Читать книгу Vaikuse meri - Katja Millay - Страница 10

Kõik mu otsused, mida olen sestsaadik teinud, kui mu elu iseenesest tuld võttis, on kahtluse alla seatud. Neist, kes kõrval seisavad ja ootavad, et saaksid arvustada seda, mismoodi ma asjadega tegelen, pole iialgi puudust tulnud.

Need, kes pole kunagi sitas seisus olnud, oletavad, et teavad, mismoodi sa peaksid käituma, kui su elu on hävinud. Ja need, kes on sellisest seisust välja tulnud, arvavad, et sa peaksid tegelema asjadega samamoodi nagu nemad. Just nagu oleks olemas käsiraamat neile, kes on põrgust läbi käinud.

Selle aja peale, kui veidi pärast kolme Margot’ sissesõiduteele pööran, olen ma sõna otseses mõttes kergendusest läbi ligunenud – või siis on see lihtsalt higi, sest õhuniiskus on siin hullumeelne. Vahet pole, ma lepin sellega, sest esimest korda tänase jooksul on mul tunne, et saan hingata. Muidugi, oleks võinud ka hullemini minna. Pärast viiendat tundi levisid jutud kiiresti, aga vähemalt oli päev peaaegu läbi. Arvan, et homme teavad juba kõik ja siis saame asjaga ühele poole.

Isegi seitsmes tund, see õel nali, milleks oli mu valikaineline kõne- ja väitluskunst, läks nii hästi, kui oodata võis, mis ütleb nii mõndagi, arvestades, et kogu selle kõnelemise koha pealt olen ma ebasoodsas seisus. Tegime jälle seda lõpmata lahedat ringiasja, aga selleks ajaks olin muutunud tundetuks nii oma kartuse kui ka sosinate vastu, mis mulle nüüd juba kõikjal järgnesid.

Kohal oli ka mu hea sõber Drew. Ta ei istunud minu kõrval, mille üle mul oli hea meel, sest tema sõnavõtud olid päris lõbusad ja kergesti eiratavad, aga kartsin, et pean hakkama ka tema käsi eemale tõrjuma. Mu kergendustunne kestis ainult üürikese hetke, kuni taipasin, et ta oli istunud täpselt minu vastu, nii et iga kord, kui pea tõstsin, nägin ma tahes-tahtmata teda ja tema ma-võin-sinustnaise-teha-pilku ja ta ma-tean-missugune-sa-riiete-all-välja-näedmuiet. Vean kihla, et ta harjutab peegli ees. Arvan, et ta võiks seda kunsti lausa õpetada. Silmitsesin oma lauda ja lugesin selle plaadile kraabitud nimesid, et naeratust tagasi hoida – mitte sellepärast, et ma poleks teda ligitõmbavaks pidanud, seda oli ta kahtlemata, vaid sellepärast, et ta oli põrgulikult naljakas.

Tegelikult on mul koguni hea meel, et ta selles tunnis käib. Tänu temale saan keskenduda millelegi muule ja mitte asjadele, mis mulle selle tunni juures närvidele käivad; näiteks kõik. Peaksin mainima, et kõige alla käib ka see tumedasilmne ja tumedate juustega ning kosutavalt sarmitu tohman koolihoovist, kelle nimi, nagu välja tuleb, on Ethan. Õnneks oli klassis vabu laudu küllaga ja ma ei pidanud vastu võtma tema lõpmata ahvatlevat sülleistumise pakkumist. Õnnetuseks aga oli üks neist vabadest laudadest just minu oma kõrval ja sinna ta istuski. Rohkem märkusi ta ei teinud, kuid muigas palju ega olnud selles pooltki nii osav kui Drew.

Astun sisse, viskan oma seljakoti köögilauale ja võtan välja kõik, millele on vaja Margot’ allkirja, nii et ta saaks neile enne tööleminekut alla kirjutada. Ma ei jõua aga veel kõike lahti pakkida, kui telefon vibreerib ja pean vahet pidama, et see välja kaevata. Ma ei vaevu telefoni käepärast hoidma. Nii palju mul seda vaja ei lähe.

