Читать книгу Koduabiline - Kathryn Stockett - Страница 3

5. peatükk

Sõidan ema Cadillaciga kiiresti mööda kruusateed kodu poole. Enam ei kuule raadiost Patsy Cline’igi, sest kivid taovad vastu auto külge. Ema oleks tulivihane, aga mina lihtsalt sõidan kiiremini. Pean kogu aeg mõtlema sellele, mida Hilly mulle täna bridžiklubis ütles.

Hilly ja Elizabeth ja mina oleme olnud parimad sõbrad juba Poweri algkoolist saati. Kõige rohkem meeldib mulle foto meist kõigist kolmest 13–14aastastena, istumas jalgpallitribüünil, kokkusurutult ja õlg õla kõrval. Pildile annab tegelikult väärtuse see, et tribüünid meie ümber on täiesti tühjad. Istusime lähestikku, sest olime lähedased.

Elades Mississippi osariigis olime Hillyga ühes toas kaks aastat, enne kui ta läks, et abielluma hakata, ja mina jäin kooli lõpetama. Igal õhtul keerasin tal Chi Omega korporatsiooni majas juustesse 13 lokirulli. Kuid täna ähvardas ta mind klubist välja heita. Mitte et ma klubist nii hirmsasti hooliksin, aga mulle tegi haiget, kui kergesti mu sõber on nõus mind kõrvale heitma.

Pööran tanumale, mis viib Longleafi, meie perekonna puuvillaistandusse. Kruus tasaneb siledaks kollaseks tolmuks ja mina aeglustan käiku, enne kui ema näeb, kui kiiresti ma sõidan. Sõidan maja juurde ja tulen autost välja. Ema kiigub kiiktoolis eesverandal.

„Tule istu, kallis,” ütleb ta, osutades kõrvalolevale kiiktoolile. „Pascagoula alles vahatas põrandaid. Laseme neil väheke kuivada.”

„Hästi, ema,” musitan ta puudriga kaetud põske. Aga ma ei istu. Nõjatun veranda käsipuule, vaatan kolme samblast tammepuud eesaias. Ehkki asume vaid viie minuti tee kaugusel linnast, peab enamik inimesi seda kohta maakohaks. Meie aeda ümbritseb 10 000 aakrit issi puuvillapõlde, taimed on rohelised ja tugevad, nii pikad, et ulatuvad mulle keskkohani. Mõned värvilised töömehed istuvad kaugemal varjualuse all, vahtides välja kuumusse. Kõik ootavad ühte ja sama – puuvillakuparde avanemist.

Mõtlen sellest, kuidas kõik on minu ja Hilly vahel nüüd hoopis teisiti alates sellest ajast, kui koolist tagasi tulin. Ainult et kes meist nüüd teistmoodi on, tema või mina?

„Kas ma rääkisin sulle?” küsib ema. „Fanny Peatrow kihlus.”

„Mul on Fanny pärast hea meel.”

„Kõigest vähem kui kuu pärast seda, kui ta selle telleri töö Farmerite Pangas vastu võttis.”

„Suurepärane, ema.”

„Ma olen mõelnud,” ütleb ta ja ringi pöörates näen ta näol seda iseloomulikku elevat ilmet, „miks ei võiks sinagi panka minna ja telleriks kandideerida?”

„Ma ei taha olla panga teller, ema.”

Ema ohkab ja tõmbab silmad pilukile spanjel Shelby peale, kes lakub oma alumist kehaosa. Mina silmitsen esiust ja mul on kiusatus need puhtad põrandad ikkagi ära määrida. Meil on selliseid jutuajamisi palju kordi olnud.

„Neli aastat käib tütar kolledžis ja mis see on, millega ta koju tuleb?” küsib ta.

„Diplomiga?”

„Kena paberitükk,” ütleb ema.

„Ma ju rääkisin sulle. Ma ei kohanud kedagi, kellega oleksin tahtnud abielluda,” ütlen.

Ema tõuseb oma toolilt ja tuleb lähedale, nii et vaatan ta siledasse kenasse näkku.Ta kannab meresinises toonis kleiti, mis järgib ta saledat figuuri. Nagu tavaliselt, on huulepulk ka peal, aga kui ta välja ereda pärastlõunase päikese kätte astub, näen ta kleidi peal rinnal tumedaid sügavale imbunud ja kuivanud plekke. „Ema? Kas sa tunned end halvasti?”

„Kui sa näitaksid üles veidikegi tragidust, Eugenia…”

„Su kleit on eest täiesti määrdunud.”

Ema paneb käed risti rinnale. „Kuule, ma rääkisin Fanny emaga ja ta ütles, et Fannyl on olnud tohutult võimalusi sellest ajast peale, kui ta selle töökoha sai.”

Heidan kleiditeema kõrvale. Mitte kunagi ei suuda ma emale öelda, et tahan saada kirjanikuks. Ta lihtsalt pööraks selle veel üheks asjaks, mis mind abielus tüdrukutest eristab. Ka ei saa ma talle rääkida Charles Gayst, kellega koos me möödunud kevadel Ole Missis matemaatikat õppisime. Kuidas ta ennast viimasel aastal täis jõi ja suudles mind ja pigistas siis mu kätt nii tugevasti, et see oleks pidanud haiget tegema, ent ei teinud – see, kuidas ta mind hoidis ja mulle silma vaatas, oli imeline. Ja siis abiellus ta meeter viiekümnese Jenny Sprigiga.

Minul oli vaja linnas endale korter leida, mingi koht, kus elasid üksikud, mittemidagiütleva välimusega tüdrukud, vanatüdrukud, sekretärid, õpetajad. Kuid sel ühelainsal korral, mil mainisin, et raha võiks võtta minu tulevasest pärandiosast, hakkas ema nutma, ehtsaid pisaraid. „See raha pole ju selle jaoks, Eugenia. Elada mingis suures majas nende veidrate toidutegemislõhnade ja aknast väljarippuvate sukkadega. Ja kui raha otsa saab, mis siis? Millest sa siis elad?” Seepeale voltis ta endale külma riide otsaesisele ja jäi ülejäänud päevaks voodisse.

Ja nüüd on ta haaranud käsipuust ja ootab, et näha, kas mina teen seda, mida paks Fanny Peatrow enda päästmiseks tegi. Mu oma ema vaatab mind nii, nagu oleksin ta tummaks löönud oma väljanägemise, pikkuse ja juustega. Öelda, et mul on kräsus pea, on vähe öeldud. Mu juuksed on krussis, meenutades rohkem allkehal ja mitte pealael olevaid karvu, ja nad on valkjasblondid, heinataolised, murduvad kergesti. Mu nahk on hele ja ehkki mõned nimetavad seda kreemjaks, võib see välja näha täiesti surnuvalge, kui ma tõsine olen, ja tõsine olen ma kogu aeg. Ja mu nina peal on väike kõhremügarik. Kuid silmad on mul rukkilillesinised nagu emalgi. Mulle räägitakse, et silmad on mu parim omadus.

„Asi seisab lihtsalt selles, et tuleb panna ennast olukorda, kus kohtad mehi ja saad…”

„Ema, kas tõesti oleks nii kohutav, kui ma ei leiakski kunagi endale meest?” ütlen lihtsalt selleks, et sellele jutule lõpp teha.

Ema haarab oma paljaist käsivartest kramplikult kinni, justkui tal hakkaks sellest mõttest külm. „Ei, ära ütle seda, Eugenia. No kuule, iga nädal näen ma linnas jälle meest, kes on üle meeter ja kaheksakümne sentimeetri pikk ja mõtlen: kui Eugenia vaid prooviks…” Ta surub käe kõhule, juba see mõte teeb halba ta maohaavadele.

Libistan oma kontsata kingad jalast ja laskun verandatrepi astmeid mööda alla, kuid ema hüüab, et paneksin kingad jalga tagasi, ähvardades mind pügaraigaga ning moskiitode kantava entsefaliidiga. Kingade puudumisest põhjustatud vääramatu surm. Abikaasa puudumisest põhjustatud vääramatu surm. Judisen samast mahajäetuse tundest, mis mul on olnud kolledži lõpetamisest saadik kolm kuud tagasi. Mind on heidetud kohta, kuhu ma enam ei kuulu. Kindlasti ei kuulu ma enam siia ema ja isa juurde, võib-olla isegi mitte Hilly ja Elizabethi juurde.

„… siin sa mul oled, kahekümne kolmene, ja minul oli selleks ajaks juba Carlton Jr käes…” ütleb ema.

Seisan roosa mirdipuu all ja vaatan verandal olevat ema. Päeval, mil liiliad jäid ilma oma õitest. September on juba peaaegu käes.

Ma ei olnud armas beebi. Kui ma sündisin, siis mu vanem vend Carlton vaatas mind ja kuulutas üle kogu haiglatoa: „See polegi beebi, see on sääsk3 ja tollest hetkest jäi mulle see nimi külge. Olin pikk ja pikkade jalgadega ja sääsk-kõhna, enneolematu 63 cm pikkune beebi Baptisti haiglas. See nimi õigustas end veelgi enam lapseeas mu terava, nokataolise nina tõttu. Ema on terve mu eluaja püüdnud veenda inimesi, et nad kutsuksid mind mulle pandud nime järgi, milleks on Eugenia.

Proua Charlotte Boudreau Cantrelle Phelan ei armasta hüüdnimesid.

Kuueteistaastasena ei paistnud ma silma mitte ainult oma tagasihoidliku välimuse, vaid ka hingematva pikkusega. Sellise pikkusega, mis paneb tüdruku klassipildil seisma tagaritta ühes poistega. Sellise pikkusega, et ema veedab öid, pikendades riiete allääri, sikutades sviitri varrukaid, siludes su juukseid madalamaks, et minna tantsupeole, kuhu sind ei kutsutud, ja vajutades lõpuks su peanuppu, nagu suudaks ta sind suruda tagasi pisikeseks nendesse aegadesse, kus ta pidi sulle meenutama, et seisaksid sirgelt. Selleks ajaks kui olin seitsmeteistkümneaastane, oleks ema hea meelega näinud, et kannatan pigem apoplektilise kõhulahtisuse käes, kui seisan sirgelt. Ta ise oli 162 cm pikkune ja Miss Lõuna-Carolina esimene printsess. Ta otsustas, et sellise juhtumi puhul nagu mina jääb üle teha vaid üksainus asi.

Proua Charlotte Phelani juhtnöörides abikaasa leidmise kohta oli reegel number 1 järgmine: kena väike tüdruk peaks oma väärtust rõhutama meigi ja hea kõnnakuga. Pikk ja silmapaistmatu aga pärandiosaga.

Olin sada kaheksakümmend sentimeetrit pikk, aga mul oli enda nimel 25 000 puuvillaga teenitud dollarit, ja kui selle ilu ei olnud ilmne, siis, jumala pärast, ei olnud mees niikuinii väärt selle perekonna liikmeks saama.

Mu lapsepõlve magamistuba on mu vanematekodu ülemine korrus. Seal on valge mattpinnaga tugitooli käepidemed ja roosad keerubid karniisidel. Tapeediks on mündirohelised roosinupud. Tegelikult on see pööning pikkade kaldus seintega ja paljudes kohtades ei saa ma end sirgugi ajada. Ärkliaken tekitab mulje, et tuba on ümmargune. Pärast seda kui ema minuga pea iga päev tõreleb mehe leidmise küsimuse pärast, tuleb mul magada toas, mis näeb välja nagu pulmatort.

Ja siiski on see mu pühamu. Kuumus paisub ja koguneb siia üles nagu õhupalli, mis teistele ei ole eriti meelt mööda. Trepid on kitsad ja vanematel on raske ronida. Meie eelmisel toatüdrukul Constantine’il oli kombeks iga päev nende ettepoole kaldu astmete peale põrnitseda, just nagu oleks tal nendega võitlus käimas. See oli ka ainus, mis mulle ülemise korruse perenaisena ei meeldinud – see lahutas mind minu Constantine’ist.

