Читать книгу Sõjamärkmikud. Päevikud 7. juulist 1944 kuni 6 - Karl Laane - Страница 7

Tuleb rõhutada, et pea lõputute sõjaaega käsitlevate mälestuste kõrval on meil sõjaaegseid päevikuid ilmunud vähe. Ilmselt on sõdivate riikide relvajõududes päevikute pidamine keelatud kas sõja(kaitse) ministrite määruste, relvajõudude ülemjuhataja käskkirjade või muude normatiivsete aktidega.

Uuemal ajal on ilmunud muusikateadlase ja koorijuhi Artur Vahteri (1913–2004) «Kapellmeistri päevik: ülestähendusi Suure Isamaasõja päevilt» (Tln, 1990). Ta tegi esimese sissekande päevikusse 22. juunil 1941, just esimesel sõjapäeval. Tema märkmed ulatuvad suvesse 1945, mil Eesti laskurkorpuse koosseisus jõudis võidukalt tagasi Tallinna. Autor kinnitab: «Punaarmees pidin päevikut peitma, sest ametlikult oli kirjalike märkuste tegemine keelatud. Eriti rangelt seda keeldu ei jälgitud. Kõik sõltus ülemustest, ühed karistasid, kui teada said, teised hoiatasid, kolmandad vaatasid läbi sõrmede» (lk 5).

1990. aastal nägi veel trükivalgust punaarmeelase Vello Raigo (1913–1956) päevik «Sinule, Tiu», kus samuti avaneb rindemehe sõjatee alates 22. juulist 1941 kuni oktoobri lõpuni 1944. Raamatu aluseks on esmajoones Raigo kirjad, mida ta pikal sõjateel kirjutas oma kaasale Meetale (Tiu). Raigo kandis ärasaatmata kirju seljakotis läbi aastate, mil novembris 1944 sai need Meetale üle anda.

Veel võiks märkida Eric Soovere (1916–2008) raamatut: «Käru ja kaameraga» (Tln, 1999), mis sisaldab päevikumärkmeid aastatest 1944–1949, sh põgenemise teed Eestist Saksamaale. Raamatu eriliseks väärtuseks on fotod. Autor meenutab teose saatesõnades, et «sõja ajal oli fotografeerimine enamasti karistatav kas koonduslaagri või surmanuhtluse ähvardusel, kuna kardeti spionaaži» (lk 5).

2003. aastal ilmus vana rindemehe Kalju Pähklametsa (1921– 2004) «Ühe leegionäri päevik II maailmasõja päevilt». Lipnik Pähklamets käsitleb ajavahemikku 1943. aasta aprillist Heidelageri väljaõppekeskusest kuni 1945. aasta juuni alguseni, mil ameeriklaste vangina ootas edasist saatust. Rindemees kinnitab samuti, et sõja ajal on päevikute pidamine keelatud. «Kahel 6 kp. poisil leiti tuhnimisel nende päevikud ja täna tallutati neid III ringi ringteel püssimeeste tääkide vahel korra ümber laagri II ringis olevasse kartsu. Mõlemal sõduril olid püksi traksid ära võetud, samuti saapa nöörid, isegi püksinööbid olid samuti kärbitud ja need vaesed poisid hoidsid oma pükse kätel hoituna. Need kaks selli said kaks nädalat prussakatega soola-leiba vee peale pimedasse kartsu, et seal oma tegu kahjatseda» (lk 22). Vaatamata sellele jätkas Pähklamets märkmete kirjutamist, tehes seda tihti relvakambris lukustatud ukse taga, et mitte vahele jääda.

2011. aastal ilmus Ameerika-eestlase Valdeko Essau (1925–1990) raamat «Sinimägedest Uklei ja Zedelghemi vangilaagrisse ning Ameerika vahikompaniisse». Ilmselt alustas ta päeviku pidamisega suvel 1945 Uklei järve ääres asunud Eesti 1. tagavararügemendi sõjavangilaagris ning varasem sõjatee – alates novembrist 1943 on toodud kokkuvõtva ülevaatena. Kindlasti maksab märkida, et ka Karl Laane vaevles hiljemalt 28. juunist 1945 samas Uklei vangilaagris.

Ajakiri Kultuur ja Elu avaldas 2001. aastal Sinimägede 1944. aasta lahingute sangari Paul Maitla (1913–1945) sõjaaegse päeviku katkendid. Sõja lõpupäevil hukkunud Maitla päevikute säilimist võib pidada omamoodi väikseks imeks ja need on täielikult avaldatud Heino Prunsvelti ülevaates «Paul Maitla. Ühe rüütliristi kavaleri elutee kroonika» (Tln, 2013). Maitla päeviku I osa käsitleb ajavahemikku sõja algusest kuni sügistalveni 1941, II osa ajavahemikku oktoobrist 1942 kuni märtsi lõpuni 1944.

