Читать книгу Kagu-Aasia - Karin Dean - Страница 12

Piirkonna sees toimub riikide vahel vilgas koostöö eelkõige majanduse ja infrastruktuuri valdkonnas ning võib öelda, et riigijuhtide hulgas on tänaseks kujunenud tugev regionaalsustunne. Väga laialdaselt peetakse ASEANi täna Euroopa Liidu järel teiseks kõige edukamaks piirkondlikuks rühmituseks kogu maailmas. ASEANi puhul tuleks rõhutada, et väga edukas on koostöö mudel just nimelt Kagu-Aasia enda ajaloolise arengu kontekstis, kuhu kuuluvad meelevaldsed koloniaalpiirid, suur etniline, kultuuriline ja religioosne mitmekesisus, külma sõja aegne ideoloogiline jagunemine ja mitmed riigipöörded, separatistlik liikumine ning geriljade piiriülene lahingutegevus. Taolist pagasit omades rõhuti esialgu majanduslikule koostööle, mis edaspidi on arenenud poliitiliseks, teenides ASEANile täna arvestatava poliitilise toimija rahvusvahelise maine.

Ning just ajalooline pagas on põhjuseks, miks ASEANis – erinevalt Euroopa Liidust – kaitstakse ühiselt ja kiivalt liikmesriikide siseasjadesse mittesekkumise printsiipi. Kui meie Euroopa Liidus hakkasime viimasel aastakümnel kogema uusi, riigi tähtsust nõrgendavaid arenguid – nagu võimu koondumist Brüsselisse –, samas kui liidusisesed piirid on kaotanud suure osa oma varasematest funktsioonidest, siis Kagu-Aasias on lood vastupidi. Riigid Kagu-Aasias on täna tugevamad ja suveräänsemad kui varem. Kõik Kagu-Aasia riigid on täna iseseisvad koloniaalvõimude poolt paika pandud piirides ja üritavad oma meelevaldselt piiritletud ruumides toime tulla. Seistakse vastakuti suuremate ja väiksemate vähemusrahvaste enesemääramisõiguse, identiteedi, territooriumi kontrolli või vaidlustatud piiridega seotud probleemidega. Ent kui veel 30 aastat tagasi toimisid paljudes paikades, eriti keskvõimust kaugel asuvatel piirialadel, keerulised kohapealsed dünaamikad, kuhu riigiametnikel polnud asja, siis 21. sajandiks on riigivõim väikeste eranditega ulatunud ka kõige kaugematesse paikadesse. See reguleerib ka väikerahvaste igapäevaelu ning on lõpuks ometi muutmas sajanditepikkusi ajaloolisi suhteid.

Seetõttu kagu-aasialaste Kagu-Aasias on riigid ruumi ja ühiskondade kujundamisel võimsad tegurid – mõned riigid rohkem, teised vähem, ja seda erinevatel põhjustel. Näiteks elavad malai muslimid nii Lõuna-Tais, Malaisias, Indoneesias, Lõuna-Filipiinidel, Singapuris kui ka Bruneis. Ent erinevate riigipoliitikate tulemusena, mida ohjatakse vastavalt Bangkokist, Kuala Lumpurist, Jakartast, Manilast, Singapurist ja Bandar Seri Begawanist, varieeruvad üsnagi nende elukorraldus, elatustase, õigused ja väljavaated. Malai muslimid Lõuna-Tais on nii majanduslikult kui ka poliitiliselt marginaliseeritud ning nii mõnedki riigi poolt separatistideks sildistatud. Malaisias on nad – vastupidi – omanud „maa poegasid” edendavas riiklikus malaikeskses majanduspoliitikas mitmeid eelisõigusi, mille eesmärgiks oli 1970.–1980. aastatel vähendada mittemalaide domineerimist riigi majanduses ja äris. Bruneis ja Singapuris on malaide elatustase aga kümneid kordi kõrgem kui teistes nimetatud riikides. Konkreetsed ajaloolised kujunemislood on hakkinud malai kultuuriruumi erinevateks piiritletud üksusteks, kus keskvõimud määravad väga palju igapäevaelu aspekte. Kagu-Aasia pakub seega tohutult huvitavat materjali ajaloo ning tänaste riikide ja ühiskonna loomise riiklike projektide uurimiseks – alustatud on enamikul juhtudel nullist ning jõutud nii edulugudeni kui kogetud ka täielikke ebaõnnestumisi.

Kagu-Aasia riikide ja tänaste rahvuste nagu taid, indoneeslased, laod, singapurlased ja teised kiire loomine kirevatest kultuuriruumidest ja mitmekeelsetest ühiskondadest inspireeris Benedict Andersoni tema maailmakuulsa teose Imagined Communities („Kujuteldud kogukonnad”) kirjutamisel. Seda raamatut peetakse üheks viimaste aastakümnete tähelepanuväärsemaks ja mõjukamaks teoseks maailmas – raamat näitab rahvust inimeste endi poolt loodud võimsa kujutelmana ühtsest kogukonnast. Kui paljud Andersoni käsitluse järgijad aga teavad, et ta tegi oma välitööd Indoneesias? Oma lühikeses eessõnas raamatu kolmandale, täiendatud trükile (2006), peab Anderson vajalikuks rõhutada, et koolituse ja kutse järgi on ta Kagu-Aasia spetsialist, ning lisab tagasihoidlikult, et see ülestunnistus võib aidata seletada raamatus leiduvaid eelarvamusi ja näiteid ning nõrgestada selle ülemaailmset rakendatavust. Ent just nimelt ülemaailmselt seda raamatut jätkuvalt loetakse, mida tõendab raamatu tõlge 29 keelde. Peatüki Census, Map, Museum andmestik pärineb aga täielikult Kagu-Aasiast. Andersoni enda tunnistuse kohaselt inspireeris teda selle peatüki kirjutamisel suures osas tollal noore Tai ajaloolase Thongchai Winichakuli doktoritöö – millest kujunes hiljem raamat Siam Mapped –, mis ergutas teda mõtlema ruumi rollist ja kaardistamise panusest rahvuslikku kujutlusvõimesse.^[1.]

Et ajalugu on riigiinstitutsiooni käsutuses olev vahend, et luua rahva ühtsust ja sidusust, sageli ka õigustada riigi olemasolu (või vähemalt vallutusi ja sõdu), tähtsustatakse Kagu-Aasia riikides just ajalugu väga. Siiani on see tähendanud, et pakutakse riigi huve (ja julgeolekut) teenivaid ajaloojutustusi, keelustades kas varjatult või avalikult teised variandid. Alles käesoleval sajandil on hakanud ilmuma üksikud alternatiivsed ajalood. Parim näide on sügavalt theravaada-budistlikuks kuningriigiks kuulutatud Tais levima hakanud avalikud arvamusavaldused, et vaja on muuta ajalugu kaasavamaks, kirjutades sinna sisse malai muslimid ja tunnistades nende soovi mitte elada 1000 km kaugusest Bangkokist määratud provintsikuberneri taktikepi all. Ent veel ei ole jõutud nii kaugele, et Tai riiklikule ajaloole tõsise väljakutse heitnud Thongchai Winichakuli raamat Siam Mapped (1994) võetaks kohustuslikuks lektüüriks Tai mainekaimas Chulalongkorni Ülikoolis. Siiski on Thongchai jälgedes Kagu-Aasia ametlikke ajalugusid kaudselt kritiseerima hakatud mitmetes teisteski hiljutistes raamatutes, mille pealkirjad räägivad enda eest: Seditious Histories: Contesting Thai and Southeast Asia Pasts (Reynolds, 2006), Recalling Local Pasts: Autonomous History in Southeast Asia (Sunait & Baker, 2002), Việt Nam: Borderless Histories (Tran & Reid, 2006).^[2.] Uus ja laineid löönud on The Art of not Being Governed: An Anarchist History of Upland Southeast Asia (Scott, 2009), mille põhiteeside arutamiseks korraldati 2010. aastal Põhja-Tai linnas Chiang Mais suur rahvusvaheline konverents.^[3.] Autor James Scott nimelt väidab, et kõik erinevad rahvusrühmad, kes asustavad Kagu-Aasia ulatuslikku mäemassiivi alates tänasest Põhja-Vietnamist kuni Põhja-Myanmarini välja ja kaasates ka Edela-Hiina, on ajaloo jooksul tahtlikult ja edukalt vältinud erinevate tasandikualade võimukeskuste ja hilisemate riikide võimu alla sattumist. Ent ka neis mägedes, kuigi vaid alates 20. sajandi lõpust, on riigid lõplikult peale tungimas inimeste igapäevaellu, ning nende rahvaste seni kestnud suhteline iseseisvus kadumas. Taolist mägist piirkonda, mis tänaseks asub kümne orus asuva võimukeskusega rahvusriigi äärealadel – kaasates Vietnami, Laose, Kambodža, Tai ja Myanmari põhjaosad, Hiina lõuna- ja edelaosa, Põhja-Bangladeshi, Kirde-India, Bhutani ja Nepali, nimetas hollandlasest ajaloolane Willem van Schendel oma 2002. aasta artiklis Zomiaks.^[4.]

Ent kuidas aitavad need igapäevaelust suuremad teemad mõista riigis toimuvat? Väga lihtsalt, siiski. Näiteks Myanmaris pole ükski valitsus siiani suutnud kontrollida kogu riigi territooriumi, eriti selle mägiseid piirialasid, kus vastavad rahvusrühmitused relvade abil endiselt oma kodumaad kontrollivad. Tai Kuningriigi, mida on tihti kasutatud näitena tugeva identiteedi ja jõudsalt areneva demokraatiaga rahvast, probleemiks on sealse riigimehe Surin Pitsuwani sõnul lõpetamata riigiloome, sest kolmes lõunapoolseimas provintsis jätkub muslimi separatistlik liikumine. Ühtse ühiskonna loomine ja selleks vajalik kujutlusvõime on eriti aktuaalsed teemad tänapäeva Laoses, Myanmaris, Filipiinidel, Indoneesias ja Ida-Timoris, kus relvastatud konfliktid, vaidlustatud nõuded või riigikeele valdamisega seotud teemad dikteerivad poliitilist kultuuri ja mõjutavad otseselt inimeste igapäevast elu ja ambitsioone.

Seega see, kuidas toimetab oma igapäevaseid tegevusi selles kirevas keskkonnas täna „tavaline” kagu-aasialane, sõltub üsna palju riikide poliitilisest kultuurist ja lähiminevikust, mis omakorda erineb riigiti tohutult. Ehedaima näite tarbijaühiskonnast pakub Singapur, kus on peaaegu kadunud inimeste poliitiline aktiivsus. Malaisias ja Myanmaris seevastu toimub valitsuse pilkamine igapäevase osana paljude elus, seda erinevatel põhjustel ja viisidel. Modernsus on aga jõudnud igale poole – eriti aga Euroopale ja Ameerikale silmi ette tegevatesse ostukeskustesse või liiklussõlmedesse Singapuris, Kuala Lumpuris, Jakartas ja Bangkokis. Kolossaalsetes, vähemalt kümnekorruselistes ostu- ja meelelahutusmaailmades koos kobarkinode ja tohutu suurte söögisaalidega veedaks suur osa kagu-aasialasi võimaluse korral kogu oma vaba aja. Uhkeima näite pakub jällegi Singapur, kus ühele tervele tänavaplokile on klaaskuppel üle ehitatud ning tekkinud siseruumis tööle pandud kliimaseade, et võimaldada inimestel tänavakohvikutes ja purskkaevude ääres istuda, „tänavaelu” nautida meeldivamas temperatuuris, kui seda on väljas aastaringselt valitsev +35 °C. Ent ka Myanmari noortele ei meeldi enam istuda madalate lauakestega traditsioonilistes teeäärsetes teemajades, vaid pigem juua jääteed kliimaseadmega trendikas Yangoni teebaaris kümme korda kallima hinna eest. Kagu-aasialased eelistavad kõigega kaubitsevatele turuplatsidele täna jahedaid ja puhtaid ostukeskusi ning toidu ostmisel supermarketeid, kuhu ka väiksemates linnades on kogu kaup ümber kolimas. Samuti eelistavad kagu-aasialased, kelle majanduslik olukord seda vähegi lubab, sõita liiklusummikus tänavatel kliimaseadmega autos või taksos, kuigi valdavaks transpordivahendiks piirkonnas on siiski mootorratas.

Kogu arutlus lääne kapitalistliku turumajanduse ja kultuuri – või siis niinimetatud globaalkultuuri – pealetungimisest Kagu-Aasias (või mujal) oletab, et vastakuti seisavad loomu poolest paigalseisev kohalik kultuur ja modernne, läänellik või globaalne kultuur. Ent kuidas saab kultuuri hoida paigal, kui taid võtavad neile meeldima hakanud pitsa või pasta ja lisavad sellele oma maitsemeele järgi tšillipipart, sidrunheina, laimimahla ja suhkrut? Niinimetatud konflikt traditsiooni ja kaasajastamise vahel ei ole elu ja surma küsimus, vaid kannustatud inimeste võimest ja soovist muutuda ja edasi liikuda. Ka siin pakub Kagu-Aasia palju põnevaid kombinatsioone – olgu need bambusest mägihüttidele seatud satelliiditaldrikud Tai mägikülades, Tai ja Laose viietärnihotellide ette paigutatud tillukesed pühamu moodi majakesed vaimudele, et nood elaksid oma majas ega tülitaks luksushotelli külastajaid, või rikkust toova naerva Buddha kuju suure kõhu patsutamist järjekorras ootavad singapurlased linnriigi äritänaval.

1 Thongchai Winichakuli inglise keeles kirjutatud raamat Siam Mapped, mis põhineb tema doktoritööl Sydney Ülikoolis, on inspireerinud lisaks Andersonile väga paljusid teisi ühiskonnateadlasi, ning eriti muidugi Kagu-Aasiast huvitatud uurijaid. Thongchai juurutatud mõiste „geo-keha” viitab Bangkoki eliidi poolt 19. sajandi teisest poolest alates konstrueeritud poliitilis-juriidilisele ruumile, millest sai Tai Kuningriik – ehk kuidas eurooplaste eeskujul piiritletud territooriumi olulisust mõistnud Siiami (Tai) eliit asus kaartide ja sõjaväe abil looma Siiami (Tai) tulevast riiki koos sellega seostatud väärtushinnangute, rahva, ajaloo ja tavadega. Siam Mapped esitab tõsise väljakutse (Tai) ajaloo riiklikule versioonile, mis pigem esitab Taid kui taide poolt loodud iseenesestmõistetavat riiki, mille territoorium lääne võimupoliitika tõttu koloniaalperioodil ebaõiglaselt kahanes, ent mis säilitas iseseisvuse. [ ↵ ]

2 Raamatute pealkirjad eesti keeles (otsetõlkes) on järgmised: „Võimuvastased ajalood: vaidlustades Tai ja Kagu-Aasia minevikku” (Reynolds, 2006), „Meenutades kohalikku minevikku: autonoomne ajalugu Kagu-Aasias” (Sunait & Baker, 2002), „Vietnam: piirideta ajalood” (Tran & Reid, 2006). [ ↵ ]

3 Scotti (2009) raamatu pealkiri eesti keeles võiks kõlada järgmiselt: „Kunst olla mitte valitsetud: Kagu-Aasia mägismaade anarhistlik ajalugu”. [ ↵ ]

4 „Zomi” tähendab mägismaalast paljudes tiibeti-birma keeltes. Schendel (2002) mainib, et Bhutan on Zomias erandlik riik, kus võim kuulub ka tegelikult mägismaalastele, mitte võimukeskusele kaugel tasandikul. Mõned teadlased paigutavad ka Tiibeti ja Afganistani Zomiasse. [ ↵ ]