Kolm päeva pärast vestlust emaga verandal laotasin lauale koduabilise otsimise kuulutused ajakirjast Jackson Journal. Terve hommiku on ema käinud mul kannul mingi uue juuksesirgestajaga, samal ajal kui isa on olnud eesverandal ja nurisenud ning neednud puuvillapõlde, sest need sulavad kui suvelumi. Peale puuvillalõikurite on vihm kõige hullem, mis saagikoristuse ajal ette võib tulla. September on vaevalt käes, aga sügisesed vihmavalingud on juba alanud.

Punane sulepea käes, heidan kiire pilgu allpool olevale üksikule veerule, kus kirjas: Soovitakse koduabilist (naine).

Kenningtoni Kaubamaja tänav otsib müüjaid, kes on väärikad, omavad häid kombeid ja naeratust!

Vajatakse vormis noort sekretäri. Masinakiri pole tingimata vajalik. Helistada hr Sandersile. Taevas hoia, kui ta ei vaja teda masinal kirjutama, siis milleks ta teda vajab?

Vajatakse nooremstenografisti, Percy & Gray, LP, töötasu 1 dollar 25 senti tunnis. See siin on uus. Tõmban sellele ringi ümber.

Keegi ei saa väita, et oleksin ülikoolis luuslanki löönud. Sel ajal kui mu sõbrad olid väljas ja jõid rummi ja kokat Phi Delta Theta korporatsiooni pidudel ja kihelesid mammade pihikuis, istusin mina õppimisruumis ja kirjutasin tundide kaupa, enamasti semestri töid, aga ka lühijutte, viletsat luulet, Dr Kildare’i seiklusi, Pall Malli lühivärsse, kaebekirju, lunarahanõudeid, armastuskirju poistele, keda olin näinud klassis, aga kellega polnud julgenud rääkida, ja mis kõik jäid muidugi posti panemata. Unistasin muidugi, et keegi kutsub mind jalgpalli vaatama, kuid mu tõeline unistus oli see, et ühel päeval kirjutan ma midagi, mida inimesed tegelikult loeksid.

Oma viimasel kolledži aastal kandideerisin ühele töökohale, aga see oli hea töö, Mississippist ligi tuhande kilomeetri kaugusel. Toppinud 22 kümnesendist hõbemünti Oxford Marti tasulisse telefoniaparaati, olin uurinud toimetaja töö kohta Harper & Row kirjastuses Manhattanis 33. tänaval. Olin näinud seda kuulutust ajalehes The New York Times Ole Missi raamatukogus ja panin oma eluloo posti veel samal päeval. Lootusekiire ajel helistasin isegi korteri asjus, mis oli kirjas Ida 85. tänaval – tegu oli ühe magamistoa ja kööginurgaga ning see oleks maksnud 45 dollarit kuus. Delta Airlines ütles, et ühe otsa pilet Idlewilde’i lennuväljale maksaks 73 dollarit. Mul polnud oidu kandideerida rohkem kui ainult ühele töökohale ja ma ei saanud neilt isegi mingit tagasisidet.

Silmad liiguvad edasi ja ma näen: Vajatakse koduabilist (mees). Vähemalt neli veergu on tulvil pangajuhte, raamatupidajaid, laenudega tegelevaid ametnikke, puuvillaga seotud tööde tegijaid. Sellel lehekülje poolel pakub Percy & Gray, LP, nooremstenografistidele 50 senti tunnis rohkem.

„Miss Skeeter, teile on telefon,” kuulen Pascagoulat hõikamas trepimademel. Lähen trepist alla maja ainsa telefoni juurde. Pascagoula ootab mind telefoniga. Ta on väike nagu laps, alla pooleteise meetri ja must kui öö. Juuksed pea ümber on krussis ja valge vormikleit on õmmeldud ta lühikeste käte ja jalgade järgi.

„Miss Hilly räägib,” ütleb ta ja annab toru mulle üle märja käega.

Istun valge rauast laua taha. Köök on suur ja nelinurkne ja palav. Mustvalged linoleumtahvlid on kohati pragunenud ja kraanikausi ees suisa õhukeseks kulunud. Uus hõbedane nõudepesumasin troonib ruumi keskel, kinnitatud kraanist tuleva vooliku külge.

„Ta tuleb järgmisel nädalalõpul,” ütleb Hilly. „Laupäeva õhtul. Oled sa vaba?”

„Oot, las ma vaatan oma kalendrit,” ütlen. Hilly häälest on kadunud igasugune jälg bridžiklubis toimunud sõnavahetusest. Olen kahtlustav, kuid mind valdab kergendustunne.

„Ma ei suuda uskuda, et lõpuks see ikkagi toimub,” ütleb Hilly, sest ta on püüdnud mind juba kuid oma abikaasa onupojaga kokku viia. Ta võtab asja tõsiselt, ehkki see mees on minu jaoks liialt hea väljanägemisega, pealegi veel osariigi senaatori poeg.

„Kas sa ei arva, et peaksime… enne kohtuma?” küsin. „Ma mõtlen, et enne kui me tegelikult kohtama läheme?”

„Ära ole närvis. William ja mina oleme kogu aeg kohe su kõrval.” Ohkan. Kohtumine on juba kaks korda ära jäänud. Võin ainult loota, et see lükatakse jälle edasi. Ja siiski olen meelitatud, et Hillyl on nii palju usku, et keegi temasarnane on huvitatud minutaolisest.

„Oi, ja mul on vaja, et tuleksid läbi ja võtaksid need märkmed,” ütleb Hilly. „Tahan, et mu algatus oleks järgmises ringkirjas, terve lehekülg pärast fotosid.”

Ma ei ütle midagi.„Kas see tualettruumi asi?”Ehkki ta võttis teema üles vaid paar päeva tagasi bridžiklubis, olin lootnud, et ta on selle unustanud.

„Nimetame selle koduabi sanitaarüleskutseks – William Junior, sina roni maha või ma kisun sul karvad peast… Yule May, mine sisse… Ja ma tahan, et see sel nädalal sees oleks.”

Mina olen klubi uudisringkirja toimetaja. Kuid Hilly on president. Ja tema püüab mulle öelda, mida trükkida.

„Ma vaatan. Ma pole kindel, kas ruumi jätkub,” valetan.

Kraanikausi juurest vaatab Pascagoula vilksamisi minu poole, nagu ta kuuleks, mida Hilly ütleb. Vaatan üle Constantine’i tualettruumi, mis on nüüd Pascagoula oma. See on köögist eemal. Uks on pooleldi avatud ja ma näen tillukest ruumi tualetipotiga, nööri vee tõmbamiseks, lambipirni kollakaks kippuva plastikvarjuga. Väike nurgakraanikauss mahutab vaevu klaasi vett. Ma ei ole kunagi varem siin sees käinud. Kui olime lapsed, ütles ema, et saame klobida, kui läheme Constantine’i tualetti. Igatsen Constantine’i järele, ma pole iialgi elus millestki nii suurt puudust tundnud.

„Siis tee sellele ruumi,” ütleb Hilly, „sest see on vägagi tähtis.”

Constantine elas umbes pooleteist kilomeetri kaugusel meie majast, väikeses neegrite asulas, mida kutsuti Hotstackiks – see nimi tuli tõrvavabrikust, mis siin kunagi tegutses. Tee Hotsatcki kulgeb rööbiti meie farmi põhjaküljega ja nii kaua kui mäletan, on värvilised lapsed kõndinud ja mänginud sel miilipikkusel ribal, keerutades üles punast tolmu teel suurele maakonna 49. maanteele, et seal küüti saada.

Ka ma ise kõndisin mõnikord tüdrukuna selle kuuma tee läbi. Kui hästi palusin ja katekismust harjutasin, lubas ema mul mõnikord reede õhtupoolikul minna Constantine’iga tema koju. Pärast kahtkümmet minutit aeglast kõndi möödusime odavast poekesest värviliste jaoks, siis toidupoest, kus tagapool lamasid kanad, ja kogu teed palistasid tosinad viletsa välimusega teeäärsed majad plekk-katustega ja viltuste verandadega, nende hulgas ka üks kollane, mille kohta teadis igaüks, et seal müüdi tagauksest viskit. Põnev oli leida end niivõrd erinevast maailmast ja ma olin valusalt teadlik sellest, kui head olid minu kingad, kui puhas mu valge põllekesega kleit, mille Constantine oli minu jaoks ära triikinud. Mida lähemale me Constantine’i kodule jõudsime, seda rohkem ta naeratas.

„Kuis läheb, Carl Bird,” hõikas Constantine ühele juurikaid müüvale mehele, kes istus kiiktoolis oma pikapi tagaosas. Kotid sassafraasi, lagritsajuure ja viinapuuga olid kauplemiseks avatud ja selleks ajaks kui olime neis minuti tuhninud, oli kogu Constantine’i keha justkui laiali valgunud ja liigestest lahti. Constantine ei olnud lihtsalt pikk, ta oli paks.Tal olid ka laiad puusad ja ta põlved tegid talle kogu aeg piina. Oma tänavanurga peal torkas ta näpuotsatäie Happy Daysi nuusktubakat huulele ja sülitas sülje noolsirgelt välja. Ta lubas mul vaadata seda musta pulbrit ümmarguses toosis, kuid ütles: „Ära sa nüüd seda oma emale räägi.”

Alati olid seal tee peal koerad, kõhnad ja kärnased, täies pikkuses. Verandalt hõikas noor värviline naine nimega Cat-Bite4: „Miss Skeeter! Öelge oma isale minu poolt tervisi! Öelge talle, et mul läheb hästi.” Minu isa andiski talle selle nime kolm aastat tagasi. Sõitis mööda ja nägi marutõves kassi ründamas väikest värvilist tüdrukut. „See kass pidi ta peaaegu ära sööma,” ütles isa mulle pärast. Ta oli kassi ära tapnud, kandnud tüdruku arsti juurde ja lasknud talle teha 21 päeva jooksul marutõvevastaseid süste.

Veidi maad edasi jõuame Constantine’i maja juurde. Seal oli kolm tuba, ei mingeid vaipu ja ma vaatasin ta ainukest fotot, kus oli peal valge tüdruk, kelle eest ta oli üle kahekümne aasta hoolitsenud Port Gibsonis, nagu ta ütles. Olin kindel, et teadsin Constantine’ist kõike – tal oli üks õde ja ta kasvas üles pooleteramehe farmis Corinthis, Mississippi osariigis. Ta mõlemad vanemad olid surnud.Ta ei söönud sealiha ja kandis number 16 kleiti ja number 10 naistekingi. Kuid mul oli kombeks põrnitseda neid ilusaid hambaid selle lapse naerataval suul, olin pisut armukade ja mõtlesin, miks tal minu pilti toas polnud.

Mõnikord tulid kaks naabritüdrukut minuga mängima, nende nimed olid Mary Nell ja Mary Roan. Nad olid nii musta nahaga, et ma ei suutnud neil vahet teha ja kutsusin mõlemat lihtsalt Maryks.

„Ole kena väikeste värviliste tüdrukute vastu, kui sa seal oled,” ütles ema mulle ühel korral ja ma mäletan, et vaatasin talle imelikult otsa, küsides: „Miks ma ei peaks olema?” Kuid ema ei seletanud lähemalt.

Umbes tunni aja pärast sõitis issi ette, tuli autost välja, andis Constantine’ile dollari. Mitte ühtegi korda ei kutsunud Constantine teda sisse. Juba siis sain aru, et olime Constantine’i pinnal ja omaenda kodus ei pidanud ta kellelegi meele järele olema. Pärastpoole lubas isa mul värviliste poodi minna, et osta külm jook ja imemiskomm.

„Ära sa emale ütle, et andsin Constantine’ile veidi lisaraha.”

„Hästi, isa,” ütlesin mina. See ongi vist ainus saladus, mis meil on isaga omavahel kunagi olnud.

Esimene kord, kui mind inetuks nimetati, oli siis, kui olin 13aastane. Tegu oli mu venna Carltoni rikka sõbraga, kes oli meie pool põllul püssist laskmas.

„Miks sa nutad, tüdruk?” küsis Constantine mult köögis.

Ütlesin talle, mida poiss oli mulle öelnud, endal pisarad voolamas.

„Noh ja oled siis või?”

Pilgutasin silmi, nutus tuli paus. „Mida ma olen?”

„No kuule, vaata nüüd, Eugenia…” Sest Constantine oli ainus, kes aeg-ajalt ema reegleist kinni pidas. „Inetus peitub sisemuses. Inetud on inimesed, kes teevad haiget ja on alatud. Kas sina oled üks neist?”

„Ma ei tea. Arvan, et mitte,” nuuksusin.

Constantine istus minu kõrvale köögilauale. Kuulsin ta paistetanud liigeste raginat. Ta surus oma pöidla tugevasti mu peopessa – see oli märk, mis meile mõlemale tähendas: kuula, kuula mind.

„Igal hommikul, senimaani kui oled surnud ja mullas, tuleb sul teha see otsus.”Constantine oli mulle nii lähedal, et nägin ta igemeid mustendavat. „Sul tuleb endalt küsida: kas ma usun, mida need lollpead minu kohta täna ütlevad?”

Ta hoidis oma pöialt mu peopesas. Noogutasin, et sain aru. Olin piisavalt taibukas, et aru saada, et ta mõtleb valgeid. Ja ehkki tundsin end räbalasti ja teadsin, et tõenäoliselt olin tõesti inetu, oli see esimene kord, kui ta rääkis minuga nii, nagu oleksin veel midagi muud peale selle, et olin oma ema valge laps. Kogu elu oli mulle öeldud, mida uskuda poliitikast, värvilistest, tüdrukuks olemisest. Kuid Constantine’i pöial, mis oli surutud mu peopessa, pani mind mõistma, et tegelikult oli mul valida, millesse uskuda.

Constantine tuli meile tööle kell kuus hommikul ja puuvillakoristuse ajal kell viis. Nii oli tal võimalik papsile enne põllule siirdumist lihakaste ja küpsetis valmis teha. Peaaegu iga päev leidsin ta ärgates köögist eest, köögilaual rääkis raadios preester Green. Kohe kui ta mind nägi, naeratas ta, öeldes: „Tere hommikust, ilus tüdruk!”Istusin köögilaua taga ja rääkisin talle, mis ma unes olin näinud. Tema väitel ennustasid unenäod tulevikku.

„Olin pööningul ja vaatasin sealt alla meie farmi peale. Nägin puude latvu,” rääkisin talle.

„Sinust tuleb ajukirurg! Maja katus tähendab pead.”

Ema sõi hommikueine juba varakult söögitoas ja läks seepeale puhketuppa käsitööd tegema või Aafrika misjonäridele kirju kirjutama. Oma rohelisest mugavast tugitoolist nägi ta peaaegu igaühte ükskõik kuhu minemas. Mind lausa šokeeris, mida ta oli suuteline järeldama selle sekundi murdosa vältel, mil ta nägi mind uksest mööda libisemas. Mul oli kombeks temast mööda söösta ja mul oli tunne, nagu oleksin märklaud, suur punane pullisilm, mille pihta ema nooli loopis.

„Eugenia, sa ju tead, et siin majas ei ole närimiskummi.”

„Eugenia, mine pane sellele kohale alkoholi peale.”

„Eugenia, marss trepist üles juukseid siledaks harjama – mis siis, kui tuleb ootamatu külaline?”

Mulle sai selgeks, et sokkides on kindlam hiilida kui kingades. Õppisin kasutama tagaust. Omandasin oskuse kanda kübaraid, katta möödudes nägu kätega. Kuid enamasti õppisin ära, et kõige lihtsam on kööki jääda.

Suvel võis kuu aega meie juures Longleafis venida aastatepikkuseks. Mul polnud sõpru, kes oleksid iga päev külla tulnud – elasime liiga kaugel linnast väljas ja nii ei olnud meil valgeid naabreid. Linnas veetsid Hilly ja Elizabeth kogu nädalalõpu teineteise majas, kord minnes, kord tulles, samal ajal kui mul lubati ainult igal teisel nädalavahetusel külla ööbima jääda või kedagi seltsi kutsuda. Nurisesin selle üle üsna palju. Mõnikord võtsin Constantine’i juuresolekut iseenesestmõistetavana, kuid arvan, et enamasti siiski teadsin, kui väga mul oli vedanud, et ta mul võtta oli.

Neljateistkümneselt hakkasin sigarette suitsetama. Virutasin neid Carltoni tagant, kes hoidis oma Marlborosid tualettlaua sahtlis. Ta oli peaaegu 18aastane ja keegi ei pannud pahaks, et ta oli juba aastaid suitsetanud igal pool, kus ta soovis, kas majas või koos isaga väljas põldudel. Isa suitsetas mõnikord piipu, kuid sigaretid talle ei istunud, ja ema ei suitsetanud üleüldse mitte, ehkki enamik ta sõpru tossas. Ema ütles mulle, et ma ei tohi suitsetada enne, kui saan seitsmeteistkümneseks.

Nii ma siis hiilisin tagaõue ja istusin rattakummist kiigele hiigelsuure vana tammepuu varju. Või siis koogutasin hilja õhtul oma magamistoa aknast välja ja suitsetasin. Emal olid kotka silmad, aga lõhnataju oli tal pea olematu. Ent Constantine sai otsekohe aru. Ta kortsutas kerge naeratusega kulmu, aga ei öelnud midagi. Kui ema suundus tagumise veranda poole sel ajal, kui mina olin puu taga, siis tormas Constantine välja ja tagus harja käepidemega vastu trepi raudkäsipuud.

„Constantine, mida sa teed?” küsis ema, kuid selleks ajaks olin oma sigareti ära kustutanud ja koni puutüves olevasse auku visanud.

„Lihtsalt puhastan seda vana harja siin, miss Charlotte.”

„No seda saab ju ometi veidi vaiksemalt ka teha. Oi, Eugenia, mis nüüd – kas sa oled üleöö jälle kasvanud? Mida ma peaksin küll tegema? Mine… pane endale selga mõni kleit, mis sulle paras on.”

„Jah, proua,” ütleme Constantine’iga ühel ja samal ajal ja vahetame väikse naeratuse.

Oli imetore, et oli keegi, kellega sai saladusi jagada. Kui mul oleks olnud minuga enam-vähem ühevanune õde või vend, siis oleks asi arvatavasti samamoodi toiminud. Kuid asi ei olnud mitte ainult suitsetamises või ema ninapidi vedamises. Tähtis oli, et keegi hoolitses su eest, samal ajal kui, kui ema on end peaaegu surnuks muretsenud, sest oled pikk ja kräsus ja veider – täielik friik. Et oli olemas keegi, kelle silmad ütlesid lihtsalt, ilma mingite sõnadeta: minule sa meeldid.

Aga ega siis temaga kogu aeg lihtne olnud. Kui olin 15aastane, osutas üks uus tüdruk mulle ja küsis: „Kes see kurg on?” Isegi Hilly surus naeratuse alla, enne kui mind eemale tüüris, teeseldes, nagu me poleks küsimust kuulnudki.

„Kui pikk sa oled, Constantine?”küsisin, suutmata oma pisaraid varjata.

Constantine kortsutas kulmu. „Kui pikk sina oled?”

„Meeter kaheksakümmend,” nuuksusin, „olen juba pikem kui poiste korvpallitreener.”

„Noh, mina olen meeter kaheksakümmend kolm, nii et ära haletse ennast.”

Constantine on ainus naine, kellele olen kunagi pidanud alt üles vaatama, otse silma.

Esimene asi, mis Constantine’i juures peale tema pikkuse silma torkas, olid silmad.

Need olid helepruunid, hämmastavalt meekarva tema tumeda naha taustal. Ma pole kunagi näinud värvilisel helepruune silmi. Tegelikult oli Constantine’il pruune varjundeid lõpmatult palju. Ta küünarnukid olid absoluutselt mustad ja talvel tundus neil olevat kuiva valget tolmu. Käevarred ja kael ja nägu olid mustad kui eebenipuud. Peopesad olid oranžikas-päevitunud ja see pani mind mõtlema, kas ta jalatallad on ka sama tooni, aga ma ei näinud teda kunagi paljajalu.

„Sel nädalalõpul oleme vaid kahekesi,” ütles ta naeratades.

See oli see nädalalõpp, mil ema ja isa viisid Carltoni Louisiana ülikooli ja Tulane’i vaatama. Mu vend pidi järgmisel aastal kolledžisse minema. Sel hommikul oli isa koiku kööki viinud, ta tualettruumi kõrvale. Seal magas Constantine alati, kui ta ööseks jäi.

„Vaata, mis minul siin on,” ütles ta, osutades harjakapile. Tegin selle lahti ja nägin tema kotti torgatud 500 tükist koosnevat puslet, Rushmore’i mäe pilt kõige peal. Kui Constantine meile jäi, siis oli see meie lemmikajaviide.

Sel õhtul istusime tunde maapähkleid mugides ja köögilauale asetatud pusleosakesi nihutades. Väljas märatses torm, sees oli mugav sobivaid tükikesi valida. Köögilambi pirni valgus kord kahanes, siis aga jälle tugevnes.

„Kes see on?” küsis Constantine, uurides puslekarpi oma mustaraamiliste prillide tagant.

„See on Jefferson.”

„Ah jah, muidugi. Aga see?”

„See on…” nõjatusin ettepoole. „Arvan, et see on… Roosevelt.”

„Ainus, kelle ära tunnen, on Lincoln. Ta näeb välja nagu mu isa.”

Jäin pidama, pusletükk käes. Olin neliteist ja kogu aeg saanud ainult parimaid hindeid. Olin tark, aga naiivne nagu laps ikka. Constantine pani karbikaane maha ja vaatas veel kord pusletükke.

„Sest su isa oli nii… pikk?” küsisin.

Ta kõhistas naerda.„Ei, sest mu isa oli valge.Pikkuse pärisin oma emalt.”

Panin pusletüki maha. „Su… isa oli valge ja su ema oli… värviline?”

„Neh,” ütles ta ja naeratas, sobitades kahte tükikest omavahel. „Vaata siia! Sain sobima!”

Mul oli nii palju küsimusi. Kes oli see mees? Kus oli see mees? Teadsin, et ta polnud Constantine’i emaga abielus, sest see oli seadusvastane. Võtsin oma varudest, mille olin laua juurde toonud, ühe sigareti. Olin neliteist, ent tundes end väga täiskasvanuna, süütasin sigareti. Just samal momendil kahanes valgus pea kohal nõrgaks, määrdunud-pruunikaks ja sumises pehmelt.

„Oi, mu issi arrrrmastas mind. Ta ütles alati, et olen tema lemmik.” Ta naaldus toolil tahapoole. „Ta tuli meie majja igal laupäeva pärastlõunal ja ükskord tõi ta mulle kümnest juuksepaelast komplekti, kümme värvi. Ta tõi need Pariisist, Jaapani siidist tehtud. Istusin tal süles sellest hetkest peale, mil ta tuli, kuni ta minema pidi, ja ema mängis grammofonil Bessie Smithi, mis isa talle tõi, ja mina ja issi laulsime:

Kuulasin teda suuri silmi, uskumatult. Hämaras valguses soojendas mind ta hääl. Kui šokolaad oleks heli, siis oleks see olnud Constantine’i laulev hääl. Kui laulmisel oleks värv, siis oleks see olnud selle šokolaadi värvi.

„Ükskord ma kaeblesin – arvan, et mul oli terve hulk asju, mis mind närvi ajasid: vaesus, külmad vannid, viletsad hambad ja mis kõik veel. Kuid ta hoidis mu pead oma käte vahel, kallistas mind hästi-hästi pikalt. Kui talle otsa vaatasin, siis nuttis ka tema ja ta… ta tegi sedasama, mida mina sinugi puhul teen, kui tahan, et sa saaksid aru, et mõtlen tõsiselt. Ta surus oma pöidla mulle peopessa ja ütles… et tal on kahju.”

Istusime seal ja vahtisime pusletükikesi. Ema ei sooviks, et ma teaksin, et Constantine’i isa oli valge; et ta oli vabandanud tema ees seepärast, et asjad olid nii, nagu nad olid. See oli midagi, mida mina ei pidanud teadma. Mul oli tunne, et Constantine on teinud mulle kingituse.

Suitsetasin oma sigareti lõpuni ja kustutasin selle hõbedases külaliste jaoks mõeldud tuhatoosis. Valgus läks jälle heledamaks. Constantine naeratas mulle ja mina vastasin talle samaga.

„Kuidas siis nii, et sa pole mulle sellest kunagi varem rääkinud?”küsisin, vaadates ta helepruunidesse silmadesse.

„Ma ei saa sulle igat jumala asja ära rääkida, Skeeter.”

„Aga miks?” Minu kohta teadis ta kõike, teadis kõike ka mu pere kohta. Miks peaksin mina ealeski tema eest midagi salajas hoidma?

Ta vaatas mulle otsa ja ma nägin, et sisimas oli ta sügavalt ja rõõmutult kurb.

Veidi aja pärast ütles ta: „Mõned asjad tuleb mul lihtsalt enda teada jätta.”

Kui saabus minu kord kolledžisse minna, nuttis ema endal silmad peast, kui mina ja isa veoautos liikuma hakkasime. Kuid mina tundsin end vabana. Olin farmist eemal, vaba kriitikatule alt. Tahtsin küsida emalt: kas sa polegi rõõmus? Kas sul pole kergem, et ei pea minu pärast iga päev enam kaeblema? Kuid ema nägi haletsusväärne välja.

Esimese aasta ühikas olin kõige õnnelikum inimene. Kirjutasin Constantine’ile kord nädalas, jutustasin oma toast, tundidest, naiskorporatsioonist. Pidin oma kirjad postitama farmi, sest Hotstacki posti ei viidud ja mul tuli uskuda, et ema mu kirju ei ava. Kaks korda kuus kirjutas Constantine minule pärgamentpaberil, mida sai kokku ümbrikuks voltida. Ta käekiri oli suur ja ilus, kuigi jooksis viltu lehe peal. Ta kirjutas Longleafi elu igast väikseimastki pisiasjast: mu seljavalud on päris hullud, aga jalgadega on asi veel halvem, või siis et mikser tuli kausist välja ja lendas köögis ringi ja kass hakkas kräunuma ja jooksis minema. Pole teist sestsaati näinud. Ta kirjutas mulle, et issil on külmetus kallal või et Rosa Parks oli tema kirikusse tulemas jutlust pidama. Sageli nõudis ta, et kirjutaksin talle, kas olen õnnelik, ja teeksin seda pisiasjadeni välja. Meie kirjad olid nagu aastapikkune vestlus, vastasid olnud ja tulevastele küsimustele, mis jätkusid näost näkku vestlustega jõulude ajal või suvel koolivaheajal.

Ema kirjades seisis: ära unusta palvetada ja ära kanna kõrge kontsaga kingi, sest need teevad su liiga pikaks, ja juures oli 35dollariline tšekk.

Minu viimase õppeaasta aprillikuus tuli Constantine’ilt kiri, mis ütles: mul on sulle üllatus, Skeeter. Olen nii põnevil, et ei suuda peaaegu iseennastki taluda. Ja ära sina ka selle kohta päri. Näed ise, kui koju tuled.

See oli just lõpueksamite eel, lõpetamiseni jäi kõigest üks kuu. Ja see oli kõige viimane kiri, mille Constantine’ilt sain.

Ma ei osalenud lõpetamistseremoonial Ole Missis. Kõik mu lähedased sõbrad olid välja langenud, et abielluda, ja ma ei näinud, miks oleks ema ja isa pidanud sõitma kolm tundi lihtsalt selleks, et näha mind korraks üle lava kõndimas, kui tegelikult oleks ema soovinud näha mind kirikus altari poole astumas. Ma polnud ikka veel midagi kuulnud Harper & Row kirjastuselt, niisiis selle asemel, et osta lennukipilet New Yorki, sõitsin koju teise kursuse tudengi Kay Turneri Buickiga, pigistatuna esiistmele, trükimasin jalge ees, tema pulmakleit meie taga. Kay Turner pidi järgmisel kuul abielluma Percy Stanhope’iga. Kolm tundi kuulasin teda muretsemas koogis kasutatavate maitseainete teemal.

Kui koju jõudsin, astus ema sammukese tagasi, et mind paremini näha. „Noh, nahk on ilus, aga juuksed…” ütles ta, ohkas ja raputas pead.

„Kus Constantine on?” küsisin. „Kas köögis?”

Ja ema teatas, nagu loeks ilmateadet: „Constantine ei tööta enam siin. Pakime nüüd kõik need reisikohvrid lahti, enne kui oma riided mustaks teed.”

Pöörasin ümber ja vaatasin talle otse silma. Mõtlesin, et ei kuulnud õigesti. „Mis sa ütlesid?”

Ema seisis sirgemalt, siludes oma kleiti. „Constantine on läinud, Skeeter. Ta läks oma pere juurde Chicagosse.”

„Aga … Kuidas siis nii? Oma kirjades ei rääkinud ta Chicagost midagi.” Teadsin, et see ei olnud tema üllatus. Ta oleks mulle sellisest kohutavast uudisest kohe teatanud.

Ema hingas sügavalt sisse ja ajas selja sirgu.„Ma ei lubanud Constantine’il oma lahkumisest sulle teatada. Sul olid ju lõpueksamid käsil. Mis siis, kui oleksid läbi põrunud ja pidanud veel üheks aastaks jääma? Jumal küll, neli aastat kolledžis on juba enam kui küll.”

„Ja… ta oli sellega nõus? Oli nõus mulle mitte kirjutama ja ütlema, et ta ära läheb?”

Ema vaatas eemale ja ohkas. „Arutame seda hiljem, Eugenia. Tule kööki, ma tutvustan sulle meie uut teenijannat Pascagoulat.”

Kuid ma ei järgnenud emale kööki. Põrnitsesin oma kolledžikohvreid ja mõte nende lahtipakkimisest tekitas minus õudu. Maja tundus hiiglaslik ja tühi. Väljas undas puuvillapõllul kombain.

Septembrikuuks oli mul kadunud mitte ainult lootus Harper & Row kirjastusest midagi kuulda, vaid ka lootus kunagi Constantine’i leida. Näis, et mitte keegi ei tea temast mitte midagi ega ka seda, kuidas ma võiksin teda leida. Lõpuks ma enam ei küsinudki, miks Constantine ära läks. Tundus, nagu oleks ta lihtsalt kadunud. Pidin omaks võtma, et Constantine, mu ainus tõeline liitlane, oli jätnud mind nende inimeste sekka üksi.

6. peatükk

Kuumal septembrihommikul ärkan oma lapsepõlvevoodis, torkan jalga Mehhiko sandaali tüüpi kingad, mis mu vennas Carlton mulle Mehhikost tõi. Ilmselt on tegu meestekingadega, Mehhiko tüdrukute jalg ei kasva numbrini 9,5. Ema vihkab neid ja ütleb, et need näevad välja nagu rämps.

Tõmban öösärgi peale ühe isa eest kinninööbitava särgi ja lipsan eesuksest välja. Ema on tagaverandal Pascagoula ja Jamesoga, kes austreid karpidest välja võtavad.

„Mees- ja naissoost neegrit ei saa omavahele ilma järelevalveta jätta,” sosistas ema mulle kord kaua aega tagasi. „See pole nende süü, nad ei saa sinna midagi parata.”

Läksin trepist alla, et vaadata, kas tellitud „Kuristik rukkis”on postkastis või ei. Tellin alati keelatud raamatuid mustalt turult ühelt Californiast pärit kaubitsejalt, sest arvan, et kui Mississippi osariik on need keelustanud, siis peavad nad head olema. Selleks ajaks kui jõuan sissesõidutee otsani, on mu sandaalid ja pahkluud kaetud peene kollase tolmuga.

Mõlemal pool helgivad roheliselt puuvillapõllud, puuvillatupsudest küllastunud. Möödunud kuul läksid isal tagumised põllud vihma tõttu tuksi, kuid suurem osa õitses segamatult. Lehed hakkavad just defoliandi mõjul kohati pruunikaks tõmbuma ja õhus on ikka veel tunda hapu kemikaali lõhna. Maanteel ei ole näha ühtki autot. Avan kirjakasti.

Ja seal, emale mõeldud Ladies’ Home Journali all on kiri, mis on adresseeritud miss Eugenia Phelanile. Punane kiri nurgas viitab Harper & Row kirjastusele. Rebin kirja lahti sealsamas, seljas mitte midagi peale pika öösärgi ja isa Brooks Brothersi firmalt pärineva särgi.

4. september 1962

Kallis miss Phelan

Vastan Teie elulookirjale isiklikult, sest leidsin, et kui üks noor daam, kel puudub absoluutselt igasugune töökogemus, kandideerib toimetajaks nii austusväärsesse kirjastusse nagu meie oma, äratab see imetlust. Sellise töö puhul on nõudeks vähemalt viieaastane töökogemus. Kui Te oleksite asja uurinud, siis teaksite seda.

Ent olles kunagi ka ise olnud ambitsioonikas noor daam, olen otsustanud Teile veidi nõu anda: minge kohalikku ajalehte ja leidke endale mõni algajale sobiv töö. Teie kirjas seisab, et „teile meeldib kirjutamine tohutult”. Kui Te parajasti ei tee mimeograafiga koopiaid ega valmista ülemusele kohvi, siis vaadake ringi, uurige ja kirjutage. Ärge raisake aega igapäevasele ja ilmselgele. Kirjutage sellest, mis Teid häirib, eriti kui see kedagi teist ei häiri.

Siiralt Teie Elaine Stein, vanemtoimetaja, täiskasvanute raamatute osakond

Ning all on käsitsikirjutatud märkus, lainelises sinise tindiga kirjas:

PS! Kui Teil on tõesti tõsi taga, siis loeksin Teie parimaist mõtetest ja kirjutaksin Teile, mis ma neist arvan. Teen seda vaid sel põhjusel, miss Phelan, et kunagi tegi keegi seda ka minu heaks.

Puuvillalaadungiga veoauto müriseb maanteel. Reisija poolel istuv neeger nõjatub aknast välja ja vahib. Unustasin end täielikult – olen valge neiu õhukeses öösärgis. Just äsja sain kirja, võimalik et isegi julgustava kirja New York Cityst ja ma hääldan kirjutaja nime kuuldavalt: „Elaine Stein” .Ma pole mitte kunagi varem juudisoost inimesega kohtunud.

Torman tagasi, püüdes hoida kirja käes laperdamast. Ei taha, et see ära kortsuks. Sööstan trepist üles, ema hõigub, et võtku ma jalast need labased Mehhiko meestekingad, ja ma hakkan tööle, panen kirja kõik need neetud asjad, mis mind mu elus häirivad, eriti need, mis teistele ei tundu korda minevat. Elaine Steini sõnad on kui kuum elavhõbe mu soontes, trükin nii kiiresti, kui jõuan. Nimestik osutub hiigelpikaks.

Järgmiseks päevaks olen valmis Elaine Steinile oma esimest kirja saatma – loen selles üles kõik mõtted, mis minu arvates on väärt ajakirjanduses kajastamist: kirjaoskamatuse ülekaal Mississippi osariigis, suur arv purjuspäi tehtud autoavariisid; piiratud töö saamise võimalused naistele.

Alles siis, kui olen kirja juba posti pannud, jõuab minuni arusaam, et arvatavasti valisin pigem need mõtted, mis temale muljet avaldaksid, aga mitte need, mis mind tõeliselt huvitavad.

Hingan sügavalt sisse ja tõmban raske klaasukse lahti. Väike naiselik kelluke tiliseb tervitust. Mitte nii väga naiselik administraator jälgib mind. Ta on tohutu suur ja tundub, et väikeses puittoolis tunneb ta end ebamugavalt.„Tere tulemast Jackson Journalisse. Kas ma saan teid aidata?”

Olin üleeile kokku leppinud kohtumise, vaevalt tund pärast seda, kui olin Elaine Steini kirja saanud. Palusin luba tulla vestlusele ükskõik millise saadaoleva töökoha asjus. Olin üllatatud, kui nad soovisid minuga nii ruttu kohtuda.

„Mul on kokku lepitud kohtumine härra Goldeniga.”

Administraator paterdab oma avaralõikelises kleidis tahapoole. Mina püüan oma värisevaid käsi rahule sundida. Piilun läbi avatud ukse tagapool olevasse väikesesse puidust tahveldisega tuppa. Seal annab neli ülikonnas meest kirjutusmasinale ja pliiatsitele valu. Nad on kummargil, kurnatud, kolmel on juukseid vaid hõredalt pealael. Tuba on looritatud sigaretisuitsuga.

Administraator ilmub uuesti nähtavale, osutab pöidlaga, et talle järgneksin. Näpus tolgendab tal sigaret. „Tulge siia taha.” Hoolimata sellest, et olen närvis, on ainus, millele mõelda suudan, vana kolledži seadus: Chi Omega ei kõnni kunagi, sigaret näpus. Järgnen talle jõllitavate meeste laudade vahelt ja läbi suitsuvine tagaruumis asuvasse büroosse.

„Pange see värk kinni,” hõikab härra Golden niipea kui olen ukse avanud ja sisse astunud. „Ärge laske seda neetud suitsu siia sisse.”

Härra Golden tõuseb oma laua taga püsti.Ta on umbes paarkümmend sentimeetrit minust lühem, trimmis, noorem kui mu vanemad. Tal on pikad hambad ja irve näol, ning väiklase mehe õlised mustad juuksed.

„Kas te siis ei ole kuulnud?” ütleb ta. „Möödunud nädalal just anti teada, et sigaretid tapavad.”

„Ei ole kuulnud.” Võin vaid loota, et uudis ei ilmunud tema lehe esiküljel.

„Kurat, ma tean neegreid, kes näevad saja-aastaselt välja nooremad kui need tolvanid seal.” Ta istub tagasi, aga mina seisan edasi, sest toas ei ole ühtegi teist tooli.

„Hästi, vaatame siis, mis teil siin on.” Ulatan talle oma eluloo ja koolis kirjutatud artiklite näidised. Kasvasin üles koos sama ajalehe, Journaliga, mis oli köögilaual ja alalõpmata avatud farmindusest või spordist rääkivate kohtade pealt. Mul oli harva aega seda ise lugeda.

Härra Golden mitte ainult ei vaata mu elulugu, vaid lausa toimetab selle kallal punase pliiatsiga. „Murray High’ toimetaja kolm aastat, Rebel Rouseri toimetaja kaks aastat, Chi Omega toimetaja kolm aastat, kaks eriala – inglise keel ja ajakirjandus, lõpetanud paremuselt neljandana…

Kurat võtaks, piiga,” pomiseb ta, „kas te millestki lõbu ka üldse tundsite?”

Köhatan, et end selgelt väljendada. „Kas… sellel on tähtsust?”

Ta vaatab üles mulle otsa. „Olete eriti pikk, kuid ma arvan, et teiesugune kena tüdruk on ilmselt kogu paganama korvpallimeeskonnaga kohtingul käinud.”

Vahin talle otsa ja ei ole sugugi kindel, kas ta heidab minu üle nalja või teeb mulle komplimendi.

„Eeldan, et te teate, kuidas puhastada…”Ta vaatab uuesti mu artikleid ja ründab neid ägedalt punaste märkustega.

Mu nägu värvub kiiresti punaseks. „Puhastada? Ma ei ole siin puhastamise eesmärgil. Tulin, et kirjutada.”

Ukse alt immitseb sigaretisuitsu. On tunne, nagu oleks tulekahju valla pääsenud. Tunnen end väga räbalasti – kuidas ma võisin olla nii rumal ja arvata, et astun lihtsalt uksest sisse ja saan ajakirjanikuna tööd.

Ta ohkab raskelt ja ulatab mulle paksu pabereid täis mapi. „Arvan, et kõlbate küll. Miss Myrna on meil täitsa hulluks pööranud, joonud juukselakki või midagi taolist. Lugege artikleid, kirjutage vastuseid, nagu tema teeb – keegi ei tee mingit vahet.”

„Mida?”Ja ma võtan mapi vastu, sest ei tea, mida muud peaksin tegema.

Mul pole aimugi, kes see miss Myrna on. Esitan ainsa ohutu küsimuse, mille peale tulen. „Kui palju… te selle töö eest tasute?”

Ta heidab mulle üllatavalt heatahtliku pilgu, mõõdab mind alates kontsata kingadest kuni lameda soenguni välja. Mingi uinuv instinkt minus käsib mul naeratada ja käega juustest läbi tõmmata. Tunnen end naeruväärselt, kuid teen seda.

„Kaheksa dollarit igal esmaspäeval.”

Noogutan, püüdes jõuda selgusele, kuidas temalt ennast ära andmata välja pigistada, milles see töö seisneb. Ta nõjatub ettepoole.

„Te ju teate, kes miss Myrna on?”

„Muidugi. Meie… tüdrukud, loeme teda kogu aeg,” ütlen ja otsekohe põrnitseme teineteist distantsilt.

„No mida? Kas kaheksast dollarist ei piisa? Püha taevas, naine, minge siis ja koristage tasuta oma mehe peldikut.”

Hammustan huulde. Kuid enne kui saan midagi öeldud, pööritab ta silmi. „Hea küll, kümme. Töö esitate neljapäeviti. Ja kui teie stiil mulle ei meeldi, siis ma kirjutatut ei avalda ja ei maksa ka selle eest.”

Võtan mapi ja tänan teda arvatavasti rohkem, kui peaksin. Ta ignoreerib mind, võtab telefoni ja helistab kellelegi veel enne, kui uksest välja saan. Autosse jõudnult vajun Cadillaci pehmesse nahkpolstrisse. Istun seal naeratades ja mapi lehekülgi lugedes.

Sain endale just äsja töökoha.

Saabun koju sirgemana, kui olen olnud kaheteistkümnendast eluaastast alates, enne oma kiiret kasvuperioodi. Olen uhkusest lõhkemas. Ehkki iga mu ajurakk ütleb mulle, et ma seda ei teeks, ei suuda ma vastu panna kiusatusele emale oma uudisest rääkida. Torman puhketuppa ja jutustan talle kõigest sellest, kuidas ma sain tööd miss Myrna iganädalase puhastusnõuannete veeru kirjutamisel.

„Oh seda irooniat küll.” Ta toob kuuldavale ohke, mis tähendab, et sellistes tingimustes väärib elu vaevalt elamist. Pascagoula värskendab ta jääteed.

„See on vähemalt algus,” ütlen.

„Mille algus? Anda nõu, kuidas kodu pidada kui…”Ta ohkab jälle seda pikka ja aeglast ohet, nagu läheks kummist õhk välja. Vaatan eemale, mõeldes, kas kõik inimesed linnas mõtlevad samamoodi. Juba hakkabki mu rõõm haihtuma.

„Eugenia, sa ei tea isegi, kuidas lauahõbedat läikima nühkida, mis siis veel rääkida sellest, kuidas maja puhtana hoida.”

Surun mappi oma rinna vastu. Tal on õigus, ma ei oska ühelegi küsimusele vastata. Ja ikkagi arvasin, et ta vähemalt tunneb mu üle uhkust.

„Ja kirjutusmasina taga istudes ei kohta sa ealeski kedagi. Eugenia, tule mõistusele.”

Tunnen, kuidas minus kerkib viha. Tõusen püsti ja olen jälle sirge. „Arvad, et tahan siin elada? Sinuga koos?” Naeran nõnda, et see läheb talle loodetavasti hinge.

Näen ta silmis kiiret valuvälgatust.Torke peale surub ta huuled kokku. Ja ikkagi ei ole mul tahtmist oma sõnu tagasi võtta, sest lõpuks, lõpuks ometi olen öelnud midagi, mis on ta kuulama pannud.

Seisan seal, keeldun lahkumast. Tahan kuulda, mis tal selle peale kosta on. Tahan kuulda, et ta vabandaks.

„Mul on vaja… sinult midagi küsida, Eugenia.” Ta mudib oma taskurätti ja kõverdab nägu. „Mõni päev tagasi lugesin sellest, kuidas mõned… tüdrukud tasakaalu kaotavad ja hakkavad mõtlema neid… noh, ebaloomulikke mõtteid.”

Mul pole aimugi, millest ta räägib. Vaatan laes olevale ventilaatorile. Keegi on selle liialt kiiresti käima pannud. Kolladi-kolladi-kolladi…

„Kas sa… kas sind tõmbavad mehed? On sul ebaloomulikke mõtteid…” Ta pigistab silmad kinni, „… noh, tüdrukutest või… naistest?”

Põrnitsen teda ja soovin, et laes olev ventilaator pääseks lahti ja kukuks meile mõlemale peale.

„Sest selles artiklis oli öeldud, et on olemas rohi, eriline juuretee, mis…”

„Ema,” ütlen kinnisilmi. „Mina tahan tüdrukutega olla sama palju kui sina… Jamesoga.” Suundun ukse poole. Kuid heidan pilgu selja taha: „Muidugi mitte juhul, kui sa seda tahad?”

Ema tõmbub pingule ja ahmib õhku. Mina marsin trepist üles.

Järgmisel päeval kuhjan miss Myrna kirjad korralikku hunnikusse. Rahakotis on mul 35 dollarit, igakuine toetus, mida ema mulle ikka veel annab. Lähen trepist alla, näol lai naeratus, kohane ligimest armastavale kristlasele. Et elan kodus, tuleb mul alati, kui tahan Longleafist kusagile minna, ema käest küsida, kas ta mulle oma autot võiks laenata. Mis tähendab, et ta küsib, kuhu ma lähen. Mis tähendab, et mul tuleb talle iga jumala päev valetada, mis iseenesest pakub mulle lõbu, ent on samal ajal ka veidi alandav.

„Lähen kirikusse, vaatan, kas neil on pühapäevakooli avamisel abi vaja.”

„Oi kallis, see on ju suisa vahva. Sa ei pea tagasitulekuga kiirustama.”

Eile õhtul otsustasin, et mul on selle veeru puhul vaja professionaali abi. Esimene mõte oli paluda Pascagoulat, kuid ma ei tunne teda peaaegu üldse mitte. Lisaks ei suutnud ma taluda mõtet, et ema nuhib ümberringi, kritiseerides mind ikka ja jälle. Hilly teenijanna Yule May on nii arglik – kahtlen, kas ta sooviks mind aidata. Ainuke teine teenijanna, keda piisavalt sageli näen, on Elizabethi koduabiline Aibileen. Mingis mõttes meenutab Aibileen mulle Constantine’i. Lisaks on ta vanem ja tal tundub olevat palju kogemusi.

Teel Elizabethi poole astun sisse Ben Franklini kauplusse ja ostan klamberkinnitusega paberikomplekti, karbi number kaks pliiatseid ja sinisesse kalinguri köidetud märkmiku. Mul tuleb oma esimene veerg esitada homme, see peab olema kella kaheks härra Goldeni töölaual.

„Skeeter, tule sisse.” Elizabeth avab eesukse ja mina kardan, et Aibileen ei olegi täna tööl. Elizabethil on seljas sinine vannimantel ja peas hiiglaslikud rullid, mis teevad ta pea tohutult suureks ja näitavad keha veelgi enam hooletusse jäetuna, kui see tegelikult on. Elizabethil on tavaliselt rullid terve päeva peas, tal ei õnnestu muidu kuidagi oma õhukesi juukseid kohevaks ajada.

„Vabandust, et ma nii hirmus välja näen. Mae Mobley hoidis mind terve öö üleval ja nüüd ei tea ma isegi, kuhu Aibileen on läinud.”

Astun imetillukesse esikusse. Majal on madalad laed ja tillukesed toad. Kõigel siin on tarvitatud esemete hõngu – värvi kaotanud sinistel lillelistel kardinatel, vildakal kattel sohval. Olen kuulnud, et Raleigh’ uuel raamatupidamisäril ei lähe hästi. Võib-olla põhja pool New Yorgis või üldse sealkandis oleks selline äri hea idee, aga Jacksonis, Mississippis, ei taha inimesed äri ajada mingi jämedate kommete ja üleolevalt armuliku lollpeaga.

Hilly auto on maja ees, ent näha ei ole teda kusagil. Elizabeth istub õmblusmasina taga, mille ta on pannud söögitoa lauale. „Olen peaaegu valmis,” ütleb ta. „Ma palistan ainult selle viimase ääre ära…” Elizabeth tõuseb ja näitab rohelist kirikukleiti ümmarguse valge kraega. „Ütle nüüd ausalt,” sosistab ta ja ta silmad paluvad kõike muud kui ausust. „Kas see näeb välja nagu ise tehtud?”

Palistus on ühel pool pikem kui teisel. Kleit on kortsus ja mansett juba narmendab. „Sada protsenti poest pärit. Otse Maison Blanchest kohe,” ütlen, sest tegu on Elizabethi unistuste poega. Viis korrust kalleid riideid Canali tänaval New Orleansis – niisuguseid riideid ei leia Jacksonist iialgi. Elizabeth saadab mulle tänuliku naeratuse.

„Kas Mae Mobley magab?” küsin.

„Jah, lõpuks ometi.” Elizabeth maadleb juuksetutiga, mis on rullist lahti pääsenud, selle jonnakus paneb ta grimasse tegema. Mõnikord läheb ta hääl teravaks väikesest tüdrukust rääkides.

Uks külaliste tualettruumi esikus avaneb ja Hilly tuleb välja, ise seletades: „… on nii palju parem. Igaühel on nüüd oma koht, kus käia.”

Elizabeth näpib õmblusmasina nõela ja tundub selle pärast mures olevat.

„Ütle Raleigh’le, et ütlesin: olete tublid,” lisab Hilly ja siis jõuab minuni, millest räägitakse. Aibileenil on nüüd garaažis omaette tualettruum.

Hilly naeratab mulle ja saan aru, et tal on plaanis initsiatiiv võtta. „Kuidas su emal läheb?” küsin, ehkki tean, et see teema meeldib talle kõige vähem. „Kas ta on end hooldekodus hästi sisse seadnud?”

„Ma arvan küll.” Hilly tõmbab punase sviitri üle oma trullaka kõhu. Tal on jalas punase-roheliseruudulised püksid, mis tunduvad ta tagumikku suurendavat, nii et see näeb välja ümmargusem ja võimukam kui eales varem. „Muidugi ei kiida ta heaks mitte midagi, mida ma teen. Pidin ta koduabilise lahti laskma – tabasin ta katselt varastada seda neetud lauahõbedat otse minu nina alt.” Hilly silmad tõmbuvad pisut pilukile. „Ega te, muide, pole kuulnud, kas see Minny Jackson töötab kellegi juures?”

Raputame eitavalt pead.

„Kahtlen, kas ta siin linnas üldse enam tööd leiab,” ütleb Elizabeth.

Hilly noogutab, mõtiskledes asja üle. Hingan sügavalt sisse, tahan neile kangesti oma uudisest rääkida.

”Mind võeti äsja Jackson Journalisse tööle,” ütlen.

Ruumis valitseb vaikus. Äkitselt toob Elizabeth kuuldavale kiljatuse.

Hilly naeratab, tundes mu üle sellist uhkust, et punastan ja kehitan õlgu, nagu polekski see nii tähtis.

„Nad oleksid lollid, kui nad sind tööle ei võtaks, Skeeter Phelan,” ütleb Hilly ja tõstab käes oleva jäätee toostiks.

„Nii et… hm, kas kumbki teist on tegelikult miss Myrna kirjutisi lugenud?” küsin.

„No ei ole,” ütleb Hilly. „Kuid ma vean kihla, et tüdrukud vaese valge põhjakihi seast Jacksonis loevad seda, nagu oleks tegu kuningas Jamesiga.”

Elizabeth noogutab. „Kõik need vaesed tüdrukud, kel pole koduabilisi, kindlasti loevad.”

„Kas ma võiksin Aibileeniga rääkida?” küsin Elizabethilt. „Et ta mind mõne kirja juures aitaks?”

Elizabeth on sekundi väga vaikne. „Aibileeniga? Minu Aibileeniga?”

„Jah, ma ise ei tea vastuseid sedalaadi küsimustele.”

„Noh… ma mõtlen, et muidugi võid, niikaua kui see tema tööd ei sega.”

Vakatan, üllatatud tema suhtumisest. Kuid tuletan endale meelde, et lõppude lõpuks Elizabeth ju maksab talle.

„Ja mitte täna, sest Mae Mobley hakkab ärkama ja muidu tuleb mul endal tema eest hoolitseda.”

„Olgu siis. Võib-olla… võib-olla võin siis homme hommikul läbi tulla?” Loendan minu kasutuses olevaid tunde. Kui Aibileeniga keskhommikuks jutud aetud saan, tuleb mul koju tormata ja jutt masinal ära trükkida ja seejärel kella kaheks linna tagasi jõuda.

Elizabeth kortsutab rohelise niidi pooli kohal kulmu. „Aga ainult mõneks minutiks. Homme on lauahõbeda läikima hõõrumise päev.”

„Mul ei lähe kaua, luban sulle,” ütlen.

Elizabethi jutt sarnaneb juba varsti täpipealt minu ema jutuga.

Järgmisel hommikul kell kümme avab Elizabeth ukse ja noogutab mulle nagu kooliõpetaja. „Hästi. Astu edasi. Ja mitte liiga kauaks. Mae Mobley võib iga moment üles ärgata.”

Sisenen kööki, märkmik ja paberid kaenlas. Aibileen naeratab mulle kraanikausi kohalt kuldhamba särades. Ta on keskpaigast pisut tüse, kuid see on selline sõbralik pehmus. Ja ta on minust palju lühem – ja kes siis ei ole? Nahk on tal tumepruun ja särab tärgeldatud valge vormirõiva taustal. Ta kulmud on hallid, ehkki juuksed on mustad.

„Tere, miss Skeeter. Kas miss Leefolt on ikka veel masina taga?”

„Jah.” Naljakas on isegi pärast kõiki neid kuid, mil ma juba kodus tagasi olen, kuulda Elizabethi hüütavat miss Leefoltiks, aga mitte Elizabethiks või siis ta neiupõlvenime järgi miss Fredericksiks.

„Kas ma tohin?” osutan külmikule. Kuid enne kui saan end ise teenindada, avab Aibileen mulle ukse. „Mida te soovite? Koolat?”

Noogutan ja ta avab letil lebava avajaga purgi ning kallab joogi klaasi.

„Aibileen,” – hingan sügavalt sisse – „… ma mõtlesin, et ehk saaksid mind ühes asjas aidata.” Räägin talle veerust, tänulik selle eest, et ta noogutab, sest miss Myrna nimi on talle tuttav.

„Nii et võib-olla võiksid sa mõnda kirja lugeda ja… aidata mind vastamisel. Teatud aja pärast jõuan ehk ise ka nii kaugele ja… „ Ma katkestan. Pole võimalik, et oleksin kunagi võimeline puhastamisse puutuvatele küsimustele ise vastama. Ausalt, mul pole kavatsust õppida, kuidas puhastamine käib. „Tundub ebaõiglane, kas pole, et mina võtan sinu vastused ja toimin, nagu oleksid need minu enda omad. Või siis tegelikult miss Myrna vastused,” ohkan.

Aibileen raputab pead. „Mul põle selle vastu miskit. Ainult põle kindel, kas miss Leefolt sellega nõus on.”

„Ta ütles, et võib küll.”

„Minu arilike töötundide ajal?”

Noogutan, ja mulle tuleb meelde Elizabethi hääles kõlanud omanikunoot.

„Siis on äste.” Aibileen kehitab õlgu. Ta vaatab kraanikausi kohal olevale kellale. „Arvatavasti tuleb mul jutt pooleli jätta, kui Mae Mobley ülesse tõuseb.”

„Kas istuksime siia?” osutan köögilauale.

Aibileen heidab pilgu pöörduksele. „Teie istuge, mul on seistes hää küll.” Eilse õhtu veetsin miss Myrna möödunud viie aasta jooksul kirjutatud artikleid lugedes, kuid mul pole veel olnud aega vastamata kirju välja sorteerida. Sean korda klammerdatud paberid, pliiats on mul käes. „Siin on üks kiri Rankini maakonnast… Kallis miss Myrna,” loen, „kuidas eemaldada rõngaid mu paksu räpase mehe särgikraelt, kui ta on selline siga… ja higistab ka sea moodi…”

Suurepärane. Veerg puhastamisest ja inimsuhetest. Kaks sellist asja, millest ma ei tea absoluutselt mitte midagi.

„Kummast ta lahti tahab saada, rõngastest või mehest?” küsib Aibileen.

Põrnitsen paberit. Mina ei oskaks teda kummaski küsimuses juhendada.

„Öelge talle, et äädikas ja Pine-Soli leotusvahend. Siis lasku seda vähekese päikese käes settida.”

Kirjutan kiiresti üles. „Kui kaua päikese käes?”

„Umbes tund. Lasku see ära kuivada.”

Tõmban välja järgmise kirja ja Aibileen vastab sellele sama kiiresti. Pärast nelja või viit kirja hingan kergendatult.

„Tänan sind, Aibileen. Sul pole aimugi, kui palju sellest abi on.”

„Põle mingi vaev. Senikaua kui miss Leefolt mind ei vaja.”

Korjan oma paberid kokku ja rüüpan viimase lonksu kokat, lubades endale viivukese puhkust, enne kui lähen artiklit kirjutama. Aibileen nopib kotist rohelisi sõnajalakasvusid, toas on vaikne, ainult raadio mängib vaikselt, jälle preester Green.

„Kuidas sa Constantine’i teadsid? Kas te olete sugulased?”

„Me olime… samas kirikus.” Aibileen vahetab kraanikausi ees jalga.

Minus tekib juba tuttav solvumus. „Ta ei jätnud isegi oma aadressi. Ma lihtsalt… ma ei suuda uskuda, et ta võis niimoodi lahkuda. »

Aibileen hoiab silmad maas. Ta näib kasvusid väga tähelepanelikult uurivat. „Ei, ma olen päris kindel, et tal lasti ära minna.”

„Ei, ema ütles, et ta läks ise. Juba aprillis. Läks Chicagosse oma pere juurde.”

Aibileen võtab uue võrse, hakkab selle pikka vart ja krussis rohelist otsa pesema. „Ei, proua,” ütleb ta pärast vaikust.

Mul kulub mõni sekund, et taibata, millest me räägime.

„Aibileen,” sõnan, püüdes talle silma vaadata, „kas sa tõesti arvad, et Constantine lasti lahti?”

Kuid Aibileeni nägu ei ütle enam mitte kui midagi. „Ilmselt mäletan valesti,” ütleb ta ja ma saan aru, et ta mõtleb, et on valgele naisele liialt suud paotanud.

