Читать книгу Koduabiline - Kathryn Stockett - Страница 2

3. peatükk

Seisan valge proua taga verandal ja ütlen endale: „Seedi see ära, Minny. Seedi ära kõik, mis sul nii eest kui tagant vägisi välja kipub paistma. Katsu näha välja nagu üks koduabiline ikka, kes teeb, mida tal teha kästakse.Tegelikult olen praegu niivõrd närvis, et ei ütleks enam ealeski vastu, juhul kui see tähendaks selle töö saamist.

Sikutan ülespoole oma sukki, mis kipuvad jalgade ümber lonti vajuma – mure, mis on ühine kõigil lühikestel ja paksudel naistel üle maailma. Kordan endamisi üle, mida öelda ja mida mitte. Ning siis helistan otsustaval moel kella.

Kostab pikk till-till, ilus kellahelin ja pisut uhke selle suure maal asuva häärberi jaoks. Maja näeb välja nagu suur loss, hallid kivid tõusevad kõrgustesse ja ka vasemale ja paremale. Muru ümbritseb igalt poolt mets. Kui see koht pärineks juturaamatust, siis elaksid neis metsades nõiad. Sedasorti, kes lapsi söövad.

Tagauks avaneb ja lävel seisab miss Marylin Monroe. Või keegi, kes temasarnane välja näeb.

„Tere, tulite just õigel ajal. Mina olen Celia. Celia Rae Foote.”

Valge proua ulatab mulle käe ja mina uurin teda. Tal võib olla Marylini keha, kuid proovivõtteks ta nüüd küll valmis pole. Kollast värvi soengul on näha jahu. Jahu on ka kunstripsmetel. Ja jahu katab ka tema labasevõitu roosat pükskostüümi. Kui ta niiviisi seal seisab tolmupilves ja hirmkitsas pükskostüümis, siis mõtlen, kuidas ta küll hingata saab.

„Jah, proua. Mina olen Minny Jackson.” Silun oma valget vormirõivast, selle asemel et tal kätt suruda. Ma ei taha seda sodi enda peale. „Küpsetate midagi?”

”Üht ajakirjast pärit vormikooki.”Ta ohkab. „Asi ei taha kuidagi õnnestuda.”

Järgnen talle majja ja siis näen, et miss Celia Rae Foote’ile on fiasko jahuga veel õige vähe kahju teinud. Ülejäänud köök on tõeline saavutus. Letipealsed, kahe uksega külmik, köögiabiline mikser – kõik on üle puistatud umbes veerandtollise valge jahukorraga. Sellisest segadusest piisab, et ma raevu sattuks. Mul pole veel töökohtagi, kuid juba vaatan kraanikausi poole lootuses käsna leida.

Miss Celia ütleb: „Arvan, et mul on nii mõndagi õppida.”

„Seda küll,” ütlen. Kuid kohe hammustan endal tugevasti huulde.

Ära võta selle valge daami puhul suud täis nagu eelmise puhul. Tänitasid ta lõpuks vanadekodusse.

Kuid miss Celia, tema ainult naeratab, peseb kätelt sodi ära nõudest tulvil kraanikausis. Mõtlen, et äkki näkkas ja olen leidnud endale veel ühe kurdi, samasuguse, nagu miss Walters oli. Loodame.

„Tundub, et ma lihtsalt ei saa köögitööle pihta”, ütleb ta ja isegi Marylini sosistavast Hollywoodi häälest saan kohe aru, et ta ei ole kohalik. Vaatan allapoole ja näen, et rumalukesel pole isegi kingi jalas, justkui oleks tegu miski valge vaesega. Kenad ja korralikud valged daamid ei kõnni paljajalu ringi.

Ta on arvatavasti kümme või viisteist aastat noorem kui mina, nii kakskümmend kaks-kolm, ja näeb tõesti kena välja, kuid miks ta seda kleepuvat sodi näole paneb? Vean kihla, et tal on peal kahekordne kogus meiki võrreldes sellega, mida valged daamid tavaliselt kannavad. Ta on ka palju rinnakam. Tegelikult on ta peaaegu sama suur kui mina, välja arvatud see, et ta on kõhn kõigist neist kohtadest, kust mina ei ole. Loodan, et ta sööb meelsasti. Sest mina olen toidutegija – see on põhjus, miks inimesed mind palkavad.

„Kas ma tohin pakkuda külma jooki?”küsib ta.„Istu ja ma toon midagi.”

Sellest saan aimu, et siin toimub midagi imelikku.

„Leroy, ta on ilmselt hull,” ütlesin, kui ta mulle kolm päeva tagasi helistas ja küsis, kas tuleksin vestlusele, „sest igaüks siin linnas arvab, et varastasin miss Waltersi lauahõbedat. Ja ma tean, et tema ka, sest ta helistas miss Waltersile, kui ma seal olin.”

„Valged on veidrad,” ütles Leroy. „Kes teab, võib-olla see vana naine rääkis sinu kohta head.”

Vaatan miss Celia Rae Foote’i tähelepanelikult. Mitte ealeski pole valge naine palunud mul istuda, et ta saaks mulle midagi külma juua tuua. Pagana pihta, nüüd mõtlen juba, kas see tola üldse kavatseb abilist palgata või lasi mul selle teekonna ette võtta lihtsalt nalja pärast.

„Võib-olla me kõigepealt läheks ja vaataks maja, proua.”

Ta naeratab, nagu poleks selline mõte tema lakikorraga kaetud pähe iial mahtunud – lasta mul vaadata maja, mida mul võib-olla tuleb korras hoidma hakata.

„Oh jah, muidugi. Tulge aga, Maxie. Näitan kõigepealt uhket söögituba.”

„Minny on mu nimi.”

Võib-olla ta ei olegi kurt või peast segane. Võib-olla on ta lihtsalt rumal. Särav lootus tõstab uuesti pead.

Ta kõnnib ja räägib ja mina kõnnin tal sabas läbi kogu suure vana ülesvuntsitud maja. All on kümme tuba, ühes on suur grislitopis, mis näeb välja, nagu oleks ta viimase toatüdruku nahka pistnud ja ootab nüüd järgmist. Ärapõlenud konföderatsioonivägede lipp on seinal raami sees ja laual vana hõbepüstol, millele on graveeritud „Konföderatsioonivägede kindral John Foote”. Vean kihla, et vanavanaisa Foote hirmutas selle asjandusega mõnda orja.

Liigume edasi ja maja hakkab välja nägema nagu iga teine kena valge inimese maja. Välja arvatud see, et see on suurim kõigist, kus ma eales viibinud olen, ning tulvil musti põrandaid ja tolmuseid vaipu – inimesed, kes asja ei tunne, ütleksid, et need on kulunud, kuid mina tunnen antiikse asja ühest pilgust ära. Olen töötanud mõnedes respektaablites kodudes. Loodan ainult, et ta pole niivõrd maakas, et tal Hooveri tolmuimejatki majas ei leidu.

„Johnny ema ei luba mul siin mitte midagi ilusamaks teha. Kui ma saaks oma tahtmist, oleks siin seinas valge vaip ja kuldne ääristus ja üldse mitte mingit vana kola.”

„Kust kandist teie pere pärit on?” küsin.

„Mina olen pärit… Sugar Ditchist.” Ta hääl langeb natuke. Sugar Ditch asub nii kaugel lõunas, kui see Mississippi osariigis, võib-olla kogu Ühendriikides, üldse võimalik on. See asub Tunica maakonnas, peaaegu Memphises. Nägin ükskord ajalehes pilte, kus olid peal üürnike hurtsikud. Isegi valged lapsed olid seda nägu, et polnud nädal aega süüa saanud.

Miss Celia püüab naeratada ja ütleb: „See on mul esimene kord, kus ma toatüdrukut palkan.”

