Читать книгу Koduabiline - Kathryn Stockett - Страница 4

7. peatükk

Lõpuks möödub kuumalaine oktoobri keskpaiga aegas ja meile saabub jahe 50kraadine temperatuur. Ommikuti läheb tualetipoti iste seal väljas päris külmaks, võpatan alati potile istudes. Auto varjualusesse on ehitatud tilluke ruum. Sees on tualetipott ja väike seinale kinnitatud kraanikauss. Lambipirn läheb põlema, kui nöörist tõmmata. Vetsupaberi peab põrandale panema.

Kui miss Caulieri juures töötasin, oli tema auto varjualune majaga ühenduses ja seetõttu ei pidand ma välja minema. Kohas, kus veel varem töötasin, oli teenijal oma eluruum. Lisaks veel päris minu enda väike magamistuba, kui ööseks jäin. Praegusesse vetsu saan ainult siis, kui majast välja lähen, ja seda iga ilmaga.

Teisipäeva keskpäeval võtan oma lantši ja lähen välja tagatrepile, sean end istuma jahedale betoonile. Miss Leefoltil ei taha siin taga rohi hästi kasvada. Suur magnoolia jätab enamiku õuest varju. Tean juba praegast, et sellest puust saab Mae Mobley jaoks peidukoht. Nii umbes viie aasta pärast, et pageda miss Leefolti käest.

Veidi aja pärast paterdab Mae Mobley tagatrepile, käes poolik amburgeritükk. Ta naeratab mulle ja ütleb: „Ea.”

„Miks sa sees emme juures ei ole?” küsin, ehkki tean miks. Pigem istub ta siin väljas koduabilisega kui sees emaga, keda ta näeb vaatamas ükskõik mida, aga mitte oma pisitütart. Ta on nigu üks neid kanapoegi, kes satuvad segadusse ja akkavad oopis partidel kannul käima.

Mae Mobley osutab sinilindudele, kes talveks valmistudes sädistavad väikses allis purskkaevus. „Sii linnud!”Ta osutab neile ja pillab amburgeri trepiastmele. Ei tea kust ilmub äkitselt kõigist unustet vana linnukoer Aubie ja kugistab amburgeri alla. Mulle koerad eriti ei meeldi, kuid see siin teeb suisa aledaks. Silitan tal pead. Vean kihla, et keski põle seda koera jõuludest saati kordagi silitanud.

Kui Mae Mobley teda näeb, üüatab ta ja aarab koera saba järele. Saba lööb talle paar korda vasta nägu, enne kui ta selle pihku saab. Vaene koer, see kiunub ja eidab talle ühe noist aledust tekitavatest inimesekoera vahelistest pilkudest, pea imelikus asendis ja kulmud üleval. On peaaegu kuulda, kuidas koer palub end lahti lasta. Ta põle selline, kes ammustama tikuks.

Et laps koeral sabast lahti laseks, ütlen: „Mae Mobley, kus sinu saba on?”

Kindel see, nüüd laseb ta saba lahti ja akkab enda tagumise poole vastu uvi tundma. Suu on üllatusest lahti, nigu ei suudaks uskuda, et ta põle sinnamaani niisugust asja enda juures tähelegi pand. Muudkui taterdab pöörelda, et seda näha.

„Ega sul seda sabakest põlegi.” Akkan naerma ja püüan ta kinni, enne kui ta astmelt kukub. Koer nuusib ringi – ehk leidub kuskil veel mõni amburger.

Mulle teeb alati nalja, kuidas pisikesed lapsed usuvad kõike, mida neile ütled. Tate Forrest, üks mu endisi oolealuseid palju aastaid tagasi, pidas mind alles möödund nädal kinni, kui olin teel Jitneysse, embas mind soojalt, tal oli nii ea meel mind näha. Nüüd on ta täiskasvand mees. Mul oli tarvis miss Leefolti juurde tagasi minna, aga tema akkas naerma ja tuletas meelde, kuidas ma temaga poisipõlves akkama sain. Et kuidas tal jalg esimest korda ära suri ja ta ütles, et see kõdiseb, ja mina ütlesin talle, et jalg lihtsalt norskab. Ja kuidas ma ütlesin talle, et ärgu joogu kohvi või muidu muutub ta värviliseks. Ta ütles, et põle senimaani ühtki tassi kohvi joond, ja nüüd on ta kakskümmend üks aastat vana. Alati on tore näha, et lapsed kenasti üles kasvand.

„Mae Mobley? Mae Mobley Leefolt!”

Miss Leefolt märkab alles nüid, et tema last põle toas tema juures. „Ta on siin väljas minuga,” ütlen läbi võreukse.

„Käskisin sul süüa oma lastetoolis, Mae Mobley. Kuidas minul küll sinusugune laps sattus, kui kõigil mu sõpradel on suisa inglid…” Kuid siis eliseb telefon ja ma kuulen, kuidas ta telefoni poole trambib.

