Читать книгу Vaikuse meri - Katja Millay - Страница 9

3. peatükk

Josh

Ma ei jõua neljandat tundi ära oodata. Higistan juba lõunapäikese käes istumisest, aga ega tööõpetuse klassiski erilist kliimaseadet pole. Sisse astunud, tunnen end otsekohe nagu kodus, kuigi ruum näeb välja hoopis teistsugune kui juunis. Kõik pinnad polegi tööriistade ja puutükkide alla mattunud. Põrandat ei kata saepuruvaip. Masinad ei tööta. Alguses teeb selline vaikus rahutuks. Siin ei tohiks nii vaikne olla ja praegu on ainus aeg aastas, mil on.

Esimesed paar nädalat korratakse üle tööriistade kasutamise reegleid ja ohutusnõudeid, mida võiksin peast ette vuristada, kui keegi küsiks. Keegi ei küsi. Kõik teavad niigi, et ma neid tean. Kui tahaksin, võiksin ka ise seda tundi anda. Viskan oma raamatud kaugeimale nurgalauale, kus ma iga aasta istun, vähemalt sel ajal, kui me peame paigal istuma. Enne kui jõuan tooli laua alt välja tõmmata, kutsub härra Turner mind enda juurde.

Härra Turner meeldib mulle, aga tal on täiesti ükskõik, kas ta meeldib mulle või mitte. Ta soovib minult austust ja seda ta ka saab. Teen täpselt seda, mida ta mul teha käsib. Ta on üks neist vähestest inimestest, kellele ma ei pane pahaks, et ta minult midagi ootab. Praeguseks on mul tunne, et olen härra Turnerilt õppinud sama palju kui oma isalt.

Härra Turner on õpetanud seda ainet kauem, kui keegi mäletada suudab, juba aastaid enne seda, kui mina siia tulin, siis, kui seda õpetati ainult suvalise valikainena. Nüüd on see üks osariigi ägedamaid programme. Ta juhatab siin vägesid, nagu oleks see puutöö meistriklassil tuginev äriettevõte. Edasijõudnute klassis kogume oma tööga raha materjalide ja tööriistade jaoks. Me võtame vastu tellimusi, täidame neid ja saadud raha suunatakse jälle programmi.

Edasijõudnute klassi pääseb alles siis, kui oled kõigepealt sissejuhatavad tasemed läbi teinud, ja seegi ei garanteeri veel midagi. Härra Turner võtab vastu ainult neid õpilasi, kelle tööeetika ja võimed langevad kokku tema ootustega. Sedasi ta kõrgema taseme klasse nii väiksena hoiabki. Sinnapääsemiseks on vaja tema heakskiitu ja ta saab seda lubada endale koolis, kus iga viimne kui valikaine üle ääre ajab, ainult sellepärast, et ta on nii hea.

Kui tema laua juurde jõuan, küsib ta mu suve kohta. Ta püüab olla viisakas, aga tunneb mind küllalt hästi, teadmaks, et pole vaja vaeva näha. Olen käinud tema tundides igal aastal üheksandast klassist peale. Ta tunneb mu võimeid ja tunneb mind. Kõik, mida ma tõesti teha tahan, on asju meisterdada ja rahu saada, ning tema pakub mulle mõlemat. Vastan nii väheste sõnadega, kui saan, ja ta noogutab, teades, et võime teeskluse sinnapaika jätta.

„Teatriosakond tahab, et nende rekvisiitide hoiuruumi ehitataks riiul. Kas sa võiksid seal ära käia, mõõdud võtta, plaani joonistada ja teha nimekirja asjadest, mida meil vaja läheb? Ega täna siin sinu jaoks midagi huvitavat ei ole.” Ta võtab virna pabereid, mis on arvatavasti reegleid ja töövõtteid kirjeldavad jaotuslehed, näol peegeldumas igavus ja alistumine. Temagi tahab ainult meisterdada. Aga samas ei taha ta, et keegi sõrmest ilma jääks. „Kui plaani tunni lõpuks valmis saad, too see mulle ja ma hangin sulle kõik, mida vajad. Ilmselt saad asja umbes nädalaga valmis.”

