Читать книгу Kaotatud tütar - Kathryn Croft - Страница 7

Kaheksateist aastat varem

Vahin oma lapsukest, hoian teda kätel ja ei suuda uskuda, et me oleme teinud midagi nii ilusat. Ta võib olla sündinud aastaid liiga vara, aga ma ei teeks midagi teisiti. Loodan ainult, et Matt tunneb sama. Ta paistab olevat oma mugavustsoonist väljas, aga mina olen ju ka. Mõnikord ma vaatan, kui närviliselt ta last hoiab, nagu oleks too portselanist, mis läheb tema käes katki, aga naeratus tema näol räägib selgemat keelt kui ükskõik milline tema kahtlus. Kahtlused on nüüd kõik läinud, lüüa saanud meie ilusalt Helenalt.

Niipea kui ma panen ta hälli tagasi, hakkab ta uuesti nutma, aga ma pean ta sinna jätma, ämmaemand ütles nii. Ma ei saa iga piuksu peale tema juurde joosta. Lahkun toast ja panen ukse kinni, beebimonitor on mul kaasas ja Helena nutt väljub toast koos minuga.

Matt istub diivanil, tema ümber on hunnik raamatuid ja tema kulm on keskendumisest kortsus. Vaatlen teda hetke ja mu süda paisub uhkusest. Temast saab ühel päeval arst ja me kolime kuhugi, kus on rohkem kui kolm tuba. Helena saab oma magamistoa ja Matt saab paiga, kus rahus tööd teha.

Ta tõstab pilgu ja naeratab. „Hei.” Tema silmad liiguvad kriiskavale beebimonitorile.

Vaatan ringi, aga seda pole kuhugi panna. Köök ja elutuba on ühendatud ning Helena on meie magamistoas, meie ainsas toas kui mitte arvestada kitsast vannituba.

„Palun vabandust,” ütlen ma. „Olen kindel, et ta jääb varsti vait.”

Ta ilmselt tajub mu paanikat, sest ta paneb oma raamatud kõrvale ja tõuseb, tuleb minu juurde ning tõmbab mu enese vastu. „Kuule, kõik on kombes, ta lihtsalt sätib ennast sisse. Harjub meiega. See on tema jaoks võõras. Tahan öelda, et ühel hetkel tunneb ta ennast siin mõnusasti,” Matt hõõrub mu rasedusest ikka veel punnis kõhtu, „ja järgmisel peab ta meiega harjuma. Meiega. Kahe lapsevanemaga, kes ei tea, mida paganat nad tegema peavad!” Ta vaatab korteris ringi. „Ja vaata meie elamist. Tähendab, see koht on meiegi jaoks kehv, mis siis veel lapsest rääkida.”

„See pole nii hull,” ütlen mina ja vaatan väikeses toas ringi. Kollakaks tõmbuv tapeet koorub seintelt maha ja vaip on ribadeks, aga vähemalt on see meie kodu. Enamik meie sõpru elab ikka veel vanemate juures, seega me peame rahul olema, et meil on oma korter. Ja South-Ealingi kant on elamiseks hea koht.

Matt ohkab. „Ma tahaks, et suudaksin meile midagi paremat hankida. Teen seda varsti, ma luban. Kui ma olen meditsiinikooli lõpetanud ja töökoha leidnud, hakkab meil hästi minema. Me naerame praeguse aja üle.”

„Igal juhul on see parem kui elada kumbki oma vanemate juures,” meenutan ma talle. „Vähemalt me oleme koos. Perekond.”

Matt närib oma alahuult. Olen märganud, et see komme on tal viimasel ajal kõvasti küljes. „Kui imelikult see kõlab, ah? Perekond! Meie vanuses.”

Tal pole vaja mulle rääkida, kui imelik see on. Mina olen üheksateistkümnene ja tema on kakskümmend kaks, kaugelt liiga noored, et ennast perekonnaks nimetada. Aga Helena muutis kõik.

Tõmbun eemale. „Sa ei kahetse seda või mis?”

Ta võtab mu mõlemad käed enda kätte ja pigistab neid õrnalt. „Ei, mitte iialgi. Tahan öelda, ma tean, et ehmatasin alguses ära, aga... ma olin lihtsalt... ma ei tea. Hirmul? Aga nüüd on ta siin ja ma ei taha mõeldagi, et asjad võiksid olla kuidagi teisiti.”

„Isegi kui ta ei lase sul hästi õppida?” küsin ma ja hoian beebimonitori. Helena nutab ikka veel, aga kuidagi olen ma sellega harjuma hakanud, see on lihtsalt kahjutu ja julgustav taustaheli, selle pärast ei pea muretsema.

