Читать книгу Vaikuse meri - Katja Millay - Страница 8

Ellujäämine. Sellega ma praegu tegelen ja see polegi nii jube, kui arvasin. Mulle heidetakse palju kõõrdpilke, ilmselt sellepärast, mismoodi ma riides olen, aga muidu ei räägi minuga keegi. Välja arvatud Drew, see Keni-nukk. Põrkasin temaga täna hommikul kokku, kuid üldiselt möödus vahejuhtum sündmustevaeselt. Tema rääkis. Mina kõndisin edasi. Ta loobus. Olen söögivahetunnini vastu pidanud ja see on nüüd proovikivi. Kellelgi pole seni eriti suhtlemisvõimalust olnud, tänu millele olen saanud senimaani märkamatuks jääda, aga söögivahetund on lihtsalt ülimalt järelevalvevaba põrguauk. Esmapilgul tundub vältimine kõige parema valikuna, aga ühel hetkel tuleb mul pilkude ja kommentaaridega silmitsi seista. Mina isiklikult torkaksin endale parema meelega kaktuse tagumikku, aga paistab, et seda võimalust ei pakuta, nii et võin sama hästi plaastri ühe raksuga maha rebida ja asjaga ühele poole saada. Seejärel otsin tühja tualeti ja kontrollin juukseid ja värvin huuled uuesti üle või – nagu me, argpüksid, seda nimetada armastame – poen peitu.

Püüan salamahti oma riided üle vaadata ja veenduda, et miski poleks seal, kus see olema ei peaks, ning et ma ei välgutaks rohkem, kui mul algselt plaanis oli. Mul on jalas samad tikk-rihmikud mis reedel, aga seekord valisin sügava dekolteega musta särgiku ja peaaegu olematu seeliku, milles mu taguots sugugi paha välja ei näe. Jätsin juuksed lahti, nii et need langevad üle õlgade ja katavad laubal oleva armi. Mu silmi raamib paks must lainerijoon. Näen välja litsakas ja mõjun ligitõmbavalt ilmselt ainult kõige algelisematele inimolenditele. Drew. Naeratan endamisi, kui mulle meenub, mismoodi ta mind täna hommikul pealaest jalatallani pilguga mõõtis. Barbie oleks sigatige.

Ma ei riietu nii mitte sellepärast, et see mulle väga meeldiks või et ma tahaksin, et inimesed mind jõllitaksid. Aga mind jõllitatakse valedel põhjustel niigi, ja kui neil on kavas mind valedel põhjustel jõllitada, siis vähemasti peaks mul olema õigus need põhjused välja valida. Pealegi, natuke ebameeldivat jõllitamist on väike hind, mida kõigi eemalepeletamise eest maksta. Ma ei usu, et selles koolis leiduks ainsatki tüdrukut, kes tahaks minuga vestelda, ja need poisid, kes huvitatud oleksid, pole suuremad vestluskaaslased. Ja mis sellest? Kui ma pean pälvima soovimatut tähelepanu, siis olgu selle sihtmärgiks pigem mu tagumik kui psühhoos ja tuksis käsi.

Margot polnud täna hommikul mu koolimineku ajaks tagasi jõudnud, muidu oleks ta võib-olla üritanud mind ümber veenda. Ma poleks seda talle pahaks pannud. Ma usun, et esimese tunni õpetaja tahtis mind riietumisreeglite rikkumise pärast ette võtta kohe, kui uksest sisse astusin, aga niipea, kui ta oli minu nime oma nimekirjast üles leidnud, juhatas ta mu kohale ega vaadanud terve ülejäänud tunni minu poolegi.

Kui ema oleks mind kolm aastat tagasi sellisena koolis näinud, oleks ta närvivapustuse saanud, nutnud ja halanud, et on emana puusse pannud, või siis mind tuppa luku taha sulgenud. Nüüd peegelduks ta näol pettumus, aga ta küsiks, kas see teeb mind õnnelikuks, ja mina noogutaksin ja valetaksin, nii et saaksime teha näo, et sellest pole midagi. Riided polekski ilmselt kõige suurem probleem, sest ma pole sugugi kindel, et ema jaoks oleks see lõbutüdruku kostüüm hullem kui meik.

Mu ema armastab oma nägu. Ta ei tee seda ülbusest ega eneseimetlusest; ta teeb seda austusest. Ta on tänulik kõige eest, mis talle sündides anti. Ja peakski olema. Tal on imeline nägu, ideaalne nägu, taevalik nägu. Selline, millele pühendatakse laule, luuletusi ja enesetapukirju. Just selline eksootilist laadi ilu, mida romaanide meeskangelased ihalevad, isegi kui neil pole õrna aimugi, kes sa selline oled, sest nad peavad su endale saama. Sedalaadi ilu. Selline mu ema ongi. Suureks kasvades tahtsin ma kunagi täpselt tema moodi välja näha. Mõned ütlevad, et näengi, ja võib-olla on see kuskil pealispinna all isegi tõsi. Kui meik maha kraapida ja riietada mind selliseks tüdrukuks, kes vastaks mu praegusele väljanägemisele – ropusuisele tänavatüdrukule, keda „Võmmides” mõnest narkopesast välja tiritakse.