Vaatan alla pisitüdrukule otsa ja näen, kuidas ta otsaesine silmade vahel on kortsus mis kortsus. Ta juurdleb pingsalt millegi kallal.

Puudutan teda põsest. „Kas kõik on korras, pisike?”

Ta ütleb: „Mae Mo on päh.”

Viis, kuidas ta seda ütleb, nagu olekski see nõnda, võtab mul seest valusaks.

„Mae Mobley,” ütlen, sest mul tuleb mõte miskit proovida. „Oled sa tubli tüdruk?”

Ta vaid vaatab mind, nagu ei teaks.

„Oled tubli tüdruk,” ütlen veel kord.

Tema ütleb: „Mae Mo tubli.”

Mina ütlen: „Oled sa ea väike tüdruk?”

Ta vaatab mulle üksiti otsa. Ta on kaheaastane. Ta ei tea veel, missugune ta on.

Mina ütlen: „Oled ea tüdruk,” ja ta noogutab ja kordab seda mulle. Kuid enne kui me järjekordse katseni jõuame, tõuseb ta üles ja hakkab vaest kutsat mööda õue taga ajama ja naerab, ja siis tuleb mulle mõte, et mis saaks, kui ma talle iga päev midagi ead ütleks?

Ta pöörab end linnusupluse-purskkaevu juures ümber ja õikab: „Tere, Aibee. Kalli, kalli, Aibee,” ja teda seal mängimas vaadates saab minust võitu eldimus, pehme tunne nagu liblika tiivalöök. Nõnnamoodi tundsin end Treelore’i vaadates. Ja see teeb mind kuidagi kurvaks, mälestused akkavad segama.

Veidi aja pärast tuleb Mae Mobley minu juurde, surub oma põse minu põse vasta ja lihtsalt seisab nii, nagu teaks, et mul on valus. Oian teda tugevasti enda vastas ja sosistan: „Sa oled tubli tüdruk. Sa oled ea tüdruk, Mae Mobley. Kas sa kuuled mind?” Ja ma ütlen seda ikka ja jälle, kuni ta neid sõnu mulle kordab.

Järgmised paar nädalat on Mae Mobley jaoks tõeste tähtsad. Kui mõtlema akata, siis arvatavasti me ei mäleta esimest korda, mil mähkmete kasutamise asemel läksime potile istuma. Küllap me ei inda ka inimest, kes meid seejuures õpetas. Ükski pisike, keda olen kasvatand, pole minu juurde tulnd ja öelnd: „Aibileen, olen tõega irmsalt tänulik selle eest, et õpetasid mind potil käima.”

See asi on päris keeruline. Kui püüda pisike tualettruumi saada enne õiget aega, teeb see ta maruvihaseks. Nad ei saa asjale pihta ja akkavad endast alvaste arvama. Aga pisitüdruk – tean, et tema on selleks valmis. Ja ta teab, et on valmis. Aga ikkagi, püha eldus, küll ta mind alles jooksutab. Sätin ta väikesele lastepoti puidust istmele nii, et ta pisikesed kannikad potti ära ei kaoks, ja niipea kui selja pööran, on ta potilt üles karand ja minema joost.

„On sul vaja minna, Mae Mobley?”

„Ei.”

„Sa jõid kaks klaasi viinamarjamahla, tean, et pead pissile minema.”

„Eeeei.”

„Annan sulle küpsise, kui teed mulle ead meelt ja lähed.”

Vaatame mingi aja teineteisele otsa. Ta akkab ust vahtima. Ma ei kuule, et potti miskit sigineks. Tavaliselt õpetan nad potil käima kahe nädalaga. Kuid ainult siis, kui nende emad mind aitavad. Väiksed poisid peavad nägema oma isa seda püsti seistes tegemas, väiksed tüdrukud peavad nägema ema potile istumas. Miss Leefolt ei lase tüdrukut enda lähedalegi, kui ta tualettruumi kasutab, ja see ongi meie mure põhjuseks.

„No tee pisinatukenegi, minu jaoks, pisitüdruk.”

Ta torkab keele suust välja ja raputab pead.

Miss Leefolt on läinud välja soengut tegema, muidu paluks tal eeskujuks olla, ehkki see naine on mu palvele viis korda eitavalt vastand. Viimane kord, kui miss Leefolt ei ütles, pidin juba peaaegu ütlema talle, kui palju lapsi ma olen oma eluajal üles kasvatand, ja küsima, mitmes temal käsil on, kuid lõpuks ütlesin ikkagi äste nagu alati.

„Annan sulle kaks küpsist,” ütlen, ehkki ta ema kurjustab minuga, et teen lapse paksuks.

Mae Mobley, tema raputab pead ja ütleb: „Mine sina.”

