Читать книгу Kaotatud tütar - Kathryn Croft - Страница 9

Vahin tüdrukut, kes minu ees istub, ja süda peksleb mu rinnus. Kui ma oleksin erapooletu kõrvaltvaataja, soovitaksin ma endal lahkuda. Minna sellest kohvikust minema, pääseda nii kaugele kui võimalik tüdrukust, kes väidab, et ta on minu tütar. Aga ma jään paigale.

Nagu minagi on ta pikk, aga see ei tähenda midagi. Tema juuksed on tumedad nagu Mattil, aga ehkki meil mõlemal on pruunid silmad, on see nii enamikul inimestel. Miski sellest ei ütle mulle midagi, kõik, mis mul on, on mu sisetunne, mis soovitab mul mängujänku tõttu ära kuulata, mis tal öelda on.

„Ma tean, et see on raske,” ütleb Grace uuesti kokat imedes. „Ma lihtsalt ei teadnud, mida muud ma teha võiksin. Ma pidin su üles otsima ja rääkima, mis ma tean. Mul on su abi vaja.” Pilk tema silmis on paluv.

Kinnitan endale, et saan sellega hakkama. Suudan kuulata, mis tal öelda on, lasta selle endast läbi, nagu intervjueeriksin kedagi uudise jaoks. Ma ei saa teha midagi muud. Ja siis võin ma siit minema kõndida, tagasi tööle minna ja ühel päeval jutustada teistelegi lugu hullust tüdrukust, kes väitis, et ta on minu tütar.

„Räägi mulle kõik ära,” ütlen ma. Ma olen siiani hästi hakkama saanud, rääkides ei näita ma tundeid välja. Väliselt olen ma rahulik ja eemalolev.

Ta laseb kõrre suust ja vaatab ringi, uurib teiste klientide nägusid ning see üllatab mind. Ta on närviline ja pingul ning see on ainult üks paljudest põhjustest teda mitte uskuda. Kindlasti olen ju hoopis mina see, kes peaks olema närviline?

„Ma olen ennast alati teistsugusena tundnud,” selgitab ta. „Tead, natuke oma õigest kohast väljas, nagu ei kuuluks ma tegelikult kuhugi. Ma saan aru, see on kohutav klišee, aga see on ainus viis, kuidas ma seda seletada oskan. Siiski ei mõelnud ma hetkekski, et mu ema... tähendab, ta pole ju minu ema. Aga ma nimetan teda praegu nii, sedasi on lihtsam, seni, kuni olen sulle kõik ära rääkinud.”

Ta vaikib hetke ja ma kahtlen, kas ma peaksin nüüd midagi ütlema. Aga mida mul öelda oleks? Et ma võitlen endaga, et lubada endale kasvõi tibatillukest lootust, et ta on Helena? Ma olen nii palju kordi kõrvetada saanud, mis siis juhtub, kui ma seekord loota julgen? Aga hakkab muutuma ilmseks, et on ta seda või mitte, see tüdruk – Grace – usub tõesti, et ta on minu tütar.

„Eelmisel nädalal,” jätkab ta, „perekonnasõber, noh, pigem ema sõber, ütles kogemata, et ema ei ole mu päris ema.” Ta lükkab tagasi juuksesalgu, mis on tema näo ette langenud. „Ta oli purjus ja ma ei usu, et ta seda öelda kavatses. Kui ma teda paar päeva hiljem survestasin, sain ma temalt su nime kätte. Ma otsisin su internetist üles.”

Ta vaikib jälle ja vaatab mind ning ma tajun tema meeleheitlikku soovi, et ma rääkima hakkaksin. Aga ma olen sõnatu. See kõik on nii kunstlik, ma ootan ikka veel, et keegi hüppab kuskilt välja ja ütleb, et minu arvel tehti nalja.

„Kuule, see on hullumeelne,” ütlen ma. „Mees oli purjus. Ta mäletas ilmselt mu tütre kadumise lugu ja katsetas seda mingil põhjusel su ema peal. Sa ei saa tema juttu tõsiselt võtta.” Aga seda rääkides vaatan ma jänkut, mida ma endiselt pigistan, ja tean, et selles on midagi enamat peidus. Politsei hoidis jänku kohta käiva info salajas, ajakirjandus seda ei maininud.

„Räägi mulle kõik, mis see mees ütles. Sõna-sõnalt. Ära jäta midagi välja.”

Ta hingab kiiresti sisse ja alustab. „Tema nimi on Lucas. Lucas Hall. Ta käis koos ema venna, mu onuga, koos koolis. Nad olid parimad sõbrad. Aga onu Danielil oli ajukasvaja ja ta suri hiljuti. Lucas tuli meie juurde emale külla. Ma arvan, et vaatama, kuidas ema sellega hakkama saab.”

„Kas sa olid temaga varem kohtunud? Selle Lucasega?” Ma teen, mida mind on õpetatud tegema: küsin küsimusi, et loo tuumani jõuda.

Grace raputab pead. „Mitte enne seda päeva. Olin temast kuulnud. Tal on peen restoran, vist Londoni lääneosas, aga ta pole kunagi meil külas käinud. Onu Daniel rääkis temast palju.” Ta peab pausi ja ma ärgitan teda jätkama.

