Читать книгу Sõjamärkmikud. Päevikud 7. juulist 1944 kuni 6 - Karl Laane - Страница 10

Sõja jalus

19.04.1944 – Kloogal, Tallinn

25.04.1944 – Lahkumine Eestist

7.07.44 – Mõnigi kord on kitsikuid silmapilke sessinatses elus, mil nagu kaoksid kõik herkjamad mõtted ja tunded ning kogu olemus tunduks kui lõppematu halli kannatuste teena. Kuid ometi on olemas siin maailmas siiski ka nii mõndagi suurt ja kaunist, mille ees seisatud, imetled, rikastud. On paljugi iseloomustavat, mida tahaks meelde jätta: tähelepanekud kõigest ümbritsevast, iseloomulikest elunähteist, mõttevooludest, inimestest. Ja nii mõnigi kord tekib mõtteidusid – välgatusi, otsekui välkvalgustust.

Kuid kõik need rändavad üksteise sabas tuttavat teed – kaduvikku. Tulevad esile taas uued muljed, kujutlused ja mõtted, olnust jääb heal puhul hinge vaid hämar mälestusejälg. Ent kõige selle juures tajud, kuivõrd ajutine nähe siinses maailmas on inimene ise, see, kes vast mõnigi kord kipub hoiakule, nagu oleks ta üsna tähtiski faktor muu maailma keskel. Loomuliku eluhoiu pärast vististi, selle tõttu, et tead-tajud, kuivõrd lühikene võib tegelikult olla ühe inimlapse elutee, millest siiski tahaks järele jätta kasvõi hämaramatki jälge, tahaks, et kõik elatu, kõik nähtu ja mõeldu siiski ei kaoks. On teataval määral kummaline mõtelda sellele, et kunagi (millal – ei tea; on vast heagi, et tuleviku ette on riputatud läbipaistmatu linik) on see mateeria, milleks oled oma maises olemuses, sulanud elutuna ühte looduse kõiksusega. Kuid nüüd ta veel elab, mõtleb, tunneb! Mõtleb murelikult või õnne aimates, tunneb rõõmu päikesepaistest, mis hetkel soendab su palet; tunneb, kuidas mahlad veel ringlevad soontes – elumahlad. Veel elan, mõtlen, tunnen ja tunnetan!

Tahaksin sellest kasvõi mõned hämarad varjudki paberile projekteerida. Nõnda, kuidas juhtub – jooksva elu kaasas. Seni pole saanud sellest asja. Ütleme küll, et pole saanud selleks lihtsalt mahti: üks pisiasi teise sabas on võtnud selleks võimalused, kuigi oled tihti sellele mõelnudki. Kuid küllap on siin tegemist pisut mugavusegagi, et pole viitsinud end käsile võtta. Seetõttu on jäänud tegemata mõnda suurematki, milleks võib-olla oleksin võimeline.

Täna kirjutasime oma Zettelarbeit’i1 nurgale juba kuupäeva 12.7.44. Tähendab, päevi on möödunud sellest päevast, mil mingi uue asjaolu esiletulekul tuli järsku kirjutamine pooleli jätta. Kõik ei olene siiski ainult tahtest-tahtmisest. Kirjutamiseks vajame siiski ka rahu. Pisut, pisutki...

Nagu näha, pole ühele junkrule2 küllalt isegi tervest nädalast selleks, et oma vabaajaharrastusena asuda tegelikult asja juurde: muljete-märkmete kirjutamisele. On see ju ka üsna keeruline ülesanne, kui tahad seejuures möödunut selle olulisemaiski punktides rekonstrueerida.

On hommik. Mõned hetked on aega enne välisõppuste algust, iga sõna juures võib tulla käsk, mis sunnib sellega lõpetama. On see just nagu meie elu üldse: meie ei tea, mil tuleb käsk. Meie ei tea, kuidas see tuleb.

Pea on uimane – vist mingi väikesem terviserike. Üleeile oli üsna kehv enesetunne: mingi pööritus oli kõhus ja peas pakitses ning tagus ja silme ees tantsisid tumedad, kollased jne ringikesed. Eile süstiti – mingi kõhutõve vastu. Kas sellest, pisut häiritud olekust või muust, oli ka tänane öö kuidagi raske ning lummutuslik ja hommikul oli raske reageerida tavalisele äratusvilele, oli raske tõusta. Ärgates olin ilmselt öiste unenägude mõju all. – Kas tõesti võib kodus omastega midagi halba juhtuda, seda, mida kardame, kuid mida ei tahaks nagu tunnistada, lootes, et siiski kõik läheb ja lõpeb veel hästi? – Mingid ronimised, peitmised, varjamised ning mööda maanteed mingite kolidega astuvad inimesed (olid need – oma ema, oma naine või olid teised, kuid mulje oli ebamäärane). Siis mingid ärplemised, mingid tegelemised kuskil. Terve suur virn taskurätisuuruseid kuskil valmistatud, piltidega varustatud rahasid, millistel suured kirjad «Eesti Vabariik». – Umbes säärased olid viirastused öösel, milliste mõju all äsja ärkasin.

Viimasel ajal mõtleme tihti siin oma kodudele ja kodumaale. Asub see ju liiaks lähedal suurele heitlusele, raevutsevale sõjale ja tendentsid on olnud pahaendelised. Kirju aga tuleb väga harva ning suurte vaheaegadega. Viimasel paaril päeval pole saanud kirju peagu üldse. Räägitakse, et sel nädalal Münchenile kolm päeva järjest toimunud õhurünnakute tagajärjel on linn kõvasti kannatada saanud ühes postkontoriga, kus võib-olla oli ka mõni oodatav kiri.

...Jälle kolitakse, otsitakse uut eluaset: vanad, naised, lapsed. Nõnda kui meil Tallinnas 9. märtsile3 järgnevail päevil sel aastal. Ja üle viiekümne kilomeetri kauguselt võib haista kõrbenud hõngu. See on sedapuhku sõjahingus, kui nõnda võiks öelda. Põlevad aastakümnetel kogutud-korjatud varad, põlevad paljude lootused ning elutöö. Kuid võib-olla põleb paljusid kogujaid-korjajaid endidki – koos kõige sellega, mis nad on suutnud kokku korjata. Maailm põleb... Ja mis teeb inimene, see, kes ise kaasa põleb, see, kes aga ise on kõige selle süütaja ja kustutaja? Kas on tal pääsu kogu sellest hullumeelsusest?

*

9.07.44 – Möödunud nädalal (7.7) käisime Müncheni läheduses (Egelfingis) sealset hullumaja külastamas. Meile näidati seda elu suurt traagikat, elu seda külge, mis on alati ja igavesti varjutatud, kuid mis kannaks otsekui suurt karmi tõde, millist kannab kogu inimlik maailm. (Võib-olla siiski ehk polegi need tegelikult nii väga õnnetud, need väga mitmepalgelised hullumaja tegelased, kellede silme ees seesinane maailm otsekui mingi kummaline unenägu hämaralt viirastub. [Pidagu seda silmas] kõik need, kes peavad endid millekski, tavaliselt ikka millekski väga tähtsaks ja suureks, olgu siis, kas nad avaldavad seda oma sõnaderohkuses, või jälle üleolevas vaikimises... Need paljastatud hingedega haiged inimesed! Kurb on see pilt. Ja need sündides idioodid, vesipead, väikepead ja igat laadi ebanormaalsused, mida meile näidati! Ning meile öeldi, et «Vaadake, kamraadid, selleks meie võitleme, et kaotada sääraseid, sest need on liberalistliku ühiskonna produkt!»

Meile esines aga teiste hulgas ka veel üks hull, kes tõstis kombekohaselt kätt nagu teisedki, kõnetas meid oma kolleegideks ning jutustas, kuidas tema oli saanud sõjas peast põrutada ning nüüd oleleb siin – vaimuhaiglas. See mees oli mõnetegi erinev oma teistest «kolleegidest» – ta ei suurustanud muuga, kui et on «sõjakangelane», näis tajuvat ja tunnustavat oma hämarat vaimset olukorda. Ta näis siiski mitte kõike veel kaotanud olevat, ta suutis veel taibata pisutki tõde.

Näidati meile veel üht hullu, keda võrreldi Jugoslaavia Titoga:4 kui pääseks sinna, oleks nagu Tito ise.

*

15.07.44 – Sedapuhku rong veereb – Viini poole. Paljude unelmate, inimhinge rõõmude ja Straussi valsside linna. Nõnda siis on soov ja vististi ka juhus seda näha, enne muud võimalikku, mis võiks veel ees oodata. Etteaimamata, nagu nii paljugi sessinatses elus, tekkis põhjus selleks jällekordseks veeremiseks. Viin seejuures on muidugi küll rohkem minu ja teiste minutaoliste eralõbuks, õigem – otsemast teest kõrvalepõikeks. Samal päeval, kui märkisin siia eelmise sissekande, vaevalt vast 10 minutit hiljem, kui junkrutekooli II inspektsioon5 oli ühes kolu ja klamottidega6 õppustele minekuks üles rivistatud (minul muide kaks kirkat uljalt õlal), anti käsklus need kõik samasse asfaldile maha panna. Ja siis loeti ette tervelt 45 junkru nimed, kes olid Sprachschwierigkeit’i7 pärast määratud juba esmaspäeval, 17.7 sõitma Praaha8 lähedusse Kienschlagi9 (nii oli vististi too uus nimi seal kuskil Benešaus10 – meenuvad muide õndsa Šwejki11 lood minevikust!), et seal väljaõpet oma emakeeles jatkata.

