs, Malaisias kui Singapuris ja kelle kuulsaim teos on kahest köitest koosnev mõjuvõimas Southeast Asia in the Age of Commerce (1988, 1993). Ta kutsub üles vaatama Kagu-Aasiat kui kestvat ja jäävat fakti, ning väidab, et igaüks, kes reisib Kagu-Aasiasse Hiinast või Indiast, või mujalt, saab kohe aru, et on teistsuguses paigas. Just Reid on võidelnud ka selle eest, et Kagu-Aasiat ei vaadeldaks vaid mitmete välismõjude – kõigepealt India, siis islami, siis Hiina ja lõpuks Euroopa – taustal, vaid omaette piirkonnana. Näiteks on ajalooraamatud sageli nimetanud 15.–17. sajandit Kagu-Aasias varajaseks Euroopaga kokkupuute perioodiks või islamiseerumise ajastuks. Taolist sildistamist vaid välismõjude kontekstis taunides nimetab Reid sama perioodi Kagu-Aasia kaubanduse ajastuks.

Kagu-Aasia piirkonnana esitamisele vastanduvad ühiskonnateaduste viimase aja väljakujunenud kategooriaid lõhkuva suuna esindajad. Nad nimetavad Kagu-Aasiat kunstlikult loodud ja väljamõeldud kontseptsiooniks, rõhutades, et nimetuse „Kagu-Aasia” käibelevõtu tingis Aasia kaguosas paiknevate alade märgistamine Teise maailmasõja ajal lühinimetusga Southeast Asia Command. Nad väidavad, et edaspidi püsima jäänud määratlus viitas piirkonnale kui sidusale üksusele vaid läänt ja eriti USAd huvitavate ühtsete teemade tõttu. Selle mõttekäigu järgi on sealsete riikide vabanemine kolonialismist ja iseseisvumine, kommunismioht ja USA varjatud eesmärgiga tegevus mittekommunistlike valitsuste toetamisel, ning edaspidi saabunud kiire majanduslik areng – mitte aga teatavad iseloomulikud kultuurilised jooned – loonud mõnede jaoks arusaama Kagu-Aasiast kui piirkonnast.

Ent vaidlus teemal, kas Kagu-Aasia lõi piirkonna rahvastik oma unikaalsete kogemustega ise või tegid seda hoopis kaugemal asunud poliitikud, jätab arvestamata piirkonnauuringute osa. Ka ülikoolid ja uurimisasutused, mis tegelevad arvukate teemade uurimisega erinevates Kagu-Aasia riikides või ühiskonnateaduste ja humanitaaria valdkondades, on aidanud kaasa Kagu-Aasia kui piirkonna kinnistumisele. Just ühiskonnateadlased võtsid 20. sajandi alguses teatavasti kasutusele nimetuse Kagu-Aasia. Vaatamata piirkonna kultuurilisele kirevusele võib maailma ülikoolides täna leida Kagu-Aasia uuringute instituute, osakondi ja õppetoole, korraldatakse konverentse, mis on pühendatud teatud, justkui ühistele Kagu-Aasia küsimustele. Chou ja Houben (2006) oma ülevaates Kagu-Aasia uuringute arengust toovad selles välja erinevad iseloomulikud perioodid. Juba koloniaalajastul asutati mitmeid orientalistikakeskusi, mis olid seotud praktiliste eesmärkidega nagu koloniaalterritooriumide haldamine ja selleks vajalik kohalike keelte oskus.^[2.] Ajavahemik 1950–1960 oli piirkonnauuringute õitseaeg, sest Teine maailmasõda ja sellele järgnev külm sõda avasid mängus olevate riiklike huvide tõttu ka rahakotid igasuguste programmide toetamiseks. Sel perioodil tärkas USAs elav huvi Kagu-Aasia vastu. 1960. aastate keskpaigast 1970. aastate keskpaigani ärgitasid Kagu-Aasiat uurima suures osas emotsioonid ning üha enam levivad arusaamad vajadusest laiendada mõisteid „õiglus” ja „vabadus” ning leevendada piirkonnas levivat kurjust. Eelkõige oli selles „süüdi” Vietnami sõda, aga ka arengud Tais, Filipiinidel, Indoneesias. Järgmist aastakümmet iseloomustas mõõnaaeg. USA soovis pigem unustada oma lüüasaamist Vietnamis, sellega seoses lahtus ka riigiteadlaste huvi Kagu-Aasia vastu. Samas tõukasid kommunistide võidud 1975. aastaks terves Indohiinas just tollase ASEANi^[3.] (Association of Southeast Asian Nations – Kagu-Aasia Maade Assotsiatsioon) endi valitsusi edendama piirkonnauuringuid oma liikmesmaades – Singapuri Kagu-Aasia Uuringute Instituut (Institute of Southeast Asian Studies) rajati 1971. aastal, nagu ka sarnane programm Malaia Ülikoolis.

