Читать книгу Minu Praha - Katrin Pauts - Страница 3

Ma ei saa öelda, et olen Prahas elanud, aga kuna olen viimase kolme aasta jooksul igal kevadel ja sügisel sinna kokku viis pikka reisi teinud, tundub mulle nii. Oma mõtetes olen kogu aeg Tšehhimaal. Mind häirib Eesti lame maa, jõe ja metroo puudumine Tallinnas ning pealegi on meil ainult üks korralik park – kriteeriumid, millist haljasala tasub üldse pargiks nimetada, on Praha-reisidel muutunud. Tallinnas on kümme korda liiga vähe trammiliine ja solvavalt kallis õlu. Eestlased tunduvad tšehhidega võrreldes lärmakad, rahutud ja tahumatud, kuigi meil on ka positiivseid külgi nagu võime sarkastilist huumorit taluda ja lõputult vaielda.

Kui eestlane valib endale meelepärase välismaa, leiab ta, et seal on enam-vähem kõik parem kui kodus, aga lõpuks naaseb ikka isamaale, meel alandlik ja saba jalge vahel. Mul ongi Tšehhi-vaimustuses praegu käsil juba teine faas – suudan oma lemmikmaalt ka vigu leida, mulle ei meeldi enam mööndusteta kõik tšehhi inimesed (mõni neist võib koguni siga olla), ja aeg-ajalt luban endale tunnistada, et paar asja on meil siin paremini.

Olen jõudnud tõdemuseni, et kui oled mingi koha omaks võtnud ja end tema essentsist läbi immutanud, pole enam vahet, kus su keha asub. Igal reisil jätan endast maha sama palju, kui kaasa võtan, ja kuni mul on meeltes elavad mälestused ja tuhanded telefoni salvestatud pildid, võin end suvalisel hetkel Prahasse kujutleda. Originaalset põhjendust, miks mulle just Praha meeldib, ei ole lihtne leida, sest vähe on seal käinud inimesi, kes poleks jalapealt vaimustusse sattunud. Õieti tundubki sõge armumine kõigile meeldivasse linna sama labane nagu Brad Pitti postrit seinal hoida. Mis lootust üldse on, et sihuke omakorda sind kõigi vigaste pruutide hulgast välja valib ja vastu armastab?

Võin ette kujutada, mis tundega loevad mu oodi Prahale mu sünnisaare Muhu inimesed. Kui ilmus mu esimene armastuskiri lemmiklinnale – „Minu salajane elu“ –, leidis ema meie Muhu-kodu postkastist anonüümkirja, kus mind keelitati jumala rüppe tulema, sest siis ehk ei pea ma hingerahu enam võõral maal taga otsima. Muhu on mu tunnetuse põhjal Eesti keskmisega võrreldes üsna religioosne piirkond ning Tšehhi omakorda usuleige maa. Vähemalt statistikas. Sõber Tomáš kuulutab, et ta on nüüd budist, kuna tal on tarvis leivajahu, mida just budistid kõige paremini valmistavad. Seda nimetatakse švejkilikuks pragmatismiks.

Praha on mu hingelinn – suursuguselt ilus, jahedalt viisakas, lollusega põrkudes küüniline, külaliste eest varjatud soppides jahmatavalt räpane, korraga hiilgav ja depressiivne, ülev ning tume, petlikult avatud, aga tegelikult salatsev. Mulle meeldib Prahat kirjeldades laenata William Butler Yeatsilt oksüümoroni „kohutav ilu“, sest midagi täpsemat ei ole ma leidnud. Ilu hulka kuuluvad lõpmatud pargid Vltavat piiravatel mägedel, kus fotode jaoks poseerivad Aasia ja Vene pruudid võistlevad kevaditi nõlvadelt valge vahuna alla voolavate kirsiõitega, ning just sama palju meeldivad mulle pigem kohutavaks liigituvad Lasnamäe-sarnased magalarajoonid äärelinnas, kus nõukogude aja lapsena käin keelatud nostalgias kümblemas.

