Читать книгу Koduabiline - Kathryn Stockett - Страница 1

1. peatükk

August 1962

Mae Mobley saabus siia ilma 1960. aastal ühel varasel augustikuu pühapäevaommikul. Meile meeldib pühapäeval sündind lapsi leidlasteks kutsuda. Oian valgeid väikelapsi, see on mu töö, ja muidugi ka kõik sellega kaasnev, nagu toiduvalmistamine ja koristamine. Elu jooksul olen neid üles kasvatand kokku seitseteist. Tean, kuidas neid pisikesi magama saada, mida teha, et nad enam ei nutaks, ja mismoodi neid ära potitada juba enne, kui nende emmed hommikul voodist välja saavad.

Aga ikkagi põle ma eales näinud, et keegi neist pisidest nii irmsaste karjuks nagu Mae Mobley Leefolt. Juba esimesel päeval – mina olen vaevalt uksest sisse saand, tema juba seal, palavikust punane ja röögib koolikute valus, tõrjub lutipudelit, nagu oleks see mädand naeris. Miss Leefolt, sellel ajab omaenda laps lausa irmu naha vahele. „Mida ma valesti teen? Miks see asjandus röökimist ei jäta?”

Asjandus? 1 See oli mu jaoks esimeseks vihjeks, et midagi on vähe viltu.

Võtsin siis roosa karjuva tite oma kätte. Üpitasin teda puusal, et kõhutuuled liikuma pääseks, ja ei läind mitte kaht minutitki, kui tüdriklaps jättis nutu ja mulle naeratas, nigu ta seda ikka teeb. No aga miss Leefolt, tema ei puutunud omaenda ihuvilja terve ülejäänd päeva. Olen ennegi näind paljusid naisi masenduses pärast sünnitamisega ühele poole saamist. Tol etkel pidasin just seda põhjuseks.

Nüüd paar sõna miss Leefoltist: vähe öelda, et tal kogu aeg kuri nägu peas on, ta on ka kõhn kui luukere. Jalad on nii pikad ja peenikesed, et paistab, nigu oleks need tal alles möödund nädal alla kasvand. Kakskümmend kolm aastat vana ja nii kiitsakas nagu neljateistkümnene poisslaps. Isegi juuksed on õhukesed, pruunid, pealagi paistab läbi. Ta püüab neid üles puhvida, aga see näitab neid veel õhemana. Nägu on sama kujuga kui sel punasel kuradil tulipunasel kommikarbil, terava lõua ja kõige muu selle juurde kuuluvaga. Tõsijutt, kogu keha on täis teravaid nuppe ja nurki, polegi imeks panna, et ta ei saa oma tite rahustamisega hakkama. Tittedele meeldivad paksud pehmed emmed. Meeldib pugeda näoga teile kaenla alla ja seal magusasti unele suikuda. Suured paksud jalad meeldivad neile ka. Mina juba tean.

Seks ajaks kui Mae Mobley oli siin ilmas aasta ära eland, oli ta mul kannul, ükskõik kuhu ma ka ei läind. Kell sai viis ja tema oiab kramplikult kinni minu Dr Scholli kingast, lohiseb mul põrandal järel, nuttes ja karjudes, nigu ma enam tagasi ei tulekski. Miss Leefolt põrnitseb mind, nigu oleksin miskit paha teind, aagib karjuva tite minu jala küljest lahti. Mõtlen endamisi, et just sellega riskidki, kui lased teisel inimesel oma võsukesi kasvatada.

Mae Mobley on nüüdseks juba kahene.Tal on suured pruunid silmad ja meevärvi lokid. Aga tühimik kuklapoolsetes juustes annab juba millestki märku. Mure korral tekib tal samasugune korts kulmude vahele nagu emalgi. Kõik see on peris kena, ainult et Mae Mobley on paksuke. Iluduskuningannat tast küll ei saa. Mõtlen, et küllap miss Leefolt on selle üle kurb, aga ikkagi on Mae Mobley mulle eriti kallis.

Kaotasin oma poja Treelore’i ainult väheke aega enne miss Leefolti teenistusse asumist. Treelore oli kahekümne neljane. Parim aeg inimese elus. Aga talle lihtsalt ei old antud piisavalt aega siin maamuna peal olla ja elada.

Tal oli omaette elamine Foley tänaval. Oli ka tõeste kena tüdruk, Frances nimeks, arvan, nad pidasid plaani abielluda, aga poiss oli sellistes asjades pikaldane. Mitte et ta oleks taht kedagi paremat, lihtsalt oli sellist mõtleja tüüpi. Kandis suuri prille ja luges kogu see aeg. Akkas isegi raamatut kirjutama – sellest, mida tähendab olla musta nahavärviga mees ja elada ja töötada Mississippi osariigis. Eldeke, see tegi mind küll uhkeks. Aga ühel õhtal jäi ta Scanlon-Taylori saevabrikus ilja peale, tassis suuri palke veoautoni, pilpad lõikusid kindast läbi. Ta oli liiga väike sedasorti töö jaoks, liiga kõhn, kuid tööd oli ädaste vaja. Ta oli väsind. Sadas. Ta libises laadimisplatvormil, kukkus teele. Traktoriga järelveok ei näind teda ja lömastas ta kopsud enne, kui ta liigutadagi jõudis. Kui mina teada sain, oli ta juba surnd.

Sel päeval oli kogu maa ja ilm minu jaoks must. Õhk oli must, päike oli must. Lamasin voodis ja vahtsin oma maja musti seinu. Minny tuli iga päev vaatama, kas ma ikka ingan veel, toppis mulle toitu sisse, et elunatukest sees oida. Kolm kuud läks, enne kui aknastki välja vaatsin, et kas maailm ikka veel alles on. Ja olingi üllatund, et minu poisu surmast oolimata käis maailmas elu ikka edasi.

Viis kuud pärast matuseid iivasin end voodist välja. Panin üll oma valge vormirõiva ja väikse kuldristi uuesti kaela ja läksin teenijaks miss Leefolti juurde, sest tal oli äsja sündind pisitütar. Ent üsna varsti sain aru, et minus on miskit muutund. Üks kibe seeme oli minus kanda kinnitand. Enam ei tun’d ma ennast osavõtlikuna.

„Aja asjad majas joonde ja siis mine ja tee veidi kanasalatit,” ütleb miss Leefolt.

Täna on bridžiklubi päev. Iga kuu neljandal neljapäeval. Muidugist oli mul juba kõik valmis – kanasalati tegin valmis ommikul, eile triikisin laudlinad ära. Miss Leefolt nägi ju mind seda kõike tegemas. Aga ta on alles kahekümne kolmene ja talle meeldib end kuulda mulle ütlemas, mida parajaste teha tuleb.

Juba on tal seljas sinine kleit, mida täna ommikul triikisin, too, mille taljel on kuuskümmend viis plisseevolti, mis nii imepeenikesed, et mu silmad läksid triikimise juures kõõrdi pähe. Põle just palju, mida elus vihkan, ent mina ja see kleit ei saa äste läbi.

„Ja vaata ette, et Mae Mobley ei tuleks meid segama. Tõesti, olen ta peale tulivihane – rebis mu hea kirjapaberi viieks tuhandeks tükiks ja mul on vaja kirjutada tänukirjad juunioride klubile…”

Sean paika ühe ja teise ilusa asjakese missi prouadest sõprade jaoks, kvaliteetse kristalli ja õbeserviisi. Miss Leefolt ei piirdu ometi mingi tühipalja kaardilauaga nigu teised prouad. Meie katame laua söögitoas. Seame lauale lina, mis varjab suurt L-tähe kujulist pragu, viime laua keskel trooniva punase lilledest pilgupüüdja puhvetkapile, et põleks näha, kust puit on maha koorund. Miss Leefolt armastab toredust, kui ta pidulikku einet korraldab. Võib-olla ta püüab nii irmsaste seepärast, et maja on väike. See ei ole rikas pere, seda ma tean. Rikkad ei pinguta nii irmsaste.

Olen arjund noore abielurahva juures töötama, kuid see siin on vist kõikse väiksem maja, kus kunagi töötand olen. Kõigest üks korrus. Proua ja ärra tuba tagapool on normaalse suurusega, kuid pisitütre tuba on tilluke. Söögituba ja tavaline elutuba on omavahel ühenduses. Ainult kaks vannituba – see on kergendus, sest olen töötand majades, kus neid on kuus või seitse. Ainuüksi vetsude puhastamine võtab terve päeva. Miss Leefolt maksab mulle kõigest üheksakümmend viis senti tunnist, vähem kui mulle eelnevatel aastatel makstud on. Kuid pärast Treelore’i surma võtsin vasta, mis pakuti. Minu majaperemees põleks enam kauem oodand. Ja kuigi maja on väike, on miss Leefolt selle nii kenaks teinud kui tal võimalik. Õmblusmasina taga on ta üsna osav. Kui ta ei saa endale miskit uut lubada, ostab sinist riiet ja õmbleb vanale esemele katte pääle.

Uksekell eliseb. Avan ukse.

„Tere, Aibileen,”ütleb miss Skeeter, tema on üks noist, kes ka teenijarahvast kõnetavad. „Kuis läheb?”

„Tere, miss Skeeter. Äste läheb. Taevake, on siin alles palav.”

Miss Skeeter on tõega pikk ja kuivetu. Juuksed on tal kollased ja lühikeseks lõigatud, ei ulatu õlgadenigi, sest ta laseb aasta läbi endale säbrus lokka teha. Ta on kahekümne kolme ringis, sama vana kui miss Leefolt ja kõik ülejäänud. Paneb oma rahatasku toolile, kügeleb silmapilgu oma riideis. Seljas on tal valge pitspluus, kinni nööbit kui nunnal, jalas madalad kingad, küllap selleks, et ta liialt pikk ei paistaks. Sinise seeliku lukk on lahti unund. Miss Skeeter näeb alati välja nii, nagu keski teine käseks tal miskit selga panna.