Helistajaks võivad olla ainult kaks inimest. Mu ema või Margot. Keegi teine seda numbrit ei kasuta, isegi mu isa enam mitte.

Hoian telefoni ainult kõige hädavajalikuma suhtluse jaoks – sõnumid, peamiselt ühepoolsed, neilt mulle. Kui vaja, kasutan seda, et Margot’le teada anda, kus ma olen või kas ma jään hiljaks. See oli osa tingimustest, millega mind siia lubati. Kõik saavad aru, et see on kogu info, mida ma jagama soostun. Ei mingit Kuidas su päev läks? Ei mingit Kas sa endale sõpru leidsid? Ei mingit Kas sa oled endale juba psühholoogi otsinud? Ainult põhilised logistilised faktid. Rääkimisega pole kunagi probleemi olnud. Probleemiks on suhtlemine.

Sõnum on Margot’lt. Läksin su esimese päeva puhul midagi süüa tellima. Varsti tagasi. Püüan ikka veel kella neljase söömisega ära harjuda. Margot töötab öövalves, mis tähendab, et õhtustame varakult, et ta jõuaks duši all ära käia ja tööle minna. Teisalt jälle paistab, et lõuna on siin kell kümme nelikümmend viis hommikul, nii et tegelikult kõik vist klapib.

Viskan piinariistad jalast ja tõmban selga jooksuriided, et saaksin pärast varajast õhtusööki kohe minna. Läheksin praegu, aga väljas on palav ja ma tahan olla kindel, et ei läheks kunagi välja sellisel ajal, kui päike saab mind jälitada ja mälestusi mu nahale kõrvetada. Ma ei käi siis isegi postkasti juures, kui just vaja pole. Mu telefon vibreerib taas. Heidan pilgu ekraanile. Ema. Loodan, et su esimene päev läks hästi. Armastan sind. E. Panen telefoni lauale tagasi. Ema ei oota vastust.

Margot saabub kõikvõimalike Hiina roogadega. Me ei pea nädal aega süüa tegema. See on hea, sest ma ei oskaks isegi siis süüa teha, kui sellest sõltuks mu elu, ja sahtlitäit söögikohtade menüüsid arvestades on mul tunne, et seda ei oska ka Margot. Olen elanud siin nüüd viis päeva ja minu meelest pole kööki kordagi kasutatud. Vähemalt pole söögiajad Margot’ seltsis ebamugavad. Ta suudab vabalt rääkida meie mõlema eest. Selle, mis minul vestlusse panustamata jääb, teeb tema kohusetundlikult tasa. Ma pole kindel, kas tal üldse on mind siia istuma vaja.

Vähem kui nädalaga tean ma, kellega ta on viimase kolme aasta jooksul käinud ja kellega ta praegu käib. Tean kõiki ta töökoha kuulujutte, kuigi mul pole õrna aimugi, kes on need inimesed, keda ta mainib. Andrea kindlasti ei rõõmustaks, kui kuuleks, et Margot räägib mulle tema rahaprobleemidest, ja Eric ei tahaks, et ma tean, et ta tüdruk teda pettis, ning Kelly oleks pahane, kui saaks teada, et olen kursis tema bipolaarse isiksusehäire ja kõigi rohtudega, mida ta selle vastu võtab. Aga mida rohkem Margot räägib, seda vähem tekitab ebamugavust, et mina ei räägi, ja ma eelistan vestlusi inimestest, kes mulle korda ei lähe. Need puhud, kui ta võtab jutuks mu perekonna, on kõige hullemad, sest ma ei taha neile mõelda ja ma ei saa Margot’le öelda, et ta, kurat võtku, vait jääks.

Pärast sööki kiirustab ta duši alla, et pesta endalt maha päeva jagu higi ja päevitusõli, ning mina pakin jäägid karp karbi haaval ära ja ootan, millal päike madalamale vajub, et saaksin jooksma minna.

