Читать книгу Kaotatud tütar - Kathryn Croft - Страница 8

Nüüd

See on imelik tunne, kui oled kindel, et keegi jälitab sind. Kuni praeguseni ma ei usu, et oleksin seda kogenud, aga eksida ei ole võimalik; tunned endal silmi, aga need lahkuvad sinult kohe, kui ennast ringi keerad. Tead, et keegi ikkagi peab sind silmas.

Viis minutit tagasi lipsasin ma John Lewisesse, ehkki mul polnud vaja midagi osta. Tahtsin lihtsalt kindel olla. On lõunaaeg, poole tunni pärast peaksin ma tagasi tööl olema ja mul on vaja ka süüa, aga ma olen nüüd närvis. Tulin välja ainult värsket õhku hingama, tahtsin põgeneda umbsest stuudiost, aga praegu tahaksin, et oleksin sinna jäänud.

Pöördun ja seal ta ongi. Seesama noor naine, keda ma märkasin töölt lahkudes. Sama naine, keda ma märkasin enda selja taga Oxford Streeti otsas. See võiks olla kokkusattumus, aga ma märkasin teda ka täna hommikul Tottenham Court Roadi metroojaamas.

Ta jälitab mind.

Kas ma tunnen teda? Oma töö tõttu puutun ma kokku tohutu hulga inimestega, aga ma ei unusta ühtki nägu. Ega üldse suurt midagi. Matt ütleb, et mu mälu hämmastab teda, et mu aju talletab mingil moel isegi kõige tühisemad detailid. Ta ütleb, et ma peaksin tema tööd tegema, et perearsti jaoks oleks selline talent taeva õnnistus. Aga ma jätan selle töö siiski talle, ma ei oleks kuigi osav inimestele halbu uudiseid edasi andma. Ma ei suuda neist ise puutumata jääda.

Nimetan teda naiseks, aga ta on seda vaevu. Ma ei suuda oletada tema täpset iga, aga ta ei saa olla palju rohkem kui kakskümmend. See peaks ta muutma vähem hirmutavaks, aga ei muuda.

Heidan talle vargsi mõne pilgu ja näen teda uurimas kohvimasina karpi. Ta on pikk ja kõhn, kannab sääriseid ja lühikest nahkjakki, tema kaela ümber on türkiissinine sall. Pika halli T-särgi saba paistab jaki alt välja, aga sellest ei saa piisata, et teda soojas hoida. Jalas on tal helevalgete taldadega Converse’i ketsid.

Mu pähe püüavad tungida mõtted Helenast. Kas tema võiks nii riietuda? Aga ma pean need hävitavad mõlgutused eemale tõrjuma. Ma ei saa endale lubada temale mõtlemist, mitte praegu, mitte siin keset John Lewise kauplust, oma äsja avastatud jälitaja nina all.

Võtan pihku komplekti matte köögiriistu, mis mind sugugi ei huvita, ja püüan välja mõelda, mida teha. Näidata talle, et mind ei häiri see tohutu kokkusattumus, et olen näinud teda nii oma töökoha lähedal kui ka siin. Või peaksin temast mitte väljagi tegema, kiiresti väljuma, minema tagasi tööle ja unustama kogu selle tobeduse. Mõnikord lasen ma oma kujutlusvõime liiga kaugele perutama: see on mu töö kõrvalnäht. Ja mu mineviku kõrvalnäht.

Enne kui ma jõuan mingi otsuse langetada, on ta juba minu kõrval ja puudutab mu käsivart. See pole ettevaatlik puudutus, vaid kiire ja pakiline tähelepanu nõudmine.

„Vabandage mind?” Tema hääl on üllatavalt vaikne.

Nüüd, kui ta on vaevalt mõne sentimeetri kaugusel, saan ma aru, kui ilus ta on. Tema tumedad pruunid silmad on suured ja säravad ning tema ribadeks sirgestatud pikad juuksed on peaaegu mustad.