„Teil on kindla peale teda vaja ka.” Nonoh, Minny…

„Mul oli tõeliselt hea meel, et missus Walters soovituse andis. Ta rääkis mulle kõike teie kohta. Ütles, et olete kõige parem toidutegija terves linnas.”

Ma ei saa mitte millestki aru. Pärast seda, mis ma miss Hillyle tegin, otse miss Waltersi silme all? „Kas ta midagi… muud ka minu kohta ütles?”

Kuid miss Celia läheb juba suurest käänulisest trepist üles. Järgnen talle pikka koridori, kuhu akendest valgub heledat valgust. Kuigi siin on kaks kollast magamistuba tüdrukute jaoks ja sinine ja roheline poiste jaoks, on selge, et neis ei ela ühtegi last. Siin leidub vaid tolmu.

„Meil on viis magamistuba ja viis vannituba siin peamajas.”Ta osutab aknast välja ja ma näen suurt sinist basseini ja selle taga teist maja. Mul hakkab süda kloppima.

„Ja seal eemal on supelmaja,” ohkab ta.

Praeguses olukorras võtaksin vastu ükskõik missuguse töö, kuid nii suur maja peaks mulle üsna head sissetulekut tähendama. Ja mul pole töö vastu midagi. Ma ei karda tööd. „Millal te lapsed muretsete, kõik need voodid on ju veel tühjad?” Püüan naeratada ja sõbralik paista.

„Jah, muidugi kavatseme lapsi saada.” Ta köhatab närvitsedes. „Seda et… lapsed on ainsad, kes teevad elu elamisväärseks.” Ta silmitseb oma jalgu. Kulub mõni hetk, enne kui ta tagasi trepi juurde suundub. Järgnen talle ja panen tähele, kuidas ta alla minnes trepi käsipuust tugevasti kinni hoiab, justkui kardaks kukkuda.

Tagasi söögitoas, hakkab miss Celia pead vangutama.„Siin on hirmus palju teha,” ütleb ta. „Kõik need magamistoad ja põrandad…”

„Jah, proua, maja on suur,” sõnan, mõeldes endamisi, et kui ta näeks minu maja koikuga esikus ja ühe tualettruumiga kuue inimese jaoks maja taga, siis arvatavasti laseks ta kohe jalga. „Kuid mul on palju energiat.”

„…ja siis veel kõik see lauahõbe, mida on tarvis puhastada.”

Ta avab hõbedakapi, mis on sama suur kui mu elutuba. Seab korda küünla, mis on lühtril imelikku asendisse vajunud, ja nüüd näen, miks ta nii kahevahel on.

Pärast seda, kui linn kuulis miss Hilly valesid, riputas kolm daami üksteise järel telefoni hargile samal hetkel, kui ütlesin oma nime. Ütle siis välja, proua. Ütle välja, mida sa mõtled minust ja lauahõbedast. Mulle tükib nutt peale, mõeldes, kui hästi see töö mulle sobiks ja mida kõike pole miss Hilly teinud, et ma seda tööd ei saaks. Suunan pilgu aknale, lootes ja palvetades, et see ei ole meie vestluse lõpp.

„Oi, ma tean, need aknad on hirmus kõrged. Ma pole kunagi püüdnud neid puhastada.”

Saan jälle hingata. Aknad on minu jaoks kaugelt parem teema kui lauahõbe. „Ma ei karda mitte mingisuguseid aknaid. Puhastasin miss Waltersi aknaid maast laeni iga nelja nädala tagant.”

„Kas tal oli majas ainult üks korrus või kaks?”

„Üks… Kuid sellegagi oli tegu küllalt. Vanadel majadel, teate, on palju varjatud nurki ja peiduurkaid.”

Lõpuks läheme tagasi kööki. Põrnitseme mõlemad hommikusöögilauda, kuid kumbki meist ei istu. Lähen nii ähmi täis, et ei suuda ta mõtteid lugeda, ja mu pea kattub higiga.

„Teil on suur ja kena maja,” ütlen. „Ja siin üsna kaugel maakohas. Nõuab palju tööd.”

Ta hakkab oma laulatussõrmust keerutama. „Arvatavasti oli miss Waltersiga palju lihtsam toime tulla kui sellega siin. Mõtlen, et praegu oleme ainult kahekesi, aga kui asi lasteni jõuab…”

„Kas olete kaalunud veel kellelegi tööd pakkuda?”

Ta ohkab. „Neid on siin terve hunnik käinud. Ma lihtsalt ei ole… õiget veel leidnud.” Ta närib küüsi ja silmad vonksavad kõrvale.

Ootan, et ta ütleks, et ka mina ei ole see õige, kuid me lihtsalt seisame seal ja hingame sisse jahutolmu. Lõpuks panen mängu oma viimase kaardi – sosistan, sest rohkemaks pole jõudu.

„Teate, jätsin miss Waltersi vaid seepärast, et ta läheb vanadekodusse. Ta ei lasknud mind lahti.”

Kuid ta põrnitseb ainult oma paljaid jalgu, mille tallad on mustad, sest põrandad on pesemata sestsaadik, kui ta sellesse suurde vanasse räpasesse majja kolis. Ja on selge, et see proua ei soovi mind.

„No igatahes on mul hea meel, et sõitsite selle pika maa maha. Kas võin teile anda vähemalt veidi raha bensiini jaoks?”

Võtan oma rahatasku ja torkan selle kaenla alla. Ta saadab mulle rõõmsa naeratuse, mille võiksin pühkida ta näolt üheainsa löögiga. Olgu neetud see Hilly Holbrook.

„Ei, proua, ei või.”

„Teadsin, et raske on siia kedagi leida, aga…”

Kuulan teda seal teesklemas, kui kahju tal on, kuid endamisi mõtlen vaid: lõpeta juba, kulla proua, et võiksin Leroyle öelda, et meil tuleb kolida ära põhjapoolusele jõuluvana juurde, kus keegi pole kuulnud Hilly valedest minu kohta, mis ta lendu on lasknud.

„… ja kui mina oleksin teie asemel, ei tahaks mina ka seda suurt maja puhastada.”

Vaatan talle teeskluseta otsa. Nüüd läheb ta küll enda väljavabandamisega juba liiale, kui teeskleb, et Minny ei saa tööd, kuna ta seda tööd ei taha.

„Kuidas? Kas te kuulsite mind ütlemas, et ma ei taha seda tööd?”

„Pole midagi, juba viis toatüdrukut on mulle öelnud, et siin on liiga palju tööd.”

Vaatan enda seitsmekümne viie kilosele ja meeter kuuekümne pikkusele kogule, millele tegelikult ametirõivas kitsaks jääb. „Liiga palju tööd – minu jaoks?”

Hetkeks vaatab ta mulle otsa. „Kas te… te olete valmis seda tegema?”

„Miks ma teie arvates siis sõitsin terve selle tee siia, sellesse tulevasse taevariiki, kas lihtsalt selleks, et bensiini kulutada?” Panen oma suu kinni.

Ära seda nüüd kihva keera, ta pakub sulle ju tööd! „Miss Celia, ma oleks õnnega koos, kui saaks teie heaks tööd teha.”

Ta naerab ja see hull naine tuleb mind embama, kuid taganen veidi, andes talle mõista, et sedasorti liimile ma ei lähe.

„Oot-oot, pidage, meil on esmalt vaja mõnest asjast rääkida. Peate mulle ütlema, mis päevadel te mind siin näha tahate ja… ja sedasorti asjad vajavad arutamist.” Näiteks nagu kui palju te mulle maksate.

„Arvan, et… millal iganes teile meeldiks tulla,” ütleb ta.

„Miss Waltersi juures töötasin pühapäevast kuni reedeni.”

Miss Celia mälub nüüd üht oma roosadest roosamat küünt.

