Читать книгу Sõjamärkmikud. Päevikud 7. juulist 1944 kuni 6 - Karl Laane - Страница 5

Tema isa Karl Laane (1867–1946) oli ametilt metsapraaker ja pidas hiljem Võrumaal Viitina (Kasaritsa) valda rajatud Sadrametsa asunduskülas talu. Ema Linda (snd Morel, 1881–1945) oli taluperenaine. Poeg Karl sündis 10. veebruaril 1907 Võru raudteejaama lähedal Võrusoo asulas, mis praeguseks on linnaga ammugi kokku kasvanud.

Tulevase õpetaja, haridustegelase, uurija ja rahvavalgustaja lapsepõlv ning noorusaeg möödusid Sadrametsas, 1909. aastal uudismaale rajatud isatalus. Võrumaa taatide huvipakkuvad meenutused ja kodu lähedal asunud kivikalmed ning nendega seotud lood äratasid juba lapsepõlves terase nooruki «hämaraid kujutlusi noil aladel kunagi ammu olnud elust» – just nii on Karli noorust meenutanud aastakümneid hiljem tema abikaasa Leida. Noormehe haridusteed märgitsevad Ristemäe vallakool ja Rõuge kõrgem algkool. Sadrametsa noored andsid Laane algatusel 1927. aastal välja ühe numbri noorsoo ajakirja Kraavitaja.

Ta lõpetas 1930. aastal Võru õpetajate seminari, saades pedagoogi kutse. Veel 1929. aastal ilmus Karl Laane koostatud ja toimetatud 24-leheküljeline lühiartiklite kogumik «Võru õpetajateseminari õpilaspere album», I osa, kusjuures trükise avalehel on avaldatud tema luuletus «Me noored...».

Võru õpetajate seminari juhtis teatavasti 1920. aastatel nimekas pedagoog ja kooliuuendusliikumise tuntuim eestvedaja Johannes Käis. Just selles õppeasutuses kinnistus Karl Laanele omane harjumus end ise pidevalt harida ja oma teadmisi levitada, aga ka oskus teisi inimesi märgata ja nende tööd hinnata. Nii kujunes temast 1930. aastatel aktiivne rahvaliku kultuuritöö organiseerija ja kultuurimälestiste kaitse propageerija nii esinemiste kui ka artiklitega.

Kaitseväes sundaja teenimise järel algas tema õpetajakarjäär Otepää lähedal Neeruti 6-klassilises algkoolis ja Valgamaal Restu 6-klassilises algkoolis. Pikemalt, aastatel 1933–1940 töötas Laane Eesti Haridusliidus, olles seal asjaajaja, järgnevalt hariduskonsulent ja siis liidu peasekretär. 1935. aastal ilmus trükist Karl Laane autorlusega «Eesti kirjandus: töökavu ja -juhatusi kirjanduse õpiringele», 1937. aastal avaldas ta koos R. Parisega «Kodukorraldamine: töökavu ja -juhiseid õpiringidele», 1939. aastal nägi trükivalgust Paul Vahi ja Laane koostatuna ning samuti haridusliidu väljaandena «Kodanlik õhukaitse: tööjuhendid õpiringidele». See trükis käsitles tänases arusaamas õhurünnakute tsiviilkaitset. Koostajad kirjutasid oma saatesõnades: «Kui kaasaega nimetame tehnikaajajärguks, siis teame ühtlasi, et praegu käimas oleva ja rahvaid otseselt või kaudselt haaranud sõja tõttu ka meie peame igasuguste võimalikkude ootamatuste puhuks olema ette valmistatud.»

Karl Laanele tõesti sobis hariduse omandamine ja haridustöö. Võiks ehk öelda, et Karl Laane oligi oma hingelt pedagoog. Ta oli oma ilmavaatelt, ilmsesti just Võru õpetajate seminari mõjul, vasakpoolse kaldega humanist, poliitiliselt Jaan Tõnissoni ja nn Tartu vaimu pooldaja, kes võis kohati olla üsna kriitiline 1930. aastate teise poole «vaikiva ajastu» olude suhtes. Ta võitis Eesti Noorsoo Karskusliidu kirjandite võistluse ja astus veebruaris 1934 ühenduse kirjavahetajaliikmeks. Liitu juhtis nimekas pedagoog ja pedagoogikateadlane, ka Laanele eeskuju andnud Aleksander Elango.

