Читать книгу Sõjamärkmikud. Päevikud 7. juulist 1944 kuni 6 - Karl Laane - Страница 9

Oma meenutusi jagasid Tallinna linnamuuseumi kodu-uurimise ringi kauaaegsed liikmed, kes omal ajal Karl Laane ja tema tegemistega lähedalt kokku puutusid.

Marju Vilbaste (snd 1937):

Kohtusin temaga jaanuaris 1972, mil läksin tööle linnamuuseumi. Laane käis muuseumis regulaarselt, tuues meile järgmise kuu kultuurilooliste tähtpäevade tabeli, et saaksime neid tähistada. See töölõik anti talle kodu-uurimise ringi juhatuse tööjaotusena. Mitmed asutuse töötajad kuulusid ringi liikmeskonda. Laane oli muuseumis veelgi sagedasem külaline, sest ka ringi juhatus kogunes sageli direktori kabinetti ja direktor kuulus oma ametikoha tõttu juhatuse hulka.

Suvel 1972 sõitsid ringi liikmed Türile kodu-uurimise päevale. Olin sel päeval tööl. Helistati heakorratrustist, et nende buss on katki läinud. Meil oli planeeritud sõit Riiga, külastama vabaõhumuuseumi ja seal liivlaste kontserti. Meile aga anti mõista, et liivlastega ei maksa tegeleda. Kodu-uurimise ringi juhatus otsustas, et ametlikult sõitu ei korraldata, aga Laane ajab asja edasi ja nii ta kauples bussi oma töökohast. Trust pakkus meile asenduseks matusebussi, millest otsustasin loobuda.

Nii helistasin pika päeva ja lõpuks õnnestus leida riiklikust noorsooteatrist uus korralik buss. Sõitsin Türile ja teatasin Laanele, et meile lubatud buss on katki. Laane vajus näost ära. Siis rõõmustasin teda, et ikkagi saame asendusbussi. Sõit Riiga kujunes igati meeleolukaks. Keeleteadlane Mati Hint meenutas hiljem, et Laane rääkis terve tee, et mida näete nüüd, kas vasakul või paremal. Riia giid oli kuidagi eriti suure jutuga. Tagasiteel ütles Hint, et küll on hea meie Karl Laane armsat häält jällegi kuulda. Seega ta teadis-tundis kultuurilugu laialt, mitte ei piirdunud pealinnaga.

Ta käis alates kevadest 1963 Suur-Sõjamäel koos kaasamõtlejatega iga-aastastel korrastustöödel. Ümberkaudsed asutused vedasid sinna oma prügi-prahti. Prügi alt leiti üles Eesti omariikluse ajal paigaldatud kivi märkega «1343». Istutasime noori tammepuid ja tegime koristustöid. Laane korraldas noorte tammepuude kastmist ja sai selle eest karistuseks heakorratrusti juhataja käskkirja, sest asutuse kastmisautot kasutati «kõrvalisel otstarbel».

Laane ümber kogunes kümmekond huvilist, kes tegid kalmistutel süsteemseid töid: üks pildistas, teine kirjutas ümber hauakivide tekstid, kolmandad mõõtsid platse ja hauakive. Kord nädalas käidi koos ja koostati kolmes eksemplaris aktid: üks kodu-uurimise ringile, teine linnamuuseumi muinsuskaitse osakonnale, kolmandat eksemplari hoidis ta enda käes.

1970. aastate algul valmistas ta ette Tallinna kultuuriloolise raamatu käsikirja. Ringi liige Voldemar Miller otsis koguni seitse retsensenti. Käsikiri ja retsensentide tähelepanekud vaadati ringis läbi. Rõõmustati, et nii tuleb rida vajalikke täiendusi. Aga Laane ei nõustunud muudatusi tegema. Ta kas ei tahtnud täiendusi sisse viia või väsis pikast ettevalmistustööst. Nii jäi raamatusse sisse hulk väiksemaid vigu.