Kuuleme Mae Mobleyt hüüdmas, Aibileen vabandab ja läheb pöörduksest välja. Möödub mõni sekund, enne kui mul tuleb pähe koju minna.

Kui ma kümme minutit hiljem majja sisenen, istub ema köögilaua taga ja loeb.

„Ema,” ütlen, surudes märkmikku rinnale, „kas sa lasid Constantine’i lahti?”

„Kas ma… mida ma tegin?” küsib ema. Kuid tean, et ta kuulis, sest ta on Ameerika Revolutsiooni Tütarde uudiskirja käest pannud. Sellelt tähelepanu röövivalt aineselt pöörab ta pilgu vaid siis, kui tegu on tõesti millegi erakordsega.

„Eugenia, ma rääkisin sulle – ta õde oli haige, niisiis läks ta põhja Chicagosse oma inimeste juurde,” ütleb ta. „Miks sa seda küsid? Kes sulle teist juttu on rääkinud?”

Mitte iialgi ei ütleks ma talle, et kuulsin seda Aibileenilt. „Kuulsin seda täna pärastlõunal. Linnas.”

„Kes küll niisugust asja räägib?” Ema silmad lugemisprillide taga tõmbuvad pilukile. „See pidi olema keegi teistest neegritest.”

„Mida sa temaga tegid, ema?”

Ema tõmbab keelega üle huulte ja heidab mulle oma bifokaalsete prillide kohalt tähelepaneliku pika pilgu. „Sa ei saa sellest aru, Eugenia. Mitte enne, kui oled ise majaabilise palganud.”

„Sa… vallandasid ta? Mille eest?”

„Sel pole tähtsust. Nüüd on see läbi ja ma ei mõtle sellele enam minutitki.”

„Ema, tema kasvatas mind. Sa räägid mulle otsekohe, mis juhtus!” Mul on vastik kuulata oma piiksuvat häält ja seda, kui lapsikult kõlavad mu nõudmised.

Ema kergitab mu hääletooni peale kulme ja võtab prillid eest. „Polnud midagi muud kui värviliste probleem. Ja rohkem ei räägi ma midagi.” Ta paneb prillid taas ette ja tõstab Revolutsiooni Tütarde lehe silmade juurde.

Värisen üle terve keha, olen nii maruvihane. Trambin trepist üles. Istun kirjutusmasina taha, hämmingus, et ema on suutnud kõrvale heita kellegi, kes on osutanud talle elus kõige suurema teene – kasvatanud üles ta lapsed, õpetanud mulle headust ja iseenesest lugupidamist. Jõllitan vastasseinas asuvat roosidega tapeeti, aasadega kardinaid, kolletuvaid fotosid, nii tuttavaid, et need tunduvad peaaegu põlastusväärsed. Constantine töötas meie perekonnas kakskümmend üheksa aastat.

Terve järgmise nädala jooksul tõuseb isa enne koitu. Ärkan veoautode mootorimürina, puuvillakorjajate lärmi ja kiirustama sundivate hõigete peale. Põllud on pruunid, krõpsuvate surnud taimevartega, millelt lehed eemaldatud, et masinad saaksid puuvillapead kätte. Saabunud on puuvillakoristuse aeg.

Puuvillakoristamise perioodil ei tee isa pausi isegi kirikusse minekuks, kuid pühapäeva õhtul pärast õhtusööki ja enne magamaminekut taban ta hämaras eesruumis. „Isa, kas sa räägid mulle, mis Constantine’iga juhtus?” küsin.

Ta on nii surmväsinud, ohkab, enne kui vastab.

„Kuidas võis ema ta vallandada, isa?”

„Mida? Kullake, Constantine läks ise ära. Sa tead ju, et su ema ei oleks teda kunagi lahti lasknud.”Ta näib pettunud, et küsin midagi niisugust.

„Kas sa tead, kuhu ta läks? Või on sul ta aadress?”

Ta raputab pead. „Küsi emalt, tema teab.” Ta patsutab mind õlale. „Inimesed lähevad eluga edasi, Skeeter. Soovin, et ta oleks meiega jäänud.”

Ta läheb mööda eesruumi magamistoa poole. Ta on liialt aus, et asju varjata, ja nii ma tean, et temagi ei tea rohkem kui mina.

Käin sel ja igal järgneval nädalal, mõnikord kaks korda nädalas Elizabethi pool Aibileeniga rääkimas. Iga kord näeb Elizabeth üha ettevaatlikum välja. Mida kauemaks ma kööki jään, seda rohkem majapidamistöid leiab Elizabeth teha enne minu äraminekut: uksenupud on vaja läikima hõõruda, külmkapi pealt on vaja tolm ära pühkida, Mae Mobley küüned vajavad lõikamist. Aibileen on minuga sõbralikult südamlik, aga närviline, seisab köögis kraanikausi juures, ei katkesta töötegemist hetkekski. Mul ei kulu palju aega, enne kui valmis saan, ja härra Golden näib veeruga rahule jäävat. Kahe esimese kirjutamine võttis mul umbes kakskümmend minutit.

Ja igal nädalal küsin Aibileenilt Constantine’i kohta. Kas ta ei saaks mulle hankida ta aadressi? Kas ta ei saa mulle rääkida midagi põhjustest, miks ta lahti lasti? Kas asi kulges suure tüliga, sest ma lihtsalt ei suuda ette kujutada, et Constantine ütleks jah, proua ja jalutaks tagauksest välja? Kui ema sai tema peale mõne määrdunud lusika pärast pahaseks, siis serveeris Constantine talle nädal otsa kõrbenud röstsaia. Võin ainult ette kujutada, kuidas lahtilaskmise lugu võis kulgeda.

Ent sellel pole mingit tähtsust, sest Aibileen võtab vaid mu jutu peale õlgu kehitada ja öelda, et ta ei tea midagi.

Ühel õhtupoolikul pärast seda, kui olen Aibileenilt küsinud, kuidas lahti saada sissesööbinud mustusest vannis (ise pole ma mitte kunagi elus vannituba küürinud), saabun koju. Kõnnin puhketoast mööda. Televiisor mängib ja ma heidan sellele pilgu. Pascagoula seisab ekraanist paarikümne sentimeetri kaugusel. Kuulen sõnu Ole Miss ja ähmasel ekraanil näen kaamera ümber kogunenud valgeid mehi mustades ülikondades, higi voolamas paljastel pealagedel. Tulen lähemale ja näen neegrit, meest, umbes minuvanust, seismas valgete meeste keskel, selja taga sõjaväelased. Pilt läheb üldisele plaanile ja seal on mu vana kolledži administratsiooni hoone. Kuberner Ross Barnett seisab, käed rinnal risti, vaatab pikale neegrile otse silma sisse. Kuberneri kõrval on meie senaator Whitworth, kelle pojaga Hilly on püüdnud mulle juhuslikku kohtumist sobitada.

Vaatan telerit, nagu oleksin paigale needitud. Ent mind ei rõõmusta – ega valmista ka pettumust – uudis, et nad võivad värvilise Ole Missi õppima lasta. Olen vaid üllatunud. Ent Pascagoula hingab nii valjusti, et kuulen seda. Ta seisab täiesti liikumatult, ta ei tea, et olen tal selja taga. Roger Sticker, meie kohalik reporter, on närviline, naeratab, räägib kiiresti.„President Kennedy on kubernerile andnud korralduse teha erand James Meredithi jaoks. Kordan, Ühendriikide president…”

„Eugenia, Pascagoula! Lülitage televiisor otsemaid välja!”

Pascagoula pöörab võpatades ümber ja näeb mind ja ema. Ta tormab toast välja, silmad maas.

„Ma ei lepi sellega, Eugenia,” sosistab ema. „Ma ei luba sul neid niiviisi julgustada.”

„Julgustada? See on üleriiklik uudistesaade, ema.”

Ema krimpsutab nina. „Teil kahel on sobimatu seda koos vaadata,” ja siis vahetab ta kanalit, peatudes pärastlõunasel Lawrence Welki meelelahutussaate kordusel. „Noh, kas see pole palju parem?”

Kuumal laupäevasel päeval septembri lõpus, kui puuvillapõllud on tühjendatud, toob isa majja uue RCA värviteleviisori. Mustvalge viib ta kööki. Naerunäol ja uhkelt lülitab ta uue televiisori puhketoas seinakontakti. Jalgpallimatši ülekanne Ole Missi ja Louisiana ülikooli vahel toimuvast mängust pasundab üle terve maja kogu järelejäänud õhtupooliku.

Ema on muidugi suisa kleepunud värvipildi külge, ohhetab ja ahhetab meeskonna eredate punaste ja siniste värvitoonide üle. Tema ja isa on oma elu seadnud Rebeli jalgpalli järgi. Ema on rõivastunud hoolimata kõrvetavast kuumusest punastesse villastesse pükstesse ning isa vana Kappa Alpha korporatsiooni tekk on tooli kaunistamas. Mitte keegi ei maini James Meredithi, värvilist tudengit, kes vastu võeti.

Võtan Cadillaci ja suundun linna. Ema leiab, et on arusaamatu, miks ma ei taha vaadata, kuidas minu alma mater palli taga ajab. Kuid Elizabeth ja tema pere on Hilly pool mängu jälgimas, nii et Aibileen teeb üksi tööd. Loodan, et Aibileeniga on kergem, kui Elizabethi kohal pole. Tegelikult loodan ma, et ta räägiks mulle midagi, midagigi, Constantine’ist.

Aibileen laseb mu sisse ja ma järgnen talle kööki.Tundub, et Elizabethi tühjas majas tunneb ta end vaid veidi vabamalt. Ta silmitseb köögilauda, nagu tahaks istuda. Kui palun tal seda teha, vastab ta: „Ei, mul on hea, teie istuge.” Ta võtab kraanikausis olevast potist tomati ja hakkab seda noaga koorima.

Nii ma siis nõjatun vastu lauda ja toon kuuldavale kõige viimase segadusseajava küsimuse: kuidas hoida, et koer ei pääseks majast väljas olevatesse prügikastidesse. Sest teie laisk mees unustab selle õigel prügiauto päeval välja tõsta. Sest ta kaanib kogu aeg seda neetud õlut.

„Lihtsalt valage veidi pneumooniat prügikasti. Koerad ei vaata isegi enam nende poole.” Panen selle kirja, parandades selle sõna ammoniaagiks ja võtan välja järgmise kirja. Kui üles vaatan, siis Aibileen nagu naerataks mulle.

„Ma ei taha öelda midagi lugupidamatut, miss Skeeter, aga… kas põle pisut imelik, et teie olete uus miss Myrna, kui te majapidamisest mitte kui midagist ei tea?”

Ta ei ütle seda nagu ema kuu aega tagasi. Leian end naermas ja räägin talle sellest, mida ma pole kellelegi usaldanud – telefonikõnedest ja eluloost, mis ma Harper & Row kirjastusele saatsin. Et tahan saada kirjanikuks. Elaine Steinilt saadud nõuandest. Hea on kellelegi sellest rääkida.

Aibileen noogutab, pöörates nuga pehme punase tomati ümber. „Minu poeg Treelore, talle meeldis ka kirjutada.”

„Ma ei teadnudki, et sul on poeg.”

„Ta on surnd. Nüüd juba kaks aastat.”

„Oi, mul on nii kahju,” ütlen, ja momendiks on köögis kuulda vaid preester Greeni ja tomatinahkade pehmet potsatust kraanikaussi.

„Sai alati inglise keele kontrolltöödes ainult A-sid. Siis iljem, kui ta juba suur oli, valis omale kirjutusmasina ja hakkas mingi idee kallal tööle.” Ta vormiriietuse nööpnõelaga kinnitatud õlakud vajuvad kühmu. „Ütles, et kirjutab ise raamatu.”

„Mis tal plaanis oli?” küsin. „Kui sa muidugi sellest rääkida tahad…”

Aibileen ei ütle tükk aega mitte midagi. Muudkui aina koorib tomateid. „Ta luges seda raamatut „Nähtamatu mees”. Kui läbi sai, siis ütles, et akkab kirjutama sellest, mida tähendab olla värviline, kes töötab Mississippis valgete eaks.”

