Читать книгу Kaotatud tütar - Kathryn Croft - Страница 11

Seoses oma tööga kuulen ma igasuguseid lugusid. Aga mitte kunagi varem ei ole ma vaadanud otsa inimesele, kes ütleb, et ta on kellegi tapnud. Ma tahan Grace’i juurest minema joosta, või kes ta ka ei oleks, tagasi oma töökohustuste turvalisusse. Aga siis teadvustan ma endale jälle sinist sametjänkut, mida ma ikka veel pigistan. Ja nüüd, kui ta on need sõnad välja öelnud, olen ma asjasse segatud. Pole mingit viisi, kuidas ma saaksin Grace’i ülestunnistuse olematuks teha. Või unustada, et tema käes oli Helena jänku. Kes ta ka ei oleks, ta teab midagi mu tütrest.

Kui ta jätkab jutustamist, mis juhtus, kujutan ma seda endale elavalt ette: mees surub ta pikali, surub ta voodi ja enda vahele, tirib tema riideid. Ma tunnen meeleheidet, mida ta pidi tundma. Hirmu. Ja paanikahoogu, mis tuli, kui ta oli lambiga vastu mehe pead virutanud.

„Me läheme politseisse. Nüüd.”

Ta raputab pead nii jõuliselt, et tema juuksed lehvivad, pöörlevad ja vihisevad õhus. „Ei, oota, palun. Ma pean lihtsalt... Kas sa tuleksid minuga tema korterisse? See on Embankmentis. Lähedal. Ma pean ühe asja kätte saama.”

Ja siis räägib ta mulle, et mees filmis teda tema mobiiliga ja ta unustas selle kaasa võtta, kui ta korterist põgenes, aga ta oli kahmanud võtmed, mille mees oli jätnud ukse ette. Taas kord – see ei kõla usutavalt, see on nagu filmistsenaarium. Aga ma tuletan endale meelde paljusid uudiseid, mida ma teinud olen ja mis tundusid olevat täiesti võimatud.

Raputan pead. Ma ei saa ennast sellesse segada.

„Palun, Simone,” ütleb Grace. „Tule minuga ja siis teen ma, mida tahes sa ütled. Ma lähen politseisse, annan DNA proovi, mida iganes. Palun aita mind selles asjas. Ma ei saa lubada, et mu e... Ginny seda näeks. Või sellest teaks.”

Ja siis teen ma seda, mida oleksin pidanud tegema kohe, kui ta mulle lähenes. Sõnagi lausumata tõusen ma püsti ja sammun ukse poole, ma ei vaata tagasi, kui möödun aknast ja suundun Oxford Streeti suunas.

Alles tänava lõppu jõudes mõistan, et hoian endiselt oma käes sinist jänkut. Pöördun ja suundun kohviku poole tagasi; ma ei taha seda mänguasja ja kõiki küsimusi, mis sellega kaasneksid. Ma pean selle Grace’ile tagasi andma. Mu tütar on läinud, ma kaotasin ta kaheksateist aastat tagasi ja olen need aastad mööda saatnud sellega leppida püüdes. Ma ei taha sellega tegemist teha.

Näen Grace’i kohvikust lahkumas, ta läheb, pea maas, teises suunas. Mu jalad kannavad mind alateadlikult tema poole. Ma pean nägema, kuhu ta läheb, teadma, mis mängu ta mängib.

Topin jänku oma kotti, võtan telefoni ja helistan töö juurde. Abbot vastab ja ma tunnen tema häält kuuldes kergendust. „Mul on hädaolukord,” ütlen ma talle. „Perekondlik.” See pole vale. „Kas sa saad mind paar tundi asendada? Ma tulen tagasi nii kiiresti kui võimalik.”

Nagu arvata oligi, on ta kohutavalt osavõtlik: küsib, kas minuga on kombes, kas ta saab midagi teha, aga äkki ta peatub, et minult mitte välja pressida, mis täpselt juhtunud on. Abbot on rohkem kui töökaaslane: koos töötatud aastate jooksul olen hakanud teda heaks sõbraks pidama.

Pean Grace’i silmas, tänan teda ja lõpetan kõne. Kui ma telefoni tagasi kotti torkan, puudutavad mu sõrmed pehmet velvetit ja mu süda tuikab valusast mälestusest Helenast ja viimasest korrast, kui ma ta mängulooma nägin.

