Читать книгу Eesti talvised metsalinnud - Karl Adami - Страница 9

Metsas liikujat võib tabada üllatus, kui sealsed asukad näitavad uitaja suhtes üles uudishimu. Olgu siis uudistajateks vilkad tihased või salapärased mänsakud. Olen märganud, et varasügisene noorlindude huvi kipub varatalveks raugema. Näiteks tutt-tihased kaotavad inimese vastu huvi juba detsembris. Küllap on selleks ajaks kokkupuuteid inimestega nii mõnelegi linnule küllalt ja sulelistel on olulisemaid toimetamisi, kui et kahejalgsetega tõtt vaadata. Seda enam, et päevad enne talvist pööripäeva pikemaks ei veni, aga kõhtu tuleb sellegipoolest täita.

Kui linnud ise huvi üles ei näita, tuleb neile üritada läheneda. Tiivuliste otsimine tihedast metsast võib alguses tunduda lootusetu üritusena, kuid hõlpsamaks muudab leidmise tõik, et paljud väikelinnud moodustavad sega­salkasid. Nii on neil rohkem silmapaare ümbrust jälgimas, suurendades sellega nende ellu­jäämisvõimalust. Ühes korralikus salgas võib kohata suisa 10 liiki värvulisi. Muidugi tuleb sellistes segasalkades ette jagelemisi ja nii mõnigi kord muutuvad salgad üsna häälekaks.

Sügise saabudes on tutt-tihased, eriti nende noorlinnud, üsna uudishimulikud ja üle vaadatakse pea iga metsas uitaja.

Sügistalvistes segasalkades tuleb sini- ja rasvatihaste vahel ikka ette jagelemisi, mis enamjaolt lahendatakse ähvarduspoosidega.

Lindude tempo neis salkades on väga erinev ja sõltub põhiliselt sellest, kui palju leidub toiduringil söödavat ning millistel metsakorrustel nad liiguvad. Kui kampa peaksid lööma siisikesed, siis nende salgaliikmelisus jääb küllalt lühikeseks, eriti kui nad lepakäbide otsa „komistavad”. Vintlaste, nagu näiteks leevikeste ja rohevintide huvid on niivõrd erinevad, et tihaste ja porridega nad seltsima ei kipu ja kui nad peaksid seda tegema, siis üsna lühikest aega. Küll aga loovad nad oma segasalku, kuhu kuulub nii urvalinde, rohevinte kui ka leevikesi, vahel ka siisikesi. Tihaste, porride, puukoristajate ja pöialpoistega ühinevad nii mõnigi kord sabatihased.

Segasalkades kujuneb ajapikku välja oma hierarhia, kus kõige võimukamad on puukoristajaid, keda võtavad „kuulda” isegi rasvatihased.

Sabatihased eralduvad tihti segasalkadest, võttes endaga kaasa sinitihasedki.

Sabatihased on võrreldes ülejäänud grupiga kohe eriti tormakad ja kuigi nad võivad metsasügavuses liikuda segasalgas, kisub neid miski jõud oma radade suunas. Täheldasin paaril sügisel sabatihaseid jälgides, et neil on omad kindlad päevased lennuringid, mis kujunevad juba varasügisel. Päris lageda peale nad ei kipu, meelsamini liiguvad mööda pajuvõsaga kattunud kraavikaldaid ja sihte ning teevad mõned ringid metsaski. Nii üllatav kui see ka pole, viibivad saba­tihased erinevatel päevadel samades punktides üsna sarnastel kellaaegadel. Muidugi sõltub see ilmast või sellest, kas salka on tabanud mõni ootamatus.

Talviste metsalindude seas on neidki, kes liiguvad toiduotsingutel valdavalt liigikaaslaste seltsis, näiteks kuuse-käbilinnud või pasknäärid, aga ka linde, kes astuvad väljakutsetele vastu üldjuhul omapäi. Nii ei hooli talvisel ajal liigikaaslaste seltsist kakud ja rähnid. Viimased võivad siiski ühineda väikelindude salkadega, kuid ei pea pikalt neis vastu, kuna puude või käbide lammutamine võtab oma aja.