Eesti haridusliidu tegevuse lõpetamise järel töötas Karl Laane alates kesksuvest 1940 Eesti NSV hariduse rahvakomissariaadis poliitharidustöö vaneminspektorina. Selle perioodi algusajal ilmus tema sulest 15-leheküljeline brošüür «Juhendeid konstitutsiooni õpingute korraldamiseks» (Eesti Ametiühingute Keskliidu väljaanne, Tln, 1940). Eesti NSV konstitutsioon võeti vastu 25. augustil 1940, Laane lõpetas trükise lõpuridade kirjutamise 1. septembril. Veel ilmus tema autorlusega 175-leheküljeline ülevaade «Poliithariduse küsimusi» (sari Poliithariduslik kirjandus nr 1, Tln, 1940). See raamat oli mõeldud «abiks Nõukogude Eesti poliitharidustöölistele», nagu märkis autor lühikese saatesõna avalauses.

Sõja alguskuudel leidis Karl Laane lühikeseks ajaks uuesti erialase tegevuse Tallinna 22. algkoolis õpetajana. Töö punasel aastal nõukogulikus hariduse rahvakomissariaadis andis Saksa ajal julgeolekupolitseile selge aluse pidada teda «kommunistliku meelsusega» isikuks, kes ei või jätkata tööd haridusvaldkonnas. Nii sai temast Saksa okupatsiooni ajal Kiviõlis põlevkivikaevanduse lao valvur ja tööline. See oli pool-sõjaväestatud asutus, mis võimaldas tal korduvalt saada väkkekutsest ajapikendust.

1944. aasta veebruari algul jõudis rinne Narva jõeni ja Eestis viidi läbi üldmobilisatsioon. Nii pidi ka Karl Laane minema sõjateele. Mobilisatsioonikäsk tuli talle 11. veebruaril 1944, just tema 37. sünnipäeval. Algul koondati mobiliseeritud mehed Kloogale, 19. aprillil viidi nad sealt Tallinna, kust 25. aprillil algas pikk rongisõit Saksamaale. Seal alustati 20. Eesti SS-grenaderidiviisi väljaõppe- ja tagavaraüksuse koosseisus sõjalise väljaõppega. Kuna Laane oli Eesti kaitseväes 1931. aastal lõpetanud sõjakooli aspirantide kursuse – seal tehti haritud ajateenijatest reservohvitserid – ja saanud lipnikuks, siis saadeti ta järgnevalt Baierisse, Münchenist mõnikümmend kilomeetrit lõuna poole SS rindeohvitseride (junkrute) kooli Alpide jalamile Bad Tölzi, täiendus- ja ümberõppeks.

Leitnant Laanel oli õnne, sest väljaõppe järel sai ta tagasi 20. diviisi tagavararügementi. Rühmaülemana korraldas ta väljaõppelaagris noorte või isegi veel alaealiste eesti poiste kooliõpetust. Nii pääses ta rindelesaatmisest ja alles 1945. aasta kevadpäevade suurtes segadustes tuli mõnel päeval «püssirohtu nuusutada.»

Mais 1945 langes Laane ameeriklaste tsoonis sõjavangi ja hiljem vaevles ta inglaste rajatud vangilaagris. Olles sõjavangis, tegeles jätkuvalt haridustööga, organiseerides koos teiste pedagoogidega õppetööd ja sõjavangide isetegevust. Uklei laagris asutati omapärane kool, kus 25 pedagoogi õpetasid ligikaudu 800-le eesti noorele koolikursuse põhiaineid ning korraldati arvukalt kunsti- ja kirjandusvõistlusi.

Vabanenud 1947. aasta kevadel, hakkas ta otsima võimalusi Eestisse tagasi pöördumiseks. Augustis 1947 alustas Karl Laane koos koolivennaga pikka koduteed ning nad jõudsid Eesti NSV-sse. Arvestades neid aegu, kasarmute ja varustuse sagedasi kontrolle, marsse ja transporte, peatuskohtade ning laagrite pidevat vahetumist, pikka koduteed jms, tuleb lausa imeks pidada, et kõik 16 päevaraamatut jõudsid 1947. aasta oktoobris tema seljakotis Tallinna.