Armastan Vltava looduslikke kaldaid, saarekesi ja sildu, millest igal on oma ilme ja arhitektuur. Võrdselt kallid on mulle reisidelt nopitud tšehhi sõbrad ning võõrliigina Prahasse toodud ja seal ohjeldamatult paljunenud totakate nägudega nutriad, kes Karli silla ääres luikedelt peksa saavad ning kes tõtt-öelda tuleks kokku korjata ja hukkamisele viia. Tänavamuusikute bongotrummide sume tümin kuulub Praha õhustiku juurde nagu ka Karli sillal pühakute kujude ees päevade kaupa ebaloomulikus poosis lömitavad kerjused. Kanadalane Danielle imestab, kuidas nood vastu peavad – ta polevat kusagil mujal niisuguses poosis kerjajaid näinud. Põlvili palveasendis, laup sillutisel ja müts õieli käes, ootavad nad liikumatult, vaikides heldete andi.

Prahas on killukesi kõigest, mis juba kusagil nähtud. Mõni näeb temas Pariisi, mõni Roomat. Mulle meenutavad mõned piirkonnad ja tänavad Tallinna vanalinna ja Koplit, Toomemäge Tartus, Viljandit ja Pärnut. Vahepeal viirastub, et ma nagu poleks Eestist lahkunudki. Ehk see ongi võti? Prahas on eksootikat just paras doos, aga laias laastus on see katkematu déjà-vu – kombinatsioon tuttavlikest stseenidest, mis koosmõjus moodustab ometi kordumatu atmosfääri.

Jumaldan upsakate tornide ja küllusliku dekooriga juugendmaju jõukas Josefovis, aga ka lihtsaid tööstushooneid ja hipilik-pungilikku muretut hooletust Holešovices või Libeňis. Toredad on gooti kirikud, kubistlikud majad ja David Černý sõgedad skulptuurid. Vähem silmailu pakuvad vanalinna turistilõksud ja põhiliselt venelastele kuuluvad suveniiriputkad, kus kaup sarnaneb jahmatavalt Tallinna kõige häbiväärsemate urgaste omaga – vitriini on rivistatud ilmselt ühes ja samas Poola või Hiina tehases vorbitud matrjoškad ja Bangladeshis tehtud viletsad T-särgid kirjaga „Praha“. Tšehhi kristalli ja granaatide pähe pakutav bling võib vabalt klaasiks või Hiina plastiks osutuda.

Astun enne ärasõitu ühte Staré Město suurimasse suveniiripoodi, kus taustaks mängib vene estraad. See on vähemalt aus. Teine osa neist nipsasjakauplustest paistab olevat kohalike vietnamlaste käes.

Mulle meeldib, et Prahas on palju raamatupoode, mis ei asu kaubanduskeskustes, vaid kuhu saab tänavalt sisse astuda, aga moodne aeg röövib juba siitki – mu viimase reisi ajal pandi üks neist kinni nõnda järsku, et kui olin sealt paar köidet ostnud ja järgmisel päeval tagasi läksin, poodi enam ei olnudki.

Olen metrooga lõpuks ära harjunud, aga üle kõige armastan Praha tramme. Mulle meeldib, et prahalased jälestavad elektritõukse nagu minagi. Meeldib, et nad loevad kõikjal – trammipeatuses seistes, metroos, murul päikesevanni võttes, mõni entusiast koguni kõndides. Vahvad olevused on tšehhide koerad – hästi kasvatatud, tasased ja väärikad nagu kohalikud isegi, suurem osa neist ei vaja jalutusrihma. Meeldib, et tšehhid ei tekita lärmi. Kui Prahas valjemaid hääli kuuled, kõlab tavaliselt inglise, vene või itaalia keel. Sageli kuulen tänaval ja trammis eestlasi.