Algas siis kõva jooksmine: kõik välja antud kolu tuli tagasi anda, igast võimalikust kohast tuli allkiri võtta, et asjad oleksid klaarid. Siis võtsime oma järele jäänud rohekashallidelt kuubedelt junkruõlakud ja spiiglid12 maha ning peale tulid jälle nood teised – Ustuf’i13 omad. Saime nõnda kuidagi omapärasteks ohvitserideks ehk SSführer’iteks,14 nagu öeldakse.

Nüüd, mil naudime rongis II kl kupeed, et põigata Viini, tundub see vorm küll pisut naljakana. (Omavahel nimetame endid seetõttu uhkeldades frondiohvitserideks. Mõeldakse vast siiski ka taskuis olevaile Betsalungschein’idele15 teiselaadsema mundri jaoks.) Aga saksa junkrud, nähes valget paela-õlakut, olid üpris aukartlikumad ja käsi tõusis vastu tulles.

19.07.44 – Kolm nädalat on möödunud viimastest ridadest. – Viimase punkti panekul kerkisid vaguniakna ette Viini majad. Aga siis tuli kiiresti kõik kokku korjata, et tõtata imetlema toda paljude unelmate linna, sedapuhku küll kiirmarsil.

Muljeid oli igatahes rohkesti: Viin oma võimsate ehitistega, parkidega, kirikutega, muuseumidega, Praateri16 laadalõbuga jne, mille järel sai siis jälle õhtul rongile joostud, et oma kohvritel tukkudes läbi öö kihutada edasi Praahasse, et seal sama jooksu jätkata ja imetleda ka «kuldse linna» ilu. Ja tõesti, ajal, mil suurlinnad tavaliselt eksisteerivad varemetena, on kuidagi rahustav näha kaunist linna veel tervena. Kuid siiski, isegi Praahas, samuti kui Viiniski, müüritakse kunstiväärtusi kirikuis, eemaldatakse muuseumidest haruldusi – kindlatesse kohtadesse. Sõja vari on langenud kõikjale! Kuidagi oleks pinge nagu veelgi suurenenud, nagu oodataks midagi. Umbusaldavalt vaatavad kohalikud elanikud mundrikandjaid – mingi allasurutud vaikiv ja valvas mõte luuraks nagu kõikjal.

...Ja siis higistasime täiskiilutud rongides ja ümberistumistel 21.7. Praahast Kienschlagi ja sealt pärast mitme-mitmetunnist ootamist toodi meid nimet. päeva hilisõhtuks ühe suure lossi õue põliste pargipuude varjus. Ja ses kohas areneb nüüd meie sõdurielu juba kolmandat nädalat.

Praegu istume selle lossi aias (Tloskau17 on selle nimi). Meeldiv on selle lossi fassaad kauni pargi poole: barokkehitis tuletab meelde meie Kadrioru lossi. Istun ühe aia-ehitise lõhutud astmekivil (aias-pargis on olnud rohkesti kujusid. Nüüd on need lõhutud, samuti kui kogu park jätab kurva, mahajäetuse mulje) ja minu ümber on lopsakad aedkarikakrad. Lossi ees poolkaares õitseb rohkesti roose (kahju, et needki on umbrohus). Pärnahiiglased, mis meie tulekul olid üleni täis lõhnavaid õisi, on nüüd selle möödunud ilu üle õhtuvaikuses otsekui järele mõtlemas. Üksikud linnukesed sädistavad ning vilistavad puude oksil ja samas kõrval pargi vabaõhubasseinis sulistavad noormehed, tundes sel vaiksel tunnil vist mundrist ja rivist vabaolemise rõõmu.

*

8.09.44 – Oleme juba uues kohas mõnetegi harjunud ja tunneme endid isegi paremini kui Tölzis.18 Seal olid küll naabriteks kõrged ja meelitavad Alpid. Siin aga oleks ümbruse looduses siiski nagu rohkem kodusust: üsna vaheldusrikas maastik oma laialt lainja pinnaga, kusjuures mägede ja orgudega vahelduvad põldude nõlvakud ning metsatukad.

Ümbrus aga on üldiselt täiesti omapärane ja eriline. Kui tulime teataval määral värskete meeltega, oli üsna raske kõige siinsega kohaneda: kümnete kilomeetrite ulatuses on ümbrus tsiviilinimestest, välja arvatud üksikud – hädapärased – erandid, täiesti tühi. See tähendab – kümned-kümned ilusad külad seisavad tühjadena, nii nagu nad vast alles sama aasta kevadel on maha jäetud. Kuskil põlluserval seisab näiteks sahk, mis oli jäänud sinna hetkel, kui tuli mingi käsk – minekuks – ja talu põlisharija rakendas siis vististi hobuse lahti ja kõndis raskel sammul koos temaga alla külla, teed, mida käidud sadu kordi – lootustes, õnneaimustes või ka muretsevais mõtteis... Ent nüüd oli jäänud oma korraldajat ning harijat leinama nii talu kaunis hoolitsetud hoone, nüüd umbrohtu kasvav põld ning roostetav sahk...

Majade purustatud akende ees kasvavad siin-seal (tavaliselt) raudnõgesed lillede asemel, ahjud ja põrandad tubades on tihti millegi pärast lõhutud. – Puuduvad peremehed ja hoolitsejad neis paljudes külades.

Kunagisest hoolest annavad tunnistust lõppematud viljapuude read mitte ainult aedades, vaid ka kõikjal teede äärtel ja põllupeenardel. Kuni tänaseni oleme siin nautinud igasugu kirsside ning murelite suurepärast õnnistust, kuigi nende korjamine on olnud ametlikult keelatud. Nüüd on need juba lõpukorral. Järele on jäänud paljudesse kohtadesse – otsekui mõnituseks antud suurepäraste andide eest – lõhutud okstega viljapuud. Räägitakse, et mõned «kangelased» (kõneldakse prantslastest) on puid marjade kättesaamiseks lihtsalt maha raiunud. Murelite aeg on aga sedapuhku läbi. Juba hakkab hammas siiski õuntesse ja järge on ootamas veel pirnid, ploomid, kreegid... Järvedes meelitavad küll kah keelatud väga ahvatlevalt sulpsu löövad kalad ning mõnigi mees uneleb, vaadeldes õielt õiele lendlevat mesilast. (Jah, võib olla unelmaid, mitte ainult luule pärast: võimsamad unelmad tulevad kõhust!) Kohalike karjade asemel elustavad nüüd siin-seal maastikupilti lambakarjad, igal neisse kuuluval eeskujulikul kollektivistil (sõna kõvernurkses tähenduses) on siin saba ümber hiigel-rasvavolt. Ka neisse jääb «uneldes» tihti peatuma sõjamehe pilk. Need lambad olevat nimelt Venemaalt sõja jalust siia aetud. Vististi Krimmist. Kuuluvat karakull-lammaste suguvõssa.

Viimastel päevadel on olnud üsna ilusaid ilmu ja oleme saanud seetõttu olla vabal ajal päikeses, supelda järvedes ning nautida elamise rõõmu.

Kuid see rõõm pole olnud siiski mitte puhas ega segamatu. – On ikkagi palju muretsevaid mõtteid igamehe peas: oma kodud ja omaksed kuskil kaugel ja teadmatus kõige tuleva suhtes...

Vahepeal on sündmusigi arenenud üsna kiirel sammul. Isegi neid, millest teame. Näib, et tasakaalutu ja närviline maailm otsib oma ülihäiritud olukorras mingit lahendust, mingit lõppu sellele suurele meeletusele – sõjale.

Kohe siiajõudmise järel saime kuulda atentaadikatsest Führer’ile,19 mis siiski likvideeritud. Järellainetused aga nähtavasti pole veel nüüdki täiesti vaibunud. Siis pingeline sõjategevus kõigil rindeil. Meid hoiab pingsalt ärevil eriti idarinne. Oleme olnud jahmunud, kuidas rindejoon järjest edasi liikus: üleöö saime ikka ja jälle kuulda taas uusi nimesid, millistest poleks arvanud niipeagi kuulvat ega osanud nendeni jõudmist arvestada. Ja nüüd oleme nähtavasti maad kaudu oma kodumaast lahutatud! Narva on loovutatud ja ka kagus toimuvad arvatavasti lahingud juba meie kodude vahetus läheduses.

Kas isa-ema ja teised omaksed saavad olla veel oma uluall ja mis võiks oodata neid homme? Kuidas läheb Leidal20 ja väikesel Lauril?21 Kas neil jätkub ikka elamiserahu ja kas nad saavad häirimatult maitsta oma igapäevast leibagi? Mis ootab edasi? Ja kuhu jõuame üldse?

Sellest mõtleme siin päevast päeva.