Päevakajaliselt huvitavat ja autentset materjali on Karl Laane 16 päevikus ühtekokku üle 2140 lehekülje. Esimese sissekande tegi ta 7. juulil 1944, viimane kirjutis sai paberile 10. veebruaril 1947. Ta kirjutas enamasti õhtutundidel, tihedas kirjas – sest sõja ajal oli paberiga raskusi – ja tegi sageli märkmeid lausa päev päeva järel. Päevikud on erineva mahuga, alates 67–72 leheküljest, aga mahukaimas kolmandas osas on koguni 315 lehekülge, hõlmates ajavahemikku 10. detsembrist 1944 kuni 13. aprillini 1945. Seega on täpselt ja detailirohkelt kajastatud tema viibimine mobiliseerituna Saksamaal ja sealne väljaõpe, sõidud Viini ja Prahasse, mitmesugused sõjasündmused, tema muljed ja tähelepanekud sõja lõpuaegsest Taanist ja Saksamaast ning poolteist aastat sõjajärgsetes laagrites. Veel on märkmete kõrval paarkümmend omakäelist joonistust väljaõppelaagritest, üksikhoonetest või kohatud isikutest, üks rindekaart ja lisaks on siia-sinna kleebitud ajaleheväljalõikeid või ajalehtedes ilmunud lühiteateid.

Tõsise haritlasena kirjutab ta päevikusse ümber lõike ja luuletusi kättesattunud eestikeelsetest raamatutest. Üsna palju ongi kirja pandud arutlusi eesti kirjanduse üle. Ilmselt kujundas Karl Laane just sel moel oma isikliku «kaitsevalli», et sõjaaegses košmaaris kuidagi jääda inimeseks.

Pidevalt mõtleb ta Eestist ja oma kodust. Teda saadab alaline mure Eestisse jäänud abikaasa Leida ja pisipoja Lauri-Ennu (snd 1941) pärast, neist on päevikutes korduvalt juttu tehtud. Augusti algul 1944 katkes kodumaaga igasugune kirjavahetus. Nüüd sai ta vaid katkendlikku ja sageli vastuolulist teavet neilt põgenikelt, kes Eestist jõudsid Saksamaale. Siiski ei kaotanud Karl Laane lootust, et ühel päeval ta jõuab tagasi kodumaale ning näeb elavana oma pereliikmeid.

Päevikud näitavad Laanet haritlase ja humanistina, kes vastu oma tahtmist on sattunud sõjaaja stiihiasse ja õudustesse. Ta mõtleb pidevalt omastele ja koduste olude üle, uudistab tähelepaneliku pilguga uusi kohti, kuhu satub, ning kõige vähem tahab ta olla kellegi vallutaja või vabastaja. Päevikute kirjakeel on sügav, näidates autori haritust ja analüüsivõimet. Ta käsitleb igapäevast elu-olu ning teeb mitmesuguseid tähelepanekuid. Päevikutes on kirjas uudised ja kuulujutud, seal on üldisi arutlusi ning konkreetse olukorra analüüse. Nagu ikka päevaraamatutes, tehakse mõnest küsimusest põhjalikult juttu ja teistest sündmusest minnakse põgusalt üle.

Teeneka kodu-uurija päevikutest tehti esmakordselt pikemalt juttu 2007. aastal kvartaliajakirjas Tuna. Nr 2 avaldas Küllo Arjakase sissejuhatuse ja päevaraamatutest katkendid 10. veebruarist kuni 13. aprillini 1945, nr 3 tõi lugejateni valitud katkendid 15. aprillist kuni 12. maini 1945. Karl Laane päevikud seisid aastakümneid hoiul Lauri-Ennu käes, mõned aastad tagasi anti need üle Karl Laane pojapoeg Ahto Laanele.

Seitse esimest päevikut antakse lugejale edasi täies ulatuses ja võimalikult originaalsel viisil, korrates täpselt autori lühendeid, tema rõhuasetusi samasuguste allakriipsutustena jms. Päeviku tekstis on tehtud vaid mõned hädapärased veaparandused. Päevaraamatute põhitekst on varustatud üksikute sõnaseletuste, kohanimede täpsustuste või perekondlike lühikommentaaridega, mille tegid Karl Laane pojapoja Ahto kaasa Ave Valdenberg ja Ave ema, saksa filoloog Ruth Valdenberg.