Ei, ma ei ütlegi, et seda ennegi kuulnd põle, kuid tavaliselt õnnestub mul seda vältida. Aga tean, et tal on vaja näha, kuidas seda tehakse, ja alles siis on ta valmis asja kallale asuma. Ütlen: „Mul põle vaja minna.”

Vaatame teineteisele otsa. Ta osutab ta uuesti minule ja ütleb: „Mine sina.”

Siis akkab ta nutma ja nihelema, sest iste on talle veidi pepusse soonind, ja nüüd ma tean, mida teha. Aga ma ei tea, kuidas seda teostada. Kas peaksin ta viima välja garaaži minu vetsu või minema majas asuvasse tualettruumi? Mis siis, kui miss Leefolt koju tuleb ja näeb mind selles tualetis istumas? Ta saab rabanduse.

Panen talle mähkme püksi tagasi ja me lähme garaaži. Vihm annab ruumile kergelt soist õngu. Isegi põleva lambiga on siin pime, ka pole siin uhket tapeeti nagu majas sees. Tegelikult põlegi siin õigeid seinu, lihtsalt kokkuklopsitud vineer. Mõtlen, kas ta kartma ei hakka.

„No-nii, pisitüdruk. Siin see on, Aibileeni tualettruum.”

Ta pistab oma pea sisse ja ta suu jääb üllatusest lahti.Ta ütleb: „Oo-ooo.”

Tõmban oma aluspesu alla ja pissin irmkiiresti, kasutan paberit ja tõmban riided kiiresti tagasi, enne kui ta midagi nähagi jõuab. Seejärel tõmban vett peale.

„Vaat niimoodi käid sinagi tualetis,” ütlen.

No vaat, kas ei paista ta nüüd üllatund. Suu lahti, nagu oleks imet näinud. Astun välja, ja enne kui aru saan, mis toimub, on tal mähe maha kist ja see väike ahv ise vetsupotil, oiab end sisse kukkumast, ja pissib täitsa iseseisvalt.

„Mae Mobley! Sa pissidki! Küll see on vahva!” Ta naeratab ja mina püüan ta kinni enne, kui ta end pissiseks teeb. Jookseme sisse tagasi ja ta saab oma kaks küpsist. Iljem panen ta tema enda potile ja ta teeb seda jälle minu meeleeaks. Just need esimesed paar korda ongi kõikse raskemad. Päeva lõpul tunnen, nagu oleks tõeste miskit ära teind. Tal hakkab jutt juba päris ästi jooksma ja võite ise arvata, mis on selle päeva uus sõna.

„Mida pisitüdruk täna tegi?”

Tema ütleb: „Piss-piss.”

„Mida nad selle päeva kohta ajalooraamatutesse kirjutavad?”

Tema ütleb: „Piss-piss.”

Mina ütlen: „Mille järgi miss Hilly lõhnab?”

Tema ütleb: „Piss-piss.”

Kuid siis teen endale etteeiteid. See ei olnud kristlasele kohane, peale selle kardan, et pisitüdruk võib seda korrata.

Hilja samal õhtapoolikul tuleb miss Leefolt koju, juuksed kõik üles sätitud.Ta lasi endale püsilokid teha ja lõhnab, nigu saaks kopsupõletikuvastaseid ravimeid.

„Arvake ära, mida Mae Mobley täna tegi?” ütlen. „Käis tualettruumis potil.”

„Oi, see on suurepärane.” Ta kallistab oma tütart – see on midagi, mida ta võiks oopis sagedamini teha. Ma tean, et ta tunneb sellest ka tõsiselt rõõmu, sest miss Leefoltile ei meeldi mähkmeid vahetada.

Mina ütlen: „Teil tuleb oolitseda selle eest, et ta nüüdsest peale potil käiks. Kui ta seda ei tee, siis satub ta tõelisesse segadusse.”

Missus Leefolt naeratab, ütleb: „Hästi.”

„Vaatame, kas ta teeb seda veel kord, enne kui koju lähen.” Lähme vannituppa. Võtan tal mähkmed ära ja panen ta potile. Kuid pisitüdruk raputab pead.

„Kuule nüüd, Mae Mobley, tee oma emale eameelt ja pissi potti.”

„Ee-eeei.”

Lõpuks panen ta jalgele tagasi. „Pole viga, sa olid täna väga tubli.”

Kuid miss Leefolt, tema prunditab uuli ja ümiseb pahaselt ja kortsutab lapsele kulmu. Enne kui saan mähkme tagasi pand, jookseb pisitüdruk minema nii kiiresti, kui jalad võtavad. Porgandpaljas pisike valge laps jookseb majas ringi. Juba on ta köögis. Seal teeb ta tagaukse lahti, siis on garaažis ja küünitab minu vetsu uksenupuni. Jookseme talle järele ja miss Leefolt osutab talle sõrmega.Ta hääl muutub kriiskavaks. „See ei ole sinu tualett!”

Pisitüdruk vangutab pead. „Minu tulett!”

