Читать книгу Kaotatud tütar - Kathryn Croft - Страница 10

Kas sul oli normaalne lapsepõlv? Kas vanemad ümbritsesid sind armastusega, kaitsesid välismaailma eest ja ometi suutsid su iseseisvaks kasvatada?

Noh, mul oli see kõik. Ja rohkemgi. Mugav maja, ei mingeid sugulasi, kellega sõdida – aga see sobis mulle –, ja kõik mänguasjad, mida ma mõistlikkuse piires tahta oskasin. Ja ma pean lisama selle „mõistlikkuse piires” möönduse, sest ma ei taha, et sa mõtleksid, et olin ära hellitatud.

Räägin sulle seda seepärast, et ma ei ole klišee, nagu sa – kui ma selle looga lõpule jõuan – tahad, et ma oleksin. Siis tahad sa mõelda, et olin tõrjutud või väärkoheldud, et mitte miski, mis hiljem juhtus, polnud minu süü. See on ainus viis asju näha, et saaksid edaspidigi öösiti magada: uskuda, et on selge piir inimese ja koletise vahel, nii selge ja lai piir, et sa ei kohtu kunagi mitte kellegagi, kes on selle ületanud.

Mul on kahju sulle pettumust valmistada, aga mu lapsepõlv oli iga nurga alt vaadates normaalne.

Kuidas sai siis minust keegi, kes on uppumas jõledate saladuste ja vastikute tegude sisse?

Häda polnud perekonnas või keskkonnas või koolis.

Hädad said alguse minust endast.

Aastaid hiljem ütles ta mulle, et me mõlemad oleme pärit samast puust. Seepärast me tegimegi seda, mis me tegime, meid kihutas sisemine sund. Elu ootab elamist, ütles ta, ainsad piirangud on peale surunud kitsarinnalisus ja hirm. Nii meie endi kui teiste poolt.

„Kas see erutas sind?” küsis ta pärast esimest korda. „Kas sa tundsid, nagu purskaks veri su kehast? Et mitte miski ei saa kunagi olla sama võimas?”

Püüdsin vaigistada oma värisevaid ihuliikmeid, peita hirmu, millesse olin uppumas.

Aga mida ma tegelikult kartsin? Seda, mida me just teinud olime, või tõsiasja, et see meeldis mulle?