Nüüd kuulen miss Hillyt ja tema ema miss Waltersit sissesõiduteel, annavad signaali. Miss Hilly elab kõigest paar-kolm meetrit eemal, kuid alati saabub ta autoga. Lasen ta sisse ja ta möödub must, nagu oleksin õhk; leian, et nüüd on õige aeg Mae Mobley üles äratada.

Niipea kui tema tuppa astun, naeratab Mae Mobley mulle ja sirutab oma paksud väiksed käeksed mulle vasta.

„Juba üleval, pisitüdruk? Miks sa siis ei üüdnud mind?”

Ta naerab, teeb mõned toredad tantsisklevad sammud, enne kui ma ta voodist välja tõstan. Kallistan teda kõvasti. Pärast minu kojuminekut ei oota teda just palju kallistusi. Ikka ja jälle tulen ommikul tööle ja leian ta oma ällis lõugamas, miss Leefolt on aga ametis õmblusmasina taga ja pööritab silmi, nagu oleks eksinud kass uksevõresse kinni jäänud. Sest vaadake, miss Leefolt, ta paneb iga päev uhked riided selga. Alati on tal meik pääl, tal on autovarjualune, kahe uksega Frigidaire sisseehitatud külmikuga. Kui näete teda toidupoes Jitney 14, ei kujuta kuidagi ette, et ta võiks oma beebi sedasi älli karjuma jätta. Kuid majaabilised teavad alati, kuidas asjad tegelikult on.

Täna on aga ea päev. Pisitüdruk vaid naeratab.

Ütlen: „Aibileen.”

Tema ütleb: „Aib-ee.”

Mina ütlen: „Armastus.”

Tema ütleb: „Armastus.”

Mina ütlen: „Mae Mobley.”

Tema ütleb: „Aib-ee.” Ja siis ta aina naerab ja naerab. Talle teeb palju nalja, et ta räägib, ja pean ütlema, et ongi juba ammu aeg. Treelore ei öelnud ka sõnagi, enne kui kaheseks sai. Aga kui ta juba kolmandas klassis oli, rääkis paremini kui Ühendriikide president, tuli koju ja kasutas selliseid sõnu nagu pöördkond ja parlamentaarne. Kui jõudis keskkooli eelviimasesse klassi, mängisime mängu, kus mina ütlesin talle ühe olemasoleva lihtsa sõna ja tema tuli välja mingi sarnase tähendusega teistmoodi sõnaga. Mina ütlen kodukass, tema ütleb kodustatud kaslane, mina ütlen mikser ja tema ütleb motoriseeritud pöörleja. Ühel päeval ütsin Crisco2. Kratsis pead. Ei suut uskuda, et võitsin mängu ei muu kui lihtsalt Crisco’ga. Sellest sai meie salajane nali – see tähendas midagi, mida ei saa teisiti väljendada, kuis ka ei püüaks. Akkasime tema isa Criscoks kutsuma, sest ei saa ju kedagist, kes oma pere juurest jalga last, sõnadega paremaks muuta. Lisaks veel on ta libedaim päevavaras, keda iial kohand olete.

Tassin Mae Mobley kööki ja panen ta oma kõrgesse söögitooli, ise mõtlen kahest tööst, mis täna lõpetada tuleb, enne kui miss Leefoltil üsteeriahoog peale tuleb: tuleb narmendama hakand salvrätid eraldi panna ja korda seada puhvetkapis olev õbeserviis. Eldeke, seda tuleb mul vist teha prouade juuresolekul.

Viin kandiku täidetud munadega söögituppa. Miss Leefolt istub laua otsas, temast vasakul on miss Hilly Holbrook ja tema ema miss Walters, keda miss Hilly ei kohtle just erilise austusega. Miss Leefoltist vasakul on miss Skeeter.

Lasen kandikul ringi käia, alustan miss Waltersist kui kõige vanemast. Toas on soe, kuid tal on paks pruun sviiter õlgadel. Ta õngitseb endale muna ja siis pillab selle peaaegu maha, sest tal akkavad ilmnema alvatusnähud. Siis lähen miss Hilly juurde ja ta naeratab ja võtab kaks tükki. Miss Hillyl on ümmargune nägu ja tumepruunid juuksed pea peal kuhilas. Nahk on oliivivärvi, tedretähnide ja sünnimärkidega. Ta armastab punast pleedi kanda. Ja istmiku kohalt akkab ta kogukaks minema. Et täna on kuum, on tal seljas punane varrukateta kleit, ilma vöökohata.Ta on üks neist täiskasvand prouadest, kes ikka veel kannavad väikeste tüdrukute riideid, suuri lehve, värvilt sobivaid kübaraid ja muud selletaolist. Ei kuulu ta mu lemmikute ulka.

Manööverdan ennast miss Skeeteri juurde, kuid ta krimpsutab pakkumise peale nina ja ütleb: „Ei, tänan”, sest ta ei söö mune. Ütlen seda miss Leefoltile iga kord, kui tema juures on bridžiklubi, aga ta laseb mul ikkagi neid mune teha. Ta kardab, et miss Hilly oleks muidu pettund.

Lõpuks teenindan miss Leefolti.Tema on perenaine, seega tuleb temal mune valida viimasena. Niipea kui temaga valmis saan, ütleb miss Hilly: „Kas võiksin?” ja aarab veel kaks tükki, mis mind sugugi ei üllata.

„Arvake ära, kellega ma ilusalongis kokku sattusin?” ütleb miss Hilly.

„Kellega siis?” küsib miss Leefolt.

„Celia Foote’iga. Ja kas teate, mis ta minult küsis? Et kas ta saaks sel aastal heategevusüritusel kaasa lüüa.”

„Tore, meil on seda vaja,” ütleb miss Skeeter.

„Mitte nii väga. Ei ole vaja. Ma ütlesin talle: Celia, pead olema naisteorganisatsiooni liige või toetaja, et osaleda. Milleks ta oma arvates Jacksoni klubi siis peab? Kas mingiks võidujooksuks, milles kõik osaleda võivad?”

„Kas me siis sel aastal ei kaasagi neid, kes liikmed pole? Sest heategevusüritus on nii suureks läinud?” küsib miss Skeeter.

„Nojah, kaasame küll. Aga ma ei tahtnud sellest temale rääkida,” sõnab miss Hilly.

„Ma ei suuda uskuda, et Johnny abiellus nii labase tüdrukuga nagu tema,” ütleb miss Leefolt ja miss Hilly noogutab. Ta akkab bridžikaarte välja jagama.

Jagan välja juba külmaks tõmbunud salatit ja singileibu – ei saa parata, pean kuulama nende lobisemist. Need prouad räägivad vaid kolmest asjast: oma lastest, oma riietest ja oma sõpradest. Kuulen sõna Kennedy, ja tean, et nad ei aruta poliitika üle. Nad räägivad sellest, mis miss Jackie’l tee-vee ekraanil seljas näha oli.

Kui jõuan järjega miss Waltersini, võtab ta enesele vaid ühe pisikese pooliku võileiva.

„Ema, võta veel üks võileib! Oled kiitsakas kui telefonipost!”üüab miss Hilly emale, vaadates ise lauasistujaile otsa. „Räägin talle kogu aeg, et kui see Minny ei mõista toitu valmistada, siis tuleb ta lihtsalt lahti lasta.”

Kikitan kõrvu. Nad räägivad oma koduabilisest. Oleme Minnyga parimad sõbrad.

„Minny teeb hästi süüa,” ütleb vana miss Walters. „Ma lihtsalt ei taha enam nii palju süüa nagu vanasti.”

Minny on peaaegu et parim kokk Hindsi maakonnas, võib-olla isegi terves Mississippi osariigis. Juunioride klubi eategevusüritus on igal sügisel ja nad tahvad, et ta teeks oksjoni jaoks kümme karamellkooki. Ta peaks olema osariigis kõige otsitum koduabiline. Probleemiks on Minny liigne suupruukimine. Ta ei jää kunagi vastust võlga. Ühel päeval saab oma sauna Jitney Jungle’i toidupoe valge juhataja, järgmisel päeval Minny mees ja iga jumala päev valge proua, kelle juures ta teenib. Ainuke põhjus, miks ta miss Waltersit nii kaua on teenind, on tõsiasi, et miss Walters ei kuule maad ega ilma.

„Arvan, et sind toidetakse halvasti, mamma,” hõigub miss Hilly. „See Minny ei toida sind, vaid plaanib iga kui viimast mulle veel järele jäänud perekonnareliikviat sisse vehkida.” Miss Hilly turtsub oma toolilt: „Lähen vannituppa. Pange teda tähele, et ta näljast ära ei nõrkeks.”

Kui miss Hilly on läind, sõnab miss Walters hästi tasakesi: „Vean kihla, et see sulle juba meeldiks.” Kõik teesklevad, et ei kuule öeldut. Ma parem elistan õhtul Minnyle ja räägin, mida miss Hilly ütles.

Köögis troonib pisitüdruk oma kõrgel istmel, terve nägu punast mahla täis. Niipea kui sisse astun, venib ta nägu naerule. Ta ei virise, et peab seal täiesti omaette olema, kuid ma ei taha teda sugugi liiga kauaks üksi jätta. Tean, et ta passib üksisilmi ja vaikselt ust, kuniks tagasi tulen.

„Oi, Hilly, sa peaksid külaliste vannituba kasutama,” sõnab miss Leefolt, segades peos olevaid kaarte. „Aibileen ei puhasta seal taga enne, kui lantš läbi.”

Hilly ajab lõua püsti. Siis toob ta kuuldavale ühe oma köhatustest. Tal on komme köhatada tõeliselt delikaatsel moel, mis pälvib kõigi tähelepanu, ilma et keegi arugi saaks, et just seda ta sooviski.

„Aga külaliste tualett on sama ruum, mida majaabiline kasutab,” ütleb miss Hilly.

Järgneb sekund vaikust. Siis noogutab miss Walters, nagu selgitaks öeldut.„Ta on ärritatud, sest nigra kasutab majas olevat tualetti, ja meie ka.”