Miss Leefolt aarab ta sülle ja annab laksu sääre pihta.

„Miss Leefolt, ta ei tea, mida ta teeb…”

„Mine majja tagasi, Aibileen!”

Ma ei taha, kuid lähen kööki. Seisan köögi keskel, jätan ukse enda järel lahti.

„Ma ei kasvatand sind värviliste tualettruumi kasutama!” kuulen teda sisinal sosistamas – ta arvab, et ma ei kuule, ja mina mõtlen: proua, te ei ole oma last üldse kasvatand.

„Siin väljas on räpane, Mae Mobley. Sa saad siit igasuguseid haigusi! Ei, ei, ei!”

Ja ma kuulen teda ikka ja jälle lapse paljaile säärtele lakse jagamas.

Sekundi pärast tassib miss Leefolt lapse kui kartulikoti sisse. Ma ei saa miskit teha, võin ainult pealt vaadata. Mu süda tahab vägisi kurku tõusta. Miss Leefolt pillab Mae Mobley televiisori ette ja marsib oma magamistuppa, lüües ukse pauguga kinni. Lähen ja kallistan pisitüdrukut. Ta nutab ikka veel ja tundub olevat suures segaduses.

„Mul on tõesti kahju, Mae Mobley,” sosistan talle. Kirun ennast, et miks ma üleüldse ta sinna pidin viima. Kuid mida muud veel öelda, ma ei tea, ja nii ma siis lihtsalt oian tal ümbert kinni.

Seame end seal sisse Lil’s Rascalsi programmi vaatama, kuni miss Leefolt välja tuleb ja küsib, kas mul põle juba ammu aeg. Veeretan taskus oma bussiraha. Emban Mae Mobleyt veel kord, sosistan: „Oled tubli tüdruk. Oled ea tüdruk.”

Kojusõidul ei näe ma suuri valgeid maju akna tagant mööda libisemas. Ma ei räägi oma koduabilistest sõpradega. Näen vaimusilmas pisitüdrukut, keda nüpeldatakse minu pärast. Näen, kuidas ta kuulab, kui miss Leefolt ütleb, et olen räpane, aigustekandja.

Buss lisab State’i tänaval kiirust. Sõidame üle Woodrow Wilsoni sillast ja mulle tundub, et mu lõug on kivinend – et suu lahti saaks, oleks tarvis hambad purustada.Tunnen, kuidas minus kasvab jälle see kibeduse seeme, mis sai alguse Treelore’i surmast. Tahaks karjuda nii kõvasti, et pisitüdruk mind kuuleks – räpasus ei tähenda nahavärvi, haigus ei seondu neegrite linnaosaga.Tahan edasi lükata seda etke – ja see etk saabub iga valge lapse elus –, mil nad akkavad mõtlema, et värvilised põle valgetega võrdsed.

Pöördume Farishi tänavale ja ma tõusen püsti, kuna järgmine on minu peatus. Palvetan, et see, mis aset leidis, põleks Mae Mobley jaoks see etk. Palvetan, et mulle jääks veel aega.

Vaikus valitseb majas paar järgmist nädalat. Mae Mobleyl on nüüd jalgas suure tüdruku püksid. Püksi ta peaaegu et enam ei teegi. Pärast seda, mis garaažis juhtus, on miss Leefolt Mae Mobley potilkäimise oskustest tõsiselt uvitunud. Ta laseb tal isegi oma potilkäimise tunnistajaks olla, et näidata talle valgete inimeste eeskuju. Ent mõnel korral, kui ema põle kodus, saan ta ikka veel kätte, kui ta minu ruumi minna püüab. Mõnikord teeb ta seda enne, kui jaole saan.

„Tere, miss Clark!”Robert Brown, kes miss Leefolti õue korras hoiab, tuleb tagaukse juures trepist üles. Väljas on ilus ilm ja jahe, teen võreukse lahti.

„Kuis läheb, poja?” ütlen ja patsutan ta kätt. „Olen kuuld, et tegutsed kõigis oovides sel tänaval.”

„Jah, ma’am. Kaks selli niidab minu tarvis.” Ta naeratab. Kena poiss on ta, pikk ja lühikeste juustega. Käis koos Treelore’iga keskkoolis. Olid ead sõbrad, mängisid koos korvpalli. Puudutan ta käsivart, mul on lihtsalt tarvis seda jälle oma käe all tunda.

„Kuidas su vanaemal läheb?”küsin. Louvenia meeldib mulle väga, ta on üks armsamaid inimesi, kes maamunal elab.Tema ja Robert tulid koos matustele. See tuletab mulle meelde, mis ees seisab. Kõige koledam päev aastas.

„Ta on tugevam kui mina.” Poiss naerab. „Tulen laupäeval sinu maja juurde niitma.”

Treelore niitis alati minu eest. Nüüd teeb seda Robert, ilma palumata, ja iialgi ei võta ta selle eest raha. „Tänan Robert, mul on sellest ea meel.”

