Читать книгу Eesti talvised metsalinnud - Karl Adami - Страница 8

Jalutasin 2013. aasta varasügisel mööda männi-kuusesegametsa. Minu üllatuseks oli puudel kiikumas rohkelt suur-kirjurähne. Meediaski kõlas, et Eestit oli tabanud üle aastate suur rähniinvasioon, kus lisaks suur-kirjurähnidele oli liikumas ka rohkelt valgeselg-kirjurähne. Metsalindude osas tuleb invasioone ikka ette, kuid neid on raske ette ennustada, sest erinevalt lindude tavapärasest rändest puudub invasioonidel kindel rütm ja need toimuvad reeglina eba­regulaarselt, täiesti ootamatult ja kindlate ajavahemiketa.

Invasiooni näol on tegemist ebaregulaarse rändega, mille käigus satub ühe liigi esindajaid arvukalt aladele, kus neid tavaliselt ei esine või on vähesel määral. Põhjuseks on peamiselt toidupuudus, mis mõjutab eriti tugevalt seemne- ja marjatoidulisi linde, kuid ei jäta puutumata ka närilistest toitujaid. Nende toiduobjektide kättesaadavus on aastati väga erinev. Invasioone tuleb rohkem ette ka siis, kui on olnud edukas pesitsusaasta ja asurkonnas on tekkinud üleasustus, mis toob omakorda kaasa elutingimuste kehvenemise.

Arvukas invasioon kestab mõnikord vaid mõne päeva, kuid enamasti siiski paar nädalat, mille lõppedes muutub vastav liik selles piirkonnas taas vähe­arvukaks, sest tiivulised on toiduotsingul edasi liikunud. Invasioonid on omased valdavalt põhjapoolkerale ning erinevalt n-ö tõelistest rändlindudest, on invasiooni­lindude teele asumise kohad erinevad, nagu on muutuvad ka nende talvitamisalad.

Kõikidel laiaulatuslikel invasioonidel on üsna sarnased tekke-eeldused. Kõigepealt soodustab seda invasiooniaastale eelnev pehme talv, mil lindude suremus on keskmisest madalam. Sellele järgneb enamasti väga suur pesitsus­edukus, sest peamise osa invasioonides osalevatest sulelistest moodustavad just noorlinnud. Lisaks eelpool väljatoodud teguritele on oluline roll ka toidu­nappusel, mis sunnib linde oma tavapärasest elupaigast väljapoole liikuma.

Invasioone esineb nii must- ja sabatihastel kui ka näiteks pasknääridel ja mänsakutel. Invasioonide käigus liiguvad linnud sadu, vahel koguni tuhandeid kilomeetreid. Seemnehuvilistel mänsakutel on invasiooniteekonna pikkuseks registreeritud koguni 3000 kilomeetrit. Invasioonide puhul on tüüpiline, et enamik meile jõudnud linde lendab pesitsusajaks tagasi sinna, kust nad tulid. Osa linde jääb siiski ka meile pidama, täites neid metsanurki, mis on näiteks pärast järjekordset käbiikaldust tühjaks jäänud.

Männileevikesed on harvad talikülalised ja meile satuvad siis, kui põhjapoolsematel aladel on sobivat toitu vähe.

Mänsakute puhul on invasiooniteekonna pikkuseks registreeritud koguni 3000 kilomeetrit.

Lisaks invasioonilindudele (mõnikord hilisemate invasioonilindudega samal ajal) jõuab meie metsadesse talikülalisigi, kes võivad meile jääda kas kogu talveks või liikuda toidunappuse korral Eesti aladelt edasi. Mõned talikülalised, näiteks urvalinnud, kes on meie talikülalistest ühed arvukamad, jõuavad meie aladele üsna regulaarselt ja nii võib neid nii kultuur- kui ka metsamaastikel kohata pea igal talvel. Harvad talikülalised on aga näiteks lumekakk ja männileevike, kellest viimasel oli arvukam invasioon 2012/13 sügistalvel.