Välja ma aga minna ei saagi, sest enne päikeseloojangut tõmbub taevas mustaks ja vihma hakkab kallama nagu oavarrest. Mul pole midagi vihmas jooksmise vastu, aga seda on isegi minu jaoks liiga palju. Niisuguses paduvihmas on raske midagi näha ja võimatu kuulda. Kui klaasist liuguksest välja maja taha vaatan, tundub, nagu sajaks horisontaalselt, ja isegi mina pole nii meeleheitel, et sellise äikesega välja minna. Viskan tossud jalast, istun, siis tõusen püsti, siis istun ja tõusen jälle. Mu aju ketrab praegu hooga ringiratast.

Siin pole mul jooksulinti, nii et ma teen koha peal harki-kokku hüppeid, kuni ära tüdinen, võtan siis ette vaheldumisi rinnaltsurumist ja mägironijaharjutusi, lähen üle raskustega kükkidele ja väljaastetele ja teen seejärel nii palju kätekõverdusi, kuni mu käed alla annavad ja ma näoli vaibale vajun. See pole küll niisugune üdini tungiv kurnatus, mida ma otsin, aga tänaseks peab sellest piisama.

Võtan välja homsed riided, korjan allkirjadega paberid kokku ja pistan seljakotti. Peaaegu soovin, et mul oleks kodutööd, kuid mul pole, ja nii kõnnin ma elutoas ringi. Margot’l on välisukse kõrval virn ajalehti ja ma taipan, et pole juba peaaegu kaks nädalat sünniteadaandeid lugenud.

Haaran ajalehed ja lehitsen neid, kuni leian õiged rubriigid. Esimene on pettumus. Ei midagi uut. Kõik liigsagedased klassikalised nimed ja ikka seesama trendikas saast, millega mina ei ahistaks isegi kassi, lapsest rääkimata. Minu nime pole lehes loomulikult kunagi, aga ega ma enda nime otsigi. Lasen pilgul üle nelja ajalehe käia; neis on kolm Alexandrit, neli Emmat, kaks Sarah’t, sitaks palju -den-lõpuga nimesid ( Jaden, Cayden, Braden, öäk), hunnik selliseid, mis mulle meelde ei jää, ja üks, mis on väärt mu seinale minekut. Lõikan selle välja ja haaran läpaka. Avan interneti ja ootan, et mu avaleht ette tuleks. Mõne sekundiga vahin ma armast roosa- ja siniselaigulist titenimede veebilehte, mis tervitab mind iga kord, kui netti lähen.

Toksin oma äsjase leiu, Paavo, sisse, aga tuleb välja, et see on üksnes Soome versioon Paulist. Tegelikult paras pettumus.

Mulle meeldivad nimed. Ma kogun neid: nimesid, päritolusid, tähendusi. Neid on lihtne koguda. Need ei maksa midagi ega võta õieti ruumi. Mulle meeldib neid vaadata ja kujutleda, et need tähendavad midagi; võib-olla ei tähendagi, aga see kujutlemine on tore. Hoian enamikku neist kodus oma toaseinal – seal kodus, kus ma varem elasin. Hoian alles need, mis kajavad vastu. Head tähendusrikkad nimed. Mitte seda saasta, mida kõik praegusel ajal paistavad kasutavat. Mulle meeldivad ka võõrapärased nimed; need ebatavalised, mida näeb harva. Kui ma kunagi lapse saaksin, valiksin ühe sellistest, aga lapsed pole asi, mida ma oma tulevikus, isegi väga kauges, näeksin.

Voldin ajalehed kokku, et need ära panna, heidan viimast korda pilgu peale. Silmanurgast taban veel ühe Sarah’ ja naeratan. Sellega seoses meenub mulle üks lõbus osa mu tänasest päevast.

