Читать книгу Eesti talvised metsalinnud - Karl Adami - Страница 7

Jalutades sügisest haaratud kuusikus, hakkavad ikka silma tuttavad tihased, rähnid ja pasknääridki, kuid kõik need metsas kohatavad sulelised ei pruugi olla kohalikud. Üht meie tavalisimat lindu – rasvatihast, kes on end sisse seadnud nii asulates kui ka metsades, peetakse pigem paigalinnuks, sest teda võib kohata suvel ja talvel. Tegelikult aga rändab osa rasvatihastest talveks lõuna poole ja asemele tulevad linnud põhja poolt. Selliseid linde nimetatakse osaränduriteks. Meie lindude talvine arvukus sõltub erinevatest teguritest, alustades pesitsuse edukusest, lõpetades sügisrände ja talvitamise tingimustega.

Lindude sügisränne on ajaliselt kevadrändest oluliselt pikem, see võib alguse saada juba juuni lõpul, mil näiteks hajuvad kuuse-käbilindude pesakonnad. Aktiivne sügisränne kestab lausa novembri alguseni. Tõelisi paigalinde, kes metsi asustavad, on meil vähe. Näiteks võiks tuua puukoristaja ja laanepüü, kelle puhul hõivavad noorlinnud lähedal asuvad vabad sobivad metsanurgad, kuid suurt rännet nende puhul täheldada ei saa. Eesti metsadesse jäämine sõltub muuhulgas talvitamistingimustest. Üha pehmemad talved ja lisatoitmine aitavad langetada nii mõnelgi linnul otsust, kas jääda paigale ja loota parimat või liikuda edasi. See mõjutab näiteks leevikesi ja rohevinte.

Ka maastikulised tegurid avaldavad suleliste rändele suurt mõju. Puistulinnud kalduvad liikuma ühest metsatukast teise ja peatuma sunnib neid enamjaolt ilm, sealhulgas liigtihe udu või tugev ja ebasoodne tuul. Pisikestel lindudel, nagu pöialpoistel, tuleb enne mere ületamist rasva koguda ja pärast rännet energia­kaotus tasa teha. Metsalinnud rändavad, olenevalt liigist, nii päevasel kui ka öisel ajal.