Читать книгу Vaikuse meri - Katja Millay - Страница 6

Suremine polegi tegelikult nii hirmus, kui oled seda korra juba teinud.

Ja mina olen.

Ma ei karda enam surma.

Ma kardan kõike muud.

Floridas tähendab august kolme asja: palavust, lämmatavat õhuniiskust ja kooli. Kooli. Ma pole üle kahe aasta koolis käinud. Kui mitte arvestada köögilaua taga istumist ja koduõpet emaga, ja mina seda ei arvesta.Täna on reede. Mu viimane aasta algab esmaspäeval, aga ma pole end veel kirja pannud. Kui ma täna kohale ei lähe, pole mul esmaspäeva hommikul tunniplaani ja pean kantseleis ootama, kuni selle saan. Ma arvan, et jätan parema meelega kaasa tegemata selle 1980ndate filmistseeni, kus ma esimesel päeval tundidesse hilinen ja kõik jätavad käsiloleva tegevuse pooleli, et mind jõllitada, sest kuigi see poleks kõige hullem asi, mis minuga juhtuda saab, oleks see ikkagi nõme.

Mu tädi pöörab Mill Creeki keskkooli parklasse, mina tema kõrval. See kool on nagu iga teine. Kui ilge seinavärv ja sildil seisev nimi välja arvata, on see täpne koopia mu eelmisest koolist. Margot – ta ei tahtnud, et ma teda tädiks nimetaks, sest see paneb teda end vanana tundma – keerab terve sõidu aja lõuanud raadio vaiksemaks. Õnneks oli tee lühike, sest valjud hääled teevad mind närviliseks. Mind ei häiri mitte heli ise, üksnes fakt, et see on vali. Valju hääle taustal on võimatu vaikseid kuulda, ja just vaiksed hääled on need, mida tuleb karta. Praegu olen ma sellest üle, sest me istume autos ja autodes tunnen end harilikult turvaliselt. Väljas on hoopis teine lugu. Väljas ei tunne ma end kunagi turvaliselt.

„Su ema ootab, et helistaksime, kui oleme siin valmis saanud,” ütleb Margot. Mu ema ootab paljusid asju, mida ta ei saa. Kõike arvesse võttes pole üks telefonikõne just palju palutud, aga see ei tähenda, et ta selle saaks. „Sa võiksid talle vähemalt sõnumi saata. Neli sõna. Registreerusin. Kõik on hästi. Kui juhtud olema eriti lahkes tujus, võid lõppu visata ka ühe neist rõõmsatest nägudest.”

Kõõritan kõrvalistmelt tema poole. Margot on mu ema õde, tubli kümme aastat noorem. Ta on peaaegu igas mõttes mu ema täielik vastand. Ta ei isegi näe mu ema moodi välja, mis tähendab, et ta ei näe ka minu moodi välja, kuna mina olen oma ema koopia. Margot on tumeblond, siniste silmade ja igikestva päevitusega, mille värskendamine pole raske, sest ta töötab öösiti ja tukub päeval basseini ääres, kuigi on medõde ja peaks targem olema. Mina olen helevalge naha, tumepruunide silmade ja pikkade, laineliste, enam-vähem musta värvi juustega. Tema näeb välja nii, nagu oleks tema koht päevituskreemireklaamis. Mina näen välja nii, nagu oleks minu koht kirstus. Peaks olema täiesti loll, et meid sugulasteks pidada, isegi kui see on üks neist vähestest asjadest, mis minu puhul tõele vastavad.

Margot’ näol on endiselt see ninakas naeratus, sest ta teab, et isegi kui ta ei veennud mind ema rahustama, külvas ta vähemasti väikese süütundeseemne. Margot’d on võimatu vastumeelseks pidada, ka siis, kui tõesti väga-väga üritad, mistõttu ma natuke vihkan teda, sest minust ei saa kunagi sellist inimest. Ta võttis mu enda juurde, mitte sellepärast, et mul pole kuskile mujale minna, vaid sellepärast, et pole ühtki teist kohta, kus ma kannataksin olla. Tema õnneks peab ta mind ainult põgusalt nägema, sest kui kool ükskord algab, oleme harva samal ajal kodus.

Sellegipoolest kahtlen ma, kas torssis ja kibestunud teismelise tüdruku oma tiiva alla võtmine ikka kuulub kolmekümnendate alguses vallalise naise elueesmärkide keskpunkti. Mina seda ei teeks, aga mina pole ka kuigi hea inimene. Võib-olla sellepärast ma põgenesingi ummisjalu nende eest, kes mind kõige rohkem armastavad. Kui saaksin üksi olla, siis ka oleksin. Tänulikuna. Ma oleksin pigem üksi ega teeks nägu, nagu oleks minuga kõik hästi. Aga seda valikut mulle ei anta. Nii ma siis otsustasingi olla kellegi sellise juures, kes mind vähemalt nii palju ei armasta. Ma olen tänulik, et Margot on olemas. Mitte et ma seda talle ütleksin. Mitte et ma talle üldse midagi ütleksin. Ei kavatsegi.