Mehed on nõudnud kodumaale tagasi saatmist. Sellel pole olnud tagajärgi. Meid on manitsetud ja nimetatud hellitatuiks. Meie pidavat uskuma ja ootama vaid kõrgemaid korraldusi: küllap need lahendavad kõik. – Mis tähendavat üldse oma isiklik elusaatus, mis tähendavat mõned kodud jne. – Võitlus käivat suure Euroopa eest... Nõnda siis jatkamegi õppusi. Küsimuste esitamine on jäänud väheseks. Aga seda rohkem mõtleb igamees omaette ning on usaldanud enda, oma maa ja kodused saatuse hooleks. – Vast siiski läheb veel kõik hästi! Vast saame meiegi oma isikliku elusaatuse asetada oma lähemate omaste kõrvale ning liita oma rahva saatusega.

Meie kõrval asuvad väljaõppel lätlased. Need on saatnud nende kodumaale saatmise palve isegi Berliini. Neile aga teatati, et lätlastele on antud niisugune vastus mehe poolt, kes juhtivat hetkel kogu Euroopa rahvaste saatust, et lätlased pärast seda käinud mahalöödult ja noruspäi.

Ja mine tea, milleks see või teine asjakäik hea võib olla! Meie igatahes kõik pole siiski veel kaotanud usku ega lootust.

Täna, nagu iga päev, ootasin kirja kodust. Ei tulnud. Olen saatnud siitki mitmeid kirju sinnapoole teele, isegi nüüd, mil nähtavasti raudteeühendust enam pole. – Ehk jõuavad siiski veel pärale. Samuti loodan vähemalt veel mõnda kirja saada Leidalt. Viimane temalt saadu kannab kirjutamisdaatumina 12. juulit, seega saab peagu kuu päevast, mille kohta olen saanud teateid. Loodan, et nad vähemalt senini on saanud enam-vähem rahulikult elada, kuigi ärevates meeleoludes ja teadmatuses kõige tuleva suhtes.

*

Tõesti, juba terve kuu aega on möödas viimasest kirjutamisest siia!

Sel päeval käisin paari kaasvõitlejaga Benešaus – hambaarsti juures. Matk sinna ja tagasi oli kaunis: ilm, kuigi varahommikul vihmakas, oli päeval päikesepaistene. Siiski, sügise nukrust on juba kõikjal! – Suvi nõnda siis on läinud! Sedapuhku eemal omastest ja kodumaast. Silm on sellel ajal tõesti näinud mõndagi, ka päikest on saanud nautida. Kuid siiski, millestki oleks nagu puudu olnud. Tagasiteel Benešaust hulkusime mööda kõrvalisi teid ja tõusime üles ühele kõrgemale künkale – Chlum’ile22 (503 m). Sellelt avanes ilusaid vaateid. Paari muljet – Cwojeni kirikust ja Konopischti lossist23 – olen püüdnud siin paberile panna. Jah, seesinane jumala loodus on siiski midagi väärt. Kui selles saaks vaid unustada muu, jälgides rõõmsate oravate mängu. Ühe pisikese oravakese püüdsime kinni, kuna tal polnud veel küllalt elutarkust ja kavalust. Lasime aga ta uuesti lahti.

*

Vahepeal on sündmused siin maailmas kuidagi kiiresti arenenud, kuigi siinses junkruelus pole eriti midagi silmapaistvat sündinud. Sõjasündmused näikse nagu mingile lõpplahendusele pürgivat. Invasioonivõitlustest Prantsusmaa kitsamatel rannikuribadel on vahepeal saanud laialdane ja kiire liikumine läbi kogu Prantsusmaa, kuni Itaalia, Šweitzi, Saksamaa ja Hollandi piirini. Puudub igatahes täielikum ülevaade sellest, mis sealkandis ja üldse praegu toimub ja kas on üldse tegemist mingite rindejoontega. Nähtavasti – ei. Poliitilistest sündmustest on kujunenud kuidagi otsekui sümptomaatiliseks riigipööre Rumeenias ja tema eraldumine Saksast, tehes rahu Venega, samalaadne juhtum Bulgaarias, nii et seetõttu Nõukogude tung Balkanisse näikse kiiresti arenevat. Meile, eestlastele, eriti rohkesti huvipakkuv on meie vennasrahva soomlaste olukord praegu. Igatahes puudub meil siin veel ülevaade kõige juhtunu ja juhtuva kohta Soomes. Fakt on aga, et Soome on asunud rahu teele, katkestades suhted Saksamaaga ning nõudes Saksa viimaste sõjajõudude lahkumist Soomest 15. septembriks (s.o neil päevil peaks seal midagi toimuma). Siitpoolse informatsiooni järgi pidavat Soome saatus kujunema õieti rängaks, kuna ta on müüdud Nõukogudele. Meie siiski ei tea sellest lähemat, kuid ootame pikisilmi sündmuste edaspidist arenemist. Igatahes juhtunud on emba-kumba, kas on Soome asetunud lootusetu olukorra ette, või on hoopis selle vastu tekkinud tal uusi lootusi ja väljavaateid, mis võiksid meilegi anda edaspidiseks rohkem eluusku.

Meid, eestlasi, huvitab kõigepealt aga kõik see, mis on juhtunud meie omal kodumaal. – Seal on vahepeal kindlasti palju muutunud.

Alates augusti algupäevadest on Nõukogude väed tunginud Pihkva poolt Kagu-Eestisse, liikudes ühelt poolt üle Võru Valga suunas ja arvatavasti lõigates ära Valga-Tartu raudtee, teiselt poolt aga tungides üle Pihkva järve, jõudes välja Tartuni ja vallutades selle. Igatahes anti juba kahe-kolme nädala eest ametlikult teada, et «Tartu varemed» on maha jäetud. (Jah, jäävadki maha vaid varemed!) Viimasel ajal on nähtavasti Tartu juures peatuma jäädud ja isegi on olnud kuulda, et seal olevat bolševikud üle Emajõe jälle lõune poole tagasi löödud. Tükil ajal ei ole olnud enam põhjarindelt üldse teateid. – Ei tea, kas valmistutakse jälle millekski ette, või on asjaosalistel – sõdijatepooltel – mujal, näiteks lõunes (Rumeenias, Bulgaarias) sedavõrd tegemist? Või on sootuks muud mängus? Näib aga, et eesti mehed oma kodude kaitsel mehe moodi ka väljas on. Saksa teated märgivad küll Eestis võitlejatena eeskätt sakslasi ja flaame ning alles selle järel eestlasi. (Pole vististi meelepärane eestlasi endid esile tõsta, kuna nende – sakste – huvides on näidata, et nemad võitlevad ka eestlaste eest. – Ärgu siis see rahvas nõudku endale suveräänsust!) Meie taktika- ja poliitikaõpetaja siin pidas kord meile isegi harda ja manitseva kõne, mis jättis meestele üsnagi sügava mulje; siiski mitte selles mõttes, nagu kõneleja seda ise soovis. Selle kõne lühike moraal ja mõte seisnes selles, et – mis teie, eestlased, õige ka olete. Teie piirikaitse rügementide süü õieti ongi, et nüüd Tartu on langenud ja Võru- ning Tartumaa on venelaste valduses. Tähendab, Eesti kaitse on siiski rajatud eeskätt Eesti piirikaitse rügementidele, kuigi need, nagu teada, olid vähemalt kevadel äärmiselt halvasti relvastatud. Tekkis aga küsimus – kas kõigis neis hiiglaslikes taganemisis ja kokkuvarisemistes – Prantsusmaal, Itaalias, Rumeenias jne – on süüdlased vaid sõjasulastena juurde tõmmatud väikerahvad? – Patuoinad peavad ju olema.

Mehed on siin vahetevahel ikka soovi avaldanud, et ajal, mil kodumaa on otseses sõjakeerises, võiksime jälle sinna tagasi pöörduda. Selleks muide andis teataval määral hoogu ka prof. Uluotsa24 19. aug peetud kõne, mis jõudis ka meieni ja kus kutsutakse üles kõiki eesti mehi raskel tunnil oma kodumaad kaitsma. Meile on siin ikka vastatud tõrjuvalt, otsekui kõneleksid mehed mingist sobimatust asjast. – Ärge olge kannatamatud, küllap kõrgemad juhid, kes määravad kõigi Euroopa rahvaste saatust, ise teavad, mil ja kus teile ülesandeid anda! – Suremiseks jääb teil aega hiljemgi, nagunii paari kuu pärast, kui lähete rindele, pole teist enamust enam ... Kuigi vallutatakse Eesti ja teie omaksed hävitatakse, jääb teie ülesandeks hiljem Eestit vabastada. Siis olete veelgi paremad sõjamehed, sest siis lähete kätte tasuma... Niisuguseid manitsevaid «lohutusi» on saanud osaks neile, kes on avaldanud soovi Eestisse tagasi pöördumiseks.