„Jah?” Mu varasemast plaanist sõltumata on see parim, mis ma öelda oskan.

Tema silmad sähvivad vasakule ja siis paremale, enne kui ta uuesti minule keskendub. „Te olete Simone Porter, olete ju?”

Tähendab, mul oli õigus. Ta teab mind ilmselt mingi loo põhjal, mis me teinud oleme. Aga mida ta minust ka ei tahaks, see ei tõota head, miks ta muidu jälitas mind minu töökohast siia välja, kui ta oleks võinud juba seal minuga rääkida? Ta oleks võinud mulle meili saata, nagu teevad teised, kel on minu abi vaja.

„Jah.” Mu toon on nüüd valvas. „Kuidas ma saan teid aidata?” Vaatan kella, lootes, et ta mõistab vihjet, et mul on ajaga kitsas.

Ta kontrollib, ega keegi tema selja taga ei ole, ja süvendab mu usku, et mida ta mulle ka rääkida ei tahaks, pole see niisugune asi, mida ma tahaksin kuulda. „Kas me saaksime rääkida? Kuskil mujal?”

„Millest me räägiksime? Kes te õigupoolest olete?”

Ta asetab oma käe mu käsivarrele ja ma võpatan. Ilmselt ta märkab seda, sest ta vabandab ja astub otsekohe sammukese tagasi, peaaegu ajades ümber kenasti üksteise otsa laotud pottide virna. „Ma lihtsalt... mul on tõesti vaja teiega rääkida. Aga mitte siin.”

„Ma kardan, et peate tulema ja mu töö juures üles otsima. Meie kanal suhtub sellistesse asjadesse ülemäära tõsiselt.”

Noor naine ohkab ja raputab pead. „Ei-ei, sellel pole midagi pistmist teie tööga.”

Ma ei oodanud seda ega oska ennast nüüd kuidagi kaitsta. „Sel juhul... kuidas te mind tunnete?”

„Ma ei... mitte päriselt...” Ta jõllitab oma ketse.

„Kuulge, mul on kahju, aga ma pean tagasi minema. Kui see on oluline, helistage mulle töö juurde, eks?” Pöördun minekule, aga tunnen, kuidas tema silmad mind puurivad.

„Simone?”

Tean, et ma ei tohiks tagasi pöörduda. Peaksin minema, nagu poleks teda kuulnudki; ta ei teaks, et ma kuulsin, ja ega see polekski oluline. Ilmselt see ei olegi oluline. Võib-olla teab ta mind mu töö kaudu ja tahab küsida, kas ma saaksin talle ust praotada. Seda juhtub, kui töötad televisioonis. Aga sellest hoolimata vaatan ma tema poole tagasi ja tema silmad on läinud veelgi suuremaks, paluvad mul teda kuulata, ennast tõsiselt võtta.

„Ma pean teiega rääkima. See puudutab teie tütart.”

Õhk imetakse minust välja ja ma haaran lähimast riiulist, et mitte kukkuda. „Mida?” Ma ütlen nii, ehkki kuulsin iga sõna, nagu oleks selle edastamiseks kasutatud valjuhääldit.

„Kas me võiksime kuhugi mujale minna? Palun!”

Istume kohvikus, mis on ühe John Lewise tagant läbi suunduva tee ääres, eemal Oxford Streeti saginast. Ma lihtsalt lasin tal ennast siia juhtida, külma jaanuarikuise õhu käes valmistasin ette küsimusi ajaks, kui oleme rahvahulgast välja jõudnud. Siin pole palju inimesi ja taustamüra on just parasjagu, et takistada kedagi meid pealt kuulamast.

„Rääkige mulle, mida te teate,” ütlen ma, suutmata kontrollida hääle värisemist. Sirutan käe oma kohvi järele – must topeltkange –, aga mu käsi väriseb nii, et panen tassi uuesti käest.

„Viisin teid endast välja, kas pole?” Tema suunurk tõusis naeratuseks, aga ma ei saa aru, kas ta on vabandav või naudib mu segadust. Kumb see ka ei oleks, ta tundub ennast nüüd vabamalt tundvat.

„Mida te teate? Ja kes te olete?” Mu sõnad on teravad, aga ma olen ka lõhkemas. Mida ta mulle rääkida kavatseb?

Ta tõstab oma kokaklaasi, jää kõlksub vastu klaasi, ja imeb joogist väljaulatuva kõrrega lonksukese, silmad endiselt minule suunatud. „Kõigepealt pean ma lihtsalt veenduma, et see olete tõesti teie. Palun tulge mulle vastu ja ma luban, et räägin teile kõik.”

Tuhnin oma kotis, leian rahakoti ja sikutan välja juhiloa. Kõhklen hetke, olemata päris kindel, kuidas käituda. Tavaliselt kaalun ma käitumisvariante hoolikalt, vaen iga olukorra plusse ja miinuseid, aga täna pole selleks aega. Ulatan talle oma juhiloa ja ta vahib fotot. Foto loal on peaaegu kümne aasta tagune ning mu juuksed on nüüd teistsugused – lühemad ja rohkem lokkis kui siis –, aga vähima kahtluseta olen see mina. Soeng võib olla teistsugune, isegi nahatoon võib muutuda, aga silmad jäävad aja möödumisest hoolimata alati samasuguseks. Miks tal kulub siis nii kaua, et see mulle tagasi anda?

„Tänan,” ütleb ta lõpuks ja libistab loa üle laua. Haaran selle kiiresti ja – vaevumata seda panema tagasi sellele määratud kohale käekotis – topin kotti. „Te töötate siis televisioonis?”

Püüan oma pettumust varjata ja vastan talle. „Jah, ma olen News 24 võttegrupi juht. Olen seal töötanud juba kaksteist aastat. Aga te ju teate seda juba.”

Tüdruk – niipalju kui mina olen aru saanud, on ta tüdruk – niheleb oma toolil, osutades mulle vähemalt seda lahkust, et tunneb ennast ebamugavalt. „Jah. Palun vabandust. Tahan lihtsalt olla täiesti kindel, et see olete teie.”

Uks paisatakse lahti ja ta vaatab võpatades sinnapoole, tema silmad jälgivad uut klienti, kui too leti ääres seisab.

„Kindlasti te olete mu telekanali netilehelt üles otsinud? Sealne foto on tehtud üsna hiljuti, seega ei saa teil enam kahtlusi olla. Rääkige nüüd mulle. Mida te teate… mu tütrest?” Need sõnad peaaegu lämmatavad mu. On möödunud liiga pikk aeg sellest, kui ma need viimati valjusti välja ütlesin. „Ja kes te olete?”

Ta paneb klaasi käest ja vahib mind oma tumedate suurte silmadega. „Mu nimi on Grace Rhodes. Ja mul, eh, on teie tütre kohta infot.” Tema häälest kostab kõhklus ja esimest korda tajun ma, et ta ei ole endas päris kindel.

„Seda te juba ütlesite. Mis infot? Mida te teate? Ja miks ma peaksin teid uskuma?” Olen jälle kaitseasendis. Mind on varemgi lollitanud inimesed, kes väidavad, et neil on Helena kohta infot. Ammu enam mitte sestsaadik, kui ta oli veel väike, aga see ei garanteeri, et see tüdruk siin ei plaani mingit vastikut nalja või ei otsi lihtsalt tähelepanu. Olen oma töö tõttu puutunud kokku igasuguste segaste inimestega. Pole sellist asja, mida mõni inimene teha ei võiks.

„Tean, et kaheksateist aastat tagasi rööviti teie tütar pargis. Ta oli ainult kuuekuune.”

Mul haakab külm, ehkki istun otse sooja radiaatori kõrval. „See ei tõesta midagi. Selle te olete ehk internetist leidnud. See on avalik info.” Isegi minu enda kõrvus kõlab mu hääl jõuetuna.

Ta noogutab. Kas ta annab nii kergesti alla? „Teil on õigus, mul pole veel midagi konkreetset. Mitte päriselt. Ma tahan, et oleks.”

Ma ei saa temast aru. Tean, et ta mängib, aga mida ta tahab? „Kui teil pole midagi kindlat, siis te raiskate minu aega.” Tõusen, olles otsustanud väljuda, ehkki ma kahtlen, kas mu pehmed jalad suudavad mu ukseni kanda.

„Palun oodake.” Ta tõuseb oma toolilt ja kahmab mu käest. Tema naha puudutus on soe. „Tean, et see on teile raske, aga palun, te peate mind kuulama. Lihtsalt kuulake mind ära. Ja siis te saate otsustada, kas minna minema või mitte.”

Räägitakse, et emadel on tugevad instinktid, mingi kaasasündinud asi, mis aitab neil oma lapsi kaitsta. Noh, ma pole enam ema, aga nüüd seda noort tüdrukut vaadates sunnib miski minus talle võimalust andma.

„Mida te mu tütre kohta teate, mis ei ole juba kõigile teada?”

„Proua Porter. Simone. Mul on vaja, et te teaksite, et ma ei ole mingi hullumeelne, kes teile jama ajab.” Ta istub uuesti ja mina teen sama.

„Näidake mulle vähemalt mingit dokumenti. Teie olete minu oma näinud, eks? Nüüd tahan ma näha teie oma.”

Ta ajab käe taskusse. „Mul on ainult üliõpilaspilet. Siin.” Ta lükkab selle üle laua minu poole.

Võtan selle kätte ja vahin fotot. See on kindlasti sama tüdruk, kellega ma räägin, ja tema nimeks on märgitud Grace Rhodes. Aga kuidas ma võin teada, et dokument on ehtne? Must kiri, mis ütleb Londoni Linnaülikool, tundub olevat ehtne, nii ka punane vapp, aga ilmselt on see variant isikutunnistusest, mida on lihtne võltsida.

„Kas teil midagi muud ei ole? Juhiluba?”

Ta raputab pead. „Ma pole veel sõitma õppinud. Kavatsen kursustele minna, aga olen oma õpingutega liiga hõivatud. Aga küll ma selle ära teen.”

See on minu arvates mõistlik vabandus. Siiski, ma pole endiselt kindel, kas see tüdruk on usaldusväärne, seega pean ma edasi kuulama. Laskma tal rääkida, kuni ta jõuab selleni, mida ta tahab. Sest alati tahetakse ju midagi.

„Laske edasi,” ütlen ma. Silmitsen teda üksisilmi, otsin mingit tõendit, et ta on petis. „Kas te ütlete, et Helena on elus? Mida te temast teate? Kus ta on?”

Ta vaatab mulle otse silma. „Ta on elus, ma vannun teile.”

Ma ei tunne seda kuuldes midagi. Sensitiivid ja peopesalt ennustajad ning igat sorti arvatavad selgeltnägijad on mulle neid sõnu ennegi öelnud, aga sellest pole iialgi midagi selgunud. Me pole Helenat leidnud. Jään vait ja lasen tal jätkata.

„Ma... ma ei saa öelda, mis juhtus. Ma ei tea... tema ei tea. Aga temaga on kõik korras. Tal läheb hästi. Tal on hästi läinud, tahan ma öelda.”

Nüüd tunnen ma, et õhk imetakse mu kopsudest jälle välja. Ma ei suuda sellist jama enam kuulata. Pean sellest tüdrukust lahti saama. Aastaid pärast seda, kui Helena kadus, hakkasin ma iga kord, kui keegi ütles, et tal on infot, lootma, aga see kõik osutus alati võltsideks vihjeteks ja valedeks. Ja iga järgmise korraga rebiti mind üha rohkem lõhki. „Ma pean nüüd minema. Tagasi tööle. Mu lõuna on peaaegu läbi.” Tõusen, olles valmis minema sööstma.