Eldeke, ma ei taha jälle seda jampsi kuulata. Kõik vaatavad minu poole, kes ma lauaõbeda sahtlit puhvetkapis korrastan, ning ma tean, et nüüd tuleb mul toast välja minna. Kuid enne kui saan viimase õbelusika kappi pandud, vaatab miss Leefolt mulle otsa ja ütleb: «Mine too veel teed, Aibileen.»

Teen, nagu ta käsib, ehkki nende tassid on ääretasa.

Seisatan minutiks köögis, aga mul pole seal enam miskit teha. Vaja on söögituppa minna, et lõpetada lauaõbeda sorteerimine. Ja siis tuleb mul ju veel salvrätid läbi vaadata, kuid seda saab teha eeskojas, kohe selle toa taga, kus nad istuvad. Ma ei taha sugugi kauemaks tööle jääda lihtsalt seepärast, et miss Leefolt kaarte mängib.

Ootan paar minutit, pühin köögisaare leti puhtaks. Annan pisitüdrukule veidi sinki ja see kaob välkkiirelt. Lõpuks iilin koridori, palun jumalat, et keski mind ei näeks.

Kõigil neljal on sigarett ühes, kaardid teises käes. Kuulen miss Hillyt küsimas: „Elizabeth, kui sul oleks valida, kas sina ei eelistaks, et nad oma asju kusagil mujal ajaksid?”

Ästi vaikselt tõmban välja salvrättide sahtli, olen rohkem mures selle pärast, et miss Leefolt võib mind näha, kui selle pärast, millest jutt käib. Too jutt põle mulle miski uudis. Igal pool linnas on eraldi tualett värviliste jaoks, ja ka enamikus majades on see nõnda. Aga eidan sinnapoole pilgu ja miss Skeeter jälgib mind, ning ma tardun paigale, tundes, et kohemaid läheb mul aprasti.

„Pakun üht ärtut,” ütleb miss Walters.

„Ei tea. Raleigh hakkab just oma äriga pihta ja maksude aeg varsti käes… meil on praegu üsna raske aeg,” sõnab miss Leefolt murelikult kaarte uurides.

Miss Hilly räägib aeglaselt, justkui määriks glasuuri koogile: „Ütle Raleigh’le, et iga penn, mis ta tualeti peale kulutab, tuleb talle tagasi, kui selle maja maha müüte.” Ta noogutab, nigu oleks iseendaga nõus. „Kõik need majad ehitatakse ilma eraldi ruumideta teenija jaoks? See on lihtsalt ohtlik. Kõik teavad, et neil on teistsugused haigused kui meil. Pakun kahekordselt.”

Võtan kuhja salvrätte. Ei tea miks, kuid äkitselt tahan teada, mida miss Leefolt selle peale kostab. Ta on mu ülemus. Eks igaüks taha teada, mida ülemus tast arvab.

Miss Leefolt tõmbab ühe mahvi ja ütleb: „Oleks jah tore, kui ta seda, mis majas on, ei kasutaks. Pakun kolme potimasti.”

„Just seepärast ma tulingi välja selle koduabiliste jaoks mõeldud sanitaaralgatusega,” ütleb miss Hilly. „Haigusi ennetava meetmena.”

Üllatav, kuis mul õhku puudu tuleb. Olen juba pikka aega õppinud niimoodi oma äbi mitte välja näitama.

Miss Skeeter tundub olevat täielikus segaduses. „Kodu… mis asi?”

„Seaduseelnõu, mis näeb ette, et igas valgete poolt asustatud majas oleks värviliste majaabiliste jaoks eraldi tualettruum. Olen sellest teada andnud isegi Mississippi osariigi peaarstile, küll varsti paistab, kas ta seda ideed toetab. Mina passin.”

Miss Skeeter, tema vahib pahaselt miss Hillyt. Paneb omad kaardid tagurpidi lauale ja ütleb asjalikul toonil: „Võib-olla peaksime lihtsalt sinu jaoks tualettruumi väljapoole ehitama, Hilly.”

Oh eldeke, kus nüüd jäi toas vaikseks.

Miss Hilly ütleb: „Ma arvan, et sa ei peaks värviliste küsimuse üle nalja heitma. Igatahes mitte siis, kui tahad edasi jääda klubi toimetajaks, Skeeter Phelan.”

Miss Skeeter toob kuuldavale midagi naerutaolist, kuid võin pea anda, et ta ei pea öeldut naljakaks. „Mida? Sa … lööksid mind minema? Sellepärast, et ma sinuga ühel nõul ei ole?”

Miss Hilly kergitab kulmu. „Teen kõik mis tarvis meie linna kaitsmiseks. Sinu käik, ema.”

Lähen kööki ja ei tule enne välja, kui kuulen ust sulgumas miss Hilly selja taga.

Kui tean, et miss Hilly on läind, panen Mae Mobley mängunurka ja lohistan prügikasti välja tänavale, sest täna tuleb prügiauto. Sissesõidutee otsas tagurdavad miss Hilly ja ta ull ema mulle peaaegu otsa, siis üüavad aga sõbralikult ja valjuhäälselt, et vabandavad. Mina vantsin majja tagasi, õnnelik, et mul põle jälle kaht murtud jalaluud.

Kui kööki lähen, leian sealt miss Skeeteri.Ta nõjatub vastu letti, nägu on tõsine, veel tõsisem kui tavaliselt. „Ah, see olete teie, miss Skeeter. Kas võin teile midagi pakkuda?”

Ta vaatab välja sissesõiduteele, kus miss Leefolt räägib läbi autoakna miss Hillyga. „Ei, ma lihtsalt… ootan.”

Kuivatan käterätikuga kandikut. Kui talle vilksamisi pilgu eidan, on ta murelikud silmad ikka veel aknale suunatud. Ta ei näe välja nagu teised prouad, pikk, nagu ta on. Tal on äste kõrged põsesarnad. Sinised silmad, mis löövad pilgu maha – see jätab temast kuidagi argliku mulje. On äste vaikne, ainult väike raadio leti peal mängib gospleid edastaval raadiolainel. Soovin, et ta läheks köögist nüüd minema.

„Kas see on preester Greene’i jutlus, mis sul raadiost tuleb?” küsib ta.

„Jah, proua, seda see on.”

Miss Skeeteril ilmub huultele midagi naeratusetaolist. „See meenutab mulle kangesti minu teenija täiskasvanuks saamist.”

„Jah, ma tundsin Constantine’i,” ütlen.

Miss Skeeter pöörab silmad aknalt minule. „Ta kasvatas mind, kas sa seda teadsid?”

Noogutan, soovin,et põleks miskit öeld.Tean liialt palju sellisest olukorrast.

„Olen püüdnud hankida ta perekonna aadressi Chicagos, kuid mitte keegi ei oska mulle midagi öelda.”

„Ka minul ei ole seda, proua.”

Miss Skeeter pöörab silmad tagasi aknale, miss Hilly Buickile. Ta raputab pead, äste natuke. „Aibileen, see jutt siin toas… mõtlen Hilly juttu…”

Võtan kohvitassi ja akkan seda erilise oolega kuivatama.

„Kas sul ei ole kunagi soovi, et võiksid… midagi muuta?”

Ja siis ei saa ma midagi parata. Vaatan talle otse silma sisse. Sest see on üks rumalamaid küsimusi, mida eales kuuld olen.Tal on segaduses, vastikust väljendav ilme, justkui oleks kohvi sisse suhkru asemel soola pand.

Akkan uuesti pesema, nii ei näe ta, et silmi pööritan. „Oh ei, proua, kõik on hästi.”

„Aga see jutt seal toas, tualetist…” ja täpselt selle sõna peale tuleb miss Leefolt kööki.

„Ah, siin sa mul oled, Skeeter.” Ta vaatab meid mõlemaid kuidagi veidralt.„Vabandust, kas ma… segasin teie jutuajamist?”Seisame mõlemad ja mõtleme, mida ta küll kuulda võis.

„Pean nüüd kiirustama,” ütleb miss Skeeter. „Homme näeme, Elizabeth.” Ja tagaukse avand, ütleb ta: „Tänan lõuna eest, Aibileen,” ja juba ongi läinud.

Lähen söögituppa ja hakkan bridžilauda koristama. Ja täpselt nii, nagu ma arvasin, tuleb miss Leefolt sinna mulle järele, uulil naeratus nagu tavaliselt, kui ta ärritunud on.Ta kael on õieli, nagu ta oleks valmis minult miskit küsima. Talle ei meeldi, kui tema äraolekul tema sõpradega räägin, talle põle see kunagi meeldind. Alati tahab ta teada, millest me räägime. Tuhisen tast mööda kööki, nagu teda põlekski. Panen pisitüdruku kõrgele istmele ja akkan ahju puhastama.

Miss Leefolt tuleb mulle sinna järele, silmamunad suured kui ämbrid või kuis iganes nende kohta öelda. Pisitüdruk sirutab käed, et emme ta sülle võtaks, aga miss Leefolt teeb kapiukse lahti, nagu ei märkakski last. Siis lööb ukse kinni ja teeb teise lahti. Lõpuks ta lihtsalt seisab seal. Olen neljakäpakil põrandal. Üsna varsti on mu pea nii sügaval ahjus, et paistab, nagu tahaks ma end surnuks gaasitada.

„Sinul ja miss Skeeteril oli selline nägu peas, nagu te oleksite millestki hirmus tähtsast rääkinud.”

„Ei, proua, ta lihtsalt… küsis, kas ma tahaksin mõnd vana riideilpu,” ütlen ja mu jutt kostab kui kaevu põhjast. Rasv võtab juba käevartel võimust. Siin lõhnab nigu kaenlaaugus. Ei lähe minutitki, kui igi jookseb mööda nina ja iga kord, kui seda püüan ära pühkida, tekib mu näole kõntsatomp. Tõesõna, kõikse ullem koht maailmas on ahju sisemus. Kui siin peadpidi sees oled, siis kas küürid seda või muutud ise praeks.Tean, et täna ootab mind jälle ees unenägu, et jään ahju kinni ja gaas keeratakse lahti. Aga oian oma pea selles irmsas paigas, sest oleksin pigem ükskõik kus, kui vastaksin miss Leefolti küsimustele selle kohta, mida miss Skeeter mulle öelda püüdis. Kui ta küsis, kas ma tahan, et võiksin asju muuta.