„Nädalalõppudel ei saa te tulla.”

„Hästi.” Mul on rohkem päevi vaja, aga võib-olla laseb ta hiljem mul valmistada toitu pidudeks või mida iganes. „Siis esmaspäevast reedeni. Mis kellaks te mind siia soovite?”

„Mis ajal te tahate tulla?”

Mul pole kunagi varem sellist valikuvõimalust olnud. Tunnen, kuidas mu silmad kitsaks piluks tõmbuvad. „Kuidas oleks kella kaheksaks? Miss Walters kutsus mind selleks ajaks.”

„Hästi, kaheksa on tõesti sobiv.” Siis seisab ta seal jälle, nagu ootaks, et teeksin kabemängus järgmise käigu.

„Nüüd peaksite mulle ütlema, mis kell mul tuleb ära minna.”

„Mis kell siis?” küsib Celia.

Pööritan silmi. „Miss Celia, teie peaksite seda mulle ütlema. See käib sedapidi.”

Ta neelatab, nagu oleks sellest hirmus raske aru saada. Tahan lihtsalt asjaga ühele poole saada, enne kui ta minu suhtes tehtud otsust muudab.

„Kuidas sobiks kell neli?” küsin. „Töötan kaheksast neljani ja natuke aega jääb mul ka lantšiks või mis iganes teil siin on.”

„See sobiks hästi.”

„Nüüd… tuleb meil tasust rääkida,” ütlen ja mu varbad tunduvad kingades väänlema hakkavat. Tasu ei saa olla suur, kui juba viis teenijannat on tööst keeldunud.

Kumbki meist ei ütle midagi.

„Kuulge, miss Celia. Kui palju te abikaasa on nõus maksma?”

Ta vaatab eemale köögikombaini poole, mida, vean kihla, ta isegi kasutada ei oska, ja ütleb: „Johnny ei teagi sellest.”

„Hästi. Küsige siis talt täna õhtul, kui palju ta on nõus maksma.”

„Ei, Johnny ei tea, et võtan koduabilise.”

Mul kukub suu üllatusest lahti. „Mismoodi ei tea?”

„Ma ei ütle Johnnyle.” Ta sinised silmad on suured, nagu oleks tal Johnny ees surmahirm.

„Ja mida härra Johnny siis teeb, kui ta koju tuleb ja leiab oma köögist värvilise naise?”

„Mul on kahju, aga ma lihtsalt ei saa…”

„Ma ütlen teile, mida ta teeb – ta läheb, võtab selle püstoli ja laseb Minny siinsamas vahatamata põrandal maha.”

Miss Celia raputab pead. „Ma ei ütle talle.”

„Siis ma pean minema,” ütlen. Pask. Teadsin seda ette. Juba uksest sisse astudes teadsin, et ta on hull…

„Asi ei ole selles,et ma talle luiskaksin.Mul on lihtsalt vaja koduabilist…”

„Muidugi on teil koduabilist vaja. Viimasele tulistati ju pähe.”

„Ta ei tule päeva ajal kunagi koju.Lihtsalt tehke ära suurem puhastustöö ja õpetage mind õhtusööki tegema ja läheb vaid mõni kuu…”

Mu nina kiheleb, sest midagi kõrbeb. Näen ahjust suitsupahvakut tõusmas. „Ja mis edasi? Kavatsete mind mõne kuu pärast lahti lasta?”

„Siis… ütlen talle,” ütleb ta, kuid see mõte paneb teda kulmu kortsutama. „Palun, ma tahan, et ta arvaks, et suudan seda kõike ise teha. Tahan, et ta arvaks, et olen… vaeva väärt.”

„Miss Celia…”raputan pead, raske uskuda, et juba vaidlen selle daamiga ja pole ise siin veel kaht minutitki tööl olnud. „Arvan, et olete lasknud oma koogil ära kõrbeda.”

Ta kahmab kaltsu ja tormab ahju juurde ning tõmbab koogi välja. „Oh aeg! Täiega tuksis!”

Panen oma rahatasku lauale ja nihkun tast mööda. „Märga käterätti ei saa kuuma panniga kasutada.”

Haaran kuiva kaltsu ja viin mustaks põlenud koogi uksest välja ning jätan betoonist astmele.

Miss Celia põrnitseb oma põletada saanud kätt.„Missus Walters ütles, et olete tõeliselt hea kokk.”

„See vana naine sõi ära kaks uba ja ütles siis, et tal on kõht täis. Ma ei saanudki teda õieti sööma.”

„Kui palju ta teile maksis?”

„Dollar tunnis,” ütlen ja tunnen nagu häbigi. Viis aastat, ja ei saanud isegi mitte miinimumpalka.

„Siis maksan mina kaks.”

Ja mina tunnen, kuidas jään hingetuks.

„Millal härra Johnny hommikul majast lahkub?” küsin, puhastades või jälgi, mis sulab suisa letil – isegi taldrikut pole sellele alla pandud.

„Kell kuus. Ta ei saa endale lubada, et ta siia liiga kauaks askeldama jääb. Ja tagasi hakkab ta oma kinnisvarabüroost tulema viie paiku.”

Arvutan natuke ja isegi vähema tundide arvu puhul teeb see suurema tasu. Aga kui mind maha lastakse, siis ei saa ma mingit tasu. „Lahkun siis kell kolm. Jätan endale tulekuks ja minekuks kaks tundi, nii et ma temaga kokku ei puutuks.”

„Hästi.” Ta noogutab. „Siis on kõige kindlam.”

Tagatrepil viskab Celia koogi paberkotti. „Pean selle prügikasti matma, et ta ei teaks, et mul läks jälle kook kõrbema.”

Võtan tal koti käest. „Härra Johnny ei näe midagi. Ma viskan selle oma kodus ära.”

„Oi, tänan!” Miss Celia raputab oma pead, nagu oleks see kõige kenam asi, mis keegi kunagi tema heaks teinud on. Käed on tal tõmbunud pisikesteks rusikateks, mida ta lõua all hoiab. Lähen välja auto juurde.

Istun Fordi kottivajunud istmel – Leroy maksab ikka veel selle auto eest oma ülemusele 12 dollarit iga nädal. Kergendus võtab nüüd võimust. Lõpuks olen saanud tööd. Polegi tarvis põhjapoolusele kolida. Küllap on jõuluvana pettunud.

„Toeta nüüd oma tagumik maha, Minny, sest räägin sulle, millised on reeglid, kui töötad Valge Proua juures.”

Olin tol päeval saanud neljateistkümneaastaseks. Istusin ema köögis väikese puust laua taga, silmad jahtuma pandud karamellkoogil, mis ootas võõbaga katmist. Sünnipäev olid ainuke päev aastas, kus mul lubati süüa nii palju, kui tahtsin.

Olin koolist ära tulemas ja esimesele tõelisele töökohale asumas. Ema tahtis, et oleksin kooli edasi jäänud ja üheksandasse klassi läinud – ta oli alati tahtnud, et minust saaks kooliõpetaja, selle asemel et töötada miss Woodra majas. Ent kuna mu õel oli probleeme südamega ja isa oli vastutustundetu joodik, siis oli perekonna eest muretsemine minu ja ema õlul. Olin juba majapidamistöödega kursis. Pärast koolitunde tegin enamiku töid toiduvalmistamisel ja maja puhastamisel mina. Aga kui ma nüüd lähen kellegi teise majasse tööd tegema, kes siis meie endi kodu eest hoolitseb?

Ema võttis mul õlgadest kinni ja pööras nii, et olin silmitsi tema, mitte koogiga. Ema oli perekonna piits ja präänik. Ta oli suurepärane. Ei võtnud kelleltki midagi vastu. Ta viibutas oma sõrmega nii lähedal mu näole, et mul läksid silmad kõõrdi pähe.

