Читать книгу Ööliblikas - Katja Kettu - Страница 12

JELENA MIHHAILOVNA küünitab lae alt pihku kimbu ravimtaimi ja pudistab konksus sõrmede vahelt teepuru sekka lehti. Sõõrmetesse tulvab uimastavat lõhna, mis kaob sama kiiresti kui tekkis. Teen lauale ruumi, tõstan pingi püsti ja silun laualina oma kohale. Jelena Mihhailovna sätib värisevate kätega lauale teeklaasid.

Mu pilk langeb raamitud fotokollaažile seinal. Selliseid võib isa sõnul näha pea kõigi vene tarede seintel. Sõjaväkke läinud poeg? Naftapuurimisest rikastunud kirgiisiga abiellunud tütar? Säärasest kohast tahavad kõik ära laia maailma, jõuavad aga vähesed.

Üks pilt torkab teiste seast silma. Ema kahe pojaga. Poisid on pioneerivormis, ema kannab rahvalikumat riietust. Rinnaesist ehib hõbedane kelluke või kuljus, pead kaunistab torbikukujuline soroka. Ühel väikesel pioneeril on nõdrameelse leebed silmad, teisel nõelterav pilk, mis tungiks otsekui läbi aja ja näeks meid minevikust praegugi. Väristan õlgu. Kas inimesed piltidel on kõik surnud?

„Kas seal on Jelena Mihhailovna ja tema pojad?”

„Hoolitse sina oma asjade eest, pole vaja tulla vanainimest narrima.”

Miks tahtis isa, et ma tuleksin piiri taha selle kohtlase mutikese juurde? Teen teist juttu.

„Kus isa asjad on?”

„Ära viidi. Kompuuter ja see kantav kõnetoru. Kuigi ajasid tühja tuult taga. Ei tööta need uued telefonid siin.”

„Peaks Soome helistama. Et kuidas surnukeha koju viia.”

Tuttav ebakindlus võtab minu üle võimust. Kuidas viia surnukeha Soome? Kas sellega tegeleb välisministeerium? Peaksin seda teadma või oskama välja selgitada, ajakirjanik nagu ma olen.

Jelena Mihhailovna matsatab pingiservale ja ütleb:

„Ära muretse, küll külamiilits uurib. Popovi Igor on asine poiss, kuigi naist ei saa võetud.”

Kiiktoolis konutav tohik turtsatab ja ka Jelena muigab. Muutun murelikuks:

„Aga mingisugune uurimine ju ikka tuleb?”

Jelena Mihhailovna muutub kohe valvsaks.

„Pole vaja liiga palju pärida. Siin ei armastata tühja tuule tallajaid.”

Oden Ussikeel tänitab takka:

„Huligaanid viivad õunad kah minema.”

Huligaanid, neid jätkub igale poole. Aga Jelena Mihhailovna hääles kõlab hirm:

„See oli Keremet Tulisilm.”

Jelena Mihhailovna tõstab oma konksus sõrme üles ja vibutab seda mustendava öö poole.

„Seal ta luurib.”

Kes „ta”? Ma ei julge küsida. Vahin aknast hämarduvasse suveöhe. Metsaserv horisondil kannab oma teravatel latvadel madalat silmapiiri. Korraks tundub mulle, et näen õuenurgas hiilgavate silmadega olendit. Kissitan silmi, aga ei kuule midagi peale kassikaku kauge huike ega tunne muud peale praokil aknast tulvava värskete pihlakaõite lõhna.

„Seal see soomlane istus, vahtis õue. Seal ta seda nägi.”

„Mida?” küsin ja ehmun, kui oks üle lainetava klaasi kriibib.

„Mõrtsukat. Jajah, ma hoiatasin soomlast küll. Et mingu veel heade ilmadega oma teed. Ega ta kuulanud, nad ei kuula kunagi.”

Võpatan jälle. Vahtrapuude vahelt laperdab suur must lind, arvan kuulvat sammude raginat, nagu hiiliks keegi ümber tare. Öö akna taga sirutab end ahnelt, valmis mind alla neelama.

„Kes tookord siin olid?” pöördun tagasi reaalsusesse.

„Kes siin ikka pidid olema, mina ja Oden, vanad inimesed. Larissa Morkova käis urgitsemas, vana Popov tegi kah vist asja. Oleme mõlemad pensionärid, kõike on läbi elatud. Aga jah, sinna sinu isa jooksis, võjdemo pormo, peata parm.”

Sarnaneb väga sinu deliiriuminägemustega, isa. Ükskord leidsin su saunapõrandalt kõvera haavlipüssiga sipelgaid tulistamast. Need olevat suud pruukinud – tema, professori ees. Pole seal õues midagi.

„Jääd öömajale, tšuhnaa. Ei ole hea pimedas ringi kolada, kui Keremet liikvel on.”

Naise hääl värahtab ja katsun arvata, kumba ta rohkem kardab, OMONi mehi või seda varjudes luuravat hirmutist. Võib-olla tunneb mutike end kindlamalt kui meid on kahe asemel kolm. Noogutan, kuhu mul minna.

Tohiktaat niheleb kiiktoolis ja poriseb:

„Salvi on vaja.”

„See ka muudkui jaurab. Jooksutab vana naist, mul liigesed kiuksuvad, vere asemel voolab soontes sapp ja selg nagu küsimärk.”

Andku oma hullule vanamehele puskarit, küll ta siis rahule jääks.

„Või mis noor inimene sellest teab. Joogu tsaiku ära. Läheb olemine mõnusamaks.”

Jelena Mihhailovna jälgib, et ma kange ja magusa tee põhjani jooksin.

„Keldris võiks ehk olla veel üks purk mett,” ütleb Jelena Mihhailovna igatsevalt. „Aga sinna ei tohi praegu minna. Mitte sellisel õhtul. Must päev.”

Tahan tõusta ja appi minna, aga jalad on imelikult pehmed. Pea on uimane, piirjooned muutuvad hägusaks. Ajan end püsti, et kergitada luuki köögipõrandas, aga saan selle ainult poolenisti praokile. Otsekui läbi une jõuan näha, et keldri põrandal läigib vesi. Lapse jalg? Punane kaelarätt? Pea käib ringi, sukelduksin nagu udusesse sügavikku.

„Lase olla. Mustal päeval ei passi keldrisse minna. Tšornõi den, seda ta on.”

Eide hääl kostab kaugelt, käed juhivad mind magamiskambrisse. Silmad vajuvad vägisi kinni, lõhnab turvaliselt ja koduselt. Mõtlen põgusalt, et siin toas lamas isa oma viimasel ööl, samas siniste otstega voodis. Pea vajub raskelt sogasesse vette, käed-jalad libisevad alt. Tunnen, kuidas mind pannakse voodisse ja kaetakse hiigelsuure lavendlilõhnalise tekiga. Kas vana naine mürgitas mind teega? Sügavik tõmbab enda poole. Tahaksin öelda, et kardan sukelduda, aga keel ei kuula sõna. Suust kostab ainult hädist ininat.

„Jää nüüd magama, täna oli pikk päev.”

„Aitäh, Jelena Mihhailovna,” pomisen vaevaga.

„Elna.”

Naise hääl on kare kui ta mu tuka laubalt lükkab:

„Poro jüd liže. See tähendab mari keeles head ööd.”

Kambri uks sulgub ja tunnen, kuidas ma vajun sügavale pimedasse, magusmahedasse leemepatta, mida segab ja valvab tulisilmne olend.