„Kui midagi vaja, helistage mulle – kas oleme kokku leppinud, miss Clark?”

„Tänan sind, poeg.”

Kuulen uksekella elisemas ja näen väljas miss Skeeteri autot. Miss Skeeter on käinud miss Leefolti pool sel kuul iga nädal, et uurida minult vastuseid miss Myrna veeru küsimustele.Ta küsib raskeste eemaldatavate veeplekkide kohta ja mina ütlen talle, et kasutada tuleb viinakivi. Tema küsib, kuidas lahti keerata elektripirni, mis pesas katki läks, ja mina ütlen talle toores kartul. Tema küsib minult, mis juhtus tema vana teenijanna Constantine’i ja tema emaga, ja minul tõmbub kere külmaks. Mõtlesin paar nädalat tagasi, et kui räägin talle natukene – sellest, et Constantine’il on tütar –, jätab ta mu pärast seda rahule. Aga miss Skeeter muudkui pärib edasi. Sain aru, et ta ei mõista, miks värviline naisterahvas ei saa Mississippis kasvatada valgenahalist last. See oleks raske, üksildane elu, kui sa ei kuulu ei siia ega ka tänna.

Iga kord kui miss Skeeter oma küsimustega lõpule jõuab – kuidas puhastada seda-toda või parandada üht-teist või kus on Constantine –, jõuame oma jutuga ka teiste asjadeni välja. Seda ei ole ma teind mitte ühegagi oma paljudest ülemustest või nende sõpradega. Leian end talle rääkimas, kuidas Treelore ei saanud kunagi alvemat innet kui väga hea miinusega või et uus kiriku diakon käib mulle närvidele, sest ta pudistab S-tähte. Pisinatuke endast, kuid need on asjad, millest ma tavaliselt valgele inimesele ei räägi.

Täna püüan talle selgitada, mis vahet on õbeda kastutamisel ja poleerimisel; kuidas ainult labasevõitu majades kastutatakse, sest nii saab kiiremini, kuid tulemus ei näe ea välja. Miss Skeeter kallutab pea ühele poole ja kortsutab otsaesist.„Aibileen, kas sa mäletad… seda Treelore’i kavatsust?”

Noogutan ja tunnen, kuis mul rinnas torgib. Ma põleks kunagi pidand sellest valge naisega rääkima.

Miss Skeeteri silmad lähvad veidi kõõrdi nagu siis, kui ta esimest korda tualettruumi teema üles võttis. „Ma olen selle peale mõelnud. Tahtsin sinuga rääkida… „

Kuid enne kui ta jõuab lõpetada, tuleb miss Leefolt kööki ja tabab pisitüdruku minu kammiga mu kotis mängimas ja ütleb, et võib-olla peaks Mae Mobley täna varakult vannis ära käima. Jätan miss Skeeteriga ead aega ja lähen keeran vee jooksma.

Pärast seda kui veetsin terve aasta seda kartes, saabus lõpuks kaheksas november. Arvan, et magasin eelmisel ööl vaid kaks tundi. Ärkan koidikul ja asetan Community kohvi pliidi peale. Selg teeb valu, kui kummardun sukki jalga tõmbama. Enne kui uksest välja saan, eliseb telefon.

„Lihtsalt kontrollin. Magasid?”

„Magasin küll.”

„Toon sulle täna karamellkooki. Ja ma ei taha, et sa midagi muud teeksid, kui istuksid köögis ja pistaksid terve koogi õhtusöögiks nahka.” Püüan naerda, kuid sellest ei tule midagi välja. Ütlen Minnyle tänusõnad.

Kolm aastat tagasi täna suri Treelore.Kuid miss Leefolti nõuete kohaselt on täna ikkagi põrandate küürimise päev. Kahe nädala pärast on tänupühad ja mul on palju tegemist, et selleks valmistuda. Küürin terve ommiku ja kella kaheteistkümneste uudiste ajal. Jään oma juttude kuulamisest ilma, sest daamidel söögitoas on eategevusalane koosolek ja mul põle lubatud televiisorit mängima panna, kui ruumis on seltskond. Ja sellest põle miskit. Mu musklid surisevad väsimusest, kuid ma ei taha pausi pidada.

Kella nelja paiku tuleb miss Skeeter kööki.Enne kui ta saab isegi tere öelda, tormab miss Leefolt tema kannul sisse.„Aibileen, just praegu sain teada, et miss Fredericks tuleb homme Greenwoodist siia ja jääb tänupühade ajaks meile. Tahan, et hõbeserviis saaks läikima hõõrutud ja kõik külaliste käterätid pestud. Homme annan sulle nimekirja muude tööde kohta.”

