Читать книгу Ööliblikas - Katja Kettu - Страница 14

TÕUSEN PÜSTI. Pean veel ühe asja korda ajama.

Kõhklen korraks.

Oleme kokku leppinud, et kasutan seda sidepidamisviisi ainult hädaolukorras.

Aga praegu ongi häda käes. Komberdan pihlaka juurde ja nihutan vaevaliselt puu all lebavat lapikut kivi.

Kivi alt tuleb välja suure isamaasõja aegne raadiosaatja ning šifrimasin koos vajalike juhtmete ja vidinatega. Šifrimasin on vana, veel enne Enigmat kasutusel olnud sakslaste aparaat, mis taganevatest fašistidest Nõukogude Liitu maha jäi. Kui ma raadio 1960. aastal sain, ei taibanud ma sellest mõhkugi. Mulle tuli selle geniaalsust kümme korda selgitada. Küsisin, kas keegi kõrvaline ei saa sõnumit vastu võtta. Konetšno, iga raadioamatöör on selleks võimeline. Saladus seisneb selles, et ainult ühistesse koodidesse pühendatud inimene oskab raadiosaatjaga edastatud numbrite segadikust sõnumi üles leida ja dešifreerida. Selleks omakorda on vaja koodi võtit. Kõrvalisel isikul on seda raske välja mõelda, sest võimalusi olevat paarkümmend miljonit. Lülitan liinijuhtmeid ümber tõstes õige koodi peale.

Kõik see paneb liikmed valust kaeblema ja kondid jäävad külmast kangeks.

Ma ei kavatse siiski loobuda.

Saadan kõigepealt pika sõnumi, millele ei oota vastust. Selleks kulub aega, sest pean iga sõna hoolikalt kaaluma. Peatun, et surmväsinult hinge tõmmata, kas jätkan või lõpetan. Langetan otsuse ja proovin teise sõnumiga:

„Motõljoki saladus ohus. Tule!”

Jään ootama.

Ja kohe tulebki vastus, nagu oleks keegi teises otsas aastaid ainult minu sõnumit oodanudki. „Oden ohutu?”

Ohkan. Elus, aga mitte mõistuse juures. Hakkan toksima pikka ja põhjalikku vastust, kus selgitan olukorda, aga mu konksus sõrmed on juba külmad ja kohmas, nii et sellest ei tule midagi välja. Annan alla ja kordan eelmise sõnumi lõppu:

„Tule!”

Seejärel lammutan liinijuhtmete kodeeringu ja panen saatja tagasi kivi alla müüritud auku. Sätin sambla kohale, pühin ohvrilaua mesilasvahast puhtaks ja asun tagasiteele.

Värvuke tuleb viimaks ometi koju.

Öö oli minusugusele vanadusest nõdrale õige pikk ja kõige parema meelega poeksin otseteed teki alla pööningule, kuhu olen selleks ajaks magama kolinud, kui tšuhnaatüdruk kambris elab. Bobrikovi maja kohal aeglustan siiski sammu, et näha, kas tumedate klaasidega Žiguli on veel seal. On sul vaja oma nina igale poole toppida, noomin ennast umbtänava otsani hiilides. Pole vaja end teiste asjadesse segada. See ei lõpe hästi, saad liiga palju teada ja kaotad vähesegi arunatukese.

Piilun siiski.

Külateel valitseb vaikus. Kissitan silmi, ma ei näe pimedas enam sama hästi nagu varem. Auto seisab samal kohal. Aga mis see siis on, auto ümber hüpleb tilluke tulesäde. Ehmun juba, et see on ekslev tuleleek, turgeldaš-tul, mis ennustab surma. Siis taipan, et valguskuma tuleb põlevast suitsuotsast. Autos istuja on tulnud jalgu sirutama. Komberdan lähemale, Bobrikovi tara nurgale.

Siis ajan end sirgu. „Või nii.”

Kõhklemata laapan üle tee, nii kiiresti nagu kangeks jäänud koivad võtavad. Koputan pläru tegeva OMONi jakis mehe käsivarrele:

„Poro vadõ, tere õhtust.”

OMONi mundri kandja keerab end võpatades minu poole, kobab midagi, ilmselt relva, aga tunneb siis ära. „Elna, memmeke.”

„Koža, metsa laps.”

Kiikan autosse, sealt põrnitseb vastu puhmaskulmudega kolge nagu õunavarguselt tabatud koolipoiss.

„Tulge sisse, pojakesed, saate sooja sööki. Tee mind, Koža, metsa poeg, oma sõbrakesega tuttavaks.”