Читать книгу Meie vennaga - Karin Smirnoff - Страница 6

Ma tagurdasin džiibi garaažist välja ja sidusin prügikotid autokastile kinni. Vend laskis ennast oodata. Lõpuks avas ta ukse ja lasi välja kassi. See piilus igale poole ja lipsas eendi alla.

Siis tuli vend jakikapuuts pähe tõmmatud. Ta piilus ümberringi ja hiilis siis kõrvalistmele. Vajutas närviliselt kõiki nuppe et sooja sisse lülitada.

Ta nägu oli helehall. Isegi tedretähnid olid heledamaks muutunud. Ta muudkui toppis oma turritavaid rasvaseid juuksesalke kõrva taha.

Pärast lumesadu oli libe ja auto lengerdas künkast alla. Eskilbrännströmi sissesõidu juures võtsin kiirust alla ja sõitsin edasi lausa roomates ise püüdes lume peal mingeid märke näha. Aga tee oli süütul kombel sile.

Sa ei tea johni kohta mitte midagi ütles vend. Ta ei ole halb inimene aga sa ei tea tema kohta mitte midagi.

Ei tea ja tema ei tea mitte midagi ka minu kohta vastasin ma. Noh peale selle et ma olen isamõrtsukas aga seda teavad ju kõik.

Jah ütles vend seda teavad kõik. Peale selle et isa sellest ei surnud.

Nagu ikka vahtisid poes meid kõik. Jäid paigale ja vahtisid diptühhonit enda ees siis toibusid ja hakkasid jälle uurima hinnalipikuid ja parimennekuupäevi. See oli väike icakauplus. Vaevalt suurem mõnest muust maapoest ja see mitte perekond icanderi oma kuigi me neid alati just nii olime nimetanud.

Icanderid olid ema isa ja pojad. Nemad olid töötanud siin nii kaua kui ma mäletan. Noorim poeg oli kuuekümne ümber ja kuigi ta oli nüüd kiilas nägi ta välja nagu varemgi. Ta rõõmustas kogu südamest kui me poodi astusime. Kodunurka tagasipöördujate või uusasukatega ta arvestada ei saanud. Parimal juhul mõne juhuslikult siia elama paigutatud armetu sisserännanuga. Sellepärast icanderid ei hoolinudki hoone remontimisest ega väljaehitamisest. Toidukaup seisis ikka veel seinaäärsetel kõrgetel riiulitel virnas.

Ma võtsin ostukäru ja püüdsin mõelda paar päeva ette. Vend haises ja kõndis mul sabas nagu transis kui märkas äkitselt icander seeniori ja jäi kaubavirna juurde seisma.

Kaks purki artišokki palun ütles vend ja sai vastuseks pika pilgu.

Artišokid seisid kõige kõrgemal riiulil. Tolmused nagu sõjatagavara konservid. Icander nihutas veidi redelit ja ronis üles. Meie seisime all ja vaatasime kuidas redeliastmed mehe raskuse all painduvad. Härraicander polnud mitte lihtsalt paks ta oli tohutu. Tuharad võdisesid nagu sült. Higi voolas mööda põski alla. Hingates vilises ta hiiglasuures rinnas.

Põrgut sosistasin ma kas seda on tõesti vaja. Vend irvitas õelalt kui icander tagasi põrandale jõudis ja talle purgid ulatas.

Palun ütles ta. Loodan et maitsevad sama hästi kui eelmine kord.

Me ladusime kauba letile. Iga kauba juures lausus prouaicander selle nimetuse. Kohv jah. Seep jah. Karastusjoogipakk jah. Tampoonid jah. Apelsinid jah. Kõrvatilgad jah.

Ta on töötanud lõunarootsi apteegis ütles vend.

Mis tähtsust sellel on küsisin mina aga vend ei vastanud. Nüüd oli ta hõivatud sellega et vahtis üksisilmi üht muheda näoga vanameest kes meie pealt pilku ära ei pööranud.

Pole ime et ei tahagi kohe siia poodi tulla porises vend ja pakkis ostud ema õmmeldud riidest kottidesse.

Mulle isiklikult meeldis vahel tähelepanu äratada ilma et oleksin pidanud midagi erilist sooritama vaid lihtsalt sellega et olen olemas. Meie kujutasime endast suuremat osa sellest mida kaksikute kohta väideti kuigi pärinesime teine teisest munast. Loeme teineteise mõtteid ja räägime kaanonis.

Mida head sa artišokist siis teed küsisin mina kui jälle autos istusime.

Vend tegi vastuseks grimassi. Aga tõsiselt pärisin ma edasi. Miks sa pead icanderit nende purkidega piinama ta ei ole ju sulle midagi halba teinud.

Mida sina sellest ka tead vastas vend.

Ei tea midagi ja sellepärast ma küsingi.

Vend vahtis aknast välja. Ära päri ütles ta lõpuks. Ma keerasin tanklasse et tankida ja suitsu osta.

Ah sina oled siis kodumail küsis kassatütarlaps mitte et mulle oleks meenunud et oleksime varem kohtunud.

Jah ma kuulsin et sa veetsid öö isa juures. Sul siis vedas et sa tormi käes ära ei eksinud ütles ta mulle otsa vaatamata.

Seda jah ei juhtunud vastasin mina. Sina oled siis tema tütar küsisin puhtviisakusest aga tütarlaps tegeles juba järgmise kliendiga.

Diislipumba juures seisis soomlane oma johndeerega. Kojutulek oli nagu tagasitulek vana trumanishow juurde. Kõik tiirles ikka samas ringis. Inimesed liiguvad täpselt samas ajas. Tegelikkus toimub otsekui igavik. Nagu ka soomlane oma johndeerega.

Kena värv ütlesin kui temast mööda kõndisin ja soomlane võpatas nagu oleks ma tema mõttemaailma tunginud.

A’jana ütles ta nii ammu pole näinud. Mehe ilme mahenes kui ta mu ära tundis. Ta astus paar sammu ettepoole nagu tahaks emmata aga mõtles ümber ja suskas käed tagasi kombetaskusse. Kurjad keeled rääkisid et mees on saamatu aga ta oli lihtsalt isemoodi. Ta hoidus omaette.

Ma ostsin selle möödunud aasal. Kui tahad tee proovisõit või tule lihtsalt peale. Ma sõidan praegu olofssonide poole kanalit tühjendama ütles ta ja osutas lõuaga mudapumba suunas mis tal traktori taha oli kinnitatud.

Täna vist mitte ütlesin mina. Aga mõni teine kord sobib küll.

Siis sa jääd ikka natukeseks siia.

No vaatame ütlesin mina ja läksin edasi džiibi poole kuna kartsin et vend ei püsi kauem jalul. Ta seisiski toetudes autoukse vastu ja suitsetas. Ma võtsin tal selja tagant kinni ja muudkui jutustasin teda istmele upitades. Me peame ju veel prügimäele jõudma ütlesin ma.

Sa tahad öelda keskkonnajaama ütles vend laskis akna veidi allapoole ja pani uue suitsu põlema.

Mis iganes selle nimi ka on.

See on nüüd mujal ütles vend. Asub reoveepuhasti juures. Avatud esmaspäeval ja neljapäeval seitsmest kaheteistkümneni. Paarisnädalatel.

Aga paaritutel.

Kinni ütles vend.

Nii pöörasime jälle kodu poole.

Mäletad kuidas me õhupüssist prügimäerotte lasksime küsisin mina et meeleolu parandada.

Oli ju vahva vastas vend. Kuni sa lasksid rogergrani jalga.

Mina küsisin ma. Kas see polnud hoopis sina.

Sina mina mina sina ütles vend. Igatahes üks meist laskis arvan ma.

Kindlasti sina vastasin mina. Koju saime pohlakorjajatega. Roger istus sinu kõrval ja nuttis. Sääremari veritses ja ta nuttis kogu kodutee.

Roger on alati olnud üks möku ütles vend.

Koju jõudnud panime ostetud kaubad keldrisse. Ka külmas ja pimedas keldris mis sobis ainult toidule ja talvituvatele pelargoonidele valitses segadus. Vend oli keldris käinud mitte ainult selleks et sibulaid ja kartuleid tuua. Põrandal oli konidega täidetud tuhatoos ja igal pool vedeles tühje õllepudeleid. Mul hakkas juba külm.

Mida sa siin all muidu tegemas käid küsisin ma.

Järele mõtlemas ütles vend. Vahel on tunne et kõik on nagu valesti. Siis tulen ma siia keldrisse istun põrandale ja külmetan. Tunnen et on külm.