Natukese aja pärast miss Leefolt mühatab ja läheb välja autovarjualusesse. Läks vist otsima kohta, kuhu mulle uus värviliste tualettruum ehitada.

2. peatükk

Siin elades ei saa sellest kunagi aru, aga Jacksonis Mississippi osariigis elab kakssada tuhat inimest. Näen neid arve ajalehes ja imestan alailma, kus need inimesed küll kõik elavad? Kas äkki maa all? Sest tean peaaegu kõiki, kes minu pool silda elavad, ja ka paljusid valgeid perekondi, ja nendest ei saa kohe kindlasti mitte kahtesada tuhandet kokku.

Kuus päeva nädalas sõidan bussiga üle Woodrow Wilsoni silla sellele poolele, kus elavad miss Leefolt ja tema valged sõbrad – seda piirkonda kutsutakse Belhaveniks. Belhavenist edasi on juba linnakeskus ja osariigi Kapitoolium. Kapitooliumi hoone on tõeliselt suur, väljast paistab kena, kuid sees ei ole ma kunagi käind. Ei tea, kui palju nad sellise koha korrashoidmise eest maksavad?

Belhavenist edasi tee peal on valgete Woodland Hills, siis Sherwoodi mets, kilomeetrite kaupa suuri ripneva samblaga kaetud tammesid. Siin ei ela praegast veel keski, aga koht on olemas, juhul kui valged on valmis kusagile uude kohta elama asuma. Siis tulevad juba maakohad, ja seal elab miss Skeeter Longleafi puuvillaistanduses. Tema seda ei tea, aga mina korjasin seal puuvilla 1931. aastal, depressiooni ajal, kui meil polnud mitte midagi süüa peale riigi eraldatud juustunormi.

Seega on Jackson vaid üks valgetega asustatud koht järgnevate seas ja enamgi veel kerkib neid, kui seda teed pidi edasi minna. Aga värviliste linnaosa, meie oleme üks suur sipelgapesa, meid ümbritseb riigimaa, mis pole müügiks. Kui meid rohkem saab, ei anta meile maad juurde. Meie linnaosa asustus muutub tihedamaks.

Sel pärastlõunal lähen bussile number kuus, mis sõidab Belhavenist Farishi tänavale. Täna põlegi bussis kedagi muud peale koduabiliste, kes oma valges vormirõivas kodu poole suunduvad. Me kõik lobiseme ja naeratame üksteisele, nagu kuuluks buss meile – mitte et meil oleks selle vastu, et bussis on ka valgeid, me istume nüüd igal pool, kus soovime, tänu miss Parksile –, me oleme lihtsalt omavahel sõbrad.

Märkan taga keskmisel istmel Minnyt. Minny on lühike ja suur, tal on läikivad mustad kiharad. Ta istub, jalad viltu, paksud käsivarred risti rinnal.Ta on minust 17 aastat noorem. Ea tahtmise korral suudaks Minny arvatavasti selle bussi pea kohale tõsta. Vanal naisel nagu mina on ullupööra vedand sellise sõbraga.

Istun tema ette istmele, pööran end ümber ja jään kuulama. Kõigile meeldib kuulata, mida Minny räägib.

„… nii ma siis ütlesin: miss Walters, maailm tahab teie paljast tagumikku näha täpselt sama palju kui minu musta. No nii, minge nüüd majja sisse ja pange endale aluspüksid jalga ja mõni hilp selga.”

„Majaesisel verandal? Ihualasti?” küsib Kiki Brown.

„Endal ripneb tagumik põlvini.”

Bussitäis rahvast naerab ja äälitseb ja raputab pead.

„Püha müristus, see naine on hull,” ütleb Kiki. „Ma ei tea, kuidas sul õnnestub alati endale hull perenaine saada.”

„Nonoh, nagu sinu miss Patterson oleks parem?” ütleb Minny Kikile. „Kirevase päralt, ta võiks hullude prouade klubis kohalolekut kontrollida.” Nüüd naerab terve buss, sest Minnyle ei meeldi, kui keegi teine tema valgest perenaisest alvasti räägib. See on tema töö ja ainuüksi temal on selleks õigus.

Buss sõidab üle silla ja teeb esimese peatuse värviliste linnaosas.Tosinajagu koduabilisi läheb maha. Sean end sisse Minny kõrvale vabanenud istmele. Ta naerab, müksab mind tervituseks küünarnukiga. Siis laseb ta end tagaistmel lõdvaks, sest minu ees ei pea ta näitemängu tegema.

„Kuis käsi käib? Sa pidid hommikul plisseeri triikima?”

Naeran ja noogutan. „Võttis tund ja veerand.”

„Mida sa miss Waltersile täna bridžiklubis sisse söötsid? Nägin terve hommiku vaeva, et sellele tolvanile karamellkooki teha, ja siis ei söö ta mitte raasugi.”

See tuletab mulle meelde, mida miss Hilly täna lauas ütles. Oleks tegu kellegi teisega valgetest prouadest, siis ei oolitaks, aga me kõik tahame teada, kui miss Hillyl on midagist kellegi kohta ütlemist. Ma ei tea ainult, kuidas jutuga algust teha.

Vaatan aknast välja ja näen värviliste jaoks mõeldud haiglat, siis puuviljamüügiletti…

„Kuulsin vist miss Hillyt rääkimas midagi sellist, et ta ema jääb aina kõhnemaks,” ütlen nii ettevaatlikult, kui oskan. „Ütles, et võib-olla on see halvast toitmisest.”

Minny vaatab mulle otsa. „Ah et nii ütleski?” Juba ainuüksi see nimi toob vihaläike talle silmisse. „Mida ta veel ütles?”

Parem juba kõik ära rääkida. „Arvan, et ta on sind sihikule võtnud, Minny. Lihtsalt… ole temaga eriti ettevaatlik.”

„Miss Hilly peaks minuga eriti ettevaatlik olema. Mida ta ütles, et ma ei oska toitu valmistada või? Ütles, et see vana kondibukett ei söö sellepärast, et ma ei oska talle süüa teha või?” Minny tõuseb püsti, lükkab hoogsalt oma koti käevarrel ülespoole.

„Vabanda, Minny, ütlesin seda ainult selleks, et sa end tema eest oiaks…”

„Kui ta kunagi midagi niisugust mulle ütleb, siis saab ta lõunaks tüki Minnyt,” turtsub ta bussitrepist alla minnes.

Vaatan teda aknast oma maja poole tampimas. Miss Hilly puhul peab olema ettevaatlik. Eldene aeg, võib-olla oleksin pidand asja enda teada jätma.

Paar ommikut hiljem tulen bussilt maha ja kõnnin kvartali jao maad miss Leefolti majani. Maja ees seisab veoauto metsamaterjaliga. Sees kaks mustanahalist meest, üks joob tassist kohvi, teine magab istudes. Lähen neist mööda, sisenen kööki.

Ärra Raleigh Leefolt on sel hommikul veel kodus – seda juhtub arva. Alati kui ta kodus on, on ta sellise näoga, nagu lausa loeks minuteid, mil saaks ometi jälle oma raamatupidamistöö juurde naasta. Isegi laupäeval. Aga täna on siin mingi tüli lahti.

„See on siin minu kuradima maja ja mina maksan kõige eest, mis siin toimub!” karjub ärra Leefolt.

Miss Leefolt püüab tema selja taga säilitada naeratust, mis tähendab, et ta ei ole asjade käiguga rahul. Mina varjun pesuruumi. Kaks päeva on möödas tualetiga seonduvast jutust ja ma juba lootsin, et sellega kõik piirdubki. Ärra Leefolt avab tagaukse, et vaadata veoautot, mis end paika sätib, virutab siis ukse jälle kinni.

„Olen olnud nõus uute riietega, kõigi nende su korporatsiooniõdedega tehtud neetud reisidega New Orleansi, kuid see on nüüd küll kõige tipp.”

„Aga see tõstab maja väärtust. Hilly ütles!” Olen ikka veel pesuruumis, kuid peaaegu et kuulen, kuidas miss Leefolt püüab ikka säilitada naeratust oma näol.

„Me ei saa seda endale lubada! Ja me ei allu Holbrookide korraldustele!”

Minuti vältel valitseb vaikus. Siis kuulen pidžaamasse takerduvate väikeste jalakeste lohinat.

„Is-sii?”

Tulen pesuruumist välja kööki, sest muidugi mõista on Mae Mobley minu kohustus.

Ärra Leefolt juba kummardub ta poole. Näol naeratus, mis oleks nagu kummist. „Tead mis, kullake?”

Mae Mobley naeratab issile vasta. Ta ootab mingit toredat üllatust.

„Sa ei lähe ülikooli, et su ema sõbrad ei peaks majaabilisega sama tualettruumi kasutama.”

Ta tambib minema ja lööb ukse nii kõvasti kinni, et väiketüdruku silmad värahtavad.

Miss Leefolt vaatab talle otsa ja hakkab sõrme viibutama.„Mae Mobley, sa tead ju, et ei tohi hällist välja tulla!”

Pisitüdruk vaatab ust, mille issi kinni lõi, vaatab oma ema, kes temaga pahandab. Mu väikseke püüab rahulikuks jääda, paistab, nagu pingutaks irmsasti, et mitte nutma hakata.

Tuhisen miss Leefoltist mööda, tõstan väiketüdruku sülle. Sosistan talle: „Lähme elutuppa ja mängime selle rääkiva mänguasjaga. Mida eesel ütleb?”

„Ta tuleb aina voodist välja. Olen teda täna hommikul juba kolm korda voodisse pannud.”

„Sest kellelgi on vaja mähkmeid vahetada. Opsti!”

Miss Leefolt ütleb seepeale: „Ah, ma ei tulnud selle pealegi…”, kuid juba vahib ta aknast metsaveoautot.

Lähen maja tagupoolele, nii vihaselt, et lausa trambin. Pisitüdruk on oma voodis olnud eila õhtast kella kaheksast saadik, muidugi on tarvis tal mähkmeid vahetada! Proovigu miss Leefolt ise kaksteist tundi oma ekskrementides istuda ilma üles tõusmata!

Asetan pisitüdruku mähkimislauale, püüan oma viha taltsutada. Väiketüdruk vaatab mind, kui võtan mähkme ära. Siis sirutab välja oma väikse käekese. Ta puudutab õige õrnalt mu suud.

„Mae Mo oli pähh,” ütleb ta.

„Ei, väikseke, sina küll paha ei old. Sina oled hea. Tõeliselt hea.” Ütlen seda ja silun ta juukseid tagasi.

***

Elan Gessumi avenüül, kus olen korterit üürind alates 1942. aastast. Võib öelda, et Gessumil on üsna palju just sellele kohale iseloomulikku. Majad on väiksed, kuid iga eesõu on erinev: mõned on võsased ja rohtkatteta nagu kiilakad vanamehed, teistes on asaleapõõsad ja roosid ja tihe roheline muru. Enda õue pean mingit pidi vahepealseks.

Mul on maja ees mõned punase kameelia põõsad. Muru on pisut laiguline ja kohta, kus Treelore’i pikap seisis kolm kuud pärast õnnetust, tähistab ikka veel suur kollane lapp maad. Mul põe ühtki puud. Kuid tagaaed, see näeb küll välja justkui Eedeni aed. Seal on mu naabri Ida Peeki juurviljalapp.

Idal polegi õiget tagaaeda ja kõike seda tema mehe kila-kola tõttu – seal on automootoreid ja vanu külmkappe ja autokumme. Mees aina lubab seal korda luua, aga ei tee seda. Nii ma siis ütlesin Idale, et tulgu ja istutagu minu lapile. Siis ei ole mul tarvis niitmise eest oolt kanda ja tema laseb mul korjata, mis vaja, ning see säästab mulle iga nädal kakskolm dollarit. Selle, mida me kohe ära ei söö, paneb ta purki ja siis jagab mulle neid talvel. Ead naeripealsed, baklažaanid, vakaga okrat, igat sorti pudelkõrvitsaid. Ma ei tea, kuidas ta küll neid sitikaid oma tomatitest eemal hoiab, aga korda see tal läheb. Ja need maitsevad ead.

Sel õhtul sajab kõvasti.Tirin välja Ida Peeki kapsa-tomatipurgi, söön viimase viilu järelejäänud maisileiba. Siis istun maha, et oma rahaasjus selgust saada, sest on juhtunud kaks asja: bussipilet on läinud kallimaks, üks ots maksab nüüd viisteist senti, ning mu üür küünib nüüd juba 29 dollarini kuus. Töötan miss Leefolti juures kella kaheksast neljani kuus päeva nädalas, välja arvatud laupäev. Iga reede saan töötasuks 43 dollarit, mis teeb kuus kokku 172 dollarit. Mis tähendab, et pärast elektri-, vee-, gaasi- ja telefoniarve tasumist jääb mulle 13 dollarit ja 50 senti nädalas toidu, riiete, juuksuri ja kirikumaksu jaoks. Muidugi tuleb veel juurde arvestada arvete postitamiskulu, mis maksab ka nüüd oma viis senti. Ja mu kingad, mida tööl kannan, on nii viledaks kulund, et näevad välja, nigu akkaks näljast nõrkema. Uus paar maksab aga seitse dollarit, mis tähendab, et mul tuleb süüa kapsast ja tomatit, kuni olen küülik valmis. Jumal tänatud, et Ida Peek olemas on, muidu põleks mul miskitki süüa.

Ootamatu telefonielin paneb mu suisa võpatama. Enne veel kui saan alloo öeldud, kuulen Minny häält.

„Miss Hilly saadab miss Waltersi vanadekodusse. Pean endale uue töö leidma. Ja tead, millal see juhtub? Järgmisel nädalal.”

„See ei saa ometi tõsi olla, Minny!”

„Olen juba uut kohta otsinud, helistasin täna kümnele prouale. Mitte keegi ei ole minust huvitatud.”

Kahju küll, aga mind ei üllata see karvavõrdki. „Küsin omme ommikul esimese asjana miss Leefoltilt, kas ta teab kedagi, kes abi vajaks.”

„Oota veidi,” ütleb Minny. Kuulen miss Waltersit rääkimas ja Minnyt vastamas: „Kelleks te mind peate? Autojuhiks? Ma ei vii teid mingisse maaklubisse, kui väljas kallab nagu ämbrist.”

Peale varastamise on üks irmsamaid asju koduabilise puhul liigvänge suuvärk. Siiski on Minny väga ea kokk, mõnikord see eastab selle.

„Ära muretse, Minny. Küllap leiame sulle kellegi, kel on sama palju kuulmist nagu uksenupul, samamoodi kui miss Waltersil.”

„Miss Hilly on mulle vihjanud, et võiksin tema juures tööd saada.”

„Mida?”Räägin nüüd nii tõsiselt, kui oskan: „Tule mõistusele, Minny, pigem aitan sind ise, kui lasen sul selle vaenuliku proua juures rügada.”

„Kellega sa arvad end rääkivat, Aibileen? Ahviga või? Sama hästi võiksin tööle minna Ku-Klux-Klani juurde. Ja sa tead ju, et ma ei võtaks Yule Maylt tema tööd ära.”

„Anna mulle, rumalale, andeks.” Läksin lihtsalt närvi, kui kuulsin miss Hillyt mainitavat. „Elistan miss Caroline’ile Honeysuckle’is, vaatame, kas tema teab kedagi. Ja siis elistan veel miss Ruthile, ta on nii kena, et see teeb suisa haiget. Tal oli kombeks igal ommikul maja koristada, nii et mul põldki midagi muud teha, kui talle seltsiks olla. Ta mees suri sarlakitesse, tjahh.”

„Tänan sind, Aibileen… No nii, miss Walters, tehke mulle nüüd seda heameelt ja sööge üks väike roheline uba ära.” Minny jätab ead aega ja riputab telefoni hargile.

Järgmisel ommikul on vana palgiveoauto jälle platsis. Kopsimine on juba pihta akand, aga täna ei ole ärra Leefolti ringi trampimas. Küllap teadis, et on lahingu juba enne alustamist kaotand.

Miss Leefolt istub köögilaua taga oma siniselapilises hommikumantlis ja räägib telefoniga. Pisitüdruk on näost juba üleni punane, klammerdub ema põlvede ümber, püüab tema tähelepanu endale võita.

„Ommikust, pisitüdruk,” ütlen talle.

„Emme! Emme!” ütleb pisitüdruk, püüdes miss Leefoltile sülle ronida.

„Ei, Mae Mobley,” müksab ema ta maha. „Ema räägib telefoniga. Lase emal rääkida.”

„Emme, sülle,” vingub Mae Mobley ja sirutab käed ema poole. „Võta Mae Mo sülle.”

„Kuss,” sosistab miss Leefolt.

Kahman pisitüdruku äste kiiresti sülle ja viin ta kraanikausi juurde, kuid ta väänutab kaela, vingudes emme-emme, püüdes nii ta tähelepanu võita.

„Just nagu sa käskisid mul öelda.” Miss Leefolt noogutab telefoni. „Kunagi, kui mujale kolime, tõstab see maja väärtust.”

„Tule siia, pisi. Pane oma käed siia vee alla.”

Kuid tüdruk väänleb jõuliselt. Püüan tal käsi seebiga kokku määrida, kuid ta väänleb ja viskleb ja libiseb mu käte vahelt välja. Ta jookseb otse ema juurde, lükkab lõua ette ja rebib siis telefonijuhet nii tugevasti, kui suudab. Toru kukub kolinal miss Leefolti käest ja maandub põrandal.

Ütlen: „Mae Mobley!”

Torman teda võtma, kuid miss Leefolt jõuab ette.Ta uuled on kõverdund irmuäratavaks naeratuseks. Miss Leefolt lööb Mae Mobleyt tolle paljaste jalgade tagaküljele nii tugevasti, et võpatan kui ussist salvatult.

Siis haarab miss Leefolt Mae Mobleyl käsivarrest ja raputab seda kõvasti iga sõna juures. „Ära seda telefoni enam kunagi puutu, Mae Mobley!” ütleb ta. „Aibileen, kui mitu korda pean ma sulle ütlema, et sa ta eemal hoiaksid, kui ma telefoniga räägin!”

Ütlen: „Vabandust”, ja tõstan Mae Mobley üles, püüan teda emmata, kuid ta lõugab ja on näost punane, akkab mulle vasta.

„Tule, pisike, põle midagi, kõik…”

Mae Mobley teeb mulle koledat nägu ja siis võtab ta oogu ja pläraki! Ta virutab mulle otse vasta kõrva.

Miss Leefolt osutab uksele ja karjub: „Aibileen, tehke, et te mõlemad siit kaote!”

Viin lapse köögist minema. Olen miss Leefolti peale nii vihane, et ammustan endal keelde. Kui see tola pööraks oma lapsele tsipa rohkem tähelepanu, siis seda ei juhtuks! Mae Mobley toas istume kiiktooli. Ta nutab mu õla peal ja mina õõrun ta selga, endal ea meel, et ta mu maruvihast nägu ei näe. Ma ei taha, et ta arvaks, et see on tema pärast.

„Kas sinuga on nüüd korras, väikseke?” sosistan. Mu kõrv on ta pisikese rusika oobist tulivalus. Mul on ea meel, et ta oma ema asemel mind lõi, sest ma ei tea, mida see naine temaga siis ette oleks võtnud. Vaatan ta jalgu ja näen seal punaseid sõrmejälgi.

„Olen siin, pisi, Aibee on siin,” kiigun toolis ja rahustan teda, kiigun ja rahustan.

Aga pisitüdruk muudkui nutab ja nutab.

Lõuna paiku, kui tulevad mu lemmik-tee-vee-saated, jääb auto varjualuses vaikseks. Mae Mobley on mul süles ja aitab ube nöörile lükkida. Ta on ikka veel rahutu ommikul juhtunu pärast. Vist mina ise ka, aga olen selle lükand kusagile kaugemale, et sellele enam mitte mõelda.