Ta vahib mind ja tema suu vajub lahti. Mõistan, et ta ei oodanud minult sellist reaktsiooni. Võib-olla uskus ta, et ma langen põlvili ja palun, et ta mu Helena juurde viiks.

„Aga... ma...”

„Kuulge, te ei arva ometi, et olete esimene inimene, kes seda teeb? Tulete välja mingi segase looga, väidate, et teate, kus mu tütar on? Mida te õigupoolest tahate? Raha? Kas asi on selles?” Sikutan käekotist kahekümnenaelase rahatähe ja viskan selle tema poole. See laperdab aeglaselt lauale, aga ta ei tee sellest väljagi, vaid vahib mind oma tohutute silmadega. Teised kliendid pöörduvad meid vaatama; ma olen rääkinud liiga kõvasti, olen äratanud nende uudishimu.

Jätan raha lauale ja sikutan koti õlale. Lahkuma pöördudes heidan talle pilgu ja märkan, et mööda tema põski veerevad pisarad.

„Lubage ma näitan teile midagi.” ütleb ta, tema hääl on vaevu valjem kui sosistamine. Ta paneb käe taskusse ja kui ta selle välja tõmbab, olen hetke veendunud, et näen noatera. Kuid siis suudan uuesti keskenduda ja saan aru, mida ma vaatan.

Pehme sinine velvetjänku.

Helena mänguasi.

„Kust te selle saite?” küsin ma, suutmata oma silmi sellelt lahti kiskuda.

Grace ulatab selle mulle ja mina haaran selle värisevate kätega. „Mul on õigus, eks. See on ju tema oma? Teie tütre oma? Mul oli vaja teada saada, kas on?” ütleb ta. Ma ei saa aru millestki, mis ta räägib.

Istun uuesti maha, uurin mänguasja, püüan mitte lasta tunnetel üle keeda ja otsustusvõimet pärssida. Mida ma teeksin juhul, kui see oleks mingi juhtum, millest ma teen uudist? Ma ütleksin sellele emale, et sel aastal toodeti niisuguseid mänguasju umbes miljon. Matt ostis selle kauplusest, mis andis oma tulu heategevuseks, aga mul polnud aimugi, kust see pärineb. Teadsin ainult, et kuigi Helena oli väga väike, armastas ta oma jänkut. Ja see oli temaga, kui ta rööviti.

Seda edasi uurides, pehmet materjali oma sõrmede vahel mudides tean ma, et see on mu tütre mänguasi. Tõstan selle nina juurde ja nuusutan kangast, aga lõhn on võõras: pesupulber, mida ma pole kunagi kasutanud.

„Milles asi? Ütle mulle. Kohe! Kust sa selle said?” Mu hääl on liiga vali ja taas pöörduvad inimesed meid vahtima.

Grace’i silmad lähevad veel suuremaks ja ta hingab sügavalt sisse. „See on minu mänguasi. See on mul olnud sestpeale, kui olin titt.”

Ainult üks kord varem olen ma tundnud, et maa ei kanna mind enam. Siis, kui Helena kadus. Aga nüüd tunnen ma seda taas, mul on samamoodi raske hingata ja ma kardan, et mu süda lakkab löömast.

„Mida sa just praegu ütlesid?” Mul on vaja, et ta seda kordaks, sest küllap ma kuulsin valesti.

Ta kordab öeldut. „See on minu mänguasi. See on mul olnud sestpeale, kui olin titt.”

„Aga... sa...”

Grace hingab sügavalt sisse. „Mul on sinu abi vaja, Simone. Ma usun, et olen sinu tütar, ja mul on vaja, et sa aitaksid välja uurida, mis minuga juhtus.”