Üldiselt näib, et kogu sellel Eesti ohvitseride Saksamaale ümberõppele saatmisel on jäänud paika pidama vaid üks «mõjuv» argument. Algul kõneldi, et Eestis pole õppevahendeid ega sisseseadeid. Siin – nii Tölzis kui ka Neveklaus25 – oleme aga kogenud, et pole siin mingeid erilisi õppeabinõusid ega õpetajaid (välja arvatud vaid 3 ja 5 meetri hüppetorn Tölzis!). Mõjuva ja viimase argumendina, mis on nüüd püsima jäänud, räägitakse, et siit on parem ühendus Berliiniga, kus otsustatakse ülendamisi jne. Muidugi on veel üks argument, millest aga avalikult ei räägita: poliitiline suunamise tahe ja ümberkasvatamine saksahuvilises vaimus! Selles sihis muidugi pole meie mehed, eriti need, kes siia – Tšehhi südamesse – ümberõppele selekteeriti, neile asetatud lootusi kõik mitte täitnud.

Võib-olla on sellel kõigel olnud veel teisigi eesmärke ja kaalutlusi. Pole vast hea, kui jätta kodumaale küllalt neid, kes võiksid midagi ette võtta.

Eestist on saabunud teateid, et need mehed, kes omal ajal salaja kodumaalt lahkusid, et põgeneda Soome, olevat tagasi pöördunud – raskel ajal oma kodumaad kaitsma. Neile on, tõsi küll, tehtud väga palju teravaid etteheiteid, eriti suursaksa orientatsiooniga «patriootide» poolt. Nüüd näib siiski, et pole need mehed ometi halvasti mõelnud ega teinud, kes siirdusid vennasrahva juurde, et häda ajal, mil kaalul on oma rahva tõsine eksistentsi küsimus, jälle tagasi tulla.

Omastest Lõune-Eestist puuduvad praegu teated. Võimalik, et nii mõnigi nendest asub juba nädalaid teise võimu valdkonnas. Isast26-emast27 on viimased teated 6. augustist, mil jube suurtükimürin seal pannud aknaklaasid põrisema ja silme ees seisis kohutav sundus – põlisest elukohast lahkumiseks. Õde Elo28 kirjutab Tartumaalt 17. augustil, mil rinne ka seal oli lähedal, kuigi ajutiselt pisut tagasi nihkunud. Kõik oli neil siis juba pakitud. Võimalik, et nii nemad kui ka teised jäid rinde haardesse, kui jäid liialt kauaks ootama. Igatahes, nagu hiljem olen kuulnud, on Rõugest inimesi lahkunud 12. augustil ja lõppeks siirdunud Haapsallu. Arvatakse, et paljud on nähtavasti kohale jäänud. Võib-olla minu vanadki. Loodan vaid, et kuna nemad pole kellelegi paha teinud, võivad nad ehk edasi elada oma elukohas ja elatuda oma vanadusea raskest töövaevast...

*

Leidalt olen saanud kirju järjekindlalt, viimati isegi pakikese. Nemad on seni saanud Leida vanematega Lehtses paigal püsida. Tahaks loota, et edaspidigi jääks neile see võimalus.

*

Laupäeval, 9. skp-l, oli väikese Lauri sünnipäev. Olin varem ikka lootnud, et hiljemalt sel päeval olen jälle tagasi kodumaal ja saan tähistada päeva, mil täitub meie väikemehe eluhakust kolm aastat. Tegelikult kujunes siiski teisiti. – Pühitsesin seda päeva, viibides vaid mõtteis oma lähedasemate juures, üle kauguste. Sellest päevast sai nagu mingi pidulikum, kuigi vaikseis, rohkem endasse pöördunud elamusis. Kuigi eelmine öö pärast väsitavat jalamatka Benešausse ja tagasi oli ebameeldiv ja järgneva öise õppuse tõttu väsitav, kusjuures sai vihma käes ka liguneda, ja kuigi hommikul, pooliku unega tuli minna tavalisele «junnamisele» (viimasel ajal on üldse rohkem esile kerkinud mingi rangem joon ja rivikorra drillimine), oli päeva teine pool kaunim, mulle isiklikult nimelt. Kõigepealt sügiseselt kuldne päikesepaiste. Otsekui sünnipäeva tähistamiseks saabus pakikene küpsistega Leidalt. Oli sel päeval veel see haruldane juhus, et kogu selle pika suve järel esimest korda sai sauna. Nimelt on meie mehed seesuguse siin korraldanud. Muidu aga Saksamaal nähtavasti saunast lugu ei peeta. Tölzis võimaldas ihupuhtuse eest kuidagi hoolitseda dušš ja siin – Neveklaus – järvevesi. Oli igatahes suurepärane saunas olla ja marssimistes kangeks jäänud jalgu leilis vihalehtedega nuhelda... Ja nõnda ma siis pärast sauna, kui olin toonud lauale lõhnavaid flokse ja roose, istusin maha, et mõelda oma poisi sünnipäevale – kauguseist. Nautisin koduhingust kaasa toonud küpsiseid ja kirjutasin kirja, et sel teel nagu eemalt kodustega sidet hoida.

...Jah, kolm aastat on juba ses rängaski ajas ajamerre voolanud, sellest saadik, mil sõjalained üle meie kodumaa uhasid ja mil sündis siia maailma väikene, kellest olen vaikselt lootnud, et tema, kui mind ennast võib-olla enam ei ole, peaks minugi paremaid püüdeid elus kord edasi kandma. Nüüd aga põleb meie kodumaa uuesti otseses sõjatules. – Kui kaugele ta põleb ja mis saab meist kõigist? Need küsimused vaevavad meid uuesti, kuigi jätmatu elutahe sunnib meid veelgi lootma, et – kord ometi lõpeks see meeletus ja algaks uuesti aeg, mil saaksime jälle inimese kombel teha loovat tööd ning elada normaalset elu...

Selle kauni sünnipäeva meeleolu juurde kaasnes aga minu haigestumine, kuigi vaid väikesse grippi. – Nimelt saunas, kui istusin ja kirjutasin kirja, tulid peale seesugused külmavärinad, et ei leidnud kuskilt sooja. Igatahes järgmise päeva olesklesin voodis ja ka täna olen selleks õppustest vabastatud. – Muide, üks väikene kõrvalmõte. – Ei tea, kas see on ikka elus nõnda, et kui oled näit. haigestumas, et siis tekib nagu mingi pidulikum meeleolu, või on see vaid mõnikord seesugune kokkusattumus. – Igatahes meenub mul üks haigestumine lapsepõlvest.

Oli kaunis hilissuvine õhtupoolik. Olin karja juures. Päikene paistis kõrgete mändide latvadele ja see näis kõik nii pidulikuna ning oli väga hea olla. Vahtisin männilatvadesse, kus mänglesid eluvallatud oravad. Siis, arvasin, et sellest vahtimisest, tundsin, et pea jäi pisut uimaseks. – Järgmisel päeval aga olin haige – oli vist sedapuhku kõhutõbi... (Ja see oli eelmise suure sõja ajal.) Teinekord, olin siis vist 6-aastane väikemees, mäletan, oli ka üks hubane õhtu. Ema ja õde korraldasid mingeid ajalehe joonealuseid lisasid ja isa luges ning popsutas piipu laua juures. Siis järsku tuli mul kange isu pannkookide järele. Et oli hiline õhtu, siis neid küpsetama ei hakatud; lubati seda hommikul teha. Järgmisel hommikul aga olin palavikus. Ja kui toodigi pannkoogid voodi juurde, siis puudus nende jaoks isu. Seekord olid šarlakid järjekordselt mu kallal.

*

Hulgal-hulgal ajal ma poleks nagu näinud selgemat unenägu oma omastest. Küll on olnud igasugu viirastuslikke nägemusi. Kord näiteks nägin, et meie kodutalu aias olid kõik aedviljad maa seest välja kistud ja mingi küünitaoline ruum, mis pidi õieti olema kelder, oli täis närtsivaid kaalikaid, kapsaid jm. (Mõtlesin sel puhul: kas tõesti toimub nüüd seal midagi hirmsat!)

Täna, kui olin tulnud ambulantsist tagasi ja asunud jälle voodisse, kus uinusin, nägin unes ema. – Oli ta, nagu tavaliselt, kuid tundus millegipärast kuidagi kõhnana. Ta oli tulnud nagu siia kaugele, et mind külastada. Õieti ei saanud ma temaga küll pikalt koos olla, sest ta läks nagu jälle kuhugi edasi, tahtes hiljem jälle tagasi tulla; tuligi vist. Küsisin talt kõigepealt, et kas praegu olete uute võimude all seal, meie kodus? Ema aga oli kuidagi muretu. – Et – olid seal küll võõrad, aga nüüd on jälle kõik vanamoodi.

Nii-siis, mingi viirastus, mingi kokkupuude emaga, kes kindlasti palju-palju muretseb, mitte niivõrd enda, kui just oma laste pärast, kes viibivad temast kaugel, teadmatuses, nõnda nagu meie temastki praegu midagi ei tea... Sellest nägemusest tekkis mu meelde taas selgemini kui tavaliselt siin (igapäevases sõdurielus pole harilikult mahti palju oma isiklike mõtetega ja mälestustega tegelda) kujutlusi ja mälestusi oma emast. Ja see tema lihtne kuju tundub nii suurena ja võimsana just seetõttu, et temas on nii palju ohvrimeelt, nii palju enesepühendamist. Tema enda elu on olnud täis ränka koormat, ta pole saanud palju osa elu kergemast ja päikesepaistelisemast küljest, kuigi ta on seda igatsenud ja soovinud, kui mitte endale pole see võimaldunud, siis vähemalt oma lastele.