Kujutlen, kuidas mu ema pead vangutab ja mind pettunud ilmel silmitseb, aga viimasel ajal valib ta hoolega, millal vastu sõdida, ja ma pole kindel, kas ta peaks praegust olukorda selle vääriliseks. Emps hakkab tasapisi uskuma, et võib-olla olen ma lootusetu juhtum, ja see on hea; sest seda ma just olengi ja lahkusin kodust, et ta saaks sellega leppida. Ma olin lootusetu juhtum juba kaua aega tagasi. See mõte teeb mind ema pärast kurvaks, sest tema pole palunud, et nii läheks. Tema arvas, et on oma ime leidnud, ja mina olin ainus, kes teadis, et see nii ei ole, ükskõik kui väga ma soovisin seda talle anda. Võib-olla olingi see mina, kes selle ime temalt röövis.

Mis toob mind tagasi koolihoovi, kus ma seisan platsi serval nagu külalisesineja „Täiusliku vältimise” keskkooli-erisaates. Mul oli plaanis tulla siia küllalt vara, et enne lõunase sagina tipphetke teisele poole jõuda, aga ajalooõpetaja pidas mind kinni ja need kolm minutit tähendasid seda, et pooltühja hoovi asemel vahin ma praegu hoovi, mis kihab õpilastest. Hetkel olen ma keskendunud mainitud hoovi tervenisti katvatele kiviplaatidele ning sean tõsiselt kahtluse alla oma arukuse tulla kooli üheteistkümne ja poole sentimeetriste tikk-rihmikute otsas. Kaalun oma võimalusi jõuda teisele poole nii, et mu mõlemad jalad ja väärikus puutumata jääksid, kui kuulen, et keegi minust paremal hõikab midagi.

Pööran instinktiivselt ringi, aga tean otsekohe, et see oli viga. Minust mõne sammu kaugusel pingil istub hääle omanik ja vahib mind ainiti. Ta nõjatub hooletult seljatoele, jalad jultunud soovunelmaid mõlgutades rohkem laiali, kui olema peaksid. Poiss naeratab ja ma ei saa eitada, et ta on oma nägusast välimusest teadlik. Kui eneseimetlus oleks lõhnavesi, siis tema oleks poiss, kelle kõrval poleks võimalik seista, ilma et lämbuma hakkaksid. Tumedad juuksed. Tumedad silmad nagu minul. Me võiksime olla vend ja õde või siis üks neist kõhedust äratavatest paaridest, kes näevad välja nii, nagu peaksid nad olema vend ja õde.

Ma olen vaatamise pärast enda peale tige. Nüüd, kui ma ringi pööran ja temast välja tegemata üle lahinguvälja suundun, võin olla kindel, et tema silmad – nagu ka iga teine silmapaar tol pingil tema juures – on mu seljale needitud. Ja kui ma räägin seljast, pean ma silmas tagumikku.

Silmitsen uuesti sillutiskivide ebatasast pinda. Pingest pole juttugi. Pööran pilgu käsilolevale ülesandele just hetkel, kui kuulen teda lisavat: „Kui otsid midagi istumise alla, siis minu süles on vaba koht.” Ja tuli ära! Öeldu pole isegi nutikas ega originaalne, aga tema samaväärselt vaimuvaesed sõbrad naeravad ikkagi. Ja sinna kadus mu lootus meie õitsvast õe-venna suhtest. Astun kõnnitee servalt alla ja hakkan minema, pilk otse ette suunatud, nagu oleks mul veel mõni muu eesmärk peale sellest kõnnist eluga pääsemise.

Päev pole veel poole pealgi. Selle hiiglama sita tunniplaani järgi on mul seitsmest tunnist ees veel neli.

Jõudsin täna hommikul kooli küllalt vara, et kantseleist läbi astuda ja oma tunniplaan võtta. Muidugi, kui oleksin selle aja peale teadnud, mis mulle paberilt vastu vaatab, oleksin vältimatut ehk edasi lükanud. Kantseleis oli jälle hullumaja, aga õppenõustaja proua Marsh oli jätnud mulle teate, et läheksin tema kabinetti, kus saan oma tunniplaani isiklikult tema käest – veel üks paljudest minuks olemise eelistest.

„Tere hommikust, Nastja, Nastja!” ütles ta, korrates mu nime kahe erineva hääldusega, ja vaatas seejuures mulle otsa, et leida kinnitust, mida ma talle ei pakkunud. Ta oli ülemäära lõbusas tujus nii esimese koolipäeva kui ka hommikuse kella seitsmese aja kohta üldiselt. Igatahes mõjus see ebaloomulikult. Ilmselt õpetatakse sellist asja ainult õppenõustajatele – kuidas teismelise õuduseks ebasobivat rõõmu väljendada. Olen üsna kindel, et õpetajatele seda ainet peale ei suruta, sest nemad ei vaevu teesklema. Pooled neist on sama õnnetud kui mina.

Naine andis käega märku, et istuksin. Ma ei teinud seda. Mu seelik oli kaugelt liiga lühike, et istuda toolile, mille ees polnud varjavat lauda. Naine ulatas mulle kooli territooriumi kaardi ja mu tunniplaani. Lasksin pilgu sellest üle käia, otsides peamiselt valikaineid, sest kõiki kohustuslikke teadsin ma juba niigi. Nalja teete või? Hetkeks olin ma veendunud, et õppenõustaja oli andnud mulle vale tunniplaani, ja ma kontrollisin nime lehe ülaservas. Ei, ikka mina. Ma polnud kindel, kuidas oleks õige sellises olukorras reageerida. Teate küll, siis, kui universum otsustab sulle taas kord terasninalise saapaga tagumikku virutada. Nutmapuhkemine oli välistatud ja maniakaalse naeru ja vandesõnadega vürtsitatud närvihaige kriiskamine ei tulnud päris kindlasti kõne alla, nii et mulle jäi mu ainus valik – rabatud vaikimine.

Proua Marsh nähtavasti märkas mu näoilmet ja ma vean kihla, et see oli üsna kõnekas, sest ta alustas otsekohe üksikasjalikku selgitust, mis hõlmas lõpetamiseks vajalikke nõudeid ja liigagi ülerahvastatud valikaineid. Tema jutust jäi peaaegu mulje, nagu oleks ta minu ees vabandust palunud ja võib-olla olekski ta pidanud seda tegema, sest asi oli tõesti nõme, aga ma peaaegu soovisin, et oleksin saanud talle öelda, et kõik on hästi, nii et ta ei peaks rohkem põdema. Küll ma selle üle elan. Minu murdmiseks läheb vaja rohkem kui mõnd sitta tundi. Võtsin oma tunniplaani, kaardi ja armetu õuduse ning seadsin sammud klassi, lugedes paberit käigupealt üha uuesti ja uuesti. Kahjuks jäi kirjapandu alati samaks.

Praeguseks olen ma peaaegu poole peale jõudnud. Suhteliselt võttes pole asjad nii pahasti ja minu elus ongi kõik suhteline. Mu õpetajad pole jubedad. Inglise keele õpetaja proua McAllister vaatab mulle koguni otse silma, just nagu esitaks mulle väljakutse eeldada, et ta kohtleb mind teisiti kui ülejäänuid. Ta meeldib mulle. Aga hullem on alles ees, nii et ma ei kiirusta šampanjat veel välja kallama.

Pealegi – pean ikka veel võtma ette selle pisarate raja, mida kujutab endast koolihoov. Ma olen jube argpüks, aga ei saa seda kauem edasi lükata. Olen läbinud umbes kaks meetrit ja mul läheb päris hästi. Mu pilk on koondunud eesmärgile – sellele majakale, mida kujutab endast inglise keele tiiva topeltuks – teisel pool mu hukatuseks olevat kiviplaatidega väljakut.

Jälgin silmanurgast kõike, mida vähegi saan. Hoov on rahvast täis. Lärmakat rahvast. Nii talumatult lärmakat. Püüan lasta kõigil eraldi jutuajamistel ja häältel sulanduda kokku millekski, mida kujutlen üheainsa pideva suminana.

Kõigi pinkide ümber ja nende peale ja ka kõrvale seisma on kogunenud väikesed salgad. Osa õpilasi istubad kõikjale paiguta lillekastide servadel. Siis leidub veel neid nutikaid, kes istuvad väljakut ümbritseva katusega kõnnitee varjus maas. Istumiseks pole piisavalt kohti ja päikese eest ei pääse kuskile ning väljas on palavam kui põrgus. Ma ei kujuta ette, kui jube urgas peab kohvik olema, et nii paljud selle vältimise nimel pigem siin hullumoodi higistavad. Mu vana kool oli samasugune, aga seal ei pidanud ma kunagi kogema lõunavahetunni hullumeelsust ega sellega kaasnevaid otsuseid, nagu kuhu või kelle kõrvale istuda. Veetsin kõik lõunavahetunnid muusikaklassis harjutades ja see oli ainus koht, kus ma olla tahtsin.

