Читать книгу Ööliblikas - Katja Kettu - Страница 9

OLEN HILJAKS JÄÄNUD. Parandamatult hiljaks.

Vaatan üksisilmi kahe koolipingi vahele asetatud küüniust ja sellel lebavat surnukeha.

Kolhoosi klassiruumis heljub kriiditolmu ja kinninaelutatud akendest kumab tänavalaterna valgust. Ruumi hämaruses siriseb ainult üks rohelise kattega lamp, mille ümber parvlevad valguseigatsusest ligi meelitatud lülijalgsed ööliblikad. Tolmukorraga kaetud klaasvitriinist irvitavad vastu ebaloomulikesse poosidesse seatud väikeloomade topised ja häguse pinnaga klaaspurkidesse igavesele unele meelitatud konnad, kakandid ja lapikud, kaheksasilmsed ämblikud. Arsti ei paista kusagil. Oleme kahekesi end tähtsaks tegeva Vuntsijukuga, kes väidab end külamiilitsaks ning torgib nüüd surnukeha tollipulgaga ja kritseldab märkmikku tähelepanekuid. Seejärel võtab ta välja tangid ja hakkab painutama rigor mortis’est kangestunud, puruks kistud varbaid. Neid on alles ainult neli. Isa suu on ammuli, silmad poolavatud. Pööran pea kõrvale. Seintel laperdavad liblikatiibade varjud värelevad ja ekslevad nagu rahutud vaimud ning kaovad uuesti pimedusse. Tohutusuur narmendav Nõukogude Liidu kaart parempoolsel seinal on täis torgitud värvilisi knopkasid. Soome on kaardil tühipaljas tibatilluke lutikas suure Karu kõrvalestal. Moskva seevastu on hiiglaslik, end hiirepoja verest täis imenud haardevalmis lõugadega jahtämblik, kelle jäsemed sirutuvad kõikjale üle avara maa kuni viimase kolkani. Jäsemed tähistavad raudteid. Tõmban sõrmega ühe sakilise joone tolmust puhtaks. Proovin oma praegust asukohta kaardilt üles leida. Kusagil siin Volga jõe keskjooksul, aga kus täpsemalt? Leian lookleva ülemjooksu. Jõe paremal, järsul kaljusel kaldal on Mäemari. Madalal vasakul kaldal Niidumari ja seal ka see tilluke klassituba siin.

Tähtsust täis miilitsamees suunab taskulambi valgusjoa surnukeha avatud suhu ja torkab sinna hiigelsuured pihid, mida võidi ehk kunagi ennemuistsel ajal kasutada poegivate lehmade juures. Ühe piinarikka hetke jooksul surub ta instrumenti sügavamale, painutab pea kuklasse. Kostab samasugune raksatus nagu lõpuste lahtimurdmisel haugi selgroo küljest.

„Što eto? Mis see on?“

Iiveldus tõuseb kurku. Ma ei taha vaadata.

Mäletan, isa, mida sa mulle ükskord ütlesid, kui ma küsisin, miks meil on ainult raamatuid ja tühje veinipudeleid, aga mitte ühtegi kohvitassi ega lillevaasi:

„Inimene on loom, kes tahab teada.”

Isa, siis kui teistele lastele jutustati õhtuti muinasjutte, oli sinul kombeks lugeda mulle selliseid lapse jaoks ülipõnevaid teoseid nagu Platoni „Riik”. Üks koht on mul siiani meeles. Leonidos, Aglainoni poeg näeb hukkamiskohal vedelevaid surnukehi ja tahab pilku kõrvale pöörata, aga ei saa. Soov olla osaline madalas saab temast võitu ja ta ajab silmad pärani, ruttab surnute juurde ja pomiseb: „No nii, neetud silmad, vaadake nüüd isu täis sellest kaunist vaatepildist!”

Ja muidugi, isa, ma vaatan.

Surnukeha sõrmed ja varbad on puruks rebitud, nagu oleks mõni loom neid närinud. Ka muidu on surnuga jõhkralt ümber käidud: ühest meelekohast on tükk väljas, kõrv ripub ainult nahariba küljes. Katsun aru saada, et kuivanud värvipuruga kaetud surnukeha on minu veresugulane, et seal lamab minu isa Henrik Malinen, rahvaluule õppetooli lugupeetud professor, mees, keda ma kogu oma lapsepõlve imetlesin ja jumaldasin, nii et see tegi lausa haiget, aga keda ma lõpuks vaevu tundsin. See on viimane kord, mil sul õnnestus panna mind ennast usaldama, tormama ülepeakaela sinu kannul võõra ja hirmuäratava riigi südamesse, siia emakese maa üsast välja peeretatud armetusse külla, mis esmapilgul meenutab soome-ugri hõimurahvaste räämasidüllilist algkodu. Sa kirjutasid ja palusid, et ma tuleksin, ja siin sa nüüd lesid, koivad kanged nagu lõksust võetud jänesel.

Anna andeks, isa!

Astun lähemale ja sirutan käe, et puudutada sinu koolnukanget õlga. Võpatan, mu sõrmeotsad oleksid nagu elektrilöögi saanud ja sinu silmamunad värahtaksid.

Tõmban käe tagasi. Rahu! Valgus virvendab silme ees, närvid teevad trikke. Minu tähelepanu köidavad miilitsamehe tangid ja see, mis ta neelust leidis. Metallkandikul lebab ese, mis paneb mu õlad tahtmatult tõmblema. See on nii hästi säilinud, et tunnen ta ilma vähimagi vaevata ära. Tiivad on kenasti sirgu aetud ja haprad jäsemed keha all konksus. Väike ööliblikas, tiibade sirulaius vaevalt kolm sentimeetrit. Militsionäär lülitab diktofoni sisse ja sosistab vilinal:

„Posledni pištšei kotoroju žertva proglatila, ostalsja motõljok.”

Mul kulub lause mõttes tõlkimiseks natuke aega:

„Viimseks eineks neelas ohver alla ööliblika.”

Milline iroonia, isa! Kaheksandaks sünnipäevaks sain sinult õhukese raamatukese, liblikamääraja pealkirjaga „Roms atlas over sommerfluge og møl”. Päeval, mil ma võtsin esimest korda kätte liblikavõrgu, lõhnasid mündid ja õitsesid ohakad.

Esimene rohetäpik metsaniidul, koiduliblikate parv hobusekoplis. Suurkiirgliblika röövik pajulehel nagu suur roheline alasti imik. Ja nüüd see.

„Millesse isa suri?” uurin külamiilitsalt keeles, mida rääkides kahetsen vene keele tunnis õpetaja eest salaja mängitud ülespoomist.

„Mina teen siin ainult oma tööd, rasketes tingimustes. Aga teie, devotška! Kas tulete naiseks?”

Küsimus paneb Vuntsijuku muhelema.

Raputan hämmeldunult pead.

„Eks muidugi, linnapreilnale ei paku külamiilits huvi.”

Miilits kolksatab lauale kingapaari ja palitu – surnu isiklikud asjad. Aga neid ei tohi ta mulle anda ilma vastavate paberiteta.

„U vas jest dokumentõ? Kas dokumenti on?” Kolhoosimiilitsa häälde sugeneb võimukas toon nagu satraabil kunagi.

Otsin käekotist pärast mõnepäevast ootamist Joškar-Olast saadud registreerumistunnistuse. See tõendab, et peatun Hotel Valentinas ja nõuab ametivõimude teavitamist, kui ma piirkonnast lahkun. Korraks jõuan loota, et külamiilits ei taipa, et ma liigun siin loata. Asjatu lootus.

„Devotška, nelzja guljat zdes!”