See oli alles aasta eest, mil saime paar-kolm nädalat veeta koos minu emaga. Siis oli see ema, kes kõigest hingest kaasa aitas, et meil oleks midagi talvevarustuseks kaasa võtta. Rabasime siis temaga kahekesi rukkivihke ja korraldasime nisu rehepeksu. Tema kogu elumõte oleks nagu selles, et hoolitseda oma laste eest, kuigi ise vast mõnestki paremast ilma jäädes.

Kui kodupõldudelt said viljad koristatuks ja paljastel põllu- ning karjamaaseljakuil puhuv tuul tekitas kuidagi mahajäetuse tunde hinge, siis lahkusime jälle. Imelik, ikka on need lahkumised kodust olnud kuidagi seesugused, et kui kodus pole enam suvist õitsmist ja päikesepaistet, kui algab sügis oma vihmadega, siis lähevad lapsed oma teed... Ja vaene ema peab jääma, andes endast lahkujatele kaasa oma parema, üksi aga kandma selle elu raskemat osa.

Neid lahkumisi minu Sadrametsa29-kodust on olnud nii palju. Ja ikka on need olnud alati seotud mu emaga, kes on ikka tulnud lahkujaid ära saatma, vähemalt suure tee nurgani, endal kortsusel näol pisarad ja krobelised, töös kangunud käed õnnistavalt silitamas saadetavate käsi – «Jumal ise hoidku ja kaitsku teid!» Need on olnud tema palveks ja lahkumissooviks. Ja kui hobune pöördus ära maanteele, siis jäi ikka ema – see hoolitseva mure võrdkuju – seisma tollele teeharule, käsi rätikuga silmanurgas, vaatama järele, kuni lahkujad kadusid metsa või teekäänaku taha. Nõnda on see ikka ja tihti olnud ja nõnda oli see aasta eestki, mil lahkusime emast: Leida, Lauri-poju ja mina. Ja on, nagu seisaks ema ikka kuskil seal maantee veerel ja jälgiks oma mureliku pilguga meie teed, saates meile järele oma õnnistusi ja palveid... Kardan, et meie kodupõllud ja -õu ning sealt suurele teele pöörduv tee on praegu vististi palju kõledamad, kui seda oli aasta eest.

*

On meeles veel üks kodust ja emast lahkumine, see kõige viimasem.

Oli see käesoleva aasta jaanuari lõpupäevil, kui mitte viimsel. Olin siis saanud vähekese puhkust. Käisin muide teenistusasjus Tartus, kus kohtusin mõnegi tuttavaga, kellega juba tükil ajal polnud kokku saanud. Ja viimane käik oli siis isakoju. Millegi pärast oli siis tunne, nagu oleks selle külastamisega seotud mingi tagasipöördumatu hüvastijätt, mõnegagi, mis enam kunagi tagasi ei pöördu.

Sõitsin siis õe hobusega Sarult30 vanemate juurde, et peatuda seal päevaks ja taas tagasi pöörduda. – Kaunis ja kodune oli siis talvine metsavahetee, mis pöördus välimailt vaiksele koduküla alale.

Mõtlesin siis, et siin, metsade taga, võiks vast varju leida inimene, kui on väsinud selle maailma hoolimatuist tormidest ja vintsutusist. Juba tol korral oli kerkinud meie kodumaa kohale ähvardavaid musti pilvi. Ja kui ema, nagu ikka, tuli selgi korral saatma, siis lausus ta, et kunagi pole tal kõige tuleva kohta olnud niisugust tühjuse tunnet kui nüüd, otsekui ei järgneks enam midagi head. Nagu tuleks nüüd lõpp... Siiski – lootsime. Ja lootkem nüüdki ning ikka!

Valka tuli õde Alli31 mind saatma. Tassisime Läti-Valgast kandamid oma turjal suurde jaama. Alli oli nii abivalmis ja ohvrimeelne. Mõniste raudteejaamas, enne Valka edasisõitmist, ootas Alli mees Julius. Tema pidi küll oma sisehaiguse pärast haiglasse minema, kuid ei teinud seda siiski. Oli kuidagi otsa jäänud oma haiguse tõttu. – Vähem vist kui kuu aega hiljem oli ta surnud. Ja siis järgnes Alli elus uus rahutu ajastu, nagu seda hilisemate teadete kohaselt olen võinud järeldada. – Kohus oli Juliuse kinnisvara mõistnud tema esimesele naisele. Kõigiti olnuks mõistusepärane, kui nüüd Alli, nagu nõu andsin, oleks läinud vanade juurde Sadrametsa. Ta oli läinudki. Kuid tal pole seal siiski püsi olnud: endise kodu ase on teda nähtavasti tagasi tõmmanud – Sarule. Ja isegi oma kasulapse Katri on ta ema juurest ära viinud, kartes, et ema selle temalt üle võtab. (Oh neid kummalisi kujutlusi! Ja seda kõike ajal, mil tormid kõiki koduuksi maha murda ähvardasid ja mil ainus mõistusepärane tee oleks omavahel ühte hoida. – Kuid inimloomus jääb tihti äraseletamatuks!)

Niisiis, too oli viimane lahkumine sealt, isakodust. Juba sõidul tundus, et mingi ärevus oli inimestes maad võtnud. Nii Valga rdt-jaamas oli nähtavasti üks isa – kortsuspalgeline talupoeg – oma poega saatmas, kes vististi sõitis Narva rindele. Ja too talumees ei suutnud maha suruda pealekippuvat nuttu. Noormees aga püüdis naerulsui teda lohutada, et – pole midagi, küllap tulevad teisedki pea järele...

Ja see järele tulemine tuligi – meile kõigile. – Vaevalt olin jõudnud Tallinna tagasi, kui võis lugeda ajalehist vast-väljakuulutatud mobilisatsioonikäsu. Sealtpeale siis algas kõik see, mis on seni olnud ühenduses sõjaväkke võtmisega, teenistusega tagavarapataljonis Kuressaares, komandeerimisega SS-i ja selle alluvuses olemine Tölzis ning siin – Neveklaus. Kas oskame aga mõista ja vastata küsimusele – mis siit edasi?

*

11.9.1944 – Tollel eespool nimetatud hüvastijätuteekonnal Lõune-Eestisse oli üheks meeldejäävamaks osaks peatumine Tartus. Polnud ma vahepeal 1941. aastast saadik seal olnud ja oli päris võõrastav näha selle kauni linna terveid kvartaale varemetes. Tõsi küll, juba oli vahemiste aastate jooksul varemetevälju korraldatud ja näis, nagu oleks siin-seal varemetele kasvanud umbrohtu. – Kuid sõja kohutav laastamistöö avaldas siiski oma ängistavat muljet. (Missugune peaks olema aga see meie vaimne tsenter praegu, mil on mainitud sõjateateis Tartu kui varemetevälja mahajätmisest?) Tookord, varemeist hoolimata, Tartu siiski eksisteeris, kuigi oli ka, nagu kogu meie maa ja rahvas, väga palju kaotanud. (Vaevalt suudaks nii varemete koristamised kui ka laipade põletamine, mis tol korral pidi päevakorral olema, kõiki kaotusi siluda, vaevalt olematuks teha!)

Eksisteeris tol korral Tartu kuidagi vaimseltki. – Seal, otsekui endise harjumuse tõttu, oli inimesi, kes tegelesid vaimse tööga ja mõtlesid vaimseist ning kultuuriala küsimustest. Nii näiteks nendest, keda külastasin, oli vana koolimees Käis32 pühendunud täielikult pedagoogilisele loomingule, olles viimistlemas käsiraamatuid näiteks loodusloo metoodika alalt, didaktikast, tehes tõlkeid jne. Dr August Annist33 viimistles järjekordselt oma uurimusi «Kalevipojast» ning tuttav kunstnik minu kodukülast – Rud. Sepp34 – oli süvenenud täielikult oma kunstiloomingule, olles sisse seadnud oma kodus üsna suure ateljee.

Mag. Aleksander Elango,35 olles Tartu Pedagoogilise Keskuse juhatajaks, üritas isegi vabahariduse alal juhendada õpiringide tegevust, nagu oli sellal käesoleva kirjutajal juhus samasuguseid püüdlusi elus hoida Tallinnas. (Võiks seejuures vahemärkusena tähendada, et polnud need püüded sugugi viljatud; igatahes huviosalisi jatkus, nagu oleks tapahimuline sõda inimesi ära väsitanud ja tüüdanud, nii et otsiti väljapääsu oma vaimule loovatelt aladelt.)

Ja nendest Elango harrastatud õpiringidest üks oli eriti huvitav, millest ka minul oli juhus osa võtta. Selleks puhuks, nagu oli teada, oligi harutlusteema valitud vabaharidustöö alalt. See oli nimelt haridusküsimuste õpiring (pealkiri oli vist küll pisut teine), millest võtsid osa ideelisemad haridustegelased kohapealt: õpetajaid eeskätt. Harutlusteemaks oli: «Kas täitsid iseseisvusaegsed hariduslikud organisatsioonid neile pandud ülesanded?»

