Читать книгу Ööliblikas - Katja Kettu - Страница 15

ÄRKASIN SELLE peale, et jalad külmetasid.

Vidutasin silmi.

Nägin enda ees jämedalt tahutud laudadest seina, mille pragudest vilkus valgust.

Halliks luitunud puidus jooksid salakirjana risti-rästi kooreüraski söögikäigud ja sissepääsuteed ning konku alumisse lauda oli näritud ümar auk nagu hobusehammaste töö.

Lõka-lõk. Lõka-lõk. Lõka-lõk.

Proovisin istukile tõusta, aga pea kopsas vastu madalat vineerlage.

Kus ma olen?

Paanika ajas hingeldama, kopsud tahtsid rebeneda, suhu tungis õhus hõljuvaid karvu ja sulgi. Aevastasin ja torkasin nina laudade vahelt läbi. Koos õhujoaga jõudis minu teadvusse pigi, söe, uriini ja kaugetest maadest tulevate, söömata kehade kohalolek.

Rahune.

Maa külje all lõksus ja rappus.

Lõka-lõk. Lõka-lõk. Lõka-lõk.

Olen rongis.

Proovisin jalgadega põtkida. Suhu tungis jälle sulepudi, aga liigutada ma ei saanud.

Olin topitud mingisugusesse linnu- või küülikupuuri. Sain valutavaid liikmeid hädavaevu edasi-tagasi nõksutada. Ainult jalad turritasid abitult kuudist välja ja selles häda oligi. Villaste sokkide august näpistas külm ja ma sain aru, et keegi oli mu kirjatud Lapi saapad sisse vehkinud.