Jooksin kahe tunni vahel oma kapi juurde ning pidin end nurga taga varjama ja ootama, kui nägin Drew’d koos Barbiega minu kapist kaks kappi eemal ägedalt vaidlemas. Otsustasin, et kui ma pean valima, kas jääda tundi hiljaks või astuda selle verbaalse materdamise vahele, oli hilinemine kahest halvast parem valik. Drew’ üldse mitte nii varjatud külgelöömise eest kõrvalepõiklemine polnud tegelikult eriti raske, kui temaga kahekesi kokku juhtusin, aga ma ei tahtnud mingil juhul riskida võimalusega, et ta hakkab mulle oma tüdruku kuuldes ettepanekuid tegema. See oleks kindlalt mu üha kasvavas nimekirjas asjadest, mida mul tarvis pole. Nii ma siis nõjatusin vastu seina ja ootasin, et nad minema läheksid.

„Anna mulle kakskümmend taala,” kuulsin ma Drew’d tüdrukule ütlevat.

„Miks?” Paistab, et pahane ongi tolle ainus hääletoon.

„Sest mul on kahtkümmet taala vaja.” Poisi häälest oli aru saada, et sellest põhjusest pidanuks piisama.

„Ei.” Siis heli, mis oli ilmselt kapiukse kinnivirutamine. Kõvasti.

„Ma maksan sulle tagasi.” Maksad sa jah.

„Maksad sa jah.” Tark tüdruk.

„Sul on õigus. Ei maksa jah.” Piilusin ümber nurga ja nägin teda tüdrukule oma enesekindlat naeratust välgutamas. „Mis on? Vähemalt olen ma aus.”

„Miks sa mõne oma hoora käest ei küsi?” Pagan.

„Sest keegi neist ei armasta mind nii palju kui sina.”

„See tobe irve võib kõigile teistele siinse kooli tüdrukutele mõjuda, aga sa tead, et mulle see ei mõika, nii et unusta ära.”

„Sarah, sa ju tead, et sa annad mulle nagunii, ära jama.”

Sarah. Naeratasin. Paratamatult tunnistasin selle nime absoluutset täiuslikkust; mage, tavaline ja täiesti ebaoriginaalne. Mis kõige parem, see tähendab printsessi.

Tüdruk hingas valjusti välja ja ümber nurga kiigates nägin teda käekotis tuhlamas. Päriselt? Ta annabki kutile raha? Drew on parem, kui ma arvasin. Võib-olla ma olin Sarah’st lihtsalt liiga heal arvamisel. Minu enesehinnang ei pruugi just ülemäära kõrge olla, aga tema oma on küll allapoole igasugust arvestust. Ta võttis välja kahekümnedollarilise ja suskas selle Drew’le pihku.

„Säh. Lihtsalt selleks, et sa mind rahule jätaksid.” Drew haaras rahatähe ja tegi minekut, aga mitte enne, kui tüdruk talle järele karjus: „Kui sa mulle tagasi ei maksa, räägin täiega emale ära!”

Emale? Oih.

See väike paljastus tegi mulle nalja, kuid paneb ka mõtlema, kas mu tähelepanekuoskused hakkavad mind alt vedama. Kas ma siis tõesti ei märganud? Mu vend Asher ja mina nokkisime teineteise kallal, nagu jaksasime, aga meie vaenulikkuselävi oli nende omast ikka kõvasti madalam.

Viskan viimased ajalehed virna otsa ja naasen arvuti juurde, püüdes mõelda välja veel midagi, millega netis aega surnuks lüüa. Ma pole enam Facebookis ega kuskil mujal, nii et sel pole mõtet. Võiksin end piinata sellega, et vaatan Asheri nime ja salasõna kasutades, millega tegelevad need, kellega kunagi sõber olin, aga otsustan, et parem mitte. Pole midagi sellist, mida ma teada tahaksin.

Akna taga sähvivad lakkamatud välgunooled, õrritavad mind iga kord, kui taevas helendama lööb. Mu telefon lebab voodil, sosistab mulle kõrva nagu pudel viskit võõrutusel olevale alkohoolikule, sellal kui vihm mulle läbi akna näkku lõkerdab. Võib-olla ma siiski olen piisavalt meeleheitel, et sellise ilmaga välja minna. Mul on nii väga vaja joosta.