Vaatan eemale, teades, et siinkohal katkestaks mu ema selle jutuajamise. Siinkohal ta naerataks ja muudaks teemat, võttes käsile hõbeserviisi läike või valge riisi hinna.

„Ma lugesin ise ka „Nähtamatut meest”, siis kui ta läbi sai. See meeldis mulle tõeste,” ütleb Aibileen.

Noogutan, ehkki ei ole seda raamatut kunagi lugenud. Ma polnud varem selle pealegi tulnud, et Aibileen raamatuid loeb.

„Ta kirjutas peaaegu viiskümmend lehekülge,” ütleb ta. „Lasksin ta tüdrukul Francesel need alles oida.”

Aibileen lakkab koorimast. Näen, kuidas ta kõri liigub, kui ta neelatab. „Palun ärge rääkige kellelegi, et ta tahtis kirjutada oma valgest ülemusest,” ütleb ta nüüd, tasasemalt. Ta hammustab huulde ja mind hämmastab, et ta ikka veel kardab oma poja pärast. Ehkki poeg on surnud, on emainstinkt ta pärast hirmu tunda endiselt alles.

„See on hea, et sa mulle seda rääkisid, Aibileen. Arvan, et see oli… julge mõte.”

Aibileen vaatab mulle momendiks otsa. Siis võtab ta uue tomati ja paneb noa selle naha vastu. Mina jälgin, ootan, millal punast mahla hakkab tulema. Kuid Aibileen peatub enne lõikamist ja vaatab köögiukse suunas.

„Ma arvan, et pole aus, et te ei tea, mis Constantine’iga juhtus. Lihtsalt et… mul on kahju – mul on tunne, et ma ei tohi teile sellest rääkida.”

Ma ei vasta midagi, ma pole kindel, mis sellise pöördumise põhjustas, ja ma ei taha juhust tuksi keerata.

„Ent ütlen teile, et sel oli miskit pistmist ta tütrega. Kes tuli teie ema vaatama.”

„Tütar? Constantine ei rääkinud mulle kunagi, et tal on tütar.”Tundsin Constantine’i kakskümmend kolm aastat. Miks ta seda minu eest varjas?

„Tema jaoks oli see raske. Laps osutus tõeliselt… eledanahaliseks.”

Olen vagusi, ja mulle meenub, mida Constantine mulle aastate eest rääkis. „Sa mõtled, heleda nahaga? Nagu… valge?”

Aibileen noogutab ja on ikka ametis oma tööga kraanikausi kohal. „Pidi ta ära saatma, põhja poole, arvan ma.”

„Constantine’i isa oli valge,” ütlen. „Oi… Aibileen… ega sa ometi ei arva…” Inetu mõte jookseb mul peast läbi. Olen liialt šokeeritud, et oma lause lõpetada.

Aibileen raputab pead. „Ei, ei, ma’am. Mitte… seda. Constantine’i mees Connor, ta oli värviline. Aga kuna Constantine’is oli oma isa verd, siis osutus beebi elekollaseks. Seda… juhtub.”

Mul on häbi, et olen mõelnud kõige hullemat. Ent ma ei saa aru. „Miks Constantine sellest kunagi mulle ei rääkinud?” Küsin, ja õieti ei ootagi vastust. „Miks pidi ta lapse ära saatma?”

Aibileen noogutab omaette, nagu ta mõistaks. Aga mina ei mõista. „Ta oli siis kõikse ullemas seisus, milles mina teda näind olen. Neid kordi, mil Constantine ütles, et ei suuda oodata päeva, mil ta tütre tagasi saab, pidi olema küll tuhandeid.

„Sa ütlesid, et ta tütrel oli midagi tegemist sellega, et Constantine lahti lasti? Mis juhtus?”

Aga siinkohal kaob Aibileeni näost elu. Eesriie on langenud.Ta noogutab miss Myrna kirjade poole, andes selgelt mõista, et see on kõik, mida ta öelda soovib. Vähemalt praegu.

Sel õhtupoolikul astun läbi Hilly jalgpallipeolt. Tänavat ääristavad universaalid ja pikad Buickid. Surun end uksest läbi, teades, et olen siin ainuke vallaline. Sees on elutuba tulvil paare, kes on koha leidnud sohval, kanapeedel, tugitoolide seljatugedel. Naised istuvad sirgelt, jalad risti, mehed nõjatuvad ettepoole. Kõigi silmad on puitkattega televiisoril.

Istun tahapoole, vahetan mõned naeratused, vaiksed tervitused. Kui teadustaja hääl välja arvata, on tuba vaikne.

„Vauuuuu!” karjuvad kõik, käed lendavad õhku ja naised tõusevad ja muudkui plaksutavad. Näksin oma sõrmenahka.

„Just nii, Rebels! Näidake neile Tiigritele!”

”Pane nüüd, Rebels!” hüüab Mary Frances Trudy, hüpates oma maitsekas kootud kostüümis üles-alla. Vaatan oma küünt, mille servas ripub äratulnud nahatükike, valus ja roosa. Ruumis on õhk paks burbooni viskist, punasest villast ja teemantsõrmustest. Mõtlen, kas tüdrukud tegelikult ka jalgpallist hoolivad või käituvad nii lihtsalt sellepärast, et oma meestele muljet avaldada. Nende nelja kuu vältel, mil ma klubisse olen kuulunud, pole ükski tüdruk minult ühtegi korda küsinud, kuidas nende Rebsidega on.

Suundun köögi poole, teel mõne paariga lobisedes. Hilly pikk ja kõhn majaabiline Yule May keerutab tainast tillukeste vorstide ümber. Teine värviline tüdruk, noorem, peseb kraanikausis nõusid. Hilly lehvitab mulle sealt, kus ta Deena Doraniga vestleb.

„Kõige paremad küpsised, mis ma kunagi saanud olen! Deena, sa oled ilmselt kõige andekam kokk klubis!” Hilly topib ülejäänud küpsisetüki suhu, ise noogutades ja kiitvalt häälitsedes.

„Oh, tänan, Hilly, neid on raske teha, aga arvan, et need on vaeva väärt.” Deena särab kui päike, tundub, nagu võiks ta Hilly imetlusekoorma all nutma puhkeda.

„Nii et oled nõus neid tegema? Oi, mul on nii hea meel. Küpsetiste müügi korralduskomitee tõesti vajab kedagi sinutaolist.”

„Ja kui palju teil neid vaja läks?”

„Viissada tükki, homme pärastlõunaks.”

Deena naeratus jäigastub. „Okei. Arvatavasti… saan ma siis öö läbi tööd teha.”

„Skeeter, jõudsid ikka,” ütleb Hilly ja Deena läheb köögist ära.

„Ma ei saa kauaks jääda,” sõnan, arvatavasti liialt kiiresti.

„Noh, ma selgitasin välja.” Hilly muigab üleolevalt. „Seekord tuleb ta kindlasti. Kolme nädala pärast alates tänasest.”

Vaatan, kuidas Yule May pikad näpud noalt tainast eemaldavad ja ohkan, saades otsekohe aru, kellest jutt käib. „Ma ei tea, Hilly. Sa oled juba nii mitu korda proovinud. Võib-olla on see märk millestki.” Möödunud kuul, kui ta päev enne kokkulepitud aega ära ütles, olin endale tegelikult lubanud veidi elevil olla. Ma tõesti ei tahaks seda jälle uuesti läbi teha.

„Mida? Ära kohe mitte üritagi nii öelda.”

„Hilly,” surun hambad kokku, sest on aeg, et ütleksin selle lõpuks välja. „Sa tead, et ma ei ole tema tüüp.”

„Vaata mind,” sõnab ta. Ja ma teen, nagu kästakse. Sest seda me Hilly läheduses kõik teeme.

„Hilly, sa ei saa sundida mind minema…”

„Sinu aeg on käes, Skeeter.” Ta võtab mu käe ja pigistab seda, surub oma pöidla ja sõrmed mulle pihku sügavamalt kui Constantine kunagi. „Nüüd on sinu kord. Ja olgu ma neetud – ma ei lase sul seda juhust kasutamata jätta lihtsalt sellepärast, et su ema on sulle pähe pannud, et sa ei ole temataolise jaoks küllalt hea.”

Mind riivavad valusalt ta kibedad õiged sõnad. Ja ikkagi tekitab mu sõber minus aukartust, tema visadus minu suhtes. Hilly ja mina oleme alati olnud teineteise suhtes kompromissitult ausad, isegi väikestes asjades. Teistele inimestele jagab Hilly valesid, nagu presbüterlased jagavad süükoormat välja, kuid just see meie vaikiv kokkulepe, see karm ausus on võib-olla üks asi, mis on meid sõpradena hoidnud.

Elizabeth tuleb kööki, tühi taldrik käes. Ta naeratab, siis aga kaob naeratus ja me kolm vaatame üksteisele otsa. „Mida?” küsib Elizabeth. Näen, et ta arvab, et rääkisime temast.

„Kolm nädalat niisiis. Oled tulemas?” küsib Hilly minult.

„Muidugi tuled! Kohe kindlasti tuled!” ütleb Elizabeth.

Vaatan nende naervaid nägusid, nende lootusi minu suhtes. See pole ema moodi sekkumine, vaid puhas ootus, ilma köidikute või haiget tegemiseta. Mulle ei meeldi sugugi asjaolu, et mu sõbrad on seda arutanud, plaaninud ühte mu õhtut minu selja taga. Vihkan seda ja samas on mul sellest ka hea meel.

Hakkan maale tagasi sõitma enne, kui mäng lõpeb. Cadillaci avatud aknast näevad põllud välja läbihekseldatuina ja põlenuina. Isa lõpetas viimase koristuse nädalaid tagasi, ent tee äär valgendab ikka veel rohtu kinni jäänud puuvillast. Selle tupsud lendlevad õhus.

Vaatan kirjakasti sisse juhiistmelt tõusmata. Sees on Farmer’s Almanac ja üksainus kiri. See on Harper & Row kirjastuselt. Pööran sissesõiduteele, panen kangi parkimisrežiimile. Kiri on kirjutatud käsitsi väikesele ruudukujulisele märkmepaberile.

Miss Phelan

Kindlasti võite oma kirjutamisoskust lihvida selliste igavate ja mittekirglike teemade kallal nagu joobes juhtimine ja kirjaoskuse puudumine. Aga mina lootsin siiski, et valite teemad, milles ka tegelikult on mingit särtsu. Hoidke silmad lahti. Ainult juhul, kui leiate midagi originaalset, võite mulle jälle kirjutada.

Lipsan mööda söögitoas olevast emast, nähtamatust Pascagoulast, kes eesruumis piltidelt tolmu võtab, ja järskudest pahelistest treppidest üles. Mu nägu tulitab. Võitlen miss Steini kirjast põhjustatud pisaratega, ütlen endale, et tuleb end koguda. Kõige hullem on asja juures see, et mul ei ole ühtegi paremat mõtet.

Mattun järgmisesse kodumajapidamist puudutavasse artiklisse, seejärel klubi uudiskirja. Juba teist nädalat järjest jätan välja Hilly tualetialgatuse. Tund hiljem leian end aknast välja vahtimas. Aknalaual lebab raamat „Kiitkem nüüd kuulsaid mehi”. Lähen ja võtan selle pihku, hirmul, et valgus pleegitab ära ümbrispaberi, mille eesküljel on mustvalgel fotol kujutatud alandlikku, vaesunud perekonda. Raamat on päikesest soe ja raske. Ei tea, kas ma kunagi üldse midagi väärtuslikku kirjutan. Pöördun, kui kuulen Pascagoulat uksele koputamas. Siis kargab mulle pähe üks mõte.

Ei, seda ma ei saa teha. See tähendaks… piirist üleastumist.

Ent see mõte ei kao.