„Sel päeval, kui ma emale külla läksin, jõid nad köögis klaasikese veini. Ema ei joo tavaliselt, aga ta ütles, et nad tähistavad onu Danieli elu. Asi on selline, et nad olid tõesti lähedased. Ema oli palju vanem kui mu onu, seega ma usun, et ta oli talle natuke ema eest, hoolitses tema eest.”

Kui ta räägib, mulle seda pilti maalib, mõtlen kogu aeg, et ma ei suuda uskuda, nagu võiksin olla osa tema loost. Need inimesed on mulle võõrad, kuidas võiks olla võimalik, et mõnel neist on Helenaga midagi pistmist?

Grace jätkab, teadmata midagi minu mõtetest. „Ema sai väljakutse. Ta on hooldusõde ja üks tema hoolealustest vajas millegipärast kiirkorras abi. Ta lubas Lucasele, et ma pakun tollele seltskonda seni, kuni ta tagasi tuleb. Aga möödusid mõned tunnid ja kui ema ikka veel tagasi ei tulnud, tegi Lucas veel ühe pudeli lahti. Püüdsin talle vihjata, et mul on vaja tööd teha, noh, ma ei tundnudki seda meest, aga ta ei läinud minema, lihtsalt kallas veini kõrist alla.”

„Kas sina ka jõid?” Pean seda küsima, tema vastus võib asetada kõik teise valgusse.

„Ei, ma ei joo. Olen õppimisega liiga hõivatud, et oma aju alkoholiga kurnata.” See on juba kolmas kord, kui ta viitab oma õpihimulisusele, ja paratamatult ma mõtlen, et ta keskendub sellele meelega.

Kohviku uks avaneb ja, kui järjekordne klient siseneb, pilguvad Grace’i silmad taas. Hetke pärast lõdvestub ta uuesti ja läheb looga edasi. „Ta hakkas rääkima onu Danielist. Milline hea inimene ta oli olnud, kuidas ta oli ema jaoks kõik teinud. Kuidas nad kõik olid teinud. Siis muutus ta veidi hirmutavaks. Ta hakkas minuga flirtima, rääkis, kui kena ma olen. See oli kohutav. Ütlesin talle, et ta lõpetaks, ja algul paistis ta olevat solvunud, aga siis hakkas naerma. Ma ei tea, võib-olla püüdis ta jätta muljet, et talle ei lähe korda, et olin ta tagasi lükanud. Aga siis ütles ta mulle, et minu jaoks oli parem, et mu ema oli Ginny ja mitte see teismeline. Küsisin temalt, mida see tähendama peaks, aga ta jäi vait, ütles, et see oli alkohol, mitte tema. Ta läks minema, enne kui ma sain teda rohkem küsitleda.”

Kuulan, mida ta mulle räägib, korrastan tema sõnu, nii et ma nende tähendust mõistaksin. Ma ei saa endiselt aru, kuidas ta jõudis järeldusele, et on minu tütar.

„Kuule, Grace, ma möönan, et see, mida see mees, Lucas, ütles, on veider, aga see pole tõend, et sa oled... Helena. Võib-olla oli ta lihtsalt pahane, et sa tema lähenemiskatseid tõrjusid?”

Ta ohkab pettunult. „Oota. Ma kohtusin temaga uuesti. Ma sain emalt... Ginnylt... teada, et ta oli eelmisel õhtul baaris olnud, ja läksin ka sinna. Meikisin ennast ära, panin lühikese seeliku selga ja rohkem polnud vajagi.”

Tunnen õudust. Kas see tüdruk on või ei ole Helena, ma tunnen ääretut vajadust teda kaitsta. Ta on selles eas, milles mu tütar praegu oleks. „Mida sa ometi räägid? Sa ei läinud ju...?”

Ta vahib oma tühja klaasi ega vaata mulle rääkides otsa. „Ma sain lõpuks temalt tõe teada. Ta ütles mulle su nime.”

Ja nüüd olen ma katki. Tema lugu on raudselt liiga detailne, et olla vale? Või äkki selles ongi asi. Kas tõde pole alati lihtsam kui vale? Praegusest hetkest kuulan ma ära kõik, mis tal öelda on, kuni saan teada, mida ta tegelikult tahab, sest seda tahan ma teada saada.

„Kuule, kui see kõik on tõsi, siis me peame politseisse minema. Kohe praegu.”

Ta ehmatab selle peale, nagu oleksin teda kõhtu löönud. „Ei, me ei saa seda teha.”

„Jah, Grace, me peame. Kui selle Lucase jutus oli kübekegi tõde, tuleb seda uurida.” Ma saan hästi hakkama. Ma pole krampunud, käitun, nagu ei puudutaks see mind. Ma lihtsalt aitan seda tüdrukut, mida ta ka ei tahaks.

Siis hakkab ta nutma, tema rind tõuseb iga nuuksatusega. „Ma tean, aga palun, me ei saa. Mul on vaja, et sa mind aitaksid. Ma pean teada saama, kas see on tõsi. Kas ma olen su tütar. Kas kogu mu elu on olnud vale.”

„Teist teed ei ole, Grace. Kas sa siis ei mõista? Me peame politseile rääkima.”

Kui ta tõstab pilgu, on tema silmad täis hirmu. „Me ei saa,” ütleb ta vaevukuuldavalt. „See Lucas... Ta on surnud... See oli õnnetus. Aga mina tapsin ta.”