Veel harkhüppeid. Raskuste tõstmist. Veel kätekõverdusi. Veel raskuste tõstmist. Ma ei pruugi siia jooksulinti saada, aga poksikoti vist ikka leiaksin, kas või sellise kaasaskantava. Ma ei usu, et Margot lubaks mul raske koti elutuppa riputada, kuid ma pole nii valiv. Praegu lepin ükskõik millega, millele saan virutada.

Küpsised. Mul on vaja küpsiseid küpsetada. See on jooksmise järel kõige parem asi. Tegelikult mitte, aga ma armastan küpsiseid ja mulle ei meeldi see pask, mida pakkides müüakse ja mida Margot ostab. Oreod käivad kah. Sest need on Oreod ja vahet pole, mida sa teed, neid juba järele ei tee. Minu sõna selle peale. Olen seda üritades veetnud köögis rohkem kui paar päeva. Seda ei juhtu. Nii et Oreotele teen erandi, aga vabrikus pakendatud šokolaaditükkidega küpsised, mille säilivusaeg on kuus kuud, nendega on hoopis teine lugu. Elu on selleks tõesti liiga lühike. Uskuge mind, mina tean.

Tuhlan Margot’ köögis ja mul pole õrna aimugi, miks mind üllatab, et tal pole ei jahu, soodat, küpsetuspulbrit, vanilli ega enamvähem üldse mingeid koostisaineid, mida võiks küpsetamisel tarvis minna. Mul õnnestub leida natuke suhkrut ja soola ja imekombel ka komplekt mõõtetopse, aga neist pole mulle kuigi palju abi. Otsustan, et lähen sel nädalavahetusel toidupoodi. Ilma küpsisteta ma kuigi kaua vastu ei pea. Või siis koogita.

Annan alla, söön pool pakki oakomme, jätan mustad järele, sest need on vastikud, ja lähen duši alla, et tänase päeva pask endalt maha pesta. Kuni palsamit juustes hoian, pean endaga maha haarava vestluse. Räägin oma nõmedast tunniplaanist. Jutustan endale oma muusikatunni õnnetust irooniast ja juurdlen, kas see teeb kõne- ja väitluskunsti naeruväärsusele pika puuga ära. Mõtisklen valjusti, kas üldse ükski naisinimene selles koolis, olgu siis õpilane või õpetaja, on teatud heledapäise Drew’-nimelise tüübi võludele immuunne. Siis ma vastan: MINA. Ah jaa, Sarah loomulikult ka, kuigi paistab, et poisil õnnestub teda tüütamisega alistuma sundida.

Pean aeg-ajalt selliseid vestlusi, lihtsalt veendumaks, et mu hääl veel töötab, juhuks kui tahan seda kunagi jälle kasutada. Häälekate maailma naasmine on mul kogu aeg plaanis olnud, aga vahetevahel mõtlen, kas ma seda üldse kunagi teen. Enamuse ajast pole mul kuigi põnevaid uudised ja siis ma kordan nimesid või suvalisi sõnu, aga tänane päev oli küllalt märkimisväärne, et pälvida terveid lauseid. Mõnikord ma isegi laulan, aga selle jätan nendeks päevadeks, kui mu enesejälestus on tipptasemel ja ma tahan endale haiget teha.

Ronin voodisse, mida katab salveiroheline lillemustriga tekk, samasugune nagu mul koduski. Ilmselt on see rohkem mu ema kui Margot’ panus. Emal on vist raske aru saada, et ma püüdsin sealt minema pääseda, mitte seda kohta endaga kaasa võtta. Kergitan madratsit ja tõmban välja sinna alla peidetud kaustiku. Pean sellele varsti mõne parema koha leidma. Ülejäänud on mu kapi tagaosas pappkasti pakituna vanade paberköites raamatute ja põhikooli aastaraamatute all. See, mida ma käes hoian, on mustvalgete kaantega, peal punases markerikirjas Trigo. Nagu kõigil teistel, on ka selle esimesed paar lehte täis võltse tunnikonspekte. Haaran pastaka ja kirjutan. Täpselt kolme ja poole lehekülje järel libistan ma kaustiku peidikusse tagasi ja kustutan tule, mõeldes, millise värske põrgu homne päev endaga kaasa toob.