„Minny, reegel number üks Valge Proua juures töötades on järgmine: see ei puuduta sind. Hoia toppimast oma nina Valge Proua probleemidesse ja ära mine nutuga oma probleemidest tema juurde rääkima. Et sa ei saa oma valgustuse eest maksta… Et su jalad on liiga väsinud… Pea meeles ühte: valged ei ole sulle sõbrad. Nad ei taha nendest asjadest kuulda. Ja kui miss Valge Proua tabab oma mehe koos naabruses asuva daamiga, siis hoia sina sellest eemale, kas kuuled?

Reegel number kaks: ära anna kunagi Valgele Prouale sellist võimalust, et ta leiab sind oma tualettruumist. Mis sellest, et sul on nii kange häda, et tunned, justkui siriseks see kas või patsidest välja. Kui maja taga pole majaabilise jaoks eraldi kohta, siis leia niisugune moment, kus ta on kaugel, ja mine sellesse tualetti, mida ta harvem kasutab.

Reegel number kolm…” Ema väänas mu lõua jälle tagasi, nii et nägin nüüd teda – kook oli mind vahepeal jällegi ahvatlenud. „Kolmas reegel: kui teed valgetele süüa, siis maitsed toitu teise lusikaga. Kui paned lusika suu juurde, mõeldes, et keegi ei näe, ja siis pistad selle potti, võidakse sind selle eest välja visata.

Neljas reegel: sa kasutad iga päev sama tassi, sama kahvlit, sama taldrikut. Hoiad seda eraldi kapis ja ütled valgele perenaisele, et nüüdsest peale kasutad seda sina.

Viies reegel: sa sööd köögis.

Kuues reegel: sa ei löö tema lapsi. Valgetele meeldib ise oma lapsi nahutada.”

Seitsmes reegel – see on viimane, Minny. Kas sa kuulad mind? Ära porise asjade üle.”

„Ema, ma tean, kuidas…”

„Oh, ma ju kuulen sind, kui sa arvad teadvat, et ma ei kuule – sa porised, et sul tuleb ahju toru puhastada, ja kuidas vaese Minny jaoks on jäänud vaid viimane pisike jäänus kanast. Kui porised valge naisega hommikul, siis õhtupoolikul porised sama asja üle juba tänaval.”

Nägin, kuidas mu ema käitus, kui miss Woodra ta koju tõi, kogu aeg: jah, proua, ei proua; muidugi olen tänulik, proua – üks suur prouatamine käis kogu aeg. Miks pean mina samasugune olema? Mina ju tean, kuidas enda eest seista.

„Tule nüüd siia ja kallista ema oma sünnipäeval – oh taevas, küll sa oled raske, Minny.”

„Ma põle terve päeva söönud – millal ma kooki saan?”

„Ära ütle ma põle, nüüd räägid õigesti. Ma ei kasvatanud sind selleks, et räägiksid niisugust harimata keelt.”

Oma esimesel tööpäeval Valge Proua majas sõin singileiva ära köögis, panin oma tassi minu jaoks määratud kohale kapis. Ja kui see pisike jõmpsikas varastas mu rahatasku ja selle ahju peitis, siis ei saanud ta laksu tagumikule.

Aga siis ütles Valge Proua: „Nüüd tahan ma, et peseksid kõik riided esmalt käsitsi ja paneksid siis pesumasinasse, et nad lõplikult puhtaks saada.”

Ja mina vastasin: „Miks ma pean neid käsitsi pesema, kui pesumasin teeb töö ära? See on suurim raiskamine, millest eales kuulnud olen.”

Valge Proua naeratas ja viis minutit hiljem olin tänaval.

Miss Celia juures töötades on mul vaja saata oma lapsed hommikul Spanni algkooli ja õhtuti jõuan ma koju nii, et aega jääb endagi jaoks. Ma pole saanud päeval tukastada sellest ajast peale, mil Kindra 1957. aastal ilmale tuli, kuid selliste töötundide puhul – kella kaheksast kolmeni – võiks ma seda iga päev teha, kui vaid tahaksin. Kuna miss Celia juurde välja ei sõida ükski buss, siis tuleb mul võtta Leroy auto.

„Naine, iga päev sa küll autot ei saa – mis siis, kui mul on päevane vahetus ja on vaja…”

„Ta maksab mulle igal reedel seitsekümmend dollarit sularahas, Leroy.”

„Võib-olla võtan siis Sugari jalgratta.”

Teisipäeval, üks päev pärast meie jutuajamist pargin auto miss Celia majast eemale, tänavale kurvi taha, nii et seda näha ei jää. Kõnnin kiiresti mööda tühja teed ja siis sissesõiduteed mööda. Ühtegi autot ei möödu.

„Olen kohal, miss Celia.” Torkan sel esimesel hommikul oma pea ta magamistoa ukse vahelt sisse ja seal ta ongi, voodikatetel siruli, meik täiuslik ja kehavorme reetvad nädalalõpuriided üll, ehkki on alles teisipäev, ja loeb rämpsu ajakirjast Hollywood Digest, nagu oleks tegu püha piibliga.

„Tere hommikut, Minny! Nii tore on sind näha,” ütleb ta ja mul ajab harja punaseks, kui kuulen valget daami nii sõbralikult rääkimas.

Vaatan magamistoas hindavalt ringi, et näha, kui palju tööd siin teha on. See on suur ruum, kreemivärvi vaiba, kollase suure baldahhiiniga, kahe suure kollase tugitooliga. Ja tuba on korras, riided ei vedele põrandal. Voodi tema all on üles tehtud. Tekk tugitoolil on kenasti kokku pandud. Kuid ma jälgin ja vaatan. Tunnen midagi õhus. Midagi on korrast ära.

„Millal me esimese toiduvalmistamise tunni teeme?” küsib ta. „Kas me ei võiks juba täna alustada?”

„Arvan, et paari päeva pärast, kui lähete poodi ja ostate sealt, mida meil vaja läheb.”

Ta mõtleb hetke öeldule ja ütleb: „Võib-olla peaksid sina minema, Minny, sest sa tead, mida osta ja üldse.”

Vaatan talle otsa. Enamik valgeid naisi tahab ise sisseoste teha. „Hästi, ma lähen siis hommikul.”

Märkan väikest roosat pulstunud kaltsuvaipa, mis on pandud suure vaiba peale vannitoa ukse kõrval. Midagi vastakat on selles. Ma ei ole küll sisekujundaja, aga tean, et roosa vaip ei sobi kollasesse tuppa.

„Miss Celia, enne kui hakkan sinna minema, on mul vaja seda teada. Millal te täpsemalt kavatsete härra Johnnyle minust rääkida?”

Ta silmitseb süles olevat ajakirja. „Arvan, et mõne kuu pärast. Selleks ajaks peaks mul selge olema, kuidas toitu valmistada ja kõike muud teha.”

„Te mõtlete selle mõne kuu all kahte?”

Ta hammustab oma huulepulgaga värvitud huulde. „Ma mõtlesin rohkem nagu… nelja kuud.”

Vaat sulle säh! Ma ei kavatse töötada neli kuud nagu mingi põgenenud kurjategija. „Te siis ei kavatse talle öelda enne kui 1963. aastal? Ei, proua, enne jõule.”

Ta ohkab. „Olgu. Aga alles siis, kui jõulud on just algamas.”

Arvutan veidi. „See teeb siis sada… kuusteist päeva. Siis ütlete talle. Sada kuusteist päeva tänasest alates.”

Ta vaatab mulle murelikult otsa ja kortsutab kulmu. Arvan, et ta ei oodanud, et koduabiline matemaatikas nii tugev on. Lõpuks ütleb ta: „Okei.”