Lähme kööki ja ma teen talle uhke võileiva. Sissesõiduteel istuvad töömehed oma veoautos ja mugivad kaasavõetud lõunasööki. Mul on ea meel, et kõik on rahulik. Naeratan pisitüdrukule, annan talle maasika, mul on nii ea meel, et olin siin, kui tal emaga see jama oli. Ei taha mitte mõeldagi, mis oleks juhtund, kui mind põleks olnd. Ta topib maasika suhu ja naeratab mulle vastu. Tundub, et ta mõtleb samamoodi.

Miss Leefolti pole ja mul tuleb mõte elistada Minnyle miss Waltersi poole, et kas ta on juba mingi tööotsa leidnd. Kuid enne kui jõuan seda teha, koputatakse tagauksele. Teen selle lahti ja näen üht töömeestest. Ta on äste vana. Tunked on tõmmatud valge kraega särgi peale.

„Terrvist, proua. Kas võiks paluda veidi vett?” küsib ta. Ma ei tunne teda. Peab ilmselt elama linnast lõuna pool.

„Muidugi,” ütlen.

Lähen toon talle puhvetkapist papist tassi. Sellel on kujutatud sünnipäeva-õhupallid ja see tass pärineb Mae Mobley kaheaastaseks saamise päevast. Tean, et miss Leefolt ei soovi, et mehele klaasiga vett tooksin.

Ta joob selle ühe pika sõõmuga tilgatumaks ja annab mulle tassi tagasi. Nägu on tal tõeliselt väsind. Silmavaade on kuidagi nukralt üksildane.

„Kuidas teil läheb kah?” küsin.

„Tööd vaja teha. Vesi on ikka veel puudu. Arvan, et paneme väljavoolutoru tee alla,” sõnab ta.

„Kas teine mees tahab kah juua?” küsin.

„Oleks kena küll.”Ta noogutab, lähen ning võtan ta sõbra jaoks väikse naljaka välimusega papptassi ning täidan selle kraaniveega.

Mees ei lähe seda kohemaid paarilisele viima.

„Vabandust,”ütleb ta,„kus…”Seisab seal minuti, vaatab jalge ette maha. „Kus ma saaksin oma äda õiendada?”

Ta vaatab mulle otsa ja mina tema otsa ja minut aega me lihtsalt vaatame teineteisele otsa. See on üks noid naljakaid asju. Mitte ha-ha-hanali, vaid selline, kus mõtled, oh eldekene! Siin me nüüd oleme – majas on kaks väljakäiku ja üht ehitatakse veel juurde ka, ja ikka pole ühtki kohta, kus see mees saaks oma äda õiendada.

„Noh… jah…” Ma pole sellises olukorras ennemini olnd. Noorem mees, Robert, kes käib iga kahe nädala tagant aeda korrastamas, arvan, et ta käib ära enne, kui ta siia tuleb. Kuid see mees, see on vanem mees. Käed teisel suured ja kortsus. Seitsekümmend aastat muretsemist on ta näole jätnd nii palju kortse, et see paistab kui teedekaart.

„Vist tuleb minna maja taha põõsastesse,” kuulen iseennast ütlemas, kuid soovin, et see poleks mina. „Seal taga on koer, kuid ta ei tee tüli.”

„Hästi, tänan,” ütleb ta.

Vaatan, kuidas ta ästi aeglaselt tagasi läheb, käes paarilisele mõeldud tass vett.

Kopsimine ja kaevamine jätkub kogu ülejäänd pärastlõuna.

Kogu järgmise päeva käib eesaias nende kopsimine ja kaevamine. Ma ei küsi miss Leefoltilt mingit seletust ja ta ise ei paku ka. Ta vaid piilub tagauksest iga tund, et näha, mis toimub.

Kell kolm on mürglil lõpp ja mehed istuvad autosse ja kaovad. Miss Leefolt, kes jälgib nende ärasõitu, toob kuuldavale sügava ohke. Siis istub ta oma autosse ja läheb tegema mida iganes, nagu alati, kui närv pole just parasjagu krussis värviliste meeste pärast, kes ta maja ümber liiguvad.

Veidi aja pärast eliseb telefon.

„Miss Leef…”

„Ta räägib kõigile linnas, et ma varastan! Ja seepärast ei saa ma tööd! See nõid on teinud minust Hindsi maakonna kasimata suuvärgiga kurjategijast toatüdruku!”

„Oot-oot, Minny, pea’nd oogu…”

„Läksin enne tööleminekut täna hommikul Renfroeside poole Sycamore’i tänaval ja miss Renfroe ajas mu peaaegu et endi krundilt minema. Ütles, et miss Hilly rääkis talle minust kõik – kõik teavad, et varastasin miss Waltersilt lühtri!”

Kuulen, kuidas ta telefonitoru pigistab – tundub, nagu püüaks ta seda oma peos puruks litsuda. Kuulen laste naaklemist ja imestan, miks Minny juba kodus on. Tavaliselt ei tule ta töölt enne kella nelja.

„Ma pole teinud midagi muud, kui toitnud seda vana naist heade roogadega ja vaadanud ta järele!”

„Minny, ma tean, et sa oled aus. Jumal teab, et sa oled aus.”

Ta hääl muutub madalaks nagu mesilasel kärjes. „Kui miss Waltersi poole jõudsin, oli seal miss Hilly ja püüdis anda mulle 20 dollarit. Ta ütles: „Võta. Ma tean, et sul läheb seda vaja,” ja mul oli kange tahtmine need talle näkku visata. Kuid ma ei teinud seda. Oh ei.” Jälle akkas kuulduma ingeldamist, ja ta ütles: „Tegin midagi hullemat.”

„Mida sa tegid?”

„Ma ei ütle. Sellest käkist ei räägi ma kellelegi. Kuid ma tegin talle midagi, mida ta väärib!” Nüüd nuttis ta südantlõhestavalt ja mul tõmbas kõht irmust külmaks. Miss Hillyle vasta astuda pole naljaasi. „Ma ei saa enam iialgi tagasi tööle, Leroy lööb mu maha…”

Tagapool akkasid lapsed nutma. Minny pani toru hargile, ütlemata isegi ead aega. Ma ei tea, mis ta selle käkiga mõtles. Kuid taevake, tundes Minnyt võib kindel olla, et midagi ead see olla ei saand.

Sel õhtal nopin endale kermesmarja salatit ja ühe tomati Ida peenralt. Praen veidi sinki ja teen natuke kastet kõrvale. Parukas arjatud ja üles riputatud, roosad rullid sisse keeratud, juustele juba ead-paremat pääle kantud. Olen terve õhtapooliku olnd mures ja mõelnd Minnyst. Kui täna öösel magada tahan, tuleb mul need mõtted peast välja saada.

Istun laua taha sööma ja panen köögiraadio mängima. Väike Stevie Wonder laulab „Fingertipsi”. Selle poisi puhul ei tähenda midagi, et ta värviline on. Ta on kaheteistkümneaastane, pime, ja raadios mängitakse tema ittlugu. Kui ta lõpetab, akkan kuulama pastor Greene’i, kes etendab oma jutlust, lõpuks jään pidama WBLA raadiojaama juures. Nad mängivad bluusi ja laulavad kaasa.

Pimeduse saabudes meeldivad mulle nende suitsused, kergelt napsised ääled. Mul on siis tunne, et terve mu maja on inimesi täis. Võin neid peaaegu nähagi, õõtsumas minu köögis, bluusi tantsimas. Keeran ära laetuled ja kujutlen, et oleme Kaarnas. Väiksed lauad punaste lambivarjudega. On mai või juunikuu ja on soe. Minu sümpaatia Clyde välgutab mulle oma valgeambalist naeratust ja küsib: kallis, soovid midagi juua? Ja mina ütlen Bloody Mary, ja siis akkan iseenda üle naerma, et istun oma köögis ja näen päise päeva ajal und, sest kõige kangem kraam, mida ma üldse pruugin, on purpurpunane mahlajook Nehi.

Memphise Minny hakkab raadios laulma sellest, kuidas lahjast lihast ei saa praadi, mis räägib sellest, kuidas armastus ei jää kestma. Ikka ja jälle mõtlen, et võiksin leida endale teise mehe, kellegi oma kirikust. Probleem on selles, et kuigi jumal on mulle armas, ei ole kirikuskäijad mehed mulle kunagi nii väga meeldind. Mees, kes mulle meeldib, ei ole sedasorti, kes jääb sulle kaela peale pärast seda, kui on kõik su raha ära kulutand. Tegin selle vea kakskümmend aastat tagasi. Kui mu seaduslik mees Clyde mu selle tühise Farishi tänava lirva pärast, keda nad Kakaoks kutsuvad, maha jättis, siis arvasin, et ei tee enam iial selliste asjadega tegemist.

Kass hakkab väljas kräunuma ja toob mu tagasi reaalsusesse, külma kööki. Keeran raadio kinni ja panen tagatoas lambi põlema, õngitsen kotist välja oma palveraamatu. Mu palveraamat on lihtsalt üks sinine märkmik, mille ostsin Ben Franklini kauplusest. Kasutan pliiatsit, nii et saan ülestähendatu kustutada, kuni kõik õigesti kirja saab. Olen oma palveid kirja pand alates sellest ajast, kui olin kaheteistaastane koolitüdruk.

Kui ütlsin oma seitsmenda klassi õpetajale, et enam ma kooli ei tule, sest pean emale abiks olema, siis puhkes miss Ross peaaegu nutma.

„Sa oled klassis kõige targem, Aibileen,” ütles ta. „Ja ainus viis, kuidas sul õnnestub oma vaimu virge hoida, on iga päev lugeda ja kirjutada.”

Nii ma siis hakkasingi oma palveid kirja panema, selle asemel et neid üles lugeda. Kuid keegi pole mind sellest ajast saadik targaks nimetand.