„Saab tehtud.” Hoian naeratust tagasi. See sissejuhatav pask on ainus osa tunnist, mis mulle ei meeldi, ja ma sain sellest just vabastuse. Ma saan meisterdada, isegi kui kõigest riiuleid. Ja ma saan seda teha kõigist teistest eemal.

Sirgeldan oma allkirja puudumislehe alumisele servale ja ulatan selle talle tagasi. Siis haaran oma raamatud, just sel hetkel, kui veel paar tüüpi sisse tulevad. Selles tunnis ei tohiks olla palju rahvast – ilmselt ainult kümmekond õpilast või nii. Senimaani tunnen ma kõiki, kes on sisse tulnud, peale ühe; see tüdruk koolihoovilt – see, kes mind passis. Tema ei saa ometi selles tunnis olla. Nähtavasti on ta sama meelt, kui otsustada ilme järgi, millega ta ruumi silmitseb, kuidas ta vahib kõike alates kõrgetest lagedest kuni elektritööriistadeni. Tema silmad tõmbuvad uudishimulikult natuke kissi, aga see on kõik, mida ma tema juures tähele panen, sest nüüd pöörab ta ringi ja tabab mind teda jälgimast.

Ma jälgin inimesi palju. Harilikult pole sellest midagi, sest ega keegi õieti minu poole ei vaata, ja kui vaatabki, siis ma olen üsna osav pilku kiiresti ära pöörama. Väga kiiresti. Aga, pagan võtku, see tüdruk oli kiirem. Ma tean, et ta on siin uus. Kui see nii ei ole, siis on ta suve jooksul läbi teinud mingi põhjaliku ja jubeda muutuse, sest ma tean enamikku inimesi meie koolist, ja kui ka ei teaks, mäletaksin ma ometi tüdrukut, kes tuleb kooli ja näeb välja nagu mõni ebasurnust hoor. Sellest hoolimata olen ma umbes kümme sekundit hiljem uksest väljas ja üsna kindel, et selle aja peale, kui tagasi jõuan, on tema tunniplaan juba joonde aetud.

Redutan terve neljanda tunni teatriosakonna rekvisiitide laos, mõõdan ja teen vajaminevate riiulite plaane ja tarvilike asjade nimekirju. Siin pole seinakella ja selle aja peale, kui koolikell heliseb, pole ma veel lõpetanud. Pistan ploki koos oma märkmetega seljakotti ja suundun välja, inglise keele tiiva poole. Jõuan proua McAllisteri klassi juurde ja möödun kõigist, kes veel koridoris tunglevad ja kasutavad enne kella helisemist iga viimast sekundit omavahel suhtlemiseks. Uks seisab tõkke abiga lahti ja proua McAllister tõstab pea, kui sisse astun.

„Ahah, Bennett. Me kohtume taas.” Ta õpetas mind möödunud aastal. Ilmselt on ta põhikooli inglise keele õpetaja kohalt keskkooli üle toodud.

„Jah, proua.”

„Viisakas nagu alati. Kuidas su suvi oli?”

„Te olete kolmas inimene, kes seda küsib.”

„See pole vastus. Proovi uuesti.”

„Kuum.”

„Endiselt ülijutukas,” naeratab ta.

„Endiselt irooniline.”

„Eks me ole mõlemad ennekõike järjekindlad.” Naine tõuseb, pöörab ringi ja võtab selja tagant dokumendikapilt oma nimekirja ja kolm paberipatakat.

„Kas sa tooksid selle laua sealt klassi ette?” Ta osutab nurgas seisvale kipakale lauale. Viskan oma asjad viimasesse pinki, astun katkise laua juurde, tõstan selle üles ja viin klassi ette. „Pane sinnasamasse.” Õpetaja osutab valge tahvli ette. „Mul on lihtsalt vaja midagi, kuhu kõik need asjad panna, et rääkida saaksin.” Ta paneb paberipatakad lauale just sel hetkel, kui heliseb hoiatav kell.

„Teil on poodiumi vaja.”

„Josh, mul on vedanud, et mul on liikuva sahtliga laud,” märgib naine sunnitud tüdimusega ja astub häirimatult avatud klassiukse juurde. „Kobige õige sisse, totud, enne kui kell heliseb, sest mina usun ka esimesel koolipäeval pärast tunde jätmisesse ja minu trahvitunnid on hommikuti, mitte õhtupoolikul.” Viimased sõnad ütleb ta laulval toonil just siis, kui õpilased hetk enne pikka kella ühes summas klassi tormavad.

Proua McAllister ei lase endaga jamada. Teda ei heiduta ei popid tüübid ega need, kellel on rikkad vanemad, ja ta ei tüki sõbraks. Möödunud aastal suutis ta mind veenda, et tema tundides võib olla midagi õppimisväärset, ilma et oleks mind kordagi tunnis rääkima sundinud.

Üldiselt on mul kahesuguseid õpetajaid. On need, kes eiravad mind täielikult ja teevad näo, nagu poleks mind olemas, ja siis on need, kes võtavad mu ette ja tassivad tähelepanu keskpunkti, sest nende meelest tuleb see mulle kasuks – või siis sellepärast, et nad tunnevad mingit kontrollifriigilikku elevust teadmisest, et nad saavad seda teha. Proua McAllister ei kuulu kumbagi rühma. Tema jätab mu rahule ilma mind eiramata; nii et mis õpetajatesse puutub, siis tema on ideaalsele paganama lähedal.

Ta tõmbab uksetõkke eest just sel hetkel, kui Drew avausest sisse lipsab.

„Tere, proua McAllister!” Drew naeratab ja pilgutab silma, sest tal pole häbiraasugi.

„Immuunne teie sarmi vastu, härra Leighton.”

„Ühel päeva loeme teineteisele luulet.” Drew libistab end ainsa tühja laua taha otse klassi ees.

„Seda me teeme. Aga luuletunnid on alles järgmisel poolaastal, nii et senimaani pead oma sonetid endale hoidma.” Õpetaja läheb tagasi oma laua juurde, võtab sahtlist kollase paberilipiku ja sammub jälle Drew’ juurde. „Aga ära ole liialt pettunud. Meil on ikkagi homme hommikul kohting. Kell kolmveerand seitse. Meediakeskuses.” Ta pilgutab omakorda silma ja asetab trahvitunnilipiku Drew’ lauale.

Nastja

Neljanda tunni tööõpetus polnudki nii hirmus. Härra Turner ei pööranud mulle üldse mingit tähelepanu, mis polegi nii kerge, kui klassis on ainult neliteist õpilast. Ta kontrollis muidugi jalamaid mu tunniplaani, veendumaks, et olen ikka õiges kohas, ja küsis siis, miks mind tema tundi pandi. Kehitasin õlgu. Tema kehitas õlgu. Siis ulatas ta paberi mulle tagasi, ütles, et ma ei suuda nagunii teiste tempoga sammu pidada, aga kui ma tõesti tahan siia jääda, laseb ta mul olla abiliseks või midagi. Ilmselge, et ta ei taha mind tegelikult oma tundi, aga ma arvan, et jään ikkagi. Klass on väike ja siin jäetakse mind tõenäoliselt rahule ning rohkem ma esimeselt päevalt ei loodakski.

