Читать книгу Ööliblikas - Katja Kettu - Страница 6

MINA OLEN valge jumala tütar ja mind te kätte ei saa. Suusatan piki Neitotunturi veert elu eest, enda ja oma lapse elu. Verejanus ajukoerad klähvivad all kurus ja mu kõrvu kostavad tagaajajate hõiked:

„Hoor vihub suusatada! Tahab rüssade poolele putkata!”

Ma ei tunne häält ära, aga see peab olema üks isa käsutäitjatest, auväärt kõrilõikajatest, kes oma lõbuks kõmmutavad saamlasi ja rasedaid naisi.

„Kuule, Irkku, tule tagasi! Mis su isa ütleb!”

Hüüdjail on kitsas käes. Jah, mida ütleb piirivalvekordoni ülem, valge kindral Henrik Malinen, kui tema pesamuna suusatab üle piiri vastu Suurele Seiklusele?

„Sündimata laste tapjad!” sülgan selja taha ja panen hoogu juurde.

Jäämeri põhja pool ägab kevadkiimas, lumepind on üle valatud päikesepaiste ja hangedest turritavate pajutibudega. Vitstest punutud suusasidemed nagisevad igal tõukel ja keppide rõngad kaeblevad. Tuhisen nõlvast alla, nii et villase seeliku kangas reite ümber kahiseb, edasi koolmekoha poole, kus hang on juba sulast tumedaks tõmbunud. Tunnen läbi jää voolu jõudu ja löön korraks kõhklema. Ainult poolearuline tükib jää lagunemise ajal siia. Aga praegu ei saa teisiti. On vaja. Tundruselja tagant kostub läheneva hukatuse häältekila, sellele vastab kari kaugemalt tundrast. Oleme viie kilomeetri kaugusel Vene piirist ja kohe läheb pimedaks.

Mehed ei söanda hästi minu kannul jääle tulla. Kõigil on veel meeles Venakko jõkke uppunud lapsed – räägitakse, et just nende pärast vilguvad kannasel mõnikord virvatuled.

Kuulen hõikeid:

„Pastoi, kus sa tormad! Ega me sind ära ei tapa!”

Ma ei vaata tagasi. Sõõrmetest kerkib auruna hingeõhku, karvasuusad läigivad, suus on vere maik. Rinna vastas õhkub soojust Hundihamba kaart, mille ta mulle saami põdrakarjustega saatis ja mille tagaküljele on kirjutatud:

„Milaja Irgutska! Prihodite siia paremat maailma ehitama! Muretsen passi ja viisa.” Mõtlen loogelistele kirjaridadele ja neid kritseldanud tugevatele kätele.

Varsti, varsti olen tema saledate sõrmede hoida.

Lahkumisi on tagantjärele sageli raske seletada. Nagu näiteks seda, miks Irga Malinen, valge jumala tütar nüüd Nõukogudemaale suusatab. Üks põhjus on puhas mäss, raevuhoog, aga selline mu iseloom kord on. Nädal tagasi, minu viieteistkümnendal sünnipäeval, unustas papotška tõmmata uksepiidale kriipsu selle märgiks, kui palju ma aastaga kasvanud olen. Õe sünnipäeval oli see tal vägagi hästi meeles, kiitis laia lõuaga, millise kena ja tõupuhta plika ta on sigitanud, kuigi ema oli puukummardajate soost.

„See türuk puhastab sooned halvast verest, süütab rasvaküünla asemel elektrilambi!”

Tegi hinge nii täis, et pidin minema sauna taha porosõrga närima ja nutta tihkuma. Sisko, alati ainult Sisko. Berliini olümpiamängudest saadik on see lipitsejast tundruluud olnud silmatera ja pailaps, sestpeale, kui ta sohiga tüdrukute võimlemiskoondisesse sokutati ja riigikantsler Hitleri endaga teed jõi. Va põlvevälgutaja selline! Sestpeale isa enam muust ei mõtlegi. Ja puha tänu salaja krussitatud siidistele lokikestele, millega ta kõik ära võlus. Ja silmaviskajatest juba puudust polnud.