1970. aastatel osales ta viljakalt Ühiskondliku Pedagoogika Uurimise Instituudi tegevuse töös. Seda juhtis Aleksander Elango, keda ta teadis-tundis aastakümneid. Koos käidi kaks korda aastas, suviti ja talviti laagris ning vahepeal tehti grupitööd: loengud, arutleti metoodilise töö üle jms.

Karl Laane oli järjekindel ja kohati jonnakas – kui ma seda tean, siis see ongi nii! Esines alati pikalt, rääkis järjest kasvõi tund aega ega lubanud vahele sekkuda. Aga meenub üks teistsugune näide. Ajalehes ilmus kuulutus, et ta juhib Tallinna siselinna kalmistul ekskursiooni. Ta ootas huvilisi ja neid kogunes vaid kaks – üks linlane ja mina. Aga ta tegi meile ikkagi korraliku kahetunnise ekskursiooni ega lasknud end häirida niivõrd vähestest kuulajatest.

Karl Laane oli rahutu hingega. Vist isegi tavapärane kool talle ehk nii ei sobinud, aga just vabaharidustööst sai tema eneseteostus: askeldamine, käimine, organiseerimine, tutvustamine jms, selline tegevus sobis talle.

Mare Kask (snd 1943):

Tutvusin temaga veebruaris-märtsis 1974, mil asusin tööle Tallinna Linnamuuseumi kultuurimälestiste kaitse osakonda. Laane hoidis järjekindlalt osakonnaga kontakti. Sain temaga lähedasemaks kui enamiku muuseumi kolleegidega, tutvusin ka tema perekonnaga. Laane rääkis mulle mõningaid seiku oma vangipõlvest – õpiringide korraldamisest, pikast ja raskest koduteest, näljast. Omi päevikuid ta ei näidanud ja neist ei teadnud ma nõukogude ajal midagi.

Kodu-uurijad akteerisid Laane juhtimisel Tallinna kalmistutel kultuurilooliselt olulised hauad. Ta oli nõukogude ajal kalmistute uurimise pioneer. Ta oli esimene ja veel tänagi lähtuvad kalmistutega tegelejad tema töö tulemustest. Karl Laane tegi seda tööd isegi üksi. Ta esitas meile igal aastal aruande, kus kirjas uued, just sel aastal tekkinud kultuurilooliselt oluliste isikute hauad. Need olid täpselt kirjeldatud, hauakivid üle mõõdetud, kalm fotografeeritud, foto aktile kleebitud ja isegi kalmuliste nekroloogid klambriga akti juurde kinnitatud.

Ta tegi seda tööd ühiskondlikus korras ja kulutades tagasihoidlikku sissetulekut paberi, markide, ümbrike, kaustade, kirjutusvahendite, fotode jms peale, rääkimata oma ajast. Tööd tehes oli ta järjekindel, visa, põhjalik ja täpne. Ta tegi tööd igasugustes ilmaoludes. Ta oli väsimatu. Mäletan pikki kalmistulkäike, kus kuulajad väsisid ja isegi pisut tüdisid. Meist pea poole vanem Laane rühkis ikka pooljoostes kalmude vahel ja aina rääkis: siin asuvad uued kalmud, seal näete dendroloogilisi tähelepanekuid, ta pajatas mälestusi kalmulisest ja isegi sellest, kuis sai lõpuks kätte vajaliku materjali. Ta pidas kalmuliste omastega kirjavahetust, suhtles nendega telefonitsi ja suuliselt.

Inimesena oli ta erakordselt aus. Sellega ühines sügav inimlikkus, teatav suur mõistmine. Ta võttis kalmistutel arvele nii Mihkel Martna ja Konstantin Koniku kui ka näiteks Boriss Kummi või revolutsionääride Telmanite kalmud ning kajastas objektiivselt nende elulugusid oma käsikirjalises kalmisturaamatus. Ta ei sõdinud kalmulistega. Muidugi tuli tema käsikirjas ridade vahelt välja, millised harimatud tegelased said kompartei toel kõrgeid ametikohti.