Miss Leefolt vangutab miss Skeeteri ees pead, nagu tal oleks kõige raskem elu siin linnas, ja läheb välja. Mina teen oma asju edasi ja toon söögitoast õbeserviisi. Taevake, olen juba praegast väsind ja pean olema valmis järgmisel laupäevaõhtul eategevuse eaks töötama. Minny ei tule. Ta on irmul, et kohtub seal miss Hillyga.

Miss Skeeter ootab mind ikka veel köögis, kui sisse tulen.Tal on käes miss Myrna kiri.

„Teil on puhastamise kohta küsimus?” ohkan. „Laske tulla.”

„Tegelikult mitte. Ma lihtsalt… Ma tahtsin küsida… paar päeva tagasi…”

Võtan sortsu Pine-Ola kreemi ja hakkan seda lauaõbedale õõruma, käin lapiga üle roosimustri, anuma noka ja käepideme. Jumal, palun tee nii, et omne päev tuleks rutem. Mul põle jõudu auale minna. Ma ei suuda, see on mulle liig…

„Aibileen? Kas sinuga on kõik korras?”

Peatun, vaatan üles. Saan aru, et miss Skeeter on minuga kõik see aeg rääkind.

„Vabandust, ma lihtsalt… mõtlesin siin ühe asja peale.”

„Sa paistsid väga kurb.”

„Miss Skeeter.” Tunnen, kuidas pisarad tungivad silmadesse, sest kolm aastat ei ole piisavalt pikk aeg. Sada aastat poleks ka piisavalt pikk aeg. „Ega teil selle vastu poleks, kui ma teid nende küsimustega omme aitaksin?”

Miss Skeeter akkab midagi ütlema, kuid vakatab siis. „Muidugi. Loodan, et tunned end siis paremini.”

Lõpetan õbedase komplektiga ja käterättidega ja ütlen miss Leefoltile, et pean koju minema, kuigi aega on veel pool tundi ja ta võtab mu tasust maha. Ta avab suu, nagu tahaks protestida, ja mina sosistan oma vale, oksendasin, ja ta ütleb mine. Sest peale omaenda ema ei karda miss Leefolt midagi rohkem kui neegrite aigusi.

„Hästi siis. Olen 30 minuti pärast tagasi. Tulen siit läbi täpselt 9.45,” ütleb miss Leefolt sõiduauto aknast. Miss Leefolt laseb mind maha Jitney 14 juures, et ostaksin kõike, mida meil veel homseks tänupühaks vaja läheb.

„Võta sa kindlasti ikka kviitung ka,” ütleb miss Fredericks, miss Leefolti kitsipungast vana ema. Nad on kõik kolmekesi esimesel istmel, Mae Mobley on keskele surutud ja näeb nii õnnetu välja – võiks arvata, et ta läheb teetanuse süsti saama. Vaene tüdruk. Sel korral arvatakse miss Fredericksi kaheks nädalaks jäävat.

„Ära siis unusta kalkunit,”ütleb miss Leefolt.„Ja kahte purki jõhvikakastet.”

Naeratan. Olen valgete tänupühadeks toitu valmistand ju kõigest sellest ajast peale, mil Calvin Coolidge veel president oli.

„Jäta nihelemine, Mae Mobley, või ma näpistan sind,” sähvab miss Fredericks.

„Miss Leefolt, lubage mul ta kauplusesse kaasa võtta. Ta aitab mul sisseoste teha.”

Miss Fredericks on valmis protestima, ent miss Leefolt ütleb: „Võta,” ja enne kui arugi saan, on pisitüdruk vingerdanud üle miss Fredericksi süle ja ronib auto aknast välja minu kätele, nagu oleksin päästja jumal. Tõmban ta puusa peale üles ja nemad sõidavad mööda Fortificationi tänavat edasi, ja pisitüdruk ja mina itsitame nagu kaks kooliplikat.

Lükkan metallukse lahti, võtan käru ja asetan Mae Mobley ette istuma, pistan tal jalad aukudest läbi. Niikaua kui mul on valge vorm seljas, on mul lubatud selles Jitney poes sisseoste teha. Tunnen puudust vanadest aegadest, mil lihtsalt kõndisid välja Fortificationi tänavale ja seal olid talunikud oma ratastel kärudega, hõikumas: „Magusad kartulid, aedoad, okra… Värske koor, apupiim, kollane juust, munad… ” Kuid Jitney polegi nii hull. Vähemalt on neil ea konditsioneer.

„No nii, pisitüdruk, vaatame järele, mida meil siis vaja läheb.”

Toidukaupade osakonnas valin välja kuus maguskartulit, kolm peotäit aedube. Suitsutatud singikamaka saan lihakaupmehe käest. Kauplus on eredasti valgustatud, kaup korralikult paigutatud. Ei sarnane sugugi värviliste jaoks mõeldud Piggly Wigglyga, kus põrandal on saepuru. Enamasti on ostjaiks valged daamid, juuksed juba omseks ära sätitud ja lakitud. Neli või viis teenijannat teeb ka sisseoste, kõigil vormid seljas.