Siis ütlen, et tal on tarvis elutuppa minna ja lasta mul siin tööd teha. Kui ta läinud on, lasen pilgul toas ringi käia, imestades, kui korras see välja näeb. Hästi aeglaselt teen kapiukse lahti, ja just nagu arvasingi, sajab mulle korraga pähe no nii umbes nelikümmend viis asja. Siis vaatan voodi alla ja leian kohast, mida ta pole – võin kihla vedada – kuude kaupa pesnud, palju määrdunud riideid.

Iga sahtel on jube, iga peitunud nurgake täis määrdunud riideid ja täistopitud sokke. Leian viisteist karpi uusi särke härra Johnny jaoks, et ta ei teaks, et ta naine ei oska pesta ega triikida. Lõpuks tõstan üles selle naljaka väljanägemisega roosa pulstunud kaltsuvaiba. Selle all on suur ja sissesööbinud plekk, roostevärvi. Mul jookseb värin üle keha.

Sel õhtupoolikul teeme koos miss Celiaga nimekirja, millist toitu sel nädalal valmistada, ja järgmisel hommikul lähen toidukaupa ostma. Kuid see võtab mul kaks korda rohkem aega, kuna pean sõitma pika tee valgete Jitney Jungle’i kauplusesse selle asemel, et osta seda värvilistele mõeldud Piggly Wigglyst, mis on minu elukoha lähedal. Arvan nimelt, et ta ei sööks toitu, mis on ostetud värviliste toidupoest, ja saan aru, et ei saa teda selles ka süüdistada, sest kartulitel on tollipikkused silmad ja piim on peaaegu hapu. Kui tööle jõuan, olen valmis sõnavahetuseks teemal: miks ma hilinesin, kuid miss Celia lebab jällegi voodil nagu eelmisel päeval, naeratus näol, nagu ei oleks tal mu hilinemisest midagi. Täiesti üles löödud ja ometi ei lähe ta mitte kusagile. Ta istub seal oma viis tundi ja loeb ajakirju. Ainsad korrad, mil näen teda tõusmas, võtab ta klaasi piima või läheb pissile. Kuid ma ei küsi midagi, olen ju kõigest toatüdruk.

Pärast köögi puhastamist lähen külalistele mõeldud elutuppa. Peatun lävel ja uurin grislikaru üsna pikalt. See on üle kahe meetri pikk ja näitab hambaid.Ta küüned on pikad, kaardus ja halvaendelise väljanägemisega. Ta jalge juures lebab luupeaga jahinuga. Lähen lähemale ja näen, et ta nahk on tolmutorte täis. Lõugade vahel on ämblikuvõrk.

Kõigepealt lähen tolmu kallale oma harjaga, kuid see on paks ja jääb karvakasukasse kinni. Minu tegutsemine ajab ainult tolmu laiali. Siis võtan riide ja püüan tolmu maha nühkida, kuid vaagun iga kord, mil terav karv mu kätt puudutab. Valged. Tahan öelda, et olen puhastanud kõike külmkappidest kuni taguotsteni välja, kuid miks see daam arvab, et tean, kuidas puhastada seda neetud grislikaru?

Lähen ja toon tolmuimeja. Imen tolmu ära ja välja arvatud mõned kohad, kus karvkate mu liiga agara tegutsemise tõttu hõredamaks jäi, on minu arvates tulemus päris hea.

Pärast seda kui olen karuga ühele poole saanud, puhastan uhkeid raamatuid, mida keegi ei loe, konföderatsiooniarmee vormi ette käivaid nööpe, hõbedase püstoli. Laual on kuldses raamis pilt miss Celiast ja härra Johnnyst altari ees ja ma vaatan lähemalt, mis mehega tegu. Loodan, et ta on paks ja masajalgne, juhuks kui asi tagaajamiseni läheb, aga mitte sinnapoolegi. Ta on tugev, pikk ja tihke. Ja ta pole ka mulle võõras. Oh taevas! Ta on seesama, kes oli kogu aeg mestis miss Hillyga, kõik need aastad, mil ma esimest korda miss Waltersi juures töötasin.

Ma ei kohtunud temaga kunagi, aga nägin teda piisavalt palju kordi, et endas kindel olla. Värisen, mu hirm kolmekordistub. Sest juba ainuüksi see asjaolu ütleb mehe kohta rohkem kui midagi muud.

Kell üks saabub miss Celia kööki ja teatab, et on valmis oma esimeseks toiduvalmistamise tunniks. Ta seab end sisse taburetile. Seljas on tal kehavorme välja toov kitsas sviiter ja punane seelik ja ta nägu on nii meigitud, et ehmataks ehtsa tänavatüdrukugi ära.

„Kui palju te toidutegemisest juba teate?” küsin.

Ta mõtleb, otsaesine pingutusest kortsus. „Võib-olla alustaksime päris algusest.”

„Midagi te ikka ju teate. Midagi, mida ema õpetas, kui te üles kasvasite?”

Ta vaatab alla oma võrksukis jalgadele ja ütleb: „Oskan teha maisikaraskit.”

Hakkan tahtmatult naerma. „Mida te veel oskate teha peale maisikaraski?”

„Oskan kartuleid keeta.” Ta hääl jääb veelgi vaiksemaks. „Ja ma oskan teha tange. Seal, kus me elasime, ei olnud elektrit. Kuid ma olen valmis õppima õigesti süüa tegema. Tõelisel ahjul.”

Püha taevas. Ma ei ole kunagi kohanud valget inimest, kelle elu oleks veel viletsam kui minul, välja arvatud hull härra Wally, kes elab Cantoni söödakaupluse taga ja sööb kassitoitu.

„Olete toitnud oma meest iga päev tangude ja maisikaraskiga?”

Miss Celia noogutab. „Kuid teie õpetate mind õigesti süüa tegema, eks ole?”

„Ma püüan,” ütlen, kuigi pole kunagi öelnud ühelegi valgele naisele, mida teha, ja tegelikult ei teagi ma, kuidas alustada. Tõmban oma sukki ülespoole ja mõtlen. Lõpuks osutan letil olevale konservikarbile.

„Arvan, et kui on midagi, mida teil on vaja toidutegemisest teada, siis seda siin.”

„See on vaid searasv, kas pole?”

„Ei, see ei ole searasv,” ütlen. „See on kõige tähtsam leiutis köögis sellest ajast peale, kui majonees purki pandi.”

„Mis siin siis nii erilist on…” kirtsutab ta nina, „selles rasvas?”

„See pole siga, see on juurviljast tehtud.” Kes siis siin maailmas ei teaks, mis asi on Crisco? „Teil pole aimugi, mida kõike on võimalik selle purgiga siin teha.”

Ta kehitab õlgu. „Noh, praadida?”

„See pole ainult praadimiseks. Kas teil on kunagi midagi kleepuvat juustesse kinni jäänud, näiteks närimiskumm?” Trummeldan sõrmega Crisco purki. „See siin on abiks – Crisco. Kui sellega beebi tagumikku määrida, siis jääb mähkmetest tingitud haudumispunetus talle tundmata.” Lopsan kolm kühvlitäit õli mustale moorimispannile. „Tõsijutt, olen näinud daame sellega hõõrumas silmaaluseid ja oma meeste kestendavaid jalgu.”

„Vaata, kui ilus see on,” ütleb ta. „Nagu valge koogikate.”

„Sellega saab hinnasildilt maha kleepja aine ja see võtab uksehingelt kriuksu. Kui elekter ära läheb, siis torka sellesse süütenöör ja põleta nagu küünalt.”

Süütan leegi ja me vaatame, kuidas see pannil sulab. „Ja pärast kõiki neid asju saab sellega veel ka kana praadida.”

„Väga hea,” ütleb ta tõsiselt keskendudes. „Mis edasi?”

„Kana on leotatud hapupiimas,” ütlen. „Nüüd tuleb kuivained kokku segada.” Kallan jahu, soola, veel kord soola, pipra, paprika ja näpuotsatäie Cayenne’i pipart kahekordsesse paberkotti.

„Nii, nüüd pange kanatükid kotti ja raputage seda.”

Miss Celia paneb kotti toore kanakoiva ja raputab kotti.„Kas niimoodi? Nagu selles raputa-küpseta reklaamis tee-vees?”

„Ja-jah,” ütlen ja tõmban keelega üle hammaste, sest see kõlas nüüd küll solvanguna ja mitte millegi muuna. „Just samamoodi nagu reklaamis.” Kuid siis tardun paigale. Kuulen väljas teel automootori häält. Seisan liikumatult ja kuulatan. Näen, et miss Celia silmad on hirmust suured ja tema kuulatab ka. Mõtleme ühte ja sama: mis siis, kui see on tema mees, ja kuhu ma end peidan?

Automürin möödub. Me mõlemad oleme jälle võimelised hingama.

„Miss Celia,”krigistan hambaid,„kuidas te küll minust oma abikaasale rääkida ei või? Kas ta siis aru ei saa, kui teil toit hästi välja tuleb?”

„Oi, sellele ma ei mõelnud! Võib-olla peaksime laskma kanal natukese kõrbema minna?”

Vaatan teda kõrvalt. Ma ei kavatse sugugi lasta kanal ära kõrbeda.

Ta ei vastanud tegelikule küsimusele, aga küll ma vastuse temast varsti välja pigistan.

Väga ettevaatlikult lasen tumeda liha pannile. See ajab isuäratavaid mulle ning me jälgime, kuidas kintsud ja koivad pruuniks tõmbavad. Vaatan selja taha ja miss Celia naeratab mulle.

„Mis on? Kas mul on nägu millegagi koos?”

„Ei,” ütleb ta, ja pisarad tulevad talle silma. Ta puudutab mu käsivart. „Ma olen lihtsalt hirmus tänulik, et te siin olete.”

Tõmban oma käsivarre tema käe alt ära. „Miss Celia, teil on põhjust tänulik olla palju rohkema kui minu pärast.”

„Ma tean.” Ta vaatab oma uhket kööki, nagu see oleks midagi mittemaitsvat.„Ma ei võinud uneski näha, et mul saab kunagi nii palju olema.”

„No vaat, teil on põhjust õnnelik olla.”

„Ma pole terves oma elus õnnelikum olnud kui praegu”.

Jätan selle jutu. Kõige selle õnneliku pealispinna juures ei näe ta sugugi õnnelik välja.

Sel õhtul helistan Aibileenile.

„Miss Hilly oli eile miss Leefolti juures,” ütleb Aibileen. „Ta küsis, kas keegi teab, kus kohas sa töötad.”

„Püha taevas, kui ta mu sealt üles leiab, siis on asi kindlalt mokas.” Kaks nädalat on möödas sellest kohutavast hirmsast asjast, mis ma sellele naisele tegin. Tean, et talle meeldiks hirmsasti, kui keegi mind paugupealt vallandaks.

„Mis Leroy ütles, kui sa teatasid talle, et said tööd?” küsib Aibileen.

„Kirevase pihta! Lasi teine mööda kööki laste ees ringi nagu ehissulgedega kukk,”ütlen.„Ja käitus, nagu tema oleks ainuke, kes peret üleval peab, ning mina teen seda lihtsalt enda lõbuks. Aga hiljem voodis mõtlesin, et mu suurest vanast härjast meheraas hakkab nutma.”

Aibileen naerab. „Leroyl uhkust jagub.”

„Jah, aga mina pean hoiduma selle eest, et härra Johnny mulle jälile ei saaks.”

„Ja ta ei ole sulle öelnud, miks ta ei taha, et ta mees teaks?”

„Ta ütles vaid, et tahab, et ta mees arvaks, et ta oskab ise süüa teha ja maja puhastada. Aga see ei seleta veel asja. Ta varjab midagi mehe eest.”

„Kas põle naljakas, millise pöörde see asi on võtnd. Miss Celia ei saa sellest kellelegi rääkida, sest muidu jõuab see ärra Johnny kõrvu. Seega miss Hilly ei saa teada, kuna miss Celia ei räägi sellest kellelegi. Sa põleks ise ka saand asja paremini korraldatud.”

„Mh-mh,” ühman vaid vastu. Ma ei taha tänamatuna tunduda, kuna Aibileen on see, kes mulle töö hankis. Ent vägisi mõtlen, et olen oma muresid tegelikult hoopis kahekordistanud, kõigepealt miss Hilly ja nüüd veel ka härra Johnny.

„Minny, olen taht su käest küsida.” Aibileen köhatab, nagu oleks tal midagi kurgus. „Kas sa tead miss Skeeterit?”

„Seda pikka, kel on kombeks miss Waltersi pool bridži mängimas käia?”

„Jah, mida sa temast arvad?”

„Ma ei tea, ta on valge nagu kõik need teisedki. Miks sa küsid? Mis ta minu kohta ütles?”

„Mitte miskitki sinu kohta,” sõnab Aibileen. „Lihtsalt… mõni nädal tagasi, ma ei tea, miks ma aina selle peale mõtlen. Ta küsis mult midagi. Küsis, kas mina tahaksid asju muuta. Valge naine ei ole kunagi miskit sellist küsind…”

Kuid siis kolistab magamistoast välja saanud Leroy tuppa, soovib kohvi, enne kui hilisesse vahetusse läheb.

„Pagan võtaks, ta on üleval, räägi kiiresti,” ütlen.

„Ei, põle lugu, ei miskit,” ütleb Aibileen.

„Mida? Mis toimub? Mida see daam sulle ütles?”

„Lihtsalt jahus niisama. Mõttetus.”

4. peatükk

Esimesel töönädalal miss Celia juures nühin maja nii suure hoolega, et enam pole tolmust räbalat või ribadeks särki ega isegi hargnenud silmadega sukki, millega pühkida. Teisel nädalal nühin uuesti, sest on selline tunne, nagu mustus tuleks tagasi. Kolmandal nädalal jään rahule ja hakkan harjumuspäraselt tegutsema.

Iga päev on miss Celial selline nägu ees, nagu ei suudaks ta kuidagi uskuda, et olen ikka jälle tööle tulnud. Mina olen ainus asi, mis segab tema ümber valitsevat vaikust. Minu kodus on alati viis last ja naabrid ja mu mees. Enamikul päevadest, mil ma miss Celia juures käin, olen tänulik seal valitseva rahu eest.

Mu ülesanded majapidamises langevad iga töö puhul samale päevale. Esmaspäeval õlitan ma mööblit.Teisipäeval pesen ja triigin neetud linu – seda päeva ma vihkan. Kolmapäeval küürin vanni täiesti puhtaks, ehkki igal hommikul käin selle ka üle. Neljapäev on põrandate vahatamiseks ja vaipade tolmust puhtaks imemiseks, antiikasjade eest hoolitsen käsiharjaga, et neist niite mitte välja rebida. Reede on suur nädalalõpu toidu ja muu toidukõrvase valmistamise päev. Ja iga päev käib põrandapesu, riietepesu ja särkide triikimine, et asjad käest ei läheks ja üldiselt kõik puhas püsiks. Lauahõbeda ja akendega tegelen vajaduse korral. Et lapsi, kelle eest hoolitseda, ei ole, jääb küllaldaselt aega miss Celia niinimetatud toiduvalmistamise tunniks.

Miss Celia ei kutsu kunagi külalisi, seega me lihtsalt paneme paika, mida tema ja härra Johnny õhtuks söövad: seakarbonaadi, praekana, rostbiifi, kanapirukat, lambaribi, küpsetatud sinki, praetud tomateid, kartulipüreed, lisaks juurvilju. Või siis vähemalt on nii, et mina teen süüa ja miss Celia niheleb kõrval, nähes välja pigem viieaastasena kui rikka daamina, kes mulle töö eest maksab. Kui tund saab mööda, tormab ta tagasi lamasklema. Tegelikult ainuke kord, mil miss Celia kolm meetrit kõnnib, on siis, kui ta tuleb kööki tundi või hiilib iga kahe-kolme päeva tagant teisele korrusele nendesse jubedust tekitavatesse tubadesse.

Ma ei tea, mida ta teisel korrusel viis minutit teeb. Aga seal üleval mulle ei meeldi. Need magamistoad peaksid olema täis naervaid lärmakaid lapsi, kes toad segamini keeravad. Kuid pole üldse minu asi, mida miss Celia oma päevaga ette võtab, ja ausalt öeldes on mul hea meel, et ta mulle ette ei jää. Olen pidanud käima prouadel sabas, hari ühes ja prügiämber teises käes, et nende tekitatud segadust kuidagi vaos hoida. Niikaua kui ta sellesse voodisse jääb, on minul tööd. Kuigi tal pole mitte ühtegi last ega mitte midagi teha terve päev, on ta kõige laisem naine, keda ma kunagi näinud olen. Kaasa arvatud mu õde Doreena, kes kasvades ei liigutanud kunagi oma kuninglikku sõrmegi, sest tal oli südamerike, mis, nagu hiljem selgus, osutus röntgeniaparaadil olnud kärbseks.

Ja asi pole mitte ainult voodis. Miss Celia ei lahku ka majast, välja arvatud siis, kui on tarvis juukseid pleegitada ja nende otsi kärpida. Siiamaani on seda juhtunud vaid üks kord nende kolme nädala sees, mis ma siin töötanud olen. Kolmekümne kuuene, ja ikka veel kuulen ma oma ema ütlemas: see põle kellegi asi. Kuid ma tahan teada, mida see daam nii väga kardab sellest kohast eemal.

Igal palgapäeval loen miss Celiale ette, kui palju päevi on jäänud. „Veel 99 päeva, enne kui te minust härra Johnnyle räägite.”

„Heldus, küll aeg läheb kiiresti,” ütleb ta mingi haiglasliku ilmega.

„Täna hommikul sattus kass verandale, see pidi mul peaaegu südame seisma panema – arvasin, et see on härra Johnny.”

Nagu mina, nii muutub ka miss Celia natuke närvilisemaks seda enam, mida lähemale nihkub tähtaeg. Ma ei tea, mida see mees teeb, kui miss Celia talle ütleb. Võib-olla käsib tal mind lahti lasta.

„Loodan, et sellest ajast piisab, Minny. Kas ma sinu arvates teen toiduvalmistamises edusamme?” küsib ta ja ma vaatan talle otsa. Tal on kena naeratus, valged ühtlased hambad, aga ta on kõige halvem söögitegija, keda kunagi näinud olen.

Nii ma siis toetan teda ja õpetan kõige lihtsamaid asju, sest tahan, et ta õpiks ja õpiks kiiresti. Sest mul on vaja, et ta selgitaks oma mehele, miks on selle maja võtmed 85kilose neegrinaise käes. Mul on tarvis, et ta mees teaks, miks on uushõbe ja miss Celia tsiljonikaraadised rubiinkõrvarõngad iga päev minu käes. Mul on vaja, et ta seda teaks, enne kui ta ühel päeval sisse astub ja politsei kutsub. Või säästab raha ja ajab asja ise korda.

„Võtke singikints välja, vaadake, et teil oleks potis piisavalt vett… nii jah. Nüüd süüdake leek. Näete seda mulli – see tähendab, et vesi on õnnelik.”

Miss Celia põrnitseb poti sisemust, nagu vaataks sealt oma tulevikku.

„Kas sina oled õnnelik, Minny?”

„Miks te küsite nii naljakaid küsimusi?”

„Aga oled siis või?”

„Muidugist olen õnnelik. Teie olete ka. Suur maja, suur õu, abikaasa hoolitseb teie eest.” Kortsutan miss Celia jutu peale kulmu ja nii, et ta seda näeks. Sest vaata aga neid valgeid, muretsevad, et kas nad on piisavalt õnnelikud.

Ja kui miss Celia oad ära kõrvetab, siis püüan ennast kontrollida, ehkki mu ema vandus, et mulle pole enesekontrolli võimet sündides kaasa antud. „Pole lugu, teeme järgmise portsu, enne kui härra Johnny koju jõuab,” surun läbi hammaste.

Iga teise naise puhul, kelle juures olen töötanud, oleksin soovinud neid umbes tund aega käsutada, et näha, kuidas see neile meeldib. Aga miss Celia puhul on see viis, kuidas ta mind oma suurte silmadega vaatab, nagu oleks ma purgis oleva juukselaki kõrval paremuselt teine asi maailmas, nii teistmoodi, et ma pigem peaaegu sooviksin, et tema mulle käskusid jagaks, nagu ta tegelikult peakski. Hakkan mõtlema, et kas see, et ta kogu aeg lamab, on kuidagi seotud minu mahavaikimisega härra Johnny ees. Arvan, et tema näeb ka kahtlusevilgatust mu silmis, sest ühel päeval ütleb ta täiesti ootamatult:

„Mul on palju luupainajalikke õudusunenägusid, et pean minema tagasi Sugar Ditchi ja elama seal. Seepärast ma nii palju lamangi.” Siis noogutab ta hästi kiiresti, nagu oleks seda ette valmistanud. „Sest öösel ei maga ma tegelikult hästi.”

Naeratan rumalalt, nagu usuksin ta sõnu, ja pühin peegleid edasi.

„Ära liiga hästi tee. Jäta mõned plekid ka.”

Alati on midagi – peeglid, põrandad, must klaas valamus või täis prügikast. „Me peame jätma usutava mulje,” ütleb ta ja mina haaran juba sajandat korda musta klaasi järele, et see ära pesta. Mulle meeldib, kui asjad on puhtad ja ära pandud.

„Soovin, et saaksin hoolitseda selle asaleapõõsa eest seal väljas,” ütleb miss Celia ühel päeval. Ta on sohvale üle kolinud ja lamab seal sel ajal, kui tulevad minu lood, ja ta segab kogu aeg vahele. Olen kuulanud „Juhatavat valgust” kakskümmend neli aastat, alates sellest ajast, kui olin kümnene ja kuulasin seda ema raadiost.

Järgneb Drefti reklaampaus ja miss Celia vaatab tagumisest aknast, kuidas värviline mees rehitseb lehti. Tal on nii palju asaleapõõsaid ja ta õu näeb kevade saabudes välja nagu „Tuulest viidud” filmis. Mulle ei meeldi asalead ja päris kindlasti ei meeldinud mulle ka see film, see viis, kuidas nad jätsid orjusest mulje nagu mingist suurest õnnelikust teeõhtust. Oleksin mina Mammyt mänginud, oleksin käskinud Scarlettil need rohelised kardinad oma väikesesse valgesse ahtrisse pista. Tehku ise endale see neetud meeste püüdmiseks mõeldud kleit.

„Ja ma tean, et saaksin selle roosipõõsa õitsema, kui teda tagasi lõikaksin,” ütleb miss Celia. „Aga esimese asjana võtaksin ma maha selle mimoosipuu.”

„Mis sellel puul viga on?” Surun triikraua ääre härra Johnny kraeserva. Mul pole terves õues isegi põõsast mitte, puust rääkimata.

„Mulle ei meeldi need karvased õied.”Ta vaatab eemale, nagu poleks tal peas kõik korras. „Need näevad välja nagu väikese beebi juuksed.”