Mobilisatsioon Saksa sõjaväkke jättis Karl Laane eluloosse uue «pleki». Ta oli küll Eesti NSV-sse tagasi tulnud vabatahtliku repatriandina, ent sai peagi aru, et haridustööle teda tagasi ei lubata. Nii ta töötas administraatorina üldlaulupeo büroos ja väljaande Üldlaulupeo Teated toimetuses. Seejärel saabus jällegi aeg, mil tal ei lubatud teha enam isegi mitte erialasele lähedast tööd. Karl Laane teenis leiba transporditöölisena või tehes kirjastustele, nn välise kaastöötajana, keeletoimetaja tööd. Ta töötas hiljem Tallinna heakorratrustis ja spetsialiseeritud autotranspordibaasis töölise ning Tallinna puhastuskontoris tänavate korrashoiu meistrina. Ta oli Stroomi supelranna heakorra järelevalvaja. Ta tegutses Tallinna turismi ja reisibüroos ekskursioonijuhina ja matusetalituse kontoris talituste korraldajana.

1967. aasta veebruaris sai ta 60-aastaseks ja läks pensionile. «Noore pensionärina» jätkas Laane ilmalike matuste korraldamist. Sellest kasvas aegamööda välja pealinna ja mõne teise linna kalmistute süstemaatiline uurimine.

Juba varem oli Karl Laane liitunud Tallinna vanalinna majavalitsuse juures tegutsenud kodu-uurimise ringiga, millest aprillis 1963 kasvas välja kodu-uurimise ring Tallinna linnamuuseumi juures. Ta kuulus ringi 44 asutaja hulka ning valiti seitsmeliikmelisse juhatusse. 1940. aastal likvideeriti Eestis peaaegu kõik seltsid ja muud ühiskondlikud organisatsioonid. Isegi veel 1950. aastate keskel oli inimeste organiseerumine raskendatud ja nii tuli alustada majavalitsuse juures kaastöökomisjoniga, pannes selle baasil hiljem aluse tänini tegutsevale linnamuuseumi kodu-uurimise ringile.

Karl Laane oli järgnevalt kaks aastakümmet ühenduse juhatuses. Kodu-uurimise ringi tegevuses lõid kaasa näiteks kunstiajaloolane Villem Raam, meditsiini- ja tööstusajaloo uurija Heino Gustavson, nimedeuurija Eduard Roos, fotograafia ajaloo uurija Kaljula Teder, kirjandusteadlane Oskar Kuningas, sõjaajaloolane kolonel Georg Leets, Eesti Vabariigi aegne haridusminister Aleksander Veiderma, kirjastaja Hermann Evert, taarausuline, endine major Hengo Tulnola jt. Ringi koosolekud toimusid pikki aastaid iga neljapäeva õhtul, hiljem käidi koos 10 kuul aastas.

Oma 65-ndal sünnipäeval pani juubilar paberile järgmised read: «Minu parimad elamused on neist ettevõtmistest, mida on saanud jagada teiste asjahuvilistega. Siis on tore tunda, et ma pole mitte üksi ja et sellelgi «tuuletallamisel» näib olevat oma eluline mõte.» Ka 1970. aastatel ja 1980. aastate algupoolel jätkus Karl Laane energiline tegevus ühiskondlikes organisatsioonides. Ta osales aktiivselt Emakeele Seltsi, Eesti Looduskaitse Seltsi, Võru Koduloomuuseumi kodu-uurimise ringi ja Raamatusõprade Ühingu tegevuses. Näiteks koostas ta Emakeele Seltsile üle 300 sedeli Sadrametsa ja selle ümbruse kohanimedest, töö uuesti metsastuvast Sadrametsast jäi surma tõttu pooleli.

Nagu öeldud, suri Karl Laane novembris 1986 ning sängitati viimsele unele Tallinna metsakalmistule. Võru rajooni ajaleht Töörahva Elu avaldas 13. novembril ajaloolase ja tema kodu-uurimise ringi kaaslase Kaupo Deemanti järelehüüde «In Memoriam (Karl Laanet meenutades)», kultuurilehes Sirp ja Vasar ilmus Voldemar Milleri sulest nekroloog 14. novembril 1986.