„Punane värk?” ütleb Mae Mobley ja ma lasen tal hoida jõhvikapurki. Ta naeratab sellele, nagu oleks tegu vana sõbraga. Talle meeldib punane värk. Kuivainete osakonnas iivan kärusse ligi kilose soolakoti kalkuni soolamiseks. Loendan sõrmedel tunde – kümme, üksteist, kaksteist. Kui ma olen leotand kalkunit soolavees neliteist tundi, siis panen ta ämbrisse umbes kolme paiku pärastlõunal. Siis tulen miss Leefolti juurde kella viieks omme ommikul ja küpsetan kalkunit järgmised kuus tundi. Olen juba valmis saand kaks pannitäit maisileiba ja jätnud lauale seisma, et see veidi krõbedamaks läheks. Õunapirukas on küpsetamiseks valmis, oma küpsised teen ommikul.

„Oled sa homseks valmis, Aibileen?” Pöördun ja näen Franny Cootsi enda taga.Ta käib minu kirikus, töötab miss Caroline’i juures Manshipis. „Hei, armsake, vaata, mis paksud jalakesed sul on,”ütleb ta Mae Mobleyle. Mae Mobley lakub jõhvikapurki.

Franny langetab pea ja ütleb: „Kas kuulsid, mis Louvenia Browni lapselapsega täna hommikul juhtus?”

„Robertiga?” ütlen. „Sellega, kes muru niidab?”

„Ta kasutas valgete tualettruumi Pinchmani muru- ja aiakaupade poes. Ütles, et seal põlnd silti üleval. Kaks valget meest jälitasid teda ja peksid rauast rehvikangiga.”

Oo ei. Mitte Robert. „Ta… kas ta…?”

Franny raputab pead. „Nad ei tea. Ta on haiglas. Kuulsin, et ta jäi pimedaks.”

„Jumal küll, ei!” Sulen silmad. Louvenia, ta on kõige puhtam ja parem inimene, kes olemas on. Kasvatas Robertit pärast seda, kui ta tütar suri.

„Vaene Louvenia. Ma ei tea, miks peab halba juhtuma kõikse parematele,” ütleb Franny.

Sel õhtupoolikul töötan nagu ull, akin sibulat ja sellerit, segan kastet, täidan magusad kartulid riisiga, lükin aedoad nöörile, poleerin lauaõbedat. Kuulen, et inimesed lähevad õhtu poole Louvenia Browni poole kell pool kuus, et palvetada Roberti eest, kuid selleks ajaks, mil tõstan 10kilose kalkuni soolvette, suudan vaevu käsi tõsta.

Lõpetan toidutegemise sel õhtul alles kell kuus, kaks tundi iljem kui tavaliselt. Tean, et mul ei ole jõudu Louvenia uksele koputada. Pean tegema seda omme, pärast seda kui olen kalkuni puhastamisega ühele poole saanud. Lohistan enda bussipeatusse, vaevalt suuteline silmi lahti oidma. Pööran Gessumi nurgale. Suur valge Cadillac on pargitud minu maja ette. Ja seal on miss Skeeter punases kleidis ja punastes kingades, istub mu eestrepil nagu valjuääldi.

Astun äste aeglaselt oma õuel, mõeldes, et mis siis nüüd juhtuma akkab. Miss Skeeter tõuseb püsti, hoides oma rahataskut kõvasti peos, nagu keski tahaks seda temalt ära näpata. Valged ei tule minu ümbruskonda, välja arvatud juhul, kui neil on seda või teist vaja, ja mul pole selle vastu miskit. Kogu minu päev möödub valgete inimeste eest oolitsedes. Mul põle vaja, et nad mind minu kodusse vaatama tuleks.

„Loodan, et sul pole midagi selle vastu, et ma läbi tulin,” sõnab ta. „Ma lihtsalt… ma lihtsalt ei tea, kus mujal me rääkida saaksime.”

Istun trepiastmele ja iga sõlmeke mu selgrool teeb mulle haiget. Pisitüdruk oli oma vanaema saabumise puhul nii närvis, et pissis mind täis ja lõhnast on seda ka tunda.

Tänav on tulvil rahvast, kes läheb armsa Louvenia poole Roberti eest palvetama, lapsed mängivad tänaval palli. Kõik vaatavad meie poole, mõeldes, et ju mind vist lastakse lahti.

„Hästi, ma’am,” ohkan. „Mida ma saan teie eaks teha?”

„Mul on üks mõte. Midagi, millest ma tahaksin kirjutada. Kuid mul on vaja sinu abi.”

Ingan sügavalt, sügavalt välja. Mulle meeldib miss Skeeter, aga no kuulge. Kindel see, et eelnevalt oleks pidanud elistama. Valge naise trepile poleks ta eales ilma elistamata ilmunud. Aga siia, jah, siia istutas ta end nii, nagu tal oleks täielik õigus oolimatult sisse tormata.