Kui sisse astun, käib kantseleis tohutu sagimine. Telefonid helisevad, koopiamasinad töötavad, kõikjal hääled. Esimese laua juurde lookleb kolm järjekorda. Ma ei tea, millisesse neist seista, ja nii valin uksele lähima ja loodan parimat. Margot tuiskab minu järel sisse, veab mind otsekohe kõrvale, kõigist järjekordadest mööda ja sekretäri juurde. Tal vedas, et teda tulemas nägin, muidu oleks ta niipea, kui käe mu käsivarrele asetas, end näoli maast leidnud, mu põlv ta seljal.

„Meil on direktori härra Armouri juurde aeg kinni pandud,” ütleb ta mõjukal toonil. Margot, see vastutustundlik täiskasvanu. Täna mängib ta mu ema osa. Seda poolt temast ma harilikult ei näe. Ta eelistab laheda tädi rolli. Tal endal lapsi pole, nii et ta on natuke oma elemendist väljas. Ma isegi ei teadnud, et meil on aeg kinni pandud, aga saan nüüd aru, miks see mõttekas oli. Sekretär, viiekümnendates ebameeldiva väljanägemisega naine, viipab märkuandvalt suletud ja tumedast puidust ukse kõrval seisva paari tooli poole.

Peame ootama ainult mõne minuti ja keegi ei pane mind tähele ega tee minust välja. Anonüümsus on mõnus. Mõtlen, kui kaua see kestab. Heidan endale pilgu. Ma ei hakanud end täna üles lööma. Mõtlesin, et tulen kohale, täidan mõned paberid, esitan vaktsineerimistõendid ja ongi valmis. Ma ei oodanud, et kantseleis tungleks parvede kaupa õpilasi. Ma kannan teksaseid ja musta V-kaelusega T-särki, mis mõlemad on natuke – okei, palju – kitsamad, kui peaksid, aga muidu olen ma täiesti silmatorkamatu. Kingadega ma siiski pingutasin. Mustad tikk-kontsaga rihmikud. Üksteist ja pool sentimeetrit hullumeelsust. Ma ei kanna neid niivõrd pikkuse – kuigi see kulub mulle tõsiselt ära –, vaid efekti mõttes. Ma poleks muidu hakanud nendega täna vaeva nägema, aga pean harjutama. Mu tasakaalutunnetus on juba parem, kuid mõtlesin, et peaproov ei teeks halba. Eelistaksin esimesel koolipäeval perseli käimist vältida.

Heidan pilgu seinakellale. Väiksem seier hüpleb mu peas edasitagasi, kuigi tean, et ma ei saa ümberringi toimuva taustal kella tiksumist kuidagi kuulda. Soovin, et suudaksin ruumis valitseva lärmi välja lülitada. See teeb rahutuks. Helisid on korraga liiga palju ja mu aju üritab neid üksteisest eraldada, sorteerida need kenasti väikestesse kuhjadesse, aga kõigi masinate ja häälte ühtesulamise tõttu on see peaaegu võimatu. Avan ja sulen oma süles lebavat kätt ning loodan, et meid kutsutakse varsti sisse.

Mõni tunnipikkusena tunduv minut hiljem avaneb raske puust uks ja neljakümnendate ringis ning halvasti istuva särgi ja lipsuga mees juhatab meid sisse. Kui riided kõrvale jätta, ei näe ta sugugi halb välja. Direktori kohta liigagi nägus. Ta naeratab sõbralikult, enne kui end oma laua taga päratu suurele nahktoolile libistab. Laud on muljet avaldav. Selle kabineti kohta liiga suur. Ilmselgelt on mööbel mõeldud aukartust sisendama, sest mees ise seda ei tee. Veel enne, kui ta on jõudnud õieti midagi öelda, lahterdan ma ta pehmekeste alla. Loodan, et mul on õigus. Mul läheb siin tema abi tarvis.