Pean vastu kuni viienda tunnini, kuni seisan silmitsi ühega neist mõttetutest tutvumismängudest, mis leiab aset nõmeüritusel, mille nimi on muusikatund – tund, millest ma varsti, maksku mis maksab, jalga lasen. Õpetaja, preili Jennings, kena, kakskümmendmillegagi, heledate lõuani juuste, kahvatu naha ja vihkamisväärselt ideaalsete klaverimängija kätega naine, laseb meil ringis istuda. Algkoolilikus kes-aias-stiilis ringis. Nii avaneb meile kõigile parim vaade üksteise uurimiseks ja hilisemaks lahkamiseks. Ah jaa, üksteise tundmaõppimiseks muidugi ka. Seda kah.

Mis puutub üksteise tundmaõppimise mängudesse, siis see polegi kõige hullem, mida olen kogenud. Igaüks peab ütlema enda kohta kolm asja ja üks neist peab olema vale. Seejärel püüab klass ära arvata, mis öeldust on vale. On omamoodi kurb, et ma ei saa mängust päriselt osa võtta, sest kui ma mängiksin, oleks mäng üsna vinge. Olen päris kindel, et loobuksin küllaltki suurest rahasummast, et kuulda, kuidas mu klassikaaslased ja võluv heledapäine haldjalik õpetaja iga mu vastuse võimalikku tõepärasust kaaluvad.

Minu nimi on Nastja Kašnikov.

Ma olin klaverimängijast imelaps, kelle koht pole üldse mingis muusikaõpetuse sissejuhatavas tunnis.

Mind mõrvati kaks ja pool aastat tagasi.

Arutlege.

Selle asemel aga, kui järjekord minuni jõuab, istun ma kivisel ilmel ja vaikin. Preili Jennings vaatab ootavalt minu poole. Vaata oma nimekirja. Ta vaatab ikka veel mulle otsa. Mina vaatan vastu. Meie vahel leiab aset üks neist veidratest võidujõllitamistest. Vaata oma nimekirja. Ma tean, et sulle räägiti. Püüan teda nüüd telepaatia teel sundida, aga kahjuks on mul supervõimetega kehvad lood.

„Kas sa tahaksid meile avaldada kolm asja iseenda kohta?” küsib ta, just nagu oleksin ma mingi idikas, kes ümberringi toimuvale pihta ei saa.

Lõpuks aitan teda väheke edasi ja raputan pead nii vaevu märgatavalt, kui saan. Ei.

„Kuule nüüd, ära häbene. Senimaani on kõik seda teinud. See on lihtne. Sa ei pea paljastama oma kõige süngemaid saladusi ega midagi,” kostab naine kergel toonil.

See on hea, sest mu süngeimad saladused põhjustaksid talle ilmselt õudusunenägusid.

„Kas sa võiksid vähemalt kõigile oma nime öelda?” küsib õpetaja lõpuks, sest ilmselgelt pole tal kombeks sellises vägikaikaveos alla anda. Tema kannatus hakkab katkema ja ta püüab seda mitte välja näidata.

Raputan jällegi pead. Ma pole pilku tema silmilt veel ära pööranud ja mulle tundub, et see hakkab temas natuke kõhedust tekitama. Mul on temast isegi pisut kahju, aga ta oleks pidanud oma paberid enne tunni algust läbi lugema. Kõik teised õpetajad lugesid.

„Häääästi,” venitab ta sõna üle huulte ja ta hääletoon muutub. Ta hakkab nüüd tõesti pahaseks saama, aga seda hakkan ka mina. Silmitsen tema juustest paistvaid tumepruune juuksejuuri, sest nii on mul millelegi keskenduda, kuni ta pilk on alla suunatud ja ta, nagu ma oletan, enda ees mapi külge kinnitatud nimekirja uurib. „Kasutame siis elimineerimismeetodit. Sina oled nähtavasti…” Ta vakatab, tema naeratus muutub pisut ebakindlaks ja ma tean, et sel hetkel jõuab talle kohale, sest uuesti pilku tõstes on kõik talle selge ja ta ütleb: „Palun anna andeks. Sina oled ilmselt Nastja.”

Seekord ma noogutan.

„Sa ei räägi.”