Kõnnin Grace’i järel – ta liigub piki Oxford Streeti Tottenham Court Roadi suunas. Esimese hooga mõtlen ma, kas ta läheb mu töö juurde, aga ta läheb üle tee ja alla metroojaama. Tõstan tempot, et teda silmist mitte kaotada, ja panen Oysteri transpordikaardi enne metroo väravaid valmis.

Ta läheb Northern liini lõuna poole suunduvale rongile ja kui ta astub Mordenisse minevale rongile, olen ma kindel, et tean, kuhu ta läheb. Ta ütles, et Lucase korter on Embankmentis, see on siit ainult kolm peatust.

Hüppan rongi järgmisse vagunisse, täpselt hetk enne seda, kui ukse sulgumise hoiatussignaalid kõlama hakkavad, ja vaatlen teda läbi klaasi kõrval asuva ukse juures. Püüan analüüsida tema ilmet. Kas ta on pettunud, et ma tema mängu kaasa ei teinud, võib-olla vihane? Aga ma näen tema näol ainult alistumist.

Mu kahtlustus tema sihtkoha osas saab kinnitust, kui ta tõuseb, enne kui me jõuame Embankmenti, ja läheneb uksele. Mida ma teen? Ma kõndisin tema juurest minema, keeldusin tema lugu uskumast ja ometi olen ma siin, jälitan teda. Pole veel liiga hilja järele jätta, mida ma praegu ka ei teeks. Ma võin järgmises peatuses väljuda, minna teisele perroonile ja sõita tagasi Oxford Streetile. Ja siis hiljem räägin ma lõunalauas Mattile, milline veider päev mul oli. Mida arvaks tema sellest, mida ma praegu teen?

Aga kui rong krigisedes peatub, kõnnin ma uste poole, nagu otsustaksid mu jalad minu eest. Astun perroonile, hoian Grace’il silma peal, kui ta rahvasumma sulandub, ja tõotan helistada Mattile, niipea kui olen näinud, mida Grace järgmiseks ette võtab.

Kui me jaamast väljume, on mul raske temaga sammu pidada. Tema Converse’i ketsid võimaldavad tal käia pikkade sammudega, samal ajal kui minu poolkõrge kontsaga Mary Jane’i kingad minu hoogu aeglustavad. Aga ma ei saa teda silmist lasta, mitte praegu.

Pean teada saama, ühel või teisel viisil.

Teda jälitades on mul aega mõelda. Tema jutus peab olema mingi osa tõtt, miks ta muidu siia tuli? Aga teisest küljest ei tea ma sellest tüdrukust midagi, võib-olla ta elab siin, ma ju ei tea. Ma oleksin pidanud rohkem küsimusi esitama: tema ema kohta, tema enda kohta. Mis värk tema isaga on? Teda ta ei maininudki. Ma olen juba liiga sügaval sees, et nüüd minema minna. Sedapuhku on see minu enda lugu, mida ma uurin. Ma ei tea, mida ma arvan, aga jänku olemasolu tähendab, et ma pean edasi minema.

Grace kõnnib kakskümmend minutit, jaamast kaugemal jääb inimesi vähemaks. Taevasse on kogunenud hallid pilved, on aja küsimus, millal vihm meile kaela sajab. Aga see on mu muredest vähim.

Lõpuks pöördub ta vaiksesse tänavasse ja suundub kortermajade kvartalisse. Need pole mingid varemed, aga nende isikupäratu betoonhall fassaad muudab mu ebakindlaks. Ma peatun seal, kus olen, mul pole vähimatki ideed, mida järgmiseks ette võtta.

Kui ta hoonesse kaob, mõistan ma, et valikuvõimalus on mul käest võetud. Ilmselt on ka välisuksel lukk, pole mingit võimalust tema järel majja siseneda. Ja peale selle pole mul aimugi, millisesse korterisse ta läheb, ja majal on kolm korrust.

Aga sellest hoolimata liigun ma edasi, kuni seisan välisukse juures, kus mõne hetke eest seisis Grace. Ja siis tõukan ma ust ning oma üllatuseks avastan, et see polegi lukus.

Ühine koridor on lihtne, lifti pole, ainult vaibata trepp. Siit on mul vaade esimese korruse koridori. Grace’i siin pole ja tal poleks olnud piisavalt aega ust avada või oodata, kuni keegi ta sisse laseb, seega lähen ma trepist üles. Mu jalad on iga sammuga üha raskemad.

Teisele korrusele jõudes näen ma teda, ta on seal, kaob ühte korterisse koridori lõpus. Ta ei paista enam olevat närviline, ta ei kontrolli, kas keegi võiks teda näha.

Pole veel liiga hilja. Ma võin ära minna. Ma kordan seda mantrat oma peas, aga sellest pole mingit abi; mõne sekundi pärast olen ma korteri ukse taga ja kuna see on poikvel, lükkan ma selle lahti ning Grace keerab järsku ringi. Tema suu kukub lahti, kui ta näeb, et see olen mina.

„Persse! Mida sa teed? Sa ehmatasid mu poolsurnuks!”

Ta surub peopesa vastu rinda, nagu püüaks oma südant rahustada.

Astun sisse ja nean ennast, et olen nii rumal. Mul pole aimugi, mis siin toimub, ja millesse mind segatakse, aga hea see ei ole.

Korter – kellele see ka ei kuuluks – on laitmatult puhas. Meenutan Grace’i lugu ja mul on raske uskuda, et sündmused, mida ta kirjeldas, leidsid aset siin.

Kui ma midagi ei ütle, lõpetab Grace vaikuse. „Aga mul on hea meel, et sa siin oled. Kuidas sa...? Pole oluline.” Ta astub suletud ukse poole, aga peatub järsult. „Ma ei suuda vaadata, Simone. Ma ei suuda. Ta lamab seal... surnuna.” Ta nutab jälle ja mingil põhjusel usun ma tema pisaraid.

Astun ukse poole ja valmistan ennast ette halvimaks. Mul on silmad kinni, kui ma selle lahti paiskan, ise seisan koridoris paigal. Aga kui ma silmad uuesti lahti teen, põrnitsen ma hiljuti üles tehtud voodit. Ja ei midagi muud.

Astun edasi ja vaatlen ruumi: valged seinad, sisseehitatud tammepuidust garderoob, plekitu beež vaip. Aga siin pole kedagi – ei elavat ega surnut. Ja voodi kõrval asuval lauakesel pole mingit lampi.

Pöördun ümber ja Grace on otse mu selja taga, ta rühib minust mööda, et tuppa pääseda.

„Mida...? Ma ei saa aru.” Ta tõttab teisele poole voodit ja põlvitab, et selle alla vaadata. „Aga... ta... ma...” Tema sõnad lagunevad laiali. Ta tõuseb, vahib mind, pärani avatud silmis metsik pilk.

Lõpuks hakkan ma rääkima. „Tead, mul pole aimugi, mis siin toimub, aga ma lähen nüüd minema ja ma ei taha sind enam kunagi näha ega sinust midagi kuulda. Mitte kunagi. Mis mängu sa ka ei mängiks, mina enam kaasa ei tee.”

Aga ta ei kuula mind. Ta istub voodile ja libistab kätega üle säbrulise valge sulgteki. „Ma ei saa aru,” pomiseb ta. „Ta oli surnud. Ma tean, et oli. Ma... mina tapsin ta.” Tema keha väriseb.

„Siin pole surnukeha, Grace. Sa ei tapnud kedagi. Siin pole verd. Mitte midagi.” Pöördun temast eemale, aga siis meenub mulle miski, mida ma ei oska seletada. Otsin kotist jänku ja sikutan selle välja. „Kust sa selle said?”

„Ma rääkisin sulle. See on minu oma. See on mul olnud päris väikesest saati. Sa pead mind uskuma, Simone. Sa pead mind aitama. Pole kedagi teist, kellelt ma saaksin abi paluda.”

Väljun magamistoast. Ma ei suuda seda rohkem kuulata. Aga mõne sekundi pärast järgneb ta mulle elutuppa.

„Palun. Me peame sellest rääkima. Mõtlema välja, mis juhtus. Ma ei valeta sulle, Simone. Ma olin siin eile öösel koos temaga ja ta oli... surnud.”