Algatusteesid esitas mag. Elango ise, jõudes tulemustele, et meie iseseisvusaegsed organisatsioonid ei olevat siiski neile pandud ülesandeid täitnud. Seepärast pidavat edaspidi vabaharidustöös otsima uusi eeskujusid, nimelt seesuguseid, kus vabaharidustöö avaldused oleksid riigistatud ja selliselt normeeritud. Huvitav oli aga seejuures, et kõik teised koosolekust osavõtjad asusid siiski hoopis teisel seisukohal. – Nimelt leiti, et vabaorganisatsioonid on teinud paljugi meie omakultuuri arengus; ja kui nendes on olnudki puudusi, siis mitte seetõttu, et need printsipiaalselt oleksid ebaõiged, vaid et ei olnud jõutud veel täielikule väljakujunemisele. Igatahes kõik tunnusmärgid raskustest ülesaamiseks olid olemas. Kui meie kõneleme üldse vabaharidustööst, siis saab see sõna paremas mõttes teostuda üksnes vabaorganiseerumise põhimõttel. Ja ka see töö ei tarvitse olla kaugeltki sihitu ega süsteemitu. Seda võime näha eriti teiste välja kujunenud demokraatsete rahvaste juures. Meil väikerahvana on eesmärgiks kasvatada igastühest tugevat isiksust; meie põhiprintsiip peaks olema demokraatses elutundes. Ja seda eesmärki teenigu ka meie vabahariduse taotlused. – Seepärast, mitte ajakohased massi-kasvatamisviisid, vaid demokraatne vabaharidustöö olgu meile eeskujuks! Meile on igati tähtis seegi, et võiksime vaimselt jääda kokkukuuluvusse oma vennasrahva soomlastega. Seepärast peaksime taotlema ka neid haridusvorme, mis on seal end hästi läbi löönud ja maksma pannud... Niisugused olid umbes mõtted, mis avaldati tol omavahelisel õpiringi koosolekul. Igatahes oli päris huvitav sellest osa võtta. Otsekui võiksime üle mõttetute sõjakoleduste taas hakata valmistuma rahuaja ülesehitavateks ülesanneteks.

*

15.09.44 – Katkeid:

Kujukamalt kui mingi teine lause näikse sõjaväeliste kamandajate ja «käskut» andjate kohta tabavat Taaveti Lauluraamatust 2.l.5 salm:

«Siis võtab ta rääkida nende vastu oma vihas ja oma kanges vihas neile hirmu teha», otsekui oleks ta tõesti nõnda:

«Aga mina olen võidnud oma Kuninga oma püha Siioni mäe üle.»

Ja alluvate kohta näikse käivat järgmised pühakirja sõnad (Tv. Lr. 2l.11 s.):

«Teenige Jehoovat kartusega ja olge väga rõõmsad värisemisega.»

«Vaata, tema on lapsevaevas nurjatuma himuga, ja on vaevamisega käima peal, ja kannab pettust ilmale.» (Tv. Lr. 7,15)

«Augu on ta kaevanud ja selle õõnsaks teinud ja langeb omaenese tehtud kaevandusesse.» (Tv. Lr. 7,16)

«Ma tahan rõõmus olla ja rõõmu pärast hõisata sinu sees, ma tahan su nime kiites laulda, sa Kõigekõrgem!» (Tv. Lr. 9,3)

«Jehoova, mispärast seisad sa nii kaugel ja seisad varjul sel ajal, kui kitsas käes?» (Tv. Lr. 10,1)

*

16.9.44 – Ilmad püsivad suurepäraselt ilusatena, ka nüüd, mil Eesti oludes on tavalisesti päris sügav sügis. Sel suvel üldse on pärast neid lõppematuid vihmasadusid, millise perioodi Tölzis läbi elasime umbes juuni lõpuni, olnud pidev päikesepaiste. Sellest tingituna on juhtunud olema tavalise halli sõjaväelase elu vahele nii mõnigi ilusam silmapilk. (Ma mõtlen selle all eeskätt neid elamusi, mis on pakkunud ilusa ilma puhul loodus: mõni ilus õhtu või hommikuhetk, matk ja tähelepanekud sel puhul.) Nii möödus tänagi hommikupoolik üsnagi kaunilt. Meie õppuseks oli metsas kaitsepositsioonide valmisehitamine... Ja kõigepealt mets ise oma vaikusega, oma igapalgelise eluga, oma ilusate väljavaadetega mägedelt. Eriti varahommikul oli meeleolu ja maalinguline pilt metsas lihtsalt suurepärane.

Kaevasime kivisele pinnale granaadipildujate pesi. Kuid vahetuste puhul jäi aega küllaldaselt, et veeta mõnigi ilus hetk lõkketule juures, tuua eemalt põlluservalt õunu ja neid tuhas küpsetada. Ning peab ütlema, et on toredaid kaaslasi ja häid eesti poegi, kui vaid saad mõnel sobival hetkel omavoliselt kontakti. Ja vestlustes on sel puhul mõndagi huvitavat, sisukat, mõttesähvatuslikku.

Tänasel päeval aga on oma teislaadseidki tähelepanekuid, mis samuti on õpetlikud oma olemuses meeles pidada, kuigi need aitavad vaid tõendada-täiendada mingit üldist tõde ja olemust mõnesuguste meeste juures.

Meil keelati täna ära Benešausse minek, üldse väljaminek, kuna ülemus tahtvat täna tuleval nädalal toimuvate eksamite puhuks teha pooletunnist järeleaitamistundi, millest osavõtt pidi olema isegi vabatahtlik. Tähendab, ei õppus ega muu poleks pidanud ju takistama asjaõiendusteks linnas käimist. (Naljaks seda ei tehta, kuna tuleb ju 15 km edasi-tagasi jalgsi ära käia.) Aga – ülemus peab ju ka midagi tahtma ja tema tahe peab peale jääma.

Täna selgus, et Praahas pidi olema sealsete eestlaste koosviibimine, kuhu oli palutud ka siin väljaõppel olevaid eestlasi. Sellest muidugi nüüd osa võtta ei saa. Oli siiski üks mineja ka sinna – riigisakslasena meile esitatud oberjunker,36 kes läks. On jäänud mulje, et väljalubamise keeld ongi nagu tollest eestlaste koosviibimisest tingitud. Meenub, kuidas need härrad, kes on eesti perest pärinenutena praegu ajakohase vaimu kandjatena meile ülemuseks, on tihti mõnel ägedal silmapilgul meestele «peale hüpanud», et tema tegevat tegelikult eestlaste heaks ja Eesti heaks rohkem kui mõned teised, kes peavad end Eesti patriootideks. Nähtavasti on see eestlaste kokkusaamise tõkestaminegi mõeldud eesti rahva «huvides».

Teine pärl. – Mehed metsas valmistasid laupäeva puhul mõned saunavihad. Ülemus keelas aga nende kaasa toomise – polevat sobiv kanda vihalehiseid kaenla all. (Vististi on see, kui olevad või tulevased ohvitserid väljakäiku tühjendavad ja selle sisu kesamaale kannavad, võrdlematult sobivam!?)

On üldse üsna huvitav see juhiprobleem. – Mõni mees püüab selleks saada ja sellena olla kõigi küünte ja hammastega. Ta püüab kõik augukesed oma «võimulossi» seintes kinni toppida agara hoolikusega. Kuid ometigi ei saavuta ta kontakti, mistõttu aga muidugi ise väga kannatab ning alaväärsuse pärast püüab siis veelgi kõvemaid trumpe üksteise järele välja käia. – Kuni lõppeks kõik need «trumbid» ja «trumbikesed» muutuvad päris tühisteks jampsivaiks fraasideks.

Kõik need tähelepanekud tõendavad küll vaid üht, ja nimelt – tahad olla hulkade juht, pead siiski taipama midagi ka pedagoogikast. Ja kui sa ainult käsed-keelad ja sellega vaid tahad näidata oma võimu, pead leppima vast tihtigi tänamatu narri olukorraga oma alluvate silmis. Tõeline juht peab julgema endale lubada õigust anda alluvatele võimalust ka mõnd asja vabamalt teha ja tunda, et nende tahe ja arusaamine (paremas mõttes) pole sugugi viimne, millega arvestatakse. Tähendab – juhtimine, nagu kasvatamine – ärgu olgu mitte ainult negatiivne, vaid olgu võimalikult positiivne. Mõistan seda nõnda, et alluvast (kasvatatavast) ärgu saadagu aru kui olevusest, kes on vaid rumal ja keda peab vaid õpetatama, või jälle kui halvast olevusest, kes kavatseb ise, kui tal pole kurja hirmu taga, vaid «viilida». Tõeliselt on see suhtumuslaad ise selleks kõigeks vaid peasüüdlane, kui sellelaadsed nähted elus siiski tihti esinevad. Õieti on igas inimeses olemas eeldused nii heaks kui ka halvaks. Parim tee hea osa esile tõstmiseks on aga see, kui meie juhtidena suudame ja oskame läheneda nõnda, et meie tunnustame kõike, mis juba on positiivset, seda ergutades. Selleks peame inimesi usaldama, kui tahame, et nemad ka sind usaldaksid. Peame andma vabadustki ja vaba ruumi kasvamiseks, mitte aga, et püüame kõike, mis ise oled vast suure vaevaga endale pähe tuupinud, teistele edasi taguda. See tee ei vii kaugele ega kanna head vilja.