Mu sõber Ally on vaimustuses Praha võimest mõjuda korraga ultramoodsa ja vanaaegsena. Olen tähele pannud, et paljud Tšehhi mobiiliäpid on mugavamad ja selgemad kui eestlaste analoogid. Meilidele vastavad ametnikud telefonitsi, aga kui mul on vaja paarile paberile alla kirjutada, pean linna teise serva kohale minema. Mu jahmatuseks palutakse Eestist kaasa võtta paar paberist dokumendifotot ja ma pean guugeldama, kus neid üldse tehakse ja mis need maksavad. Kui üht raamatut soovin ja võõrustajad mulle selle e-poest tellivad, pean pakile poodi järele minema – pakiautomaate ei ole. Kõikjal eeldatakse viipemakseid ja kui ilmud vanamoodsa pangakaardiga, otsitakse tülpinult puhisedes leti alt teine aparaat. Mitmes populaarses kesklinna restoranis saab maksta ainult sularahas. Hämmeldust külvavaid vastuolusid on rohkesti.

Praha on parim linn jalutajale: pikad romantilised promenaadid jõekallastel, jalgradade labürindid aedades ja parkides, rahulikud tänavad, kus autojuhid on sama viisakad kui Kuressaares, ja rohkelt pinke, kus jalga puhata. See on Euroopa rohelisemaid linnu, mille südames võib kohata jäneseid ja üks silt Petříni aedades hoiatab kärnkonnade eest. Kesklinnast veidi kaugel Barrandovis pääses ühe mu reisi ajal lahti mamba – oh seda elevust, nii lootsin teda näha, aga ta ei olnud kaugele roomanud, vaid redutas kodu lähedal õunapuu otsas. Parkides ajavad jultunud paabulindude parved turiste taga. Nad võivad olla agressiivsemad kui koduhaned – olen näljaste paabulindude eest Vojanovy sady iluaias ära jooksnud, hing paelaga kaelas. Kui leiba või raha pakkuda ei ole, mis sa, võõramaalane, siin Prahas üldse teed? Juhmaka turistina koheldakse kõiki, kes ise nii käituvad. Kui loll oled, vastu pükse ka saad. Ometi on Prahas pügada saamist vältida nii lihtne.

„Sa siis varem ei teadnudki neid kutte? Vau. Kus sa elanud oled? Need mehed on tõeliselt erilised!“ imestab Ally, kui vestan talle vaimustunult oma suurest avastusest – Honest Guide’i nime all tegutsevatest ajakirjanikest Janekist ja Honzast, kelle õpetlikud ja väga populaarsed Youtube’i videod seletavad lahti kõik Prahas levinud petuskeemid ja lõksud. Et Honest Guide’i nippidega brošüürid on saadaval ka igas endast lugu pidavas turismiinfopunktis, on Prahas pügada saamine minu meelest tõesti juhmi turisti oma mure. Kas ma ise olen vastu pükse saanud? Loomulikult! Enne targaks turistiks saamist on igaüks loll. Tänase päevani on valus mõelda, kui meenutan, kuidas kolm aastat tagasi võtsin oma esimesel reisil raha välja just niisugustest automaatidest, mille eest Janek ja Honza hoiatavad. Jah, Malá Stranas asuvas Švejki-restoranis söömas käisin ka ja laadisin veel uhkelt toidupilte Facebooki. Kui oled Prahas jõudnud käia Janeki ja Honza infopagasiga tutvumata ning siis lõpuks nende videoteni jõuad, hakkab vaheldumisi kahju ja häbi. Praha pole milleski süüdi, hoopis lihtsameelsus ja rumalus on.

Praha turistide lemmikmaiust, Instagrami-geenset trdelník’ut (mille eest Janek ja Honza kirgliku meelepahaga hoiatavad) pole ma õnneks isegi esimesel reisil maitsnud, sest tunnetasin kuidagi vaistlikult, et see rüvetaks mu hellitlevat kujutlust endast kui teadlikust inimesest, kes eelistab turisti-Prahale päris Prahat ja oskab neil tingimata vahet teha. Trdelník on süütu vardas küpsetatud tainatoru, millesse topitakse kuhjaga jäätist ja värvilisi kaunistusi. See ei tapa kedagi, aga kuna mu tšehhi sