Читать книгу Koduabiline - Kathryn Stockett - Страница 5

8. peatükk

Sõidan piki Gessumi puiesteed ema Cadillacis. Eespool vaatab mind väike tunkedes värviline poiss, silmad pärani, käes punane pall. Heidan pilgu tagasivaatepeeglisse. Aibileen istub ikka veel eestrepil oma valges vormirõivas. Ta ei vaadanud isegi mulle otsa, kui ütles ei proua. Ta hoidis silmad sel kollasel rohulaigul oma aias.

Kujutasin vist ette, et see on nagu Constantine’i külastamine kunagi, kus sõbralikud värvilised lehvitasid ja naersid – neil oli hea meel näha väikest valget tüdrukut, kelle isale kuulus suur farm. Kuid siin vaadatakse minu möödumist altkulmu. Kui mu auto väikese värvilise poisini jõuab, pöörab see ümber ja laseb jalga Aibileeni kodust paar maja edasi asuva maja taha. Pool tosinat värvilist on kogunenud maja ette õuele, neil on käes kandikud ja kotid. Hõõrun oma meelekohti. Püüan mõelda veel millestki, mis võiks Aibileeni veenda.

Nädal tagasi koputas Pascagoula mu magamistoa uksele.

„Miss Skeeter, teile on kaugekõne. Miss… Sternilt, nii ta ütles vist.”

„Stern?” mõtlesin kõvasti. Siis tõmbusin sirgeks. „Kas sa mõtled… Steini?”

„Arvan, et jah… võis küll olla Stein. Ta räägib kuidagi raskesti arusaadavalt.”

Tormasin Pascagoulast mööda, trepist alla. Mingil rumalal põhjusel surusin kogu aeg oma krussis juukseid madalamaks, nagu tegu oleks kohtumise ja mitte telefonikõnega. Köögis haarasin toru, mis tolgendas hargilt võetuna seina najal.

Kolm nädalat varem olin trükkinud kirja valgele Strathmore’i kirjapaberile. Kolm lehekülge, milles tõin välja idee, detailid ja käisin välja vale. Vale selle kohta, et väga töökas ja austusväärne värviline teenija on nõustunud sellega, et ma küsitlen teda ja kirjeldan täpsemalt, mida tähendab meie linnas valgete naiste juures töötamine. Kaalusin võimalust kirjutada, et kavatsen veel paluda värvilist naist endale appi seda tegema, kuid tundus, et asjaolu, et ta on juba sellega nõustunud, on palju atraktiivsem.

Tirisin juhtme sahvrisse ja tõmbasin ainsa pirni nöörist põlema. Sahvris on riiulid põrandast laeni täis marineeritud toiduga ja muidu sissetehtud purke, suppe, siirupeid, hoiustatud juurvilju ja konserve. Siin leidsin juba keskkooli aegadel mingitki privaatsust.

„Hallo? Eugenia kuuleb.”

„Ärge pange toru ära, ühendan teid.” Kuulsin mitmeid klõpsatusi ja seejärel kauget, eemalviibivat häält, peaaegu sama sügavat nagu mehe hääl, mis ütles: „Elaine Stein.”

„Halloo? Siin Skeet… Eugenia Phelan Mississippist?”

„Tean, miss Phelan. Ma helistasin teile.” Kuulsin, kuidas tikk süüdati põlema ja seejärel lühikest, teravat mahvi. „Sain teie kirja möödunud nädalal. Mul on mõned kommentaarid.”

„Jah, ma’am.”Vajusin istuma kõrgele plekist King Biscuiti jahupurgile. Süda puperdas pingutusest, et ükski sõna kaduma ei läheks.Telefonikõne New Yorgist kostis kui mingi ragin tuhandete kilomeetrite kaugusest, mis oligi ju tegelikult nii.

„Mis teid sellele mõttele tõi? Küsitleda koduabilisi. Olen uudishimulik.” Istun sekundi kui halvatud.Ta ei paku võimalustki lobiseda ega tervitusi vahetada, ei esitle ennast. Sain aru, et kõige parem on talle vastata nii, nagu ta seda soovis. „Mind… mind kasvatas üles värviline naine. Olen näinud, kui lihtne see olla võib ja… ja kui keerulised võivad olla perekonna ja koduabilise vahelised suhted.” Köhatasin kurgu puhtaks. Mu jutt oli väga pingutatud, justkui räägiksin õpetajaga.

„Jätkake.”

„Noh,” hingasin sügavalt sisse, „tahaksin kirjutada, näidates asju koduabilise vaatevinklist. Ühe siinse värvilise naise silmade läbi.” Püüdsin kujutleda Constantine’i nägu, Aibileeni nägu. „Nad kasvatavad valge lapse üles ja siis, kakskümmend aastat hiljem saab sellest lapsest nende tööandja. See on sellest asjaolude irooniast, et meie armastame neid ja nemad armastavad meid, aga…” neelatasin, mu hääl värises, „… me ei luba neil isegi oma maja tualetti kasutada.”

Jälle valitses vaikus.

„Ja…” tundsin end olevat kohustatud jätkama, „kõik teavad seda, kuidas valged asjasse suhtuvad – see ülistatud neegrinaise kuju, kes pühendab kogu oma elu valgele perekonnale. Margaret Mitchell kirjutas sellest. Ent keegi pole kunagi neegrinaise käest küsinud, kuidas temale asjad paistsid.” Mu rindkere tilgub higist, mu puuvillane pluus on nüüd eest plekiline.

„Nii et tahate näidata seda poolt, mida pole enne uuritud,”ütles missus Stein.

„Jah. Sest sellest ei räägi keegi mitte kunagi. Keegi ei räägi siin meie kandis mitte millestki.”

Elaine Stein naer kostis rohkem urinana.Tal oli tugev aktsent, jänkilik. „Miss Phelan, ma elasin Atlantas. Kuus aastat oma esimese abikaasaga.”

Haarasin sellest väikesest seosest kinni. „Nii et… te teate, mis toimub.”

„Piisavalt selleks, et sealt jalga lasta,”ütles ta ja ma kuulsin teda sigaretisuitsu välja puhumas. „Vaadake, ma lugesin teie kava. Kindlasti on see… originaalne, kuid see ei lähe teil läbi. Missugune täie mõistuse juures teenijanna on nõus teile tõtt rääkima?”