Inimesena oli ta sõbralik ja koostööaldis. Ametialane kadedus jäi võõraks, ta jagas alati omi teadmisi ja materjale. Kui 1980. aastate keskel alustati ettevalmistusi Eesti Muinsuskaitse Seltsi (EMS) asutamiseks, siis mõned kodu-uurijad nägid selles rivaliteeti, aga tema hakkas ise kohe suhtlema Trivimi Velliste jt EMS tegelastega.

Karl Laanes oli kahtlemata isepäist kangekaelsust ja jonnakust. Ta ei hoolinud, kui küsimusi otsustavad ametiisikud ei tahtnud talle avalikult sõna anda või isegi teda vastu võtta. Ta murdis neid tõkkeid ja barjääre. Tean, et see riivas tema sisetunnet, aga ta ei jätnud midagi tegemata oma tõe kaitsmise nimel.

Ja veel: Karl Laane oli kindlasti romantiline ja temas leidus omaaegsetele härrasmeestele omast delikaatset südamlikkust, tundelisust ja tähelepanelikku viisakust inimeste vastu.

Ta toimetas ilmalikke matuseid ja kuulsin-nägin seda nii mõnelgi korral. Võrdlesin tema talitusi teiste läbiviijatega. Laane sisukas ja pidulik matusekõne ei sisaldanud paatost ja minu mäletamist mööda olid kõned vabad usu- ja piibliviitamisest. Ta kasutas talitusega hästihaakuvaid tsitaate ja luulekatkeid ilmalikest kirjandusteostest. Ta oskas sujuvalt ja delikaatselt leinajaid juhendada, kuis igal hetkel käituda, asetuda ja olla, kuhu panna lilled jne. Ta kõneles selgelt ja hea diktsiooniga. Karl Laane mõjus matusetalitustel kohati lausa karismaatiliselt, olles tõsine, väärikas ja märgatav ning alati ikka sõbralik.

Olen korduvalt mõelnud, millised olid tema motiivid, tema stiimulid? Ta oli kaotanud väga palju. Ühiskond, kelle heaks ta töötas, ei hinnanud ei moraalselt ega rahaliselt tehtud tööd, kuni tema surmani. Loomulikult hindas linnamuuseumi kultuurimälestiste kaitse osakond ja kodu-uurimise ring kõrgelt tema tegemisi. Kust sai toitu murdumatu visadus? Kindlasti oli üks jõu allikas perekond. Leida Laane oli erakordselt leebe ja südamlik, pojad tublid. Karl Laanel oli nagu teatud vääramatu lootus tulevikule ja sissejuurdunud harjumus alati teha tööd – kas seda tunnustati või mitte.

Luise Õuna (snd 1941):

Kohtasin teda kooliõpilaste kodu-uurimistööde ettekandepäevadel ja linnamuuseumi kodu-uurimise ringi koosolekutel, kus käisin mõnikord koos õpilastega kuulamas ja kus tutvustasime õpilastöid. Paistis silma, et Karl Laane oskas alati midagi teemakohast küsida või räägitud teemat täiendada. Tõsisem suhtlus tekkis siis, kui saime valmis hulga fotosid, tehtud Nõmmel põlenud maja varemetest leitud riknenud fotoplaatide järgi. Vajasime abi fotodel olevate isikute ja sündmuste tuvastamisel.

30. novembril 1984 tähistasime 54. keskkoolis (hiljem Tallinna Saksa Gümnaasium) kontsert-aktusega isetegevusliku helilooja Ferdinand Mühlhauseni (1864–1944) 120. sünniaastapäeva ja kutsusime üheks aukülaliseks Karl Laane. Õpilased uurisid Rahumäe kalmistule maetud kultuuritegelaste elulugusid ja nii andis Laane mulle üle osa enda koostatud kartoteegist. Olen uurimistöös kasutanud tema tehtud fotosid ja mõningaid muid materjale.

KÜLLO ARJAKAS