Võtan istet ühel kahest samasugusest tumepunasest nahktoolist, mis on härra Armouri laua vastas, ja nõjatun seljatoele. Margot istub kõrvaltoolile ja hakkab heietama. Kuulan mõne minuti, kui ta selgitab mehele mu „ainulaadset olukorda”. Tõepoolest, ainulaadne olukord. Kui ta üksikasjadesse laskub, näen, kuidas mees minu poole kiikab. Mind tähelepanelikumalt vaadates lähevad ta silmad imenatuke suuremaks ja ma taban neis äratundmishelgi. Jah, see olen mina. Ta mäletab mind. Oleksin ma kuskile kaugemale pääsenud, poleks seda võib-olla vajagi. Nimi ei tähenda suurt midagi. Nägu tähendab veel vähem. Ma olen kuriteopaigast ainult kahe tunni kaugusel, ja kui kas või üksainus inimene asjale pihta saab, olen jälle samas kohas tagasi. Ma ei saa sellega riskida ja seetõttu istumegi nüüd, kolm päeva enne mu viimase kooliaasta algust, härra Armouri kabinetis. Täpselt viimasel minutil. Kuigi vähemalt selles pole mina süüdi. Mu vanemad sõdisid kolimismõttele lõpuni vastu, aga andsid viimaks järele. Võib-olla pean selle eest osalt Margot’d tänama. Kuigi ma usun, et osalt oli abiks ka tõsiasi, et murdsin oma isa südame. Ja ilmselt olid nad kõik lihtsalt väsinud.

Nüüd olen ma jutuajamisest täiesti välja lülitunud ja tegelen Armouri kabineti uurimisega. Siin pole just palju, mis võiks mõtteid mujale viia: paar potitaime, mis väljanägemise järgi tahaksid kastmist, ja mõned perepildid. Seinal rippuv diplom on Michigani Ülikoolilt. Mehe eesnimi on Alvis. Heh. Mis tobe nimi see Alvis veel on? Ma ei usu, et see üldse midagi tähendaks, aga vaatan pärast kindlasti järele. Käin peas läbi nime päritoluvõimalusi, kui näen, et Margot toob lagedale toimiku ja ulatab selle direktorile.

Arsti märkmed. Terve hulk.

Sellal kui mees paberimajandusega tutvub, paelub mu pilku tema laual olev vana kooli tüüpi vändaga pliiatsiteritaja. See tundub mulle veider. Laud on uhke ja luksuslik kirsipuust mööblitükk, üldse mitte selline masstoodangusaast, mida õpetajatele antakse. Mulle käib üle mõistuse, miks peaks keegi kinnitama selle külge niisuguse iidvana pliiatsiteritaja. See on täielikus vastuolus. Soovin, et saaksin teritaja kohta küsida. Selle asemel keskendun tellitava suurusega pliiatsiavadele ja mõtlen, kas mu väike sõrm mahuks neist mõnesse. Juurdlen, kui valus oleks sõrme teritada ja kui palju verd tuleks, kui korraga kuulen muutust härra Armouri hääletoonis.

„Üldse mitte?” Ta tundub närviline.

„Üldse mitte,” kinnitab Margot. Tema teeseldult asjalik olek on nüüd täies hoos.

„Või nii. Hästi, me teeme, mida saame. Ma hoolitsen selle eest, et tema õpetajaid teavitataks enne esmaspäeva. Kas ta on juba valikainete ankeedi ära täitnud?” Ja nagu kellavärk olemegi jõudnud selle osani, kus ta räägib minust nii, nagu poleks mind siin. Margot ulatab talle ankeedi ja mees laseb pilgul sellest kiiresti üle käia. „Ma viin selle õppenõustajate kabinetti, et nad saaksid talle esmaspäeva hommikuks tunniplaani kokku panna. Ma ei saa lubada, et ta need valikained saab. Enamik klasse on juba täis.”

„Arusaadav. Olen kindel, et teete kõik, mis võimalik. Me hindame teie koostöövalmidust ja muidugi diskreetsust,” lisab Margot. See on hoiatus. Tubli, Margot! Kuigi mul on tunne, et direktorile see eriti ei mõju. Mul on tõesti tunne, et ta tahab siiralt aidata. Pealegi arvan, et tekitan temas ebamugavust, mis tähendab, et ta ilmselt loodab mind näha nii vähe kui võimalik.

Härra Armour saadab meid ukseni, surub Margot’l kätt ning noogutab mulle vaevu märgatavalt ja sunnitud naeratusega, millest mina loen välja haletsust või ehk põlgust. Ja siis pöörab ta pilgu jälle sama kiiresti kõrvale. Ta järgneb meile kantselei kaosesse ja palub meil hetke oodata, kuni suundub mööda koridori õppenõustamiskabinetti, mu paberid kaasas.

Vaatan ringi ja näen, et paljud neist, keda ennegi tähele panin, ootavad endiselt järjekorras. Tänan seda jumalat, kes iganes ikka veel minusse usub, kinnipandud aegade eest. Ma pigem küüriksin keelega peldikut, kui veedaksin veel ühe minuti selle kakofoonia keskel. Me seisame seina ääres, teistest nii eemal kui võimalik. Nüüd pole siin enam ühtegi tühja tooli.