*

22.9.44 – Eile algasid nõnda siis meil lõpukatsed. – Kas need tähendavad ühtlasi ka peatset ärasõitu – kodumaale? See küsimus huvitab siin igat mitmevõrdselt. On ju kõik see olemine, eemal kodustest, kodust ja kodumaast kõiki põhjalikult ära tüüdanud, eriti teadmatus, mis ikka valitseb ja koguni süveneb üldise olukorra kohal. Ametlikult on meil siiski teada, et peame olema siin veel vähemalt kuu aega – kuni oktoobri lõpuni. Paberite korraldamine ja vastavate otsuste saamine Berliinist pidavat võtma rohkesti aega. Ja kui lõppeks seisamegi ärasõidul oma kimpsude-kompsudega, siis – kuhu õieti peaks viima meid meie tee? Kas kodumaal enam ongi siis õieti kohta, kuhu jalga maha panna?

Tänased fronditeated Eestist igatahes pole kuigivõrd head tõotavad. Ametlik informatsioon teatab «plaanikohasest tagasitõmbumisest» Narva rindel. – Tähendab «plaan» näeb ette juba maapinna loovutamisi isegi Eesti õliväljadel, kohal, mis pidigi olema peamiseks Eesti hoidmise põhjuseks! Räägitakse juba, et isegi Rakvere olevat langenud. – Kus siis küll peaks olema see uus kaitsejoon, kus jäädakse peatuma?

Viimase aja teateil on igatahes võitluste ägedus Eestis jälle üldiselt kasvanud. Kindlasti on meie meestel seal rasked päevad! Ja kogu meie rahval, kelle enamus on juba kodudest lahkuma pidanud või viibib praegu kuskil teadmatuses. – Tulevik seisab ääretu ja mustava tühjusena meie ees.

Üleeile sai teatavaks 19. skp-l Moskvas sõlmitud Soome – Nõuk. Vene relvarahu leping, mille kohta Soome siseminister muide on lausunud oma kõnes: «Soome on kaotanud sõja...»

See rahu tähendab Soomele 1940. a piiride taha tõmbumist, Petsamo loovutamist, Porkkala kindluse loovutamist Helsinki ees (Hanko asemel), Soome lennuväljade loovutamist Venele Eestis asuvate Saksa vägede vastaseks võitluseks, Saksa vägede interneerimist Soomes, milleks Nõuk. annab «sõjalist abi», Nõukogude võitluse toetamist aineliselt ja laevaruumide kasutada andmisega, 6 aasta jooksul 300 mln dollari väärtuses sõjakulude kandmist aineis (metsamaterjal, tselluloos jne), Nõuk. kontrolli liiklemisteede üle jne.

Meile, eestlastele, tähendab see igatahes olukorra lootusetust ja kindlasti paljusid eelolevaid kannatusi.

Mis teevad küll praegu lähedasemad Eestis? Kas veel saavad minugi naine ja poju endiselt kasutada oma senist, kuigi võõrast toanurgakest? Või asuvad nad juba kuskil sügisporisel maanteel oma pampudega, ümberringi segadus, ees suur teadmatus?! Kus võiks küll inimene leida varju kõigi selle maailma kurjuste ja ohtude eest?

Nõndaks jah, meie teeme siis eksameid? Tähtsalt-tõsiselt aetakse seda asja. Enamus on juba sooritatudki, paaris aines jääb veel seda teha homme. – Istutakse üksikult või kahekesi laudade ääres, kindlaks määratud kohtadel. Küsimused ja ülesanded on esitatud paljundatult ja neile vastamine (nende lahendamine) peab andma üldise läbilõike sellest, mis seniste kuude vältel on õppimisest meelde jäänud. Vististi pole olnud suuremaid raskusi nende tööde tegemises, nii et vähemalt rahuldavalt peaks toime tulema. Isiklikult pole siiski viitsinud kogu sellele asjandusele erilist tähelepanu pöörata. Tundub isegi nagu pisut koomilisena ajal, mil kodumaa seisab kõigi omastega teadmatuses ja elu-surma küsimuse ees, anda liig suurt tähendust kõigele seesugusele askeldamisele.

Siiski. Mingi tähtsus näikse siiski igal juhul ka kõigel siinsel sõjaväelisel askeldamisel ja asjaajamisel olevat: päevad kaovad kuidagi kiiresti ka praegusel raskel ajal käest. Kui üksi olles mõtlema jääda, on igatahes palju raskem ja ängistavam, nii et mingi raskusevaim nööriks otsekui kõri, lämmataks hingamist...

Kuid – tahame siiski loota. – Mida? – Imet? Või eksisteerib siin maailmas lõppeks siiski mingi mõte ja tõde, et lõpmatuseni ei saa ehk ka tänapäeva mõttetus ja inimlikud kannatused areneda?! Ehk saab inimesele siiski kord taas osaks olla inimeseks tunnustatud ja võida elada ning töötada inimesena! Muidugi on see kahjuks, nagu kõik tunnusmärgid näitavad, ainult hämar soovunelm ja igatsus.

Seniks, kui inimesed ei õpi hindama oma kaasinimesi sama väärtusena nagu iseennast, kuni ei lõpe pöörane ja pime tapakirg, on vaevalt lootust millegi inimlikuma maksvusele pääsmiseks... Kahjuks näivad selleks puuduvat veel väljavaated seetõttu, et on liiaks palju neid, kes arvavad endil olevat põhjust kellelegi-millegi eest kätte tasuda, kuskil end teiste üle isandaks teha. Kes suudab oma pimedas vihas aga küsida selle järele, kas ta tõeliselt tasuda suudab ja saab neile, kes võiksid olla tõelised süüdlased milleski. – Ikka jäävad kannatajaks vaid süütud perekonnad – naised-lapsed, vanakesed ja kõik need, kes pole kunagi oma sihiks seadnud tapmist ja hävitamist.

Aga siiski leidub ikka neidki, kes arvavad, et toorustega suudavad nad kaotada mingit ohtu. See oleks sama, kui keegi loodaks tuulele vastu puhudes seda vaigistada või tuld lämmatada, kallates sellesse õli.

Oma kaaslaste hulgas võib muide panna tähele teatavat, nähtavasti puht-inimlikku nähet. – Kuuldes mingit halba uudist, ei taha tavaliselt nii mõnigi seda uskuda, vaid vaidleb ägedalt vastu – «see ei või võimalik olla!» Ja kui siis püüad näidata selle karmi tõe kõiki loogilisi põhjendusi, siis saab mõnigi mees vihaseks ja langetab sulle kaela kurja kahtluse: «Küllap sa ikka kõike seda ootad, kui sa nõnda arvad!» Ja kui lõppeks siiski selgub, et kurjasti kahtlustatul oli ometigi õigus, siis ei suvatse keegi tunnustada, et sel «halval», keda oldaks nagu peagu valmis isegi kõigi nonde halbade asjade põhjustajana süüdistama, oli siiski lõppeks õigus.

Näib, et inimene, teatavas olukorras eriti, pole suuteline mõtlema loogiliselt, vaid ta võib nii väga kergel käel langetada täiesti ebaõiglasi otsuseid ja sellekohaselt ka küllalt pimedalt toimida. – Suures ohus (alati ei tarvitse see isiklikult vast tõeline ollagi), ärritatud olekus, väsinuna või nälginuna, ollakse tihtigi kaalutlematu oma otsustes ja võidakse toimida silma pilgutamatult ülekohtuselt.

Näib, et tavaliselt inimene (paljud) ei salli loogilist mõtlemist, ei vaevuta kuulatlema teise mõtteid ega nende motiveeringuid, kui need just ei lange kokku tema enda juba kulunud mõttesuundadega.

Kuid – olgu sellega, kuidas on, eks seesugused asjad, kui neist tahad vihjamisi ja lühidalt midagi öelda, jäävad ikka kuidagi uduseks. Siin on igatahes ala meie tegeliku elu mõttemaailmast, kus liig kergelt võib sattuda igasugu pisikonfliktidesse ja oma «vaimu närimisse». – Elu pisiasjad on tihti üsna närused, kui neisse süvened ja tahad neid ära lahendada, kuigi jah, nendes on ka nii tohutult palju iseloomustavat. Oleks vaid inimestel rohkem objektiivsust, räägitaks rohkem mõtetest kui igasugu puht-subjektiivseist arvamistest (tihti, jah, keeleliseltki nii palju vassides!), siis oleks kindlasti väga kasulik ka igasugu pisiasjakeste üle elust mõtteid vahetada.

Peame ikka leppima ses elus, et inimese põhiolemus on – egoism. Ikka – mina mõtlen kõige õigemini (kuigi tegelikult vaid vassin ja jaburdan), ikka on minu mure kõige puhtam, minu valu kõige suurem; ikka olen mina ses elus kõige parem ja õigem. Sellest vast johtubki, et üksikinimeste egoismi kõrval tõuseb maailmas päevavalgele ka üksikute rahvaste egoism – ikka on meie rahvas see kõige parem ja teised poolinimesed, loomalikud olevused, kelle vastu oleme meie, nii ingelvalged, kui mustade tontide vastu võitlema kutsutud.