Mu vennal oli elu äpardunud ja ta pidi taas õigele teele saama. Kindlasti ei söönudki ta eriti vaid elas rohkem suitsust ja alkoholist. Ta oli kõhna nagu armulauateenija. Üheskoos toppisime rämpsu ica kotti ja punnitasime selle mööda järsku treppi üles.

Mulle tuli äkki pähe et ma pole ammu henriku peale mõelnud. Lihtsalt nii palju muud oli teha. Ma otsustasin et jään natuke kauemaks kui olin kavatsenud ja sättisin ennast sisse oma kunagises lapsepõlvetoas. Vend tolknes uksepiida vastas ja vahtis kuidas ma oma kitsasse voodisse puhtad linad panin ja veel ühe teki lisasin. Samasuguse roosa villase teki nagu oli johni pool panin ma tähele. Küllap need olid ostetud samalt väljamüügilt.

Seintel rippusid ikka veel ok poe sildid ja lastejoonistused mis olid sinna pandud sellepärast et kusagil pidid nad ju rippuma. Isegi minu enda lapselikud nipsasjakesed olid alles. Võtmerõngad teokarbid kassikuld ja randadelt korjatud kivikesed ema tikitud linikutel mida ta oli tootnud nii palju et neid oli pööningul lausa kastide kaupa.

Ütle mis sa ütled aga tikkida ta oskas ütles vend. Ta läks uksepiida juurest ära ja istus voodijalutsisse.

Kui ema haigeks jäi siis sa siia ei tulnud ütles vend. Ema muudkui küsis kus sa oled ja mina helistasin sulle. Oleksid ikka võinud tulla.

Ma ütlesin sedasama mis siis kui vend helistas et ma ei taha ema enam näha. Ei elava ega surnuna.

Tuul võttis hoogu juurde seinad naksusid aga tuba oli soe ja mõnus nagu poleks see kunagi külm olnudki.

Sinu tuba ei olnud kunagi kütmata ütles vend. Ema muudkui käis peale et ma hoiaksin sinu toa sooja juhuks kui sa peaksid tulema. Mina arvasin küll et pole vaja aga ma ei raatsinud emale öelda kuidas asi päriselt oli.

Kuidas asi siis oli küsisin mina. Me lükkasime oma turris juuksed kõrva taha.

Miks me ütlesime ema ja mitte emme mamps või siis siri. Mul oli ähmaselt meeles et see pärines mingist norra tv seriaalist aga pärast kõiki neid aastaid oli võimatu teda kuidagi teisiti nimetada. Isast sai siis isa neil haruharvadel puhkudel kui tema üldse kõne alla tuli.

Vend tõusis ja küsis kas ma tahan midagi süüa või juua ja läks siis alla oma tuppa. Võtsin riidest lahti. Pugesin punase läikiva vatiteki alla ja tahtsin mõelda eilsest ööst eskilbrännströmi talu gustavistiilis diivani peal aga mõtlesin hoopis emast ja sellest et ta radikat kunagi kinni ei keeranud. Mina olen nüüd tagasi oma neiupõlvevoodis aga ema lebab pärast ajurabandust raskelt haigena hooldekodus. Kunagi võibolla ikka ütlesin ma endale ja klõpsutasin telefoninuppe. Kõnelist nagu ka messiboks oli tühi.

Ma võiksin ju ise helistada või saata smsi. Mis mul ikka öelda oleks. Tere võibolla. Või tere tore oli kohtuda aitäh eilse eest olid toredad maalid loodan et kohtume veel kunagi. Aga ma võibolla ei võtagi ühendust. Mul pole ju ta numbritki.

Hommikusöögi ajal oli maja ikka veel vaikne ja kuigi ma toimetasin söögiga ja jahvatasin kohvi jäi venna toa uks kinni. Ma keerasin raadio valjemaks monotoonse ilmeteate peale. Täna pidi tulema hea ilm. Tuul oli vaibunud. Katus tilkus kuulutades kevadet.

Trepialusest kamorkast leidsin anoraki ja ema kootud käpikud. Seal olid ka enamvähem parajad ülespoole pööratud ninaga saapad. Mõtlesin juba et laenan venna puust suusad mis seisid eendi vastas. Tee peal küll mitte aga muidu oli lumi ju ikka veel sügav ja mööda teed kõndida oleks igav.

Relvakapi võti rippus konksu otsas. Keerasin ukse lahti rohkem küll uudishimust ja nentisin et venna relvahuvi pole jahtunud. Võtsin relvad üksteise järel välja. Hoidsin neid käes ja katsusin. Proovisin sihikuid ja mulle hakkas hirmsasti meeldima üks kakssadakakskümmendkaks mis paistis olevat uus.

Ma võtsin selle välja panin vastu õlga ja sihtisin üht hallrästast. Ma olen küll koba aga püssilaad on täiesti sobiv ja parajalt raske.

Ainus keda praegu saab jahtida on vares. Vend seisis eendil. Tammus jalalt jalale. Kevadtalvise päikese käes ei saanud ta silmi peaaegu lahtigi. Rääkides tuli ta suust pohmellilehka.

Aga siin pole isegi enam vareseid. Igatahes metsas küll mitte.

Uhke püss ütlesin mina kas see on uus ja vend noogutas.

Mina arvasin muidu et sa eelistad kaigast.

Vend kehitas õlgu. Lase üks teder.

Hoolimata sulalumest oli tee hea. Ma keerasin metsateele mida sealkandis elavate inimeste pärast talvel lahti hoiti ja kus metsalinnud tavatsesid nokkida kruusa mida sahk teele puistas. Relv seljal tundus kerge. Päike soojendas põski. Mu meel oli kerge ja rõõmus igasugu lendajate üle kes puude vahel toimetasid enamasti kaarnad.

Paari kilomeetri järel jõudsin suure tee peale tegin peatuse ja kuulatasin. Puud naksusid suurest rõõmust et pakane lõpuks ometi järele andis. Okstelt langes potsatades lumekamakaid. Mets oli nagu lapsepõlves. Kippomets mis vedas oma okkalisi käsivarsi üle mu õlgade.

Isa õpetas meid jahti pidama. Meie küla isad õpetasidki oma järglasi jahti pidama. Algusaastatel käisime lihtsalt kaasas kuni olime nii vanad et saime relvaloa. Siis saime koha jahimeeskonnas.

Ma oleks pidanud selle raisa maha laskma selle asemel et ta heinahanguga läbi susata. See olnuks kindel surm ja ta poleks edasi elanud nagu ei oleks midagi juhtunud. Ma vaevalt üldse mäletasin kuidas kõik toimus või siis ei tahtnud mäletada. On ju mälestusi mida kätte ei saa. Otsekui asetaks pildi pildi kõrvale millest suuremal osal on perfektne teravus. Sa näed isa peksmas ema sa näed teda peksmas venda. Ja seejärel on pilt lihtsalt tühi. Mitte valge vaid säravalt tühi nagu poleeritud messing.

Keegi tõusis lendu. Suurem kui kaaren. Olin hirmutanud tedrekukke ja ta reetis oma peidukoha. Ettevaatlikult surusin padruni salve ja liikusin pikkamööda sobival kõrgusel kasvava oksani millele relva toetada.

Vaatasin lindu läbi sihiku. Langetasin relva nii et sihiku keskpunkt oli veidi ta rinnast allpool ja vajutasin päästikut. Vaatasin linnu elu viimaseid sekundeid pealt kuni ta maandus lumme ja kangestus.

Pikad suusad takerdusid mägimänni okstesse. Kuigi teder lebas vaevalt viiekümne meetri kaugusel ei teadnud ma kus täpselt. Mõeldamatu oleks võtta suusad alt ja lumes sinna sumbata. Ma vajuksin märga lumme. Nii läksingi lihtsalt edasi sinnapoole kus teder tõenäoliselt lebas ja lootsin et päike veel looja ei lähe kui mul pikalt aega kulub. Higi kleepus anoraki külge. Allavajunud sokid lõikusid kandadesse. Kõige rohkem tahtsin just tetre kätte saada et veenduda et lind pole lihtsalt vigastatud.

Kas ma üldse õiges suunas lähen. Veel üks teder tõusis lendu ja kuigi ta oli minust vaid mõne meetri kaugusel ma ei tulistanud. Emaslind. Kiskjal tuli kurb mõte. Tedrekana otsib kaaslast muidu ei oleks ta istunud nii lähedal. Üksiku kuuse all mändide vahel lebaski surnud teder.

Tõstsin selle maast üles. Uhke isend tublisti üle nelja kilo. Surusin ta enda vastu nagu magava tita. Keha oli veel soe.