Читать книгу Meie vennaga - Karin Smirnoff - Страница 8

Koitis hommik. Hommikust kujunes ennelõuna keskpäev pärastlõuna ja alles siis istusin voodiservale ja jõllitasin helekollast saialilledega tapeeti. Pikkamööda jõudis eilne õhtu järele. Olin otsinud tööd ja olin helistanud johnile. Paeluss näris sisemust seda rohkem mida rohkem ma sain aru et olen end mähkinud peenesilmalisse lapsepõlvevõrku mis mu selle küla külge mässib.

Pärast ängi tuli kassiahastus. Georgåbyericson ralfedström ronniehellström staffantapper ovekindvall vaatasid seinalt minu peale alla. Nad nägid kurba kuju kes lebas siruli oma lapsepõlvevoodil suu sirge nagu kaapraud. Kuju uinus kohe jälle ja kui ärkas oli päev juba õhtus.

Keetsin kohvi ja koputasin venna toa uksele. Sees oli vaikne polnud kuulda isegi norskamist ega hingetõmbeid ka siis kui surusin kõrva vastu ust.

Ma koristasin laua õhtusöögist kasutasin juhust ja korrastasin ka paar kappi. Puhasta korista puhasta korista puhasta korista puhasta korista kordasin nagu mantrat ise juba parajalt teadvuse juures nii et eskilbrännström tundus juba teostatav.

Ma vaigistasin koera ja hüppasin venna džiipi. Sõita oli lühike maa. Tegelikult ainult künkast alla üle ristmiku sealt kruusateed mööda paremale.

Eskilbrännströmi maja oli pime. John kas maalis või magas. Mul ei olnud meeles kas me olime mingi aja kokku leppinud.

John ei avanud ja uks oli lukus. Siinsed inimesed lukustasid uksi harva. Aga kui lukustasid siis rippus võti ukse kõrval naela otsas või oli lukuaugus. Naela siin polnud ja uks oli ikka lukus.

Seisin täna juba teist korda ukse taga ja kuulatasin kas kostab elumärki.

Talu asus väikesel künkal taga mets kõrval nurgeti küpsetuskoda ait ja laut. Õu oli kõrvalhooneteni traktoriga üle käidud.

Libiseval sammul astusin lauda poole. See paistis heas korras olevat. Mitte märkigi põlenud lakast ega vingu kätte surnud lapsest.

Pöörasin ringi ja sisenesin lapsepõlve laudalõhna. Valatud rõngastega lehmalatrid. Vasikalatris veel veidi põhkugi ja nägin neid seal oma vaimusilmas. Vankuvatel jalgadel ühepäevased pullvasikad kes tapale mõistetuna ema juurest kohe sündides ära võeti. Kuulsin kuidas nad lehma järele ammuvad. Lehm vastas veidi eemalt. Pistsin käe latrisse ja lasksin neil imeda oma sõrmi. Ja siis isa. Seljas põllutöölise kombe nööbid vatsa ümber pingul. Mustad kõrged saapad lai selg mis alati lausus mine siit minema vasikad lähevad tapale. Tee midagi kasulikku. Rahusta lojuseid.

Silmad harjusid hämarusega. Piimaruumis lauda pühamus mida alati hoiti kliiniliselt puhtana jooksid seintel suured ämblikuvõrgud ja põrandat kattis tuulega sissepuhunud mustus.

Naela otsas rippus valge kittel mis aastatega oli halliks muutunud.

Kulunud soonikkampsun oli tooliseljale unustatud. Piimakannud seisid reas. Nende kõrval rippus lüpsimasin otsas nisakannud mis udara külge tuli seada ja mis panid lehmad kooris ammuma kui need sinna liiga kauaks jäid.

Mu enda rindadest käis läbi tukse. Ma kujutasin ette ängi mis tekib kui seisad köies ja ootad kuni pohmellis talumees kes oma kurjuse loomade peal välja elab sind piimapaisust vabastab.

Minul oli loomadega kokkulepe. Kui mitu korda olin nende pehmesse kõrva sosistanud et nad isa jalaga surnuks lööksid. Ja nemad sosistasid vastu. Et on ju teritatud harudega hang.

Mina nägin johni enne kui tema mind.

Ta kobas pimedas ruumis. Komistas millegi otsa ja vandus. Ma libistasin end varjust välja. Seisime nüüd kitsas piimaruumis teineteise lähedal ja ta kehalõhnas oli midagi erilist. Tundsin nüüd ainult seda. Mitte aastaid seisnud lehmasõnniku haisu. John tõmbas mind lähemale. Me jopekangad sahisesid vastakuti. Mu käed libisesid jope alla. Siis kiiresti üle ta keha. Sõrmeotstes plõksusid mälestuspildid. Pinges käsivarred õlad kukal oimude kortsus nahk ja lõpuks veel juuksed mille ma sõrmede vahel patsikesteks põimisin.

Ta tõstis mu üles. Mu sääred tema puusade ümber. Ta jänesemoka arm mu suu vastas ja me keeled mis selles kaoses ringi keerutasid. Ta silmad olid päris mustad sest väljas oli päevast saanud õhtu ja kindlasti paistsid ka tähed.

Kõik oli metsik ja kõva ja kare isegi ta keel aga ta kehast mis muutis minu keha apla koonuga äsjasündinud vasikaks hoovas õrnust. Oli valus kui ta liiga kõvasti hoidis sain siiski hingata. Lahti ta ei lasknud ja ma ei tahtnudki lahti saada. Paratamatult hakkas külm läksime maja poole. Kuu oli välja tulnud. Järgnes meile mööda jääkülma õue.

Kus sa olid küsisin ma hiljem kui lamasime gustavistiilis diivanil ja uurisime teineteise näojooni nagu vastsündinud.

Lakas vastas ta.

Selles mis maha põles.

Jah. Siis kuulsin midagi ja leidsingi sinu. Või leidsid sina minu.

Ma ei teadnudki et sul on laps.

Kust sa võisidki teada vastas ta.

Aga sinul küsis tema ja nüüd pidin valima. Oleksin võinud öelda ei ja jätkata endistviisi. Või oleksin võinud öelda jah ja tuua päevavalgele selle osa endast mida polnud olemas.

Mind haaras soojus ja ma võitlesin mõtetega. Niidid mis aina võnkusid aga just nii mu aju töötaski. See töötas agaralt ega pidanud palju vahet. Praegu mõtles see isa peale ja see mõtles lapse peale.

Me suudlesime. Tol ööl suudlesime nii palju et huulte harjumatu nahk hakkas veritsema ja siis suudlesime seda enam. Ja me suguelundid. Hõõrdusid ja valutasid aga said uut hoogu süljest ja kehavedelikest nende triiki täis allikatest.

Siis jäime magama või kas me üldse magasime ei mäleta. Unes kui see ikka oli uni oli ta keha nii lähedal ja nii soe ja higine et ma lõpuks ei teinudki enam vahet kus olen mina ja kus oled sina.

See öö jääb mulle meelde. Tõstan selle esile ja hoian seda nagu habrast fabergémuna.

Sina ja mina lausus ta. Kahe teraga relv.