Mõtleme siin jah ärasõidule, kuigi meie ei tea – kuhu õieti siis ja – kuidas? Aga siia tuleb (tuuakse) eestlasi veelgi juurde. – Algab jälle uus kursus. Vististi, igal juhul, tuleb ühele ajajärgule lõppkriips alla tõmmata. Algab uus – milline, kuhu viiv? Silme ees on vaid pikk rida küsimärke.

*

22. sept-il kuulsime, et Eesti Rakvere on langenud venelaste kätte. Sama päeva õhtul aga kuulsime sama juba ka Tallinna kohta. – Olime üllatatud. Järgmisel päeval saime ülemustelt noomida, sest keegi oli sama informatsiooniga nende poole «nõu küsima» läinud. – Olevat aluseta jutt ja vaenlaste informatsioon.

Täna seisis aga juba ajalehtedes, et «Stadt Reval ist geräumt».37 Tähendab, aluseta jutt vastas sedapuhku kahjuks siiski tõele... Eestis on nähtavasti midagi kohutavat. Igasugu lähem informatsioon puudub. Kõige raskem on teadmatus omaste pärast. On’s nad veel oma endises asukohas, on asunud kuhugi teele ja sattunud hätta, või on tundmata tee kandnud neid hoopis kaugele.

*

26.9.44 – Täna öösel nägin nägemuslikku und. – Pidin minema nagu oma naiseisa38 juurde, kes pidi lõikama mul juust. Astusin ruumi, kus naiseisa lamas voodis ja tema kõrval oli väikene Lauri, otsmik marliga seotud, nägu valge. Ja laps sirutas oma käed mulle vastu ning hüüdis rõõmuga: «Isa, ometi tulid sa viimaks oma väikest s-ta-vankat vaatama!» Siis aga ärkasin ja mul oli nutt kurgus. – Kas tõesti on juhtunud midagi hirmsat?! Peatselt aga oli äratamine.

Täna käisin Benešaus. Tulime tagasi läbi vihma, kompsud käes. Ligunesime. Mõne kilomeetri saime ka veoautol sõita. Olin väsinud ja märg, kuna ka eelmise päeva marssimine oli oma mõju avaldanud.

Tagasi jõudes anti käsk koos mõne teisega kaaslastest minna väljakäigukohta puhastama. Põhjus: ühel hommikul olin pisut aega pärast äratamist viibinud veel voodis. Kord varem oli inspektsiooni ülem meile rääkinud, et meid kui ohvitsere selliseks tööks sundida ei saa. Tuletasime seda meelde. Saime sõimata. Niikaugel on siis eesti ohvitseride auga saksa sõjaväes.

Homme hommikul vara, kell 3 tuleb asuda uuele matkale, üle 20 kilomeetri kaugusele, jälle mingi asutusega tutvuma.

On sügis.

On teadmatus omaste ja kodumaa saatuse suhtes.

On teadmatus ka enda tuleviku suhtes. Teadmatus süveneb isegi veelgi: üleeile korjati meilt ära kõik raadiovastuvõtjad. Meenub samalaadne toiming bolševike poolt üle 3 aasta eest Eestis. Meilt võeti ära ka relvad; anti küll juurde tulnud noorematele.

Meestel pole huvi muuks, kui et tuleks vaid rahu.

*

27.09.44 – On pöördunud täielikult sügisele. Sellega üheaegselt on tulnud sügis ka olukordadesse ja meeleoludesse... Oleks nagu keegi surnu sulle väga lähedal. Aga siiski just sellest on see tunne, et pikk vahemaa, mis seni lahutas lähimaist inimesist, on muutunud järsku nii kohutavalt suureks ja ületamatuks, et ei tea enam midagi omastest, kes Eesti järsu vallutamisega Nõukogude poolt on jäänud hoopis teadmatusse. Ikka rohkem kerkib esile hirmus küsimus: on’s nad jäänud sinna või asusid siiski kuhugi liikuma, viimsel hetkel? On’s nad veel elus? Ja, mis saab edasi?

Täna tuli tagasi Leidale Lehtse, siit 20. aug adresseeritud kiri märkusega: Keine Postverbindung.39 Tähendab suur osa mu viimasel ajal saadetud kirjadest jääb tal saamata ja ka tema kirju pole pärast 2. sept siia jõudnud. (Niisiis, mina olen saanud temalt hilisemaid kirju. Ka naudin veel tema saadetud võid. Nii kahju, et isegi seda, mis olen püüdnud hoida Leidale ja oma pojule siin, ei saa kuidagi neile edasi anda. Need jääksid kui väärisasjad minu juurde ega raatsiks neist lahkuda, ära anda neid ka siis, kui kord tuleb vaeva näha oma pampude edasi toimetamisega.)

Millegi pärast meenub mulle ikka meie väikene Laurikene oma elurõõmuga ja lapseliku terasusega.

Praegu on kanda vaid leina südames: kõige pärast – oma naise ja lapse, ema ja teiste omaste pärast, kes nüüd viibivad kõik teadmatuses, ja oma palju kannatanud kodumaa pärast... – Kas kunagi saab neid veel näha ja millistes oludes? Jumal vaid kaitsku neid ja hoidku, mõistku ise õigust, vähemalt elamisekski, neile, kes on süütud!

Mis aga saab meistki siin? Praegu elame teadmatuses. Teateid välismaailma sündmusist saame napilt vaid saksa ajalehekese kaudu. Raadiot pole ruumis enam häälitsemas ega silmi lahti hoidmas.

Milleks kasutatakse meid? Eksamid on läbi. Nüüd peaks peatselt ju algama kodumaale sõit. Seda ei saa enam juhtuda. Arvatakse mitmeti. On isegi arvamisi, nagu võidaks meid kasutada vaid tööjõududena.

Rohkem paistab siiski tõenäolisena, et meid tahetakse rakendada ikkagi kuskil rindel. Aga kuidas. Igatahes sõdimiseks näib enamusel meestest puuduvat tahe. Aga siiski, eile õhtul hilja kutsutud ülemuse ette need junkrud, kes siin (Neveklaus) olid varem, ja nõutud, et nad ikkagi alla kirjutaksid sooviavalduse- ja kohustuslehele SS-i astumise suhtes. Näib, et millekski peetakse seda tarvilikuks. Mitmedki olid pealekäimisele järele andnud, kuid mõnikümmend oli sellest siiski ka sel korral keeldunud. Minult seda küll veel küsitud pole. Mõneti on huvitavgi, kuidas areneb meie edaspidine kohtlemine. Kuid kõige selle juures on kõik see väga tume, perspektiivitu. – Kuhu? Kuidas? Miks? Millega see kõik ometi kord lõpeb? Kas ja millal saame jälle kord tagasi oma loomuliku elu, oma kodud ja kodumaa ning õiguse elada normaalse inimesena ja töötada?

Täna oli pikem matk, üle 20 km kaugusele Gradeškosse, Moldau40 ilusasse orgu. (Loodus oli seal tõesti väga ilus, kusjuures kõrged Moldau kaljused kaldamäed on praegu pidulikult ehitud sügisvärviliste puudega.) Meie külastasime pioneeride kooli. Oli mõnda, mis illustreeris sel alal õpitut, kuid üldiselt, arvavad mehed, oli õppida uut siiski vähe.

Selle päevaga ühenduses üks väike seik minu toakaaslaste suhtes, millest, nagu mitmetest teistest tähelepanekutest, teeksin järelduse, et erakordsed sõjameheolud mitte ainult ei või lähendada kõrvuti olevaid inimesi, vaid siin isegi koorub tihti üsna alasti välja inimeste egoism, hoolimatus ja isegi häbematus. Oli see nimelt selles, et mul kui vanemal oli määratud õigus sõita jalgrattal (neid ei jatkunud kõigile). Eile õhtul, kui tulin mulle määratud, mind solvanud väljakäigutühjendamise töölt, seletas üks toakaaslasi (minust 4 a noorem), et meil tulevat kahekesi kasutada üht jalgratast. (Tegelikult anti igale asjaosalisele üksinda ratas kasutada ja K. ei oleks pidanud nooremana selleks õigustatud olema.) Olles mulle määratud halvustavast tööst solvunud, ütlesin meelepahas, et ma parem juba lähen jalgsi. Ja nõnda tegingi: tõusin teiste jalameestega kell 2 öösel (rattamehed magasid kella 5-ni) ja sooritasin matka sihtkohta. Vahepeal aga tuli saapatald alt ära, mida ka K. nägi. Teatasin talle, et kavatsen siiski mulle antud õigust kasutada ja rattaga tagasi sõita. (Otsustasin seda eriti seetõttu, et ma ei näinud olevat mõtet nii ohvrimeelne olla inimese vastu, kes isegi poole sõnaga oma kaasatundmist ega ka tänu ei avaldanud.) Ja, nagu võis arvata, ta keeldus mulle ratta andmisest tagasisõiduks. Palusin selleks luba ülemuselt, kuna saapa olukorra tõttu oleks mul olnud raske jala käia. Sealtpoolt siis tuldigi vastu. ...Näib, et mehi pole igas mehes.