Читать книгу Meie vennaga - Karin Smirnoff - Страница 7

Lihavõttelaupäev. Tegime süüa. Seisime kõrvuti ja palju ei rääkinud. Lõikusime supi sisse aedvilju. Vend valas oma klaasi veini juurde. Joove kasvas esialgu mõõdukalt.

Võtsin tedre külmkapist välja. Süda läikis linnu soolestikust valamusse voolava poolsulanud männiokaste haisust ja tundsin vastikust enda kui alatu salaküti vastu. Tõmbasin linnul naha maha ja panin ta külmutuskappi.

Kas tedred on nagu luiged küsisin ma aga vend raputas ainult pead.

Anna küüslauk ütles ta ja tüümian. Paistab et linnaelu on su hellaks teinud. Aga luikede truudusejutt on lihtsalt müüt. Nad murravad truudust ja ka lahutavad. Nagu kõik linnud. Emaslind valib hoolega uusi isaslinde et saaks ilusamaid lapsi. Isaslind teeb spontaanseid külaskäike naaberpessa.

Me olime vennaga ühepikkused meil olid samasugused salkus juuksed mida kogu aeg kõrva taha lükkasime. Me punakasvalge nägu oli tedretähniline. Kahjuks naeratasime harva me hambad olid tugevad ja sirges reas. Ei tea millised seesmised sarnasused meil veel alles olid.

Kas sa jääd kauaks küsis vend ja tegi õhus klaasi kokkulöömise liigutuse.

Mis tähendab kauaks küsisin mina.

No kas sa jäädki siia elama. Me olime tükk aega vait. Ma ei teadnud milline vastus on õige ja milline vale kui seda üldse on.

Noh vastasin tõrjuvalt ma ei teagi. Oma töö kohta polnud ma midagi rääkinud ega ka henriku kohta. Vend ise polnud ka küsinud enne kui praegu.

Koduhoolduses on üks vaba töökoht ütles vend. Maria võttis kätte ja suri juba tükk aega tagasi. Või kas nüüd just kätte võttis.

Mida sa sellega öelda tahad.

Ei midagi vastas vend ja peitis end tulikuumal pannil praadiva aedvilja särina varju.

Sõime ja vaikisime. Vaikus ei olnud ebamugav sest ma kuulsin mida vend mõtleb. Ta mõtles et ta on minu järele puudust tundnud ja tahab et ma siia jääksingi.

Laua olime katnud saali. Laotasime ampiirstiilis lauale ema tikitud lina ja süütasime kroonlühtris küünlad.

Pärast sööki pani vend suitsu põlema ja tõmbas paar mahvi.

Siis hakkasime rääkima. Rääkisime kõigest peale asjade mis meid häirisid.

Vastu hommikut seisis mu tühi arvuti laual veinipudelite väikeste habraste kohvitasside ja konjakiklaaside kõrval.

Ma kirjutasin smalångeri hooldekodusse küsisin tööd ja klikkisin saada.

Nad peaksid küll olema lootusetus olukorras kui võtavad tööle kellegi kes meilib neile lohakalt kirjutatud tööavalduse kell nullnullnelikümmendviis ööl vastu esimest lihavõttepüha laususin ma ja pühkisin käega laualt toidupuru.

Terviseks hooldustöö ja terviseks jeesus kes sa lamad seal oma koopas ja ootad ülestõusmist ütles vend.

Tervist meile ja jeesuskristuseviimselepäevale vastasin mina ja tuigerdasin trepist üles tuhandeüheksasajaseitsmekümneneljanda aasta meistrivõistluste meeskonna foto juurde. Tuhatüheksasadaseitsekümmendneli polnud mina veel sündinudki. Ma ostsin selle plakati täikalt ja kinnitasin knopkadega siia seinale. Nimed olid mul peas nagu issameie.

Aga sel ööl pidin ma veel midagi tegema.

Helistasin sadakaheksateistsadakaheksateist ja palusin et mind ühendataks johnbrännströmiga smalångeris.

John ei tundunud väga üllatunult.

Aitäh eilse eest puterdasin ma.

Aitäh sulle. Kas sul ja su vennal on kõik hästi.

On kah vastasin mina ja tundsin kui väsinud ma olen. Et selg valutab suusatamisest ja et kõik see tähtis mida olin kavatsenud ütelda on peast kadunud.

Kas saame kunagi kokku küsisin ma.

Jah.

Siis vajutasime kõne kinni. Mõttes uinusin ma johni keha ümber mu kondiste säärte. Pärast jooksin kanalisatsioonitorus vesi taljeni ise teadsin et ma pidin midagi meeles pidama. Aga ei suutnud meenutada mis see oli.