Читать книгу Vaikuse meri - Katja Millay - Страница 7

Esmaspäev, kell 7.02. Mõttetu. Just selliseks kujuneb tänane päev koos ülejäänud 179 päevaga, mis sellele järgnevad. Oleks mul aega, siis mõtiskleksin natuke kogu selle raiskamise üle, kuid aega mul pole. Ma jään niigi hiljaks. Sean sammud pesuruumi ja tirin ikka veel töötavast kuivatist mõned riided välja. Unustasin selle eile õhtul tööle panna, aga et mul pole aega, näen nüüd vaeva paari niiskete teksaste käigu pealt jalga sikutamisega, püüdes mitte komistada. Mida iganes. Ei üllata üldse.

Haaran kapist kohvikruusi ja üritan seda täita, ilma et seejuures tööpinda täis lödistaksin või end ära kõrvetaksin. Panen kruusi kohvilauale kingakarbitäie retseptiravimipudelite kõrvale täpselt sel hetkel, kui näen vanaisa oma toast välja tulevat. Tema valged juuksed on nii sassis, et viivuks meenutab ta mulle hullu teadlast. Ta kõnnib ehmatavalt aeglaselt, aga ma juba tean, et pole mõtet talle abi pakkuda. Ta vihkab seda. Ta on harjunud olema kõva kutt, kuid enam ta seda ei ole ning see kaotus annab valusasti tunda.

„Kohv on laual,” ütlen ma, kahman võtmed ja suundun ukse poole. „Panin su tabletid valmis ja märkisin üles ka. Bill tuleb tunni aja pärast. Oled kindel, et saad seni hakkama?”

„Ma pole mingi invaliid, Josh.” Vanaisa enam-vähem uriseb mu peale. Püüan muiet tagasi hoida. Ta on vihane. Vihane on hea. Nii näivad asjad natukenegi normaalsed.

Olen mõne sekundiga oma pikapis ja sissesõiduteelt väljas, aga ma pole kindel, et sellest piisab. Ma ei ela koolist kaugel, kuid esimesel päeval on parkla sissepääsu ees alati ilge ummik. Enamik õpetajaid pigistab täna silma kinni, kuigi mul poleks nagunii sellega muret; mitte keegi ei hakka mind pärast tunde jätma, hilinen ma või mitte. Annan ketsi ja paar minutit hiljem ootan, et parklasse pääseda. Autode rivi siugleb tänavale välja, aga vähemalt liigub aegamisi edasi.

Praegu töötan ma neljatunnise une ja ainult ühe tassi kohvi peal. Soovin, et mul oleks olnud aega endale veel teine teha, aga ei olnud ja tõenäoliselt oleksin selle endale nagunii enne kooli jõudmist sülle kallanud.

Tõmban oodates välja oma tunniplaani ja vaatan uuesti üle. Tööõpetus on alles neljas tund, aga vähemalt pole see päris päeva lõpus. Ülejäänust pole mul sooja ega külma.

Kui lõpuks koolimaja juurde jõuan, on Drew oma harilike jüngritega väljas ja kostitab neid hulga väljamõeldistega oma suve kohta. Tean, et need on väljamõeldised, sest ta jõlkus suurema osa suvest minuga koos ja ma võin kindla peale öelda, et me ei teinud sittagi. Kui jätta kõrvale see, et ta kadus aeg-ajalt minema mis iganes tüdrukuga, keda ta parajasti sebis, vedeles ta mu diivanil.

Teda nüüd vaadates tundub mulle, et mitte keegi pole kooli alguse üle õnnelikum kui tema. Pööritaksin silmi, kui see ei tunduks nii tibilik, ja vahin selle asemel tuimalt enda ette ning kõnnin edasi. Drew noogutab mulle, kui temast möödun, ja ma vastan samaga. Räägin temaga hiljem. Ta teab, et ma ei lähe tema ligigi, kui ta on teiste keskel. Mitte keegi teine ei tee minust välja ja ma jõuan läbi ülejäänud rahvasumma peahoovile just siis, kui kõlab esimene kell.

Mu esimesed kolm tundi võiksid olla täpselt üks ja sama aine. Ma ei tee muud, kui kuulan ära reeglid, võtan ainekavad ja püüan ärkvel püsida. Vanaisa ärkas öösel viis korda, mis tähendab, et ka mina ärkasin öösel viis korda. Pean tõesti rohkem magada saama. Nädala pärast saadki, mõtlen ma kibedalt, aga ei hakka sellel praegu pikemalt peatuma.

Kell 10.45. Esimene söögivahetund. Ma läheksin parema meelega otsejoones tööõpetusse. Nii vara on nõme süüa. Lähen välja ja võtan koha sisse hoovi keskpaigast kõige kaugemale jääva pingi seljatoel, sealsamas, kus olen istunud viimased kaks aastat. Keegi ei tule mind tüütama, sest lihtsam on teha nägu, et mind pole olemas. Ma pühiksin siin istumise asemel pigem pool tundi saepuru, aga praegu pole veel saepuru, mida pühkida. Vähemalt on aeg veel nii varajane, et metallpingid pole päikese käes tulikuumaks muutunud. Nüüd pean ma lihtsalt järgmised, tõenäoliselt päeva kõige pikemad kolmkümmend minutit ootama.