Pööran oma palveraamatu lehekülgi, et näha, kes mul täna ette tuleb võtta. Mõned korrad sel nädalal mõtlesin panna miss Skeeteri ka oma nimekirja. Ma ei olegi päris kindel, et tean miks. Ta on alati kena, kui ta tuleb. Mind teeb see närviliseks, kuid paratamatult mõtlen kogu aeg, mida ta tegelt öelda tahtis miss Leefolti köögis, kui küsis, et kas ma tahan asju muuta. Rääkimata sellest, et ta küsis oma teenija Constantine’i elukoha kohta, kes teda kasvatanud oli. Mina tean, mis juhtus Constantine’i ja miss Skeeteri ema vahel, ja mitte mingil juhul ei räägi ma talle sellest.

Asi on aga selles, et kui ma nüüd hakkan miss Skeeteri eest palvetama, siis tean, et meie vestlus jätkub järgmine kord, kui teda näen. Ja veel järgmisel korral ja edasigi veel. Sest palved mõjuvad niimoodi. See on nagu elekter, hoiab asjad käigus. Ja see tualettruumi küsimus, see põle just miskit sellist, mida tegelikult arutada tahaks.

Vaatan oma palvenimekirja kiiresti läbi. Esimesel kohal on minu Mae Mobley, seejärel tuleb Fanny Lou kirikust, temal on reuma. Mu õed Inez ja Mable Port Gibsonis, kel on kahe peale kaheksateist last ja kuus neist on gripis. Kui nimekiri on lühike, siis panen juurde selle vana aisva valge mehe, kes elab toidupoe taga, selle, kes kaotas mõistuse kingaläiget juues. Kuid täna on nimekiri üsna pikk.

Ja vaat kus lugu, kelle ma veel olen nimekirja pannud! Kõigist võimalikest just Bertrina Bessemer! Igaüks teab, et Bertrina ja mina ei salli teineteist sellest ajast peale, kui ta nimetas mind neegrist lollpeaks, sest abiellusin ütlemata palju aastaid tagasi Clyde’iga.

„Minny,” küsisin möödunud pühapäeval, „miks Bertrina palus minul tema eest palvetada?”

Kõndisime kodu poole pärast kella ühest jumalateenistust. Minny ütleb: „Käib jutt, et sul on mingisugune võimas palve, mis mõjub rohkem kui tavalist sorti palve.”

„Kes seda ütleb?”

„Eudora Green, kui ta oma puusaluu murdis, oli sinu nimekirjas, ja nädala pärast sai jalule. Isaiah kukkus puuvillaveokilt, aga et ta sel õhtul oli sinu palvenimekirjas, siis oli ta järgmisel päeval tööl tagasi.”

Selle kuulmine pani mind mõtlema, kuidas mulle ei antudki võimalust paluda Treelore’i eest. Võib-olla seepärast jumal võttiski ta nii kiiresti enda juurde. Ta ei taht minuga vaielda.

Minny jätkab: „Snuff Washington, Lolly Jackson – no mida, Lolly sattus sinu nimekirja, ja kaks päeva hiljem tõuseb ratastoolist, nagu oleks Jeesust puutund. Igaüks Hindsi maakonnas teab seda lugu.”

„Aga see põle ju mina,” ütlen. „Lihtsalt palve.”

„Aga Bertrina…” Minny hakkab naerma, öeldes: „Sa tead seda Kakaod, seda, kellega Clyde jalga laskis?”

„Pähh. Sa tead ju, et ma ei unusta teda kunagi.”

„Nädal pärast seda kui Clyde su maha jättis, kuulsin, et Kakao ärkas üles ja leidis oma vesikana nii retsituna nagu mädand austri. Kolm kuud läks aega, enne kui paranes. Bertrina, tema on Kakaoga sõber. Ta teab, et sinu palvel on mõju.”

Mul vajub suu lahti. Miks ta sellest mulle kunagi rääkind ei ole? „Sa ütled, et inimesed arvavad, et mul on nõiavõimed?”

„Ma teadsin, et kui ma sulle seda ütlen, hakkad muretsema. Nad lihtsalt arvavad, et sul on parem ühendus jumalaga kui enamikul teistel. Oleme kõik jumala juures järjekorras, aga sinul õnnestub talle oma palved lausa kõrva sosistada.”

Teepott ahjul hakkab visisema ja toob mind reaalse elu juurde tagasi. Eldekene, arvan, et lihtsalt võtan kätte ja panen miss Skeeteri oma nimekirja, aga miks just, seda ma ei tea. Mis meenutab mulle midagi, millele ma ei taha mõelda – et miss Leefolt ehitab mulle tualettruumi, sest arvab, et olen aiguskandja. Ja miss Skeeter küsib minult, kas ma ei tahaks asjade seisu muuta, nagu oleks millegi muutmine Jacksonis Mississippis lihtne nigu lambipirni vahetamine.

Lükin ube nöörile miss Leefolti köögis ja telefon eliseb. Loodan, et see on Minny, kes ütleb, et sai tööd. Olen elistand kõigile, kelle teenistuses olen olnd, ja vastus on alati sama: „Me ei võta kedagi tööle.” Tegelikult tahavad nad sellega öelda, et ei palka Minnyt.

Kuigi Minny viimane tööpäev oli juba kolm päeva tagasi, elistas miss Walters eile salaja Minnyle, palus tal täna tema juurde tulla, sest maja tundub liiga tühi – miss Hilly on ju kogu mööbli juba ära viind. Mul pole siiani aimugi, mis saab Minnyst ja miss Hillyst. Arvan, et ma ei tahagi tegelikult teada.

„Leefoltide kodu.”

„Oi, tere. Siin räägib…” Proua peatub ja köhatab. „Tere. Kas… kas ma võiksin rääkida Elizabeth Leefoltiga?”

„Miss Leefolti põle kodu. Kas ma võin talle miskit edasi ütelda?”

„Oh,” ja ta hääl kõlab, nagu oleks ta põnevil, ehkki põhjust pole.

„Kes räägib, palun?”

„Siin… Celia Foote. Mu abikaasa andis mulle selle numbri ja ma ei tunne Elizabethi, aga… noh, mu mees ütles, et Elizabeth on kursis laste heategevuse ja daamide klubi ettevõtmistega.” See nimi on mulle tuttav, aga ma ei suuda seda kellegagi seostada. See naine räägib niimoodi, nagu oleks ta pärit kusagilt pärapõrgus asuvast maakolkast. Ääl on tal küll meeldiv, kõlab eledalt. Ent selle kõla erineb teiste siinsete daamide omast.

„Annan talle teie teate edasi,” ütlen. „Mis te telefoninumber on?”

„Olen siin uuepoolne ja… või noh, tegelikult mitte. Olen olnud siin juba päris kaua, jessas, juba üle aasta. Ma lihtsalt ei tunne siin kedagi. Ma ei… saa eriti kodust välja.”

Ta köhatab jälle ja mina imestan, miks ta mulle seda kõike räägib. Olen teenija ja teenijaga rääkides ta küll endale sõpru ei võida.

„Mõtlesin, et võib-olla oleks mul võimalik kodus midagi laste heategevusürituse jaoks ära teha,” ütleb ta.

Nüüd saan aru, kellega on tegu. Seesama, keda miss Hilly ja miss Leefolt alati põhjavad, sest ta abiellus miss Hilly endise peigmehega.

„Ütlen talle edasi. Kas te kordaksite veel oma numbrit?”

„Oi, aga mul on plaanis toidupoodi lipata. Võib-olla peaksin siis ootama jääma.”

„Kui ta teid kätte ei saa, siis jätab ta teate koduabilisele.”

„Mul ei olegi koduabilist.Tegelikult oli mul plaanis talt ka selle kohta küsida, et kas ta teab kedagi, kes on hea abiline.”

„Kas te otsite koduabilist?”

„Püüan leida kedagi, kes oleks nõus meile tulema – elame päris kaugel linnast väljas Madisoni maakonnas.”

Vaat nii, iial ei või teada. „Tean kedagi, kes on tõesti väga ea. Ta on oma toidutegemisoskuste poolest kuulus ja ta vaatab ka teie laste järele. Tal on isegi auto, millega teile sõita.”

„Nojah… Sooviksin siiski Elizabethiga sellest rääkida. Kas ma juba ütlesin teile oma numbri?”

„Ei, proua,” ohkan. „Laske käia.” Miss Leefolt ei soovita ealeski Minnyt, kindlasti mitte, kui mõelda kõigile nendele valedele, mis miss Hilly on käiku lasknud.

Ta ütleb: „Miss Johnny Foote ja number on Emerson 2-60-6-0-9.”

Ja mina ütlen igaks juhuks: „Ja tema nimi on Minny, elab Lakewoodis, telefoninumber 8-4-4-3-2. Kas jõudsite üles kirjutada?”

Pisitüdruk sikutab mind kleidist, öeldes, et tal kõtu valutab, ja õõrub kõhtu.

Mul tuleb mõte. Ütlen endale: „Pea nüüd, mis sest miss Leefoltist? Oh, ma ütlen talle…”Tõstan toru uuesti suu juurde ja ütlen: „Miss Celia, miss Leefolt tuli just äsja ja ütles, et ei tunne ennast ästi, aga et teie tegutseksite ja helistaksite Minnyle. Ta ütles, et elistab teile, kui tal eategevusasjas abi tarvis läheb.”

„Oi! Öelge talle, et ma olen tänulik. Ja loodan muidugi, et tal parem hakkab. Ja ta võib mulle igal ajal helistada.”

„Ja see inimene on Minny Jackson, Lakewood 8-4-4-3-2… Oota, mis nüüd siis?” Võtan küpsise ja annan selle Mae Mobleyle, ja mul on endas pesitseva kuradi üle ainult hea meel. Ma valetan, ja mul on täiesti ükspuha.

Ütlen miss Celia Foote’le: „Ta ütles, et ärgu kellelegi rääkigu, et ta teile Minny suhtes nõu andis, sest kõik ta sõbrad tahavad teda palgata ja nad pahandaksid väga, kui teada saavad, et ta andis Minny kellelegi teisele.”

„Ma ei räägi tema saladust välja, kui ta minu oma ei räägi. Ma ei taha, et mu abikaasa teaks, et palkan koduabilise.”

Nojah, kui see nüüd ei ole täiuslik kokkusattumus, siis ma küll ei tea, mis see on.