Maailmas üldisemalt taskukohasemaks muutunud lennuhinnad 1980. aastate lõpus andsid lääne huvile kaugemate piirkondade vastu hoopis uue mõõtme. Elustusid mitte ainult poliitiline ja teaduslik huvi, aga ka laialdasemad kontaktid, kutsudes esile täiesti uued huviliste vood Kagu-Aasiasse. Sellega langes ajaliselt kokku ka mitmete idapoolsete riikide tohutu kiire majanduskasv – Singapur kuulus ametlikult nelja Aasia majandusetiigri hulka koos Hongkongi, Taiwani ja Lõuna-Koreaga, ent tiigrikutsika majandusest räägiti ka Malaisia, Tai, Indoneesia ja Filipiinide puhul. Sagenesid uudised ja üleüldine tähelepanu Kagu-Aasiast kui tõusvast maailmaregioonist. Sellesse lainesse jääb ka eestlaste tänane huvi, millele andis hoo sisse taasiseseisvunud riigi võimaldatud liikumisvabadus (ja vähem riigi huvi sõnastada piirkonnale suunatud poliitikat).^[4.] Lääne valitsused asusid aga jällegi sponsoreerima piirkonnauuringuid, milles puuriti erinevatest külgedest Kagu-Aasia kiiret majanduskasvu ning arutleti ühiskondades selle eest makstavat hinda. Ka üleüldine huvi tõus postkoloniaalsete teemade, arengumaade ja mitte-lääne maailmaosade ajaloo vastu aitas Kagu-Aasia uuringuid hoida orbiidil. Kuigi võib öelda, et tõusud ja mõõnad ühiskonnateaduste huvis Kagu-Aasia vastu käivad kaasas maailma geopoliitiliste ja majanduslike arengutega – 1990. aastate majanduskriis pärssis jällegi ka rahastust, on tänaseks pilt mitmekesine ning huvi jätkub erinevates valdkondades. Just Kagu-Aasias endas on piirkonnauuringud täna hoos ja toetatud, lisaks Singapurile leidub ka Tais, Vietnamis ja Bruneis suuremaid vastavaid õppe- ja teadusprogramme.

Lühidalt võib öelda, et Kagu-Aasia kujunemine on nii poliitiliste kui ka vaimsete mõõtmetega jätkuv areng. Vaatamata Kagu-Aasia seesmisele mitmekesisusele ja konkreetsete piiride puudumisele on see vaid mugavast geograafilisest määratlusest arenenud teatavaks piirkonnaks, ja seda kindlasti mitte vaid väliste vaatlejate tahtel.

Mitte kuidagi ei saa meelevaldseks väljastpoolt sildistamiseks nimetada Kagu-Aasia ametlikuks muutmist 1967. aastal viie riigi poolt loodud, tänaseks kümneliikmelises ASEAN-is. Rahvusvahelises poliitikas esitleb ASEAN Kagu-Aasiat nii geograafilise piirkonnana kui ka ühtse poliitilis-kultuurilise ruumina. ASEAN püüab iga hinnaga ühise rühmitusena olla konkurentsivõimelisem kaubanduspartner nii maailmas kui ka Aasia hiiglaste Hiina ja India kõrval ning toimib muutuvates geopoliitilistes suhetes just tänapäeval edukalt ja arvestatava tegurina.

1 Monid elavad tänapäeval valdavalt Myanmaris, paljud on assimileerunud nii taide kui Myanmari põhirahvuse bamaritega. [ ↵ ]

2 Nii said alguse mitmed tänapäeval suurteks Kagu-Aasia uuringute keskusteks kujunenud asutused nagu École Spéciale des Langues Orientales (loodud 1795, praegu tuntud kui Institut National des Langues et Civilisations Orientales ehk INALCO), École Française d’Extrême-Orient (EFEO, 1900), School of Oriental and African Studies Londonis (1916) ja Leideni Ülikooli juurde loodud programm, samuti mitmete Jaapani ülikoolide juurde 19. sajandi lõpul asutatud keskused. [ ↵ ]

3 ASEAN loodi 1967. aastal Tai, Indoneesia, Malaisia, Singapuri ja Filipiinide poolt eesmärgiga ühiselt takistada Indohiinas võimust võtva kommunismi levimist. Brunei liitus ASEANiga 1984. aastal ning 1990. aastate teisest poolest alates liitusid ülejäänud piirkonna riigid, Vietnam (1995), Laos (1997), Myanmar (1997) ja Kambodža (1999). 2011. aastal taotles ka 2002. aastal taasiseseisvunud Ida-Timor ametlikult ASEANi liikmesust. [ ↵ ]

4 Loomulikult on eestlastel ja Eesti riigil olnud ka varasemaid sidemeid ja kontakte. Kahtlemata kõige tuntumad eestlased Kagu-Aasias olid seal alates 1930. aastate lõpust elanud Karl Tõnisson ja Friedrich Lustig (viimast teatakse Myanmaris nimega Ashin Ananda), kellest on palju kirjutatud. Eesti kontaktidest Malaisia ja Indoneesiaga on kirjutanud Hallik, Klaassen ja Kuura (2007). [ ↵ ]