Aga kui Hundihammas tuli tundrute tagant ja end Hete osmikus sisse seadis, et ümbruskonnas kihutustööd teha, otsustasin, et tema võtan ma endale. Ja imelugu küll – Hundihammas tahtis mind.

Hundihambal oli pehmete huultega suu ja vasakul esiletungiv silmahammas, mis andis talle paeluvjulma väljanägemise. Tema jutte ma muidugi ei uskunud. Meile oli kodus hirm venelase ja kommunismi ees juba emapiimaga kaasa antud, nii et pühapäeviti kirikuajal Murmanski raadiost tulevad kihutuskõned ajasid ainult naerma. Ometi leidsin end rohkem kui üks kord pühapäeviti Hetele suusatamast, ja miks ka mitte, kui keegi mul silma peal ei hoidnud. Mulle hakkas seal isegi omamoodi meeldima. Istusin poronahkadesse mähitult, rüüpasin kuksast poropiima, piilusin Hundihammast ja kuulasin, kuidas kommud isa kõige sügavamale põrgu põhja vandusid. Jahvatasid kommunismi imedemaast ja töörahva paradiisist nagu mingid prohvetid. Piiri taga naerdavat ersatskohvi üle, naistel võdiseb pekk puusadel, saiapalmikud on puhtast nisust ja kolhoosi lehm ammub, udar pungil – tule ja ime ainult! Keegi olevat üle piiri Vene poolele lipsanud ja saanud kohe Murmanski oblasti komissariks.

„Ei tea, kuidas ta üle piiri sai?” julgesin kahelda.

„Käkitegu,” kädistas Hete perenaine.

Koltasaamid sõelusid põhjapõtrade sabas ühtelugu üle piiride. Ka teiste jaoks polevat see mingi kunst. Torka aga heinakuhjast teivas kelgule mastiks püsti, putilka kangema kraamiga kasukakarmanisse reispassiks ja minek! Edasi läheb teekond lennates, sest Nõukogudemaale puhuvad alati pärituuled, nii et isegi allikad pööravat end maakamara all ringi, sest ei taha lasta oma vett paradiisist välja voolata.

„On see ikka tõsi?” küsisin pärast koosolekut.

Hundihammas naeris ja libistas oma sooja kämbla mu seeliku alla.

„Sulle seal meeldiks. Tule Moskva külla tantsupidusse! Seal on iga õhta uus praasnik.”

Ta suksutas mind naiseks, torkas oma riista minusse juba enne leerisuve Hete sammasaidas ja rassis, nii et naerma ajas. Mulle meeldis tema hingeldav lunimine ja poronahka ähitud lõõtsutamine: pagana päralt, Irkku, sul on maailma parim. Lubasin külla tulla, kui aga aega on. Läksime lahku täielikus üksmeeles, ühist saladust hoides ja tulevaste higiste pühapäevade ootuses. Aga siis hakkas mul hommikuti süda läikima. Tegin, nagu Sisko ilma näinud naisena oli õpetanud. Tuleb pissida odratera peale ja kui see idanema läheb, on selge, et asjad on sedapsi. Tera idanes. Rääkisin Siskole ja too kuulutas kohe järgmisel Lotta Svärdi koosolekul, et Irga on rüssaga litsi löönud. Isale ei julgenud keegi öelda, aga varem või hiljem pidi see välja tulema, ja meie küla ämmaemand polnud nõus aitama.

„Sa oled rüssade kõnemehega ringi last,” kargas Anselmi mulle ninna. „Nüid on aeg patud lunastada!”

Too kerjakoti-Anselmi on minugi karvasaabaste juures küürutanud, seelikusaba kaabanud ja mangunud mind, valge kindrali tütart. Anselmi mäletas seda küll ja nägi, et ka mina mäletan. Häbi värvis poisi näo punaseks ja ma proovisin õiget käiku teha:

„Vaat kui räägin isale.”

Anselmi kähvas: „Ei sa sunnik räägi miskit.”

Käik oli vale. Nad sundisid mind seelikusaba vööni tõstma ja suruma keele vastu külma raudkangi, nii et keel selle külge kinni jäi, ja siis käskisid mul neljakäpakil tagurpidi eemale astuda. Lõid nahkrihmaga vastu reisi kui vastu punnisin, aga liha ei tahtnud rebeneda. Siis võttis Alakunnase Jaakkima pussi ja lõikas keele ühe ropsuga läbi. Suur tükk tuli küljest, nii et verd pritsis, aga see tegi rohkem viha kui ehmatas.

„Sa põrgurist, mes sa nüid tegid!” hädaldas Anselmi.

Rabelesin lahti ja lidusin üle jääkoorikuga kaetud hangede koju. Keegi räuskas veel takka:

„Me tuleme sulle järele, va rüssade hoor!”

Konutasin kogu õhtu tallis, surusin turbasamblast mähist vastu tursunud põske ja mõtlesin. Tänu jääkoorikule ei jätnud saapad lumele jälgi. Aga küllap nad oskavad arvata, kus ma olen, tulevad hommikul suuskadega järele. Või lähevad Hete osmiku manu, torkavad veel tule räästasse. Ja varem või hiljem tulevad ikka siia. Teavad, et isa on kontrollkäigul kuskil Pummankis, Sisko ööseks sugulaste juures.

Hakkasin pakkima. Punase-mustakirjud säärised ja pööratud nahast kasukas, mõned saksmanni turistidest jäänud riigimargad. Hundihamba saadetud kaardi toppisin südame kohale alussärgi alla. Siis hakkasin mõtlema külakostile. Kerisin isa kabinetist nii palju kaarte rulli kui vähegi söandasin – need peaksid Hundihambale meeldima. Maslavõid ja ternespiimakooki, väike putilka rummi. Viimase tembuna napsasin isa malelaualt käsitsi nikerdatud vaalaluust nuppude seast musta ratsu. Selle kadumine teeb tal igatahes meele mõruks, kui ta ka muust ei hooli. Seisatasin ja mõtlesin. Keel tuikas, kabuhirm tarretas mõtted. Siis võtsin kirjutuslaualt sulepea ja piirivalvekordoni templiga paberilehe, istusin kummuti veerde ja hakkasin kirjutama. Kirjutasin, et läksin nüüd Nõukogudemaale häbi eest pakku. Aga et kõik läheb kindlasti hästi ja kui ei lähe, tulen tagasi. Vaatasin kirja võidurõõmsalt: selle peale topakad keelelõikajad ei mõelnud! Valge kindrali tütar oskab kirjutada. Otsisin ema rõivakirstust vana punutud vöö. Aeglaselt, iidseid sõnu otsides sidusin sellesse kolm tuulesõlme ja jäin hommikut ootama. Koos sellega pidid saabuma ka tagaajajad.

Rühin suuskadel läbi viimaks õhtusse hämarduva päeva suure Nõukogudemaa ja oma Hundihamba poole, kes ootab mind piiril, muretseb passid ja tööd ja lapsele jänesepiima. Kui muretseb. Kuklas närib hirm, et võib-olla Hundihammas ei rõõmustagi minu kõhus kasvava elu üle, isegi kui kaardid ja koordinaadid talle huvi pakuvad. Aga nüüd on hilja ümber mõelda! Keelekönt mu suus on nagu võõras veider loom. Põis pakitseb. Laps kõhus põtkib, nõuab naha all süüa. Jõuame jõekääru, trambin üles kaljupõndakule. Tagaajajad on allpool vaevalt kiviviske kaugusel, kuulen suuskade sahinat ja summutatud vandumist. Eemal, kõigest mõnesaja meetri kaugusel sinetab piirijoon. Korraks tuleb kange tahtmine otseteed sinna sõita. Kannatust, Irga, kannatust! Seal võivad sind luurata isa käsilased või sovettide soldatid. Iga hingetõmme vilistab valusalt rinnus.

Sunnin end peatuma, harutan vöö piha ümbert lahti. Avan värisevate sõrmedega tuulesõlme, palun ema iidseid jumalaid: „Bieggagállis, Tuulemees, aita mind nüüd!”

Varjud hiilivad vargsi lähemale. Sikutan külmast kangete sõrmedega lahti teisegi sõlme ja kordan palvet, kuulatan. Küüned verel rebin lahti viimasegi sõlme. Pööran näo taeva poole ja hüüan: „Bieggagállis, Igavene, aita mind nüüd!”

Siis juhtub ime. Põhjast tuleb vihurina tugev tuulehoog, keerutab hangeharjadelt lahtist lund ning tõstab selle valgeks müüriks minu ja jälitajate vahele. Kuulen murduva jää raginat, ajukoera hirmunud kiunumist, tagaajajate hõikeid, seejärel lööb tuule ulgumine mul kõrvad lukku. Ma ei jää ootama ilma selginemist.

Hundihamba jutust on mulle meelde jäänud, et varsti tuleb vasakule pöörata. Sealt läheb põhjapõtrade ammune rändetee, mis inimeste riigipiiridest ei hooli. Kui nüüd suusaside läbi lumekooriku vajub. Kui ma nüüd kukun.

Aga mina juba alla ei anna. Metsa all pole tuult enam tunda. Kui ma vaevakaskede vahelt külmast kangetel jalgadel teisele poole komberdan, hakkab piirivalvurite raiutud mõnekümnemeetri laiune siht juba pimedusse vajuma. Peatun, et uurida suurt karupesakivi ja sellel kiratsevat männijussi. Kivi juures olevat kunagi olnud saamide püha seida. Suusatan lähemale ja kiljatan rõõmust: männitüve külge on kinnitatud kokkulepitud märk, jänesekäpp. Siin see on! Mind valdab imestus ja uskumatus. Olen üle piiri põgenenud. On see tõesti tõsi? Tagaajajate ja koerte hääled on vaikinud. Vajun õhku ahmides madalate kaskede vahele lõõtsutama. Öö vaikne hingus mähib tundrukünkad sinetavasse hämusse, katab võrendiku videvikulooriga, mille varjus võib rahulikult puhata. Hanged mattuvad pimedusse, taevarand kustub.

Kuulatan.

Seljatagant ei kostu enam suuskade sahinat.

Tõmban karvalauad jala otsast ja toetan vastu kivimürakat.

Sooserval värelevad virvatuled.

Nuhutan pimedust ja katsun aru saada, kas põski näpistav pakane on kommunismis tõepoolest pireke soojem kui mujal.

Pikapeale toovad rahutus ja kehaline ebamugavus mind tagasi tegelikkusse. Miks Hundihammas juba ei tule? Samal ajal tunnen kõrvetavat pissihäda. Ajan end vaevaga üles ja lasen püksikesed alla, need on naistepüksid, mis tavaliselt annavad teada, et tüdruk on valmis mehele minema, ja tegelikult pidin need edevad ihukatted saama Siskolt leerikingiks. Aga mina, riivatu, ei jaksanud nii kaua oodata, väsimus ja tagantjärele tuntud hirm pigistavad kurgupõhjast välja kõkutuse. Kui soe nire lumme kaevub, sosistan mõttes: „Jää aga hüvasti, fassisti-Soome.”

Saan häda tehtud ja vajun uuesti lumele. Ehmatan, kui võserikust kostab sosin: „Strastvuite, Finlandija?”

Kissitan pimedas silmi ja arvan, et näen roostikus vilksatamas tuttavat pööratud nahast kasukat. Avan hõikeks suu, aga kohe saab mulle selgeks, et ma ei oska öelda oma nime. Keelekönt vehib abitult õhus, kurgust kostab hirmunud looma ina. Tõusen põlvili ja tõstan käe pussiga üles. Mis siis, kui seal on tundmatu kommunist või mõni isa tuttav piirivalvur? Millegipärast tuleb meelde valge kindrali malelaualt võetud must nupp. Kas see oli viimane ja suurim viga minu elus? Kas tegin siiski vale käigu ja minu elu lõpeb enne, kui jõudis alatagi? Kuju läheneb suurte sammudega, tunnen vaigu ja puskari hõngu. Sosistan hääletult oma sündimata lapsele, kuigi ma ise oma sõnu õieti ei usu: „Ära karda. Küll me saame akkama.”