Mul tulevad judinad ihule, kui ta niimoodi räägib. „Te tunnete lilli?”

Ta ohkab. „Mulle meeldis hoolitseda oma lillede eest Sugar Ditchis. Õppisin asju kasvatama, lootes, et suudan kogu selle inetuse kenamaks muuta.”

„Minge siis otseteed välja,” ütlen, püüdes oma liigset erutust varjata. „Liigutage end natuke. Saate värsket õhku.” Mine ometi siit minema.

„Ei,” ohkab miss Celia. „Ma ei tohiks seal ringi joosta. Mul on tarvis rahulik olla.”

Mind hakkab juba tõesti ärritama, et ta kunagi kodust välja ei lähe, ja see, kuidas ta igal hommikul naeratab, nagu oleks saabunud majaabiline parim osa tema päevast. Nagu sügeleks midagi. Iga päev läheb käsi iseenesest sinna ja kratsimisest ei saa kunagi küllalt. Iga päevaga sügeleb natuke hullemini. Iga päev annab see end tunda.

„Võib-olla peaksite endale mõne sõbra leidma,” sõnan. „Teievanuseid daame on linnas küllaga.”

Ta vaatab mulle murelikult otsa. „Ma olen püüdnud seda teha küll. Ei oskagi öelda, kui mitmeid kordi olen nendele daamidele helistanud, et kas saaksin kuidagi laste heategevusüritusele kaasa aidata või siis kodust midagi teha. Aga nad ei helista mulle. Mitte ükski neist.”

Ma ei ütle selle peale midagi, sest ega see ei üllatagi. Tema ahvatlevate rindade ja kullakamaka tooni värvitud juustega.

„Minge siis sisseoste tegema. Ostke endale mõned uued riided. Minge tehke midagi niisugust, nagu valged daamid alati teevad, kui neil kodus teenijanna on.”

„Ei, ma arvan, et lähen ja puhkan pisut,”ütleb ta ja kaks minutit hiljem kuulen teda üleval tühjades magamistubades hiilimas.

Mimoosioks tabab akent ja mina hüppan hirmust ja põletan pöidla ära. Pigistan silmad kinni, et süda jälle tavalisse rütmi läheks. Veel 94 päeva sellist segadust ja ma ei tea, kas ma suudan seda minutitki kauem taluda.

„Ema, tee mulle midagi süüa. Olen näljane.” Nii ütles mulle eile õhtul Kindra, mu noorim tüdruk, kes on viieaastane. Käsi puusas ja jalg ette sirutatud.

Mul on viis last ja ma olen uhke, et õpetasin neile jah, proua ja palun selgeks enne, kui nad oskasid küpsis öelda.

Kõik teevad seda, välja arvatud üks.

„Enne õhtusööki ei saa sa midagi,” ütlesin talle.

„Miks sa minuga nii kuri oled? Ma vihkan sind!” karjus ta ja jooksis uksest välja.

Vaatan üles lakke, sest see on šokk, millega ma ealeski ei harju, isegi kui olen nelja lapsega enne tegelenud. Päeval, mil su laps ütleb sulle, et ta sind vihkab (ja iga laps teeb sellise faasi kord läbi), on see nagu jalahoop kõhtu.

Aga Kindra, püha taevas. See ei ole lihtsalt mingi selline aeg – see tüdruk läheb täiesti minusse endasse.

Seisan miss Celia köögis, mõeldes möödunud õhtule, Kindrale ja tema suuvärgile, Bennyle ja tema astmale, oma mehele Leroyle, kes möödunud nädalal kahel õhtu joobnuna koju tuli. Ta teab, et see on üks asi, mida ma ei või taluda pärast seda, kui hoolitsesin oma joodikust isa eest kümme aastat – mina ja ema töötasime end surnuks, et temal oleks pudel täidetud. Arvatavasti peaksin kõige selle pärast rohkem muretsema, kuid eile õhtul tõi Leroy vabanduseks koju kaasa kotitäie varast okrat. Ta teab, et see on mu lemmiktoit. Täna kavatsen selle okra maisijahuga ära praadida ja süüa seda nii palju, kui tahan, ja ema ei ole keelamas.

See ei ole aga minu päeva ainus komm.Täna on 1. oktoober ja siin ma siis nüüd kooringi virsikuid. Härra Johnny ema tõi Mehhikost kaasa kaks kastitäit, viljad on rasked kui pesapallid. Nad on küpsed ja magusad, nuga läheb kui võist läbi. Ma ei võta valgetelt daamidelt mingeid annetusi vastu, sest tean, et nad tahavad, et neile võlgu oleksin. Aga kui miss Celia ütles, et ma võtku tosin virsikut koju, tõmbasin koti välja ja loopisin täpselt kaksteist tükki sinna sisse. Kui täna õhtul koju jõuan, siis õhtusöögiks on praetud okra ja virsikušerri jääb magusroaks.

Vaatan pikka udemelist koort kooldumas miss Celia kraanikaussi ja ei pööra sissesõiduteele mingit tähelepanu. Tavaliselt on mul kraanikausi juures seistes alati meeles pääsutee härra Johnny eest. Köök on selleks parim koht, sest esiaken avaneb tänavale. Kõrged asaleapõõsad varjavad mu nägu, kuid mina näen neist läbi piisavalt, et märgata lähenejat. Kui ta tuleks esiuksest, siis pääseks ma tagauksest garaaži. Kui ta tuleks tagantpoolt, siis võiksin libiseda välja esiuksest. Veel üks uks köögis viib tagaõue, lihtsalt igaks juhuks. Aga mahl käevarrel nirisemas ja ma ise peaaegu joobnud või lõhnast, olen üleni virsiku koorimise õndsas võimuses. Ma ei märka isegi sinist veoautot hoovi sisse sõitmas.

Kui ma üles vaatan, on mees juba poolele teele jõudnud. Silmanurgast näen vilksatamas valget särki, milletaolist olen harjunud iga päev triikima, ja jalga khakipükstes, mis sarnanevad nondega, mida härra Johnny kappi riputan. Summutan oma hüüatuse. Nuga kukub kolinal kraanikaussi.

„Miss Celia!” Torman ta magamistuppa. „Härra Johnny on kodus!”

Miss Celia hüppab voodist üles kiiremini, kui olen teda kunagi varem liigutamas näinud. Ma muudkui keerutan idiootlikult ringi. Kuhu malähen? Millist teed mööda? Mis sai mu läbimõeldud põgenemisplaanist? Ja siis jõuan otsusele: külaliste vannituba!

Libistan end sinna sisse ja hoian ukse pilukil. Küürutan end tualetipoti istmele, et ta ei näeks ukse all mu jalgu. Siin sees on pime ja kuum. Mul on tunne, et pea on tules. Higi tilgub lõua otsast ja kukub põrandale. Kraanikausis olevate gradeenia seepide tugev lõhn ajab mind iiveldama.

Kuulen samme. Hoian hinge kinni.

Sammud peatuvad. Mu süda peksab, nagu oleks kass riidekuivatis. Mis siis, kui miss Celia teeskleb, et ta mind ei tunne, et vältida pahandust. Kui ta käitub nii, nagu oleksin ma murdvaras? Oh, kuis ma vihkan teda!

Vihkan seda rumalat naist!

Kuulatan, kuid kõik, mida kuulen, on mu enda hingeldamine. Põkspõks minu rinnus. Mu pahkluud on valusad ja nagisevad keha sellises asendis hoides.

Mu silmad hakkavad pimedusega harjuma. Möödub minut ja ma näen iseennast kraanikausi kohal olevast peeglist. Küürutamas nagu tola valge daami tualetipotil.

Vaata mind. Vaata, milleni Minny Jackson on jõudnud, et seda neetud elatist teenida.