„Tahan sind intervjueerida.Sellest, mida tähendab teenijana töötamine.”

Üks punane pall veereb paarkümmend sentimeetrit minu õueala piirist sisse. Väike Jonesi poiss jookseb üle tänava sellele järele. Kui ta miss Skeeterit näeb, jääb ta nagu alvatult seisma. Siis korjab jooksu pealt palli ära, pöörab ringi ja sööstab minema, nagu kardaks, et miss ta kätte saab.

„Nagu miss Myrna veerg?” küsin. „Puhastamise kohta?”

„Ei, mitte nagu tema veerg. Ma räägin raamatust,” ütleb ta ja ta silmad on suured. Ta on elevil. „Lood sellest, mida tähendab valge perekonna juures töötada. Mismoodi on… noh, näiteks Elizabethi juures töötada.”

Pööran ringi ja vaatan talle otsa. See siis ongi, mida ta on püüdnud minult küsida paari viimase nädala jooksul miss Leefolti köögis. „Kas arvate, et miss Leefolt on sellega nõus? Et ma temast lugusid räägin?”

Miss Skeeteri silmad lähevad veidi väiksemaks. „Ei, mitte seda. Mõtlesin, et talle me sellest ei räägi. Pean olema kindel, et ka teised teenijad on nõus asja salajas hoidma.”

Mu lauba taga töötab mõte, mul akkab kohale jõudma, mida ta palub. „Teised teenijad?”

„Loodan leida nelja-viit. Et anda tõepäraselt edasi, mida tähendab Jacksonis majateenija olla.”

Vaatan ringi. Oleme siin kõigi silme all. Kas ta ei tea, kui ohtlik see on – sellest rääkimine, kui kogu maailm võib meid näha?” Missuguseid lugusid te täpsemalt loodate kuulda?”

„Kuidas teile makstakse, kuidas nad teid kohtlevad, tualettruumid, lapsed, kõik asjad, mida näinud olete, nii head kui halba.”

Ta näeb välja põnevil, justkui oleks tegu mingi mänguga. Sekundi vältel mõtlen, et olen vist rohkem vihane kui väsind.

„Miss Skeeter,” sosistan, „kas see ei tundu teile ohtlikuna?”

„Ei, kui me oleme ettevaatlikud ja…”

„Tss, palun. Kas te teate, mis minuga juhtub, kui miss Leefolt teada saaks, et olen tema teadmata temast rääkinud?”

„Me ei räägi talle ega ka kellelegi teisele.”Ta madaldab oma äält, ent mitte piisavalt. „Need saavad olema eraviisilised vestlused.”

Ma lihtsalt vahin teda. On ta ull peast? „Kas kuulsite sellest värvilisest poisist täna ommikul? Sellest, keda peksti rauast rehvikangiga selle eest, et ta eksikombel kasutas valgete tualettruumi?”

Ta vaatab mulle vaid otsa ja ta silmalaud värahtavad veidi. „Tean, et asi on üsna halb, aga see on…”

„Ja mu onutütar Shinelle Cauteri maakonnast? Nad panid ta auto põlema, kuna ta läks hääletusjaoskonda.”

„Keegi pole iialgi sellist raamatut kirjutanud,” ütleb ta lõpuks sosinal, akates minu arvates lõpuks olukorda mõistma. „Me teeme midagi enneolematut. See on täiesti uus lähenemine.”

Märkan rühma vormirõivais majateenijaid oma majast möödumas. Nad vaatavad ja näevad mind valge naisega majaesisel trepil istumas. Krigistan hambaid – ma juba tean, et täna õhtal eliseb mu telefon lakkamatult.

„Miss Skeeter,” ütlen ja püüan seda teha aeglaselt, et iga sõna kohale jõuaks, „kui ma teen, mida soovite, siis võiksin samaäste ise omaenda maja maha põletada.”

Siis hakkab miss Skeeter oma küünt närima. „Aga ma olen juba…” Ta paneb oma silmad kinni. Mõtlen talt küsida, mida ta juba, kuid teatud määral kardan kuulda, mida ta vastab. Ta aarab oma märkmiku, rebib välja paberilehe ja kirjutab sellele oma telefoninumbri.

„Palun, kas sa vähemasti mõtleksid sellele?”

Ohkan ja vaatan pingsalt õuele. Nii õrnalt kui võimalik ütlen: „Ei, proua.”

Ta paneb paberitüki meie vahele trepiastmele, siis läheb ta oma Cadillaci. Olen tõusmiseks liialt väsind. Jään sinna, kus ma olen, ja vaatan, kuidas ta mööda teed äste aeglaselt eemale veereb. Palli taguvad poisid lähvad eemale, seisavad tänava ääres, nagu oleksid kinni külmunud, nagu tegu oleks möödasõitva matuseautoga.