Kiikan järjekorra etteotsa, kus tumeblondide juustega Keninukk heidab teisel pool lauda istuvale proua Ebameeldivale oma kõige püksikuidlangetavama naeratuse. Proua Ebameeldiv lausa särab selle poisi flirdiauras. Ma ei pane seda talle pahaks. Poiss on sedasorti nägus tüüp, kes muudab kõik kunagi end austanud naisterahvad kasututeks sulanud juhmarditeks. Pingutan, et nende jutuajamist kuulda. Midagi kantseleiabi kohast. Ah, laisk tõbras. Poiss kallutab pea küljele ja ütleb midagi, mis ajab proua Ebameeldiva naerma ja alistunult pead vangutama. Poiss sai, mille järele tuli. Märkan seda kerget muutust tema pilgus. Ka tema teab seda. Peaaegu muljet avaldav.

Kuni ta ootab, avaneb uks taas ja sisse astub hullult kena tüdruk, kelle pilk käib üle ruumi, kuni jääb poisil pidama.

„Drew!” karjub tüdruk üle sagina ja kõik pööravad pead. Ta ei paista tähelepanu märkavat. „Ma ei kavatse päev otsa autos istuda! Tule juba!” Silmitsen teda, sellal kui ta poissi põrnitseb. Ta on heledapäine nagu ka poiss, kuigi mitte päris samamoodi; tema juuksed on heledamad, nagu oleks ta terve suve päikese käes veetnud. Ta on pilku püüdev kõige ilmselgemal moel, kannab roosat, rindade kohalt hästi pingul, peenikeste õlapaeltega särki ja hoiab käes maniakaalselt samas toonis roosat Coachi kotti. Tüdruku pahameel paistab poisile natuke nalja tegevat. Ilmselt on see tema tüdruk. Kena komplekt, mõtlen ma. Püksikute-tulevärgi-Ken saadaval koos turtsaka Barbie-printsessiga: enneolematud mõõdud, disainerikäekott ja pahur kulmukortsutus hinna sees!

Poiss tõstab ühe sõrme, näitamaks, et tal läheb veel üks hetk. Tema asemel näitaksin ma üht teist sõrme. Muigan selle mõtte peale, vaatan korraks poisi poole ja näen, et ta muigab mulle vastu, pilgus üleannetu säde.

Proua Ebameeldiv tema selja taga kritseldab kiiresti midagi poisi ankeedile ja paneb allkirja. Ta ulatab paberi poisile tagasi, aga see vaatab ikka veel mulle otsa. Osutan naise poole ja kergitan vastu vaadates kulme. Kas sa ei võtagi seda, mille järele tulid? Poiss pöörab ringi, võtab naiselt blanketi, tänab teda ja pilgutab silma. Ta pilgutab menopausieelsele kontorimutile silma. Ta on nii selgelt läbinähtav, et see mõjub peaaegu tiivustavalt. Peaaegu. Naine vangutab jälle pead ja vehib käega, et poiss ukse poole astuks. Osavalt tehtud, Ken, osavalt tehtud.

Sellal kui mina end kantseleidraamaga lõbustasin, vestles Margot sosinal naisega, kes on vist õppenõustaja. Drew, keda ma tahan meeletult ka edaspidi Keniks nimetada, seisab ikka veel ukse juures ja räägib paari tüübiga, kes järjekorra lõpus ootavad. Mõtlen, kas ta üritab Barbiet meelega närvi ajada. Paistab, et seda on lihtne teha.

„Lähme.” Margot tuleb tagasi ja juhatab mind välisukse poole.

„Vabandust!” kriiskab kile naisehääl, enne kui väljapääsuni jõuame. Kõik pööravad pead nagu üks mees ja vaatavad naist, kes kaustaga minu poole viipab. „Kuidas te seda nime hääldate?”

„NAA-stja,” hääldab Margot ja ma võpatan sisimas, tajudes teravalt meid ümbritsevaid pealtvaatajaid. „Nastja Kašnikov. Vene nimi.” Margot viskab kaks viimast sõna üle õla, olles mingil põhjusel iseendaga rahul, enne kui sammud uksest välja seame, kõigi pilgud meie seljal.

Kui autosse jõuame, ohkab ta ja muutub silmanähtavalt jälle mulle tuttavaks Margot’ks. „Noh, see takistus on ületatud. Praeguseks,” lisab ta. Siis naeratab ta oma säravat ehtameerikalikku naeratust. „Jäätist?” küsib ta ja hääle järgi otsustades vajab tema seda rohkem kui mina. Naeratan vastu, sest isegi kell 10.30 hommikul saab sellele küsimusele olla vaid üks vastus.