Niipea kui telefonikõne lõpetan, elistan Minnyle nii kiiresti kui võimalik. Aga just sel momendil astub miss Leefolt uksest sisse.

Nüüd on küll sandisti. Andsin sellele miss Celiale Minny koduse numbri, aga ta on täna tööl, sest miss Walters tunneb end üksi. Nii et kui miss Celia nüüd elistab, annab Leroy talle miss Waltersi numbri, sest ta on kõlupea. Kui miss Walters võtab nüüd miss Celia telefonikõne vastu, siis on kogu vangerdus tühja läind. Miss Walters räägib sellele naisele ära kõik jutud, mida miss Hilly on ümbruskonnas levitand. Pean saama ühenduse Minny või Leroyga enne, kui see juhtub. Miss Leefolt suundub tagasi magamistuppa ja täpselt nii, nagu ma arvasin, on tal esimeseks asjaks telefoni juurde saada. Kõigepealt helistab ta miss Hillyle. Siis helistab ta oma juuksurile. Siis helistab ta kauplusse pulmakingi asjus ja muudkui räägib, räägib ja räägib. Niipea kui ta lõpetab, tuleb ta toast välja ja uurib, mis neil sel nädalal õhtusöögiks on. Võtan välja märkmiku ja vaatan nimekirja läbi. Ei, ta ei taha seakarbonaadi. Ta püüab oma abikaasal aidata kaalu langetada. Ta tahab mooritud liha ja lehtsalatit. Ja kui palju kaloreid minu arvates neis beseeasjakestes on? Ja ära anna Mae Mobleyle rohkem küpsiseid, sest ta on liiga paks ja… ja… ja…

Püha eldus! Naine, kes pole öelnd miskit muud, kui et tee seda ja kasuta toda tualettruumi, räägib äkitselt minuga, nagu oleksin ta parim sõber! Mae Mobley suisa tantsiskleb, püüdes ema tähelepanu võita. Ja just siis, kui ema on juba kummardumas tema poole, et temaga ka veidi tegelda, siis – opsti! Miss Leefolt jookseb uksest välja, sest unustas, et tal on kiiresti vaja üks asi joonde ajada ja parim aeg on selleks juba möödas.

Tundub, et mu sõrmed valivad numbreid telefonikettal lubamatult aeglaselt.

„Minny! Mul on sulle töökoht. Kuid sul tuleb telefonikõnele vastata…”

„Ta juba helistas.” Minny hääl on madal. „Leroy andis talle numbri.”

„Miss Walters võttis siis telefoni vastu,” sõnan.

„Muidu kurt mis kurt ja ühtäkki, nagu jumalast saadetud ime, kuuleb telefoni helisemas. Mina käin köögist sisse ja välja, ei pane tähelegi, aga lõpus kuulen enda nime. Siis helistas Leroy ja nüüd ma tean, et see see kõne oligi.”

Minny hääl tundub kurnatud ja ometi on tema üks noist väsimatutest.

„Noh, aga võib-olla miss Walters ei rääkinud talle nendest valedest, millega miss Hilly välja tuli. Ei tea ju.” Kuid isegi mina pole piisavalt turakas, et seda uskuda.

„Isegi kui ta seda ei teinud, teab miss Walters kõike sellest, kuidas ma miss Hillyle tagasi tegin. Sina ei tea sellest kohutavast hirmsast asjast, mida ma tegin. Ma ei tahagi, et sa kunagi teada saaksid. Olen kindel, et miss Walters ütles sellele naisele, et olen päris kurat ise.”Ta ääl kõlab alvaendeliselt. Nagu oleks tegu liiga aeglaselt pöörleva plaadimängijaga.

„Mul on kahju. Soovin, et oleksin sulle varem elistand, nii et oleksid ise telefoni vastu võtnud.”

„Tegid, mida suutsid. Nüüd ei saa keegi enam midagi minu heaks teha.”

„Palvetan sinu eest.”

„Tänan sind,” ütleb ta ja ta hääl murdub. „Ja tänan, et püüdsid mind aidata.”

Lõpetame kõne ja mina lähen mopiga põrandat pesema. Minny ääle kõla irmutab mind.

Ta on alati olnd tugev naine, alati võitlusvalmis. Pärast Treelore’i surma tõi ta mulle kõik need kolm kuud õhtusööki. Ja iga kord ütles ta: „Nonoh, ei jäta sa mind siia kurba maailma üksinda maha,” aga nüüd ma ütlen teile, et mõtlesin tõepoolest selle peale.

Mul oli nöör juba seotud, kui Minny mind leidis. Rõngas kuulus Treelore’le, pärines sellest ajast kui ta tegi teadusprojekte plokkide ja rõngastega. Ma ei tea, kas oleksin seda kasutand, teades, et see on käe tõstmine jumala vastu, kuid mu meelemõistus ei olnd korras. Ent Minny ei küsind selle kohta midagi, lihtsalt tõmbas selle voodi alt välja, pani prügikorvi ja viis tänavale. Kui ta tagasi tuli, siis õõrus käsi, just nagu teeks tavalist puhastustööd. See Minny oli asjalikkus ise. Kuid nüüd on teda alb kuulata. Mulle tuli pähe, et peaks tal endal õhtal voodi alla vaatama.

Panen maha ämbri Sunshine’i puhastajaga, mida tee-vees alati kujutatakse päikeseliselt naeratavate daamide saatel. Pean asjad paika saama. Tuleb Mae Mobley, oiab kõhtu kinni ja ütleb: „Tee nii, et ei valutaks.”

Ta paneb oma näo mu jala vastu. Silitan ta juukseid ülevalt alla, ikka ja jälle, kuni ta suisa nurrub, tundes mu ellitavat kätt. Ja mina mõtlen kõigile oma sõpradele ja sellele, mis nad minu eaks teind on. Mida nad iga päev teevad nende valgete naiste jaoks, keda nad abistavad. See valu Minny hääles. Treelore surnd ja maha maetud. Vaatan alla pisitüdrukule otsa, tean sügaval sisimas, et ei suuda teda oida saamast samasuguseks nagu tema ema. Ja kõik see kokku võtab võimust. Sulen silmad, ütlen iseenda eest jumalale palve. Kuid sellest ei ole abi.

Tulgu taevas appi, aga miskit on vaja ette võtta.

Pisitüdruk oidis terve õhtupooliku mu jalgest kinni, pidin mitmel korral peaaegu kukkuma. Aga sest põle miskit. Miss Leefolt põle öeld mulle ega Mae Mobleyle hommikust peale mitte sõnakestki. On magamistoas ametis õmblusmasina taga. Püüab jälle teha katet millelegi, mis talle väljanägemiselt majas ei meeldi.

Veidi aja pärast lähme Mae Mobleyga tavalisse elutuppa. Mul on terve unnik ärra Leefolti särke triikida ja pärast seda tuleb praad ahju akkama panna. Tualettruumid on juba puhtad, linad vahetatud, vaibad tolmuimejaga üle käidud. Püüan alati vara valmis saada, et võiksime pisitüdrukuga koos istuda ja mängida.

Miss Leefolt tuleb ja jälgib mind triikimas. Ta teeb seda teinekord. Vaatab, kulm kipras. Kui ma üles vaatan, ilmub tal huultele imekiiresti naeratus. Patsutab pealael juukseid, püüdes lisada neile kohevust.

„Aibileen, mul on sinu jaoks üllatus.”

Nüüd on tal näol lai naeratus. Ambaid ei paista, naeratus piirdub uultega – see on sedasorti, mida tuleb jälgida. „Härra Leefolt ja mina oleme otsustanud ehitada sulle päris oma vannitoa.” Ta plaksutab käsi ja kummardub alla, kuni ta lõug on minuga kohakuti.„See on siinsamas garaažis.”

„Jah, proua.” Kus ta küll arvab mind kogu see aeg olevat olnd?

„Nii et nüüdsest peale saad sa külaliste tualettruumi asemel päris enda oma seal väljas kasutada. Kas pole tore?”

„Jah, proua.”Triigin edasi.Tee-vee juba käib ja minu saade on algamas. Tema aga seisab seal edasi ja vaatab mind.

„Nii et nüüd kasutad sa seda, mis asub väljas garaažis, saad aru?”

Ma ei vaata talle otsa. Püüan mitte tüli tekitada, aga temal on vaja oma tahtmine läbi suruda.

„Kas sa ei tahaks võtta veidi paberit ja minna sinna välja ja järele proovida?”

„Miss Leefolt, mul tõesti pole etkel vajadust minna.”

Mae Mobley osutab oma mängunurgast minu poole, öeldes: „Mae Mo mahla?”

„Toon sulle mahla, pisi,” sõnan.

„Ah nii.” Miss niisutab paar korda oma huuli. „Aga kui tekib tarvidus, siis lähed sinna välja ja kasutad seda, ma mõtlen… ainult seda, eks ole?”

Miss Leefolt kannab üsna palju meiki, kreemja väljanägemisega värki, paksu. See kollakas meik on valgunud talle ka uultele, nii et suud on peaaegu võimatu eristada. Ütlen, mida tean teda kuulda tahtvat: „Nüüdsest peale kasutan oma, värvilistele mõeldud tualetti. Ja siis lähen ja kloorin valgete tualeti jälle uhkesti korda.”

„Oh, ega’s sellega kiiret pole. Ükskõik missugusel ajal täna oleks hea.”

Kuid viis, kuidas ta seal seisab oma abielusõrmust keerutades, ütleb, et tegelikult tahab ta, et teeksin seda kohemaid.

Panen triikraua rõhutatult aeglaselt käest, tunnen, kuidas kibe seeme mu rinnus kasvab – seesama, mis end sinna istutas pärast Treelore’i surma. Mu nägu läheb punaseks, keel kisub sõlme. Ma ei tea, mida talle öelda. Kõik, mida tean, on see, et ma ei ütle midagi. Ja ma tean, et ka tema ei ütle seda, mida öelda tahab, ja et siin juhtub midagi kummalist, sest keegi ei ütle miskitki ja ikkagi saame me ju kuidagiviisi kõik jutud aetud.