Ma olen juba peaaegu kohal. Senimaani olen näinud ainult mõnda tuttavat nägu: üks poiss, kes käib koos minuga ajaloos, istub omaette ja loeb raamatut, ja paar tüdrukut, kes itsitavad selle kantseleitiraadi maha pidanud tigeda Barbiega. Tunnen endal paljusid pilke, aga peale tolle ülikõrge ego ja vaba sülekohaga tohmani pole keegi minuga rääkinud.

Pean mööduma veel kahest pingist, enne kui ukse juurde jõuan, ja mulle hakkab silma neist vasakpoolne. See on tühi, kui mitte arvestada poissi, kes istub täpselt pingi keskel. See ei tundukski ehk kummaline, kui poleks tõsiasja, et kõik ülejäänud pingid siin – tõtt-öelda iga viimane kui koht, kuhu vähegi saaks tagumiku toetada – on täis. Ja ometi ei istu tollel pingil kedagi peale tema. Kui tähelepanelikumalt vaatan, pole kedagi isegi tema läheduses. Nagu ümbritseks seda paika nähtamatu jõuväli ja tema on ainsana selle sees.

Uudishimu saab minust võitu ja hetkeks läheb mul sihtmärk meelest. Ma ei saa sinna midagi parata, et poissi silmitsen. Ta istub seljatoel, kulunud pruunid töösaapad kindlalt istmeosale toetatud. Ta on kummargil, nõjatub küünarnukkidega kulunud teksastes põlvedele. Ma ei näe ta nägu kuigi hästi. Poisi helepruunid juuksed ripnevad sasistena ta laubale ja pilk püsib kätel. Ta ei söö midagi; ta ei loe midagi; ta ei vaata kellegi poole. Kuni korraga vaatab. Ja siis vaatab ta mulle otsa. Persse.

Pööran pea otsekohe ära, aga ikkagi liiga hilja. Ma ju ei heitnud juhtumisi pilku tema poole. Ma seisin keset hoovi ja jõllitasin ainiti. Ma olen selle topeltukse taga terendavast varjupaigast ainult mõne sammu kaugusel ega saa kuidagi tempo lisamisega riskida, ilma et endale tähelepanu tõmbaksin. Jõuan hoone varikatuse mõningasse varju, sirutan käe lingi järele ja tõmban. Ei midagi. Uks ei anna järele. Ma kordan: persse. Uks on lukus. Praegu on keskpäev. Miks nad peaksid uksi lukus hoidma?

„Uks on lukus,” ütleb hääl mu kõrvalt. Kas tõesti? Heidan pilgu maha. Ma polnud märganudki poissi, kes istub kohe ukse kõrval maas, käes joonistusplokk. Tema istekoht jääb suure lillekasti varju ja ta on suure hoovi poolt vaadates nähtamatu. Nutikas poiss. Tema riided on korratud ja ta juustest jääb mulje, et need pole nädal otsa kammi näinud. Ta istub õlg õla kõrval pruunide juustega tüdrukuga, kes kannab ka varjus päikeseprille ja hoiab käes fotokat. Tüdruk vaatab korraks minu poole, enne kui pilgu jälle fotokale pöörab. Kui päikeseprillid välja arvata, on ta täiesti silmatorkamatu. Mõtlen, kas oleksin pidanud ka ise selle tee valima, aga nüüd on juba hilja ümber mõelda.

„Nad ei taha, et keegi hiiliks lõunavahetunni ajal vetsu suitsu tegema,” ütleb joonistusplokiga poiss, kelle kontserdipildiga särk on auke täis.

Ah nii. Mõtlen, mis juhtub siis, kui tundi hilined. Siis on sul vist sitaks viltu vedanud. Püüan välja mõelda mõnd muud põgenemisteed, kui märkan, et poiss on pea viltu kallutanud ja vahib endiselt mind. Hea, et ma pole meetrike lähemal, olen kindel, et muidu näeks ta mu peaaegu olematu seeliku alla. Vähemalt kannan ma kena aluspesu; need on mu ainsad riideesemed, mis ei ole musta värvi.

Heidan pilgu joonistusplokile poisi käes.Ta käsivars toetub ploki ülemisele servale ja ma ei näe, mida ta joonistab. Mõtlen, kas ta on ka hea. Mina ei oska halligi joonistada. Noogutan talle tänades ja pööran ringi, et näha, kas leian mõne muu koha, kuhu minna. Enne kui jõuan astuma hakata, tormavad kaks tüdrukut uksest välja, peaaegu jooksevad mulle selga ja löövad mu nende ägedate kingade otsast pikali. Nad räägivad kiirusel kilomeeter minutis ega pane mind tähelegi, mis on isegi hea, sest mul õnnestub neist mööda ja ukse vahelt sisse lipsata. Astun jahedasse, tühja ja ajutist pääsemist tõotavasse inglise keele hoonesse ja mulle meenub, kuidas hingata.