Matt paneb oma raamatu käest ja nõjatub ettepoole. „Tead mis, äkki ma helistan emale? Palun tal Helenaga parki jalutama minna? Natuke värsket õhku võib talle hästi mõjuda.”

„Kas sa arvad, et ta viitsiks?” Juba seda küsides tean ma vastust. Samavõrd kui Miriamil olid omad kahtlused Helena saamise suhtes, armastab ta lapselast pööraselt ja ilma tema abita oleksime püstihädas.

Matt vaatab mind pilguga, mis küsib: „No mis sa arvad?” ja sirutab käe telefoni järele.

Vähem kui tund aega hiljem on Helena oma vankris, mängujänku kaisus, valmis parki minema. Ta on juba rahulikum, nagu teaks, et tulemas on midagi head.

„Mul on nii hea meel, et te helistasite,” ütleb Miriam, pilk lapse küljes kinni. „Teate, mul on küll palju tööd, aga ma võin palju rohkem aidata. Ärge kartke küsida. Te olete mõlemad noored, teil on enda jaoks aega vaja. Ja laps ei tohiks paari elu segama hakata, ta peaks teid ainult tugevamaks tegema.”

„Tegelikult, ema, on mul lihtsalt vaja õppida,” ütleb Matt, aga tema ema ei tee sellest väljagi, ta hüüab head aega ja kaob läbi uste.

„Kas sa mõtlesid seda õppimise asja tõsiselt?” küsin ma, kui uks oli sulgunud.

„Miks sa seda küsid, kas sul on mingi muu mõte?” ja Matti näol välgatab naeratus, see seksikas naeratus, mida ma pole nüüd juba mõnda aega näinud, ja ma tunnen, et olengi juba sulanud. Esimest korda pärast lapse sündi on mul teda vaja, otsekohe. Aega pole kaotada, peame kohe magamistuppa minema.

Me pikutame kõrvuti diivanil alasti, meie riided on põrandale laiali loobitud. Kuulan Matti hingamist ja mõistan, et ma ei taha ära minna. Mitte kunagi. Tahan selle hetke välja venitada, sikutada selle nii pikaks kui vähegi võimalik, nagu kummipaela, ehkki ma tean, et lõpuks tõmbub see uuesti kokku.

Suudlen tema rinda. „See ei olnud teistmoodi, ega ju?” Pean küsima, olen kuulnud, et pärast sünnitust võivad asjad seal all muutuda.

„Ei-ei. Muidugi mitte. Kõik on väga hästi. Kõik on suurepärane.”

Ja ongi.

Kuni telefon heliseb ja meie maailm variseb lõplikult kokku.

„Mida? Räägi aeglasemalt. Ütle uuesti. Ma ei saa sinust aru.”

Haaran Matti käest, kui ta telefoniga räägib. Mul pole vaja küsida, kes helistab, ma tean juba. Ja ma tean ka, et miski on väga valesti.

„Kurat ja põrgu. Kas sa oled igalt poolt otsinud? Kas sa oled kindel? Helista politseisse. Nüüd. Ma tulen kohe sinna.”

Ta virutab telefoni lauale ja haarab oma teksad. „Ära paanikasse satu, aga see oli ema. Ta räägib, et ei leia Helenat üles. Ma lähen praegu parki, aga sina jää siia – juhuks, kui politsei peaks tulema. Ta helistab neile praegu, aga nad võivad tahta, et keegi oleks siin, ma ei tea. Persse! Pask!”

„Mida... mida sa sellega öelda tahad – ta ei leia Helenat üles? Mis juhtus?” Olen ikka veel alasti, mul on kohutavalt külm, aga ma ei suuda liigutada.

Matti sõnad sulanduvad üksteisesse ja kõlavad nagu võõrkeel. Saan aru ainult sellest, et Helena on kadunud. Midagi pargis olevate tualettide kohta. Ja et Miriamil hakkas halb. See kõik on täiesti arusaamatu. See kõik on vale. Helena ei saa olla kadunud. See on võimatu.

Aga aeglaselt hakkab see mulle kohale jõudma ja ma langen põrandale, mu põlved raksatavad vaibale. Ma ei tunne füüsilist valu, see on liiga sügaval peidus vapustuse all, mis ei lase mul hingata. See pigistab mu rinnus, suudan keskenduda ainult sellele, kui hirmsasti ma Helenat alt olen vedanud. Peaksin olema tema ema, teda kaitsma, isegi kui ta pole minu silma all.

Karjun need mõtted Mattile ja ta sikutab mu püsti, võtab mu näo oma pihkude vahele.

„Me leiame ta üles,” ütleb ta. „Sa pead rahulikuks jääma.”

Olen liiga juhmistunud, et vastata, ning suudan ainult kuulata, kuidas ta mulle juhiseid karjub ja välja kiirustab.

Ja siis ma tean, et see on päriselt.