Читать книгу Meie vennaga - Karin Smirnoff - Страница 4

Läksin lõuna poole vennale külla. Buss sõitis mööda mereäärset maanteed ja ma tulin maha neljanda euromaantee ristis. Sealt kõndisin küla suunas.

Sadas tihedat lund ja tee oli kinni tuisanud. Helbed langesid madalate poolsaabaste sisse ja pahkluud hakkasid külmetama nagu kunagi lapsepõlves.

Kui oleksin hääletanud oleks mõni auto kinni pidanud aga autosid polnud. Venna majani oli paar kilomeetrit ja tee läks ülesmäge.

Et oleks lõbusam laulsin endamisi everttaubet.

Meie vanemad armastasid everttaubet ja olid nüüd surnud.

Tuul lõikas läbi mantli. Ülemine nööp oli puudu ja lumi hakkas kaela ümber sulama. Selle aja peale oleks pidanud juba kohal olema. Lumesadu muutis ümbruse tundmatuks. Kas ma olin eskilbrännströmist juba möödas. Lisasin kiirust. Nii kaua kuni liigub laev nagu laulab everttaube.

Lumemöllus ilmus nähtavale inimkogu. Vastutuules kühmus. Alguses ei saanud ma aru kas see on mees või naine.

Tuul lõikas. Räitsakaid aina langes. Kuju kadus paariks hetkeks silmist siis võttis tuul oma jõu kokku ja läbi tormi nägin äkki et see on mees.

Mina teda ei tundnud.

On alles ilm ütles ta kui oli lähemale jõudnud. Ta küsis kuhu ma teel olen ja mina vastasin kippotallu.

Sa oled siis ju nende teeristist mööda tulnud ütles mees salli tagant.

Oleksid pidanud paremale pöörama. Ma võin näidata ütles ta sõbralikult. Salli ja mütsi vahelt vilksatasid nina ja silmad. Ma tahtsin talle otsa vaadata aga tema vaatas ainult otse enda ette.

Pöörasime kõrvalteele kuigi minu kõhutunne tahtis vastupidi. Mees pakkus mulle oma käpikuid.

Ammu pole keegi mulle oma kindaid pakkunud. Ma ei saanud aru kuidas ma sain olla eksinud.

Pöörasime ümber ja kõndisime tagasi. Kummargil tuule käes nagu lapsed ühes tuntud filmis.

Mees elas siin lähedal ja ta nimi oli john.

Mina olen jana ütlesin mina ja tulin vennale külla.

Ja su venna nimi on bror. Ma tean kes sa oled.

Aga kuhu sina siis teel olid karjusin mina et hääl kostaks üle tuulest mis oli saanud sisse uue hoo.

Mitte kuskile karjus ta vastu. Mulle lihtsalt meeldib niisugune ilm.

Ta osutas väiksema tee suunas kus lume sees paistsid veel nõrgad jäljed. Elan siit natuke edasi. Tule korraks minu poole sooja ja kui torm möödub lähed edasi. Ma kõhklesin sest ma ei tundnud teda ära kuigi oleks ju pidanud. Pealegi teadsin et see tee viib eskilbrännströmi maja juurde.

Kas sa elad selles mahajäetud majas küsisin ma ja mees noogutas.

Ma ei teadnudki et niisuguses majas elada saab. Kas sul on pere ka või elad üksi. Seal saabki ainult üksi elada vastas ta.

Tuul muudkui piitsutas lund vastu mu kaela. Nägu oli tundlikkuse kaotanud. Läksingi koos temaga majja.

Ta tegi pliidi alla uue tule otsis välja helepunase villase pleedi ja laotas üle minu kes ma istusin seal köögisohval jalas pikad aluspüksid ja seljas ainult särk kuna mu riided kuivasid tooli peal.

Pleed on ume jõe kandist ütles ta. Kui need hullud siit majast ära kolisid korraldati väljamüük.

Ruumis oli midagi tuttavlikku ja ma mõtlesin et olen siin kunagi vist olnud. Köök nägi välja kuidagi mõnusalt ja rahulikult kulunud. Peale sohva oli seal vana klapplaud paar nikerdustega västerbotteni tooli kõrge kapp ja seinakell mis küll tiksus aga näitas valet aega.

Paistis et mees elaski siin. Magas vist sellel gustavistiilis sohval kus praegu istusin mina jalad õhus sest maha nad ei ulatanud.

Kas sa eladki siin köögis küsisin mina ja hoidsin pihkusid ümber tulikuuma tassi mille ta oli mulle ulatanud.

Enamasti küll. Vähemalt talvel. Suvel magan ma pööningul või siis saalis.

Selles saalis mõtlesin ma ja pähe tuli ähmane mälestus kas seal on laemaal. Mees noogutas ja lürpis kohvi alustassilt nagu vanarahvas hoides hammaste vahel suhkrutükki.

Mulle tuli saal silme ette. Mustal kirstul seisis paar kollaseid kummikuid ja kirstu avada ei saanud. Lõpuks kasutasin lamedat roostes raudkangi mis oli märgina otsapidi maa sisse pistetud. Kiilusin kangi kaane ja kirstu vahele ja surusin kuni lukk järele andis.

Nüüd kakskümmendviis aastat hiljem ei tulnud mulle meelde mis kirstus oli. Võibolla polnudki seal muud kui läppunud õhk.

Kas sa tead kes mu vend adam oli küsis mees.

Ma ei teadnud.

Me mängisime lakas ütles ta. Viskasime laetalalt kukerpalli alla heina sisse.

Adam oli paar aastat vanem ja alati minust julgem kui palju ma ka ei püüdnud oma hirme maha suruda. Tol päeval oli adam isa tagant suitsu virutanud ja küsis kas tahan proovida. Kuna ma ei tahtnud olla nagu mõni tita võtsin selle ilma filtrita suitsu vastu torkasin suunurka ja adam tõmbas tikust tuld. Juhtus nii et tõmbasin suitsu kurku mind tabas köhahoog ja pabeross lendas heina sisse. Hõõguva suitsu otsimine heina seest on põhimõtteliselt sama raske nagu otsiks nõela.

Värske hein oleks võibolla leegi ise lämmatanud aga mida rohkem me tuhnisime seda rohkem andsime hapnikku juurde ja äkki lõid meie ümber leegid.

Ma hüppasin lakast alla ja jooksin välja päikese kätte tagumiku ümber paks suits nagu saba. Lidusin üle õue maja poole abi kutsuma siis avastasin et adam ju ei tulnudki alla ja jooksin tagasi. Hüüdsin teda. Tule ja suitsu vahelt nägin ta käsivart mis rippus üle laka ääre alla.

Mees jäi vait ja püüdis end koguda. Askeldas kraanikausi juures. Õngitses lapiga kohvipuru välja ja lükkas oma paksud mustad lokkis juuksed kõrvale. Vaatas mulle otsa ja selgitas.

Tõenäoliselt oli adam jõudnud saada vingumürgistuse. Ma tõin redeli pidasin hinge kinni ja ronisin nii kiiresti üles kui suutsin. Võtsin venna käest kinni ja püüdsin ta keha alla tõmmata aga tema oli liiga raske ja mina liiga õbluke.

Nii olid lood. Olin liiga õbluke et päästa oma vend. Ma isegi ei tundnud et mu juuksed põlesid. Tundsin ainult adami pehmet nahka ta juba surnud käsivarrel.

Kirstukaanel olid adami saapad kui teada tahad.

Lugu oli kurb. Tekkis tunne et mees valetab.

Tulepaiste ja palav kohv tegid mind uimaseks. Oleksin pidanud riidesse panema ja jätkama teekonda künkast üles venna poole aga keha oli vedel ega tahtnud tagasi tormi kätte minna. Tõmbasin jalad enda alla ja katsusin aru saada mis siin lõhnab. Lõhn polnud ebameeldiv. Aga ma kujutlesin et see pärines mõnelt muult maalt. Kopitus öelnuks ema ja see oligi ehk lihtsalt vana mustus mida nuhutasin nagu jäljekoer. Kuidas ma ka ei nuhutanud ei suutnud ma lõhna määratleda.

Kui tahad võid siin ööbida ütles ta. Ma teen endale aseme kas põrandale või tooli peale.

Sohva käis lahti ja ehkki mulle ei meeldi füüsiline kontakt võõrastega ütlesin et võime aset jagada kuigi see võib kitsaks jääda.

Mees puhus tule lambis surnuks. Alles nüüd tuli mulle pähe et elektrit majas ei ole. Pimedas köögis levis eriline vaikus ja ühekordse klaasiga akende taga heitlesid tuul lumi pakane ja pimedus.

Oli raske uinuda. Tunde kuulasime teineteise hingamist. Mina lamasin ääre pool üks jalg sohva kõva serva peal. Tema surus end vastu seljatuge. Ma aimasin enda vastas ta kehakontuure kuigi me vaevalt üldse kokku puutusime. Tema väljahingatav õhk oli minu sissehingatav õhk nagu oleksime vee all ja jagaksime hapnikuballooni.

Mu jalg libises voodis tahapoole. Ta käsivars ei suutnud enam vastu panna ja leidis lõpuks õige koha. Kui mu sõrmed tema pihku libisesid rahunesid mõtted maha.

Kui ärkasin oli juba valge ja köök hoopis teise ilmega kui õhtul. Aknaid raamisid pleekinud kardinad mille koes oli juba tillukesi auke. Talveunest toibuvaid pelargoone oli aknalaudadel palju.

John oli juba üleval. Oli pliidi alla halge pannud ja lisanud eileõhtusele kohvipaksule mõned kuhjaga lusikatäied.

Ma jälgisin teda lamavast asendist. Erekollast hellyhanseni pusa mis toimetas kraanikausi juures. Kui pusa ümber pööras nägin esimest korda ta nägu päevavalguses ega suutnud hoiduda impulsist pilk kõrvale pöörata.

Pole viga ütles ta ma olen harjunud.

Ta pani lauale kohvitassid küpsised või ja västerbotteni juustu. Naeratas korraks ja küsis kas magasin hästi. Istus toolile taldrik käes ja suhkrutükk hammaste vahel.

Mis pärast sai küsisin ma. Kui vend suri.

Nüüd ei pööranud ma pilku ära ja uurisin hoolega ta põletusarmidega näopoolt mis oli nagu kuivanud liivaseljak.

Adami surmaga muutus kõik. Varem olime nagu kõik teisedki väiketalunikud kes vaevu põllundusest ära elasid. Isa tegi talvel metsatööd ja püüdis suvel kala. Kui isa oli ära oli majas peremees adam mitte ema. Ema istus nagu tavaliselt kraanikausi juures ja sõi meie toidujääke. Mitte sellepärast et ta oli meist madalam. Talle see lihtsalt meeldis.

Isa süüdistas adami surmas mind. Väitis et oleksin saanud venna päästa. Kuna mul oli kõigele lisaks jänesemokk ja kuulmine oli halb saatsid nad mind örebro kooli kus raviti nii jänesemokaga kui kurte lapsi.

Kui vana sa siis olid küsisin ma et asju ajaliselt paika panna.

Käisin üheteistkümnendat.

Ma panin riidesse. Tõmbasin pikkade aluspükste peale püksid. Sokid ja saapad olid jõudnud ära kuivada. Lund sadas ikka veel aga hõredalt. Päike pressis pilvemassi tagant välja. Tuleb vist ilus ilm.

Ta näole langes mahe valgus. Ma oleksin tahtnud katsuda ta põletusarme et need siis savisse voolida aga mõtlesin et ta võib seda liigutust valesti tõlgendada.

Kas ma tohiksin vaadata saali enne kui ära lähen.

Muidugi tohid.

Saal oli selline nagu ma seda mäletasin. Kahvatu talurahvalik laemaal ja liimvärviga maalitud palkseinad.

Ka kirst oli alles kuigi kollaseid kummisaapaid sellel polnud.

Suur erinevus oli selles et seintele oli klammerdiga kinnitatud eri suuruses õliriidetükid. Maalid olid kõik omaette stseenid. Tuli suits näod hein meri kehaosad kummisaapad ja käed mis olid nii hästi maalitud et paistsid nagu fotod.

Kas need on sinu maalid küsisin ma ja ta noogutas. Vahel maalingi.

Kas sa oled neid kellelegi näidanud aga ei ta polnud seda teinud mina olen esimene. Sa maalid hästi ütlesin ma nähtust keeletu. Olin niivõrd maalide mõju all et oli aeg edasi minna. Ma astusin selg ees saalist välja maalid tagaplaanil ja john oma armide ja paksude mustade juustega esiplaanil.

Ma ei näinud mitte ainult maale ma nägin ennast oma venda oma vanemaid. Ja ema tuligi joostes. Karjus et tuleb midagi teha. Poiss päästa. Loomad möirgasid erutatult. Hobune hirnus surnud surnud.

John tõstis hüvastijätuks käe. Mina vastasin samaga. Kui ukse enda taga kinni panin hakkasin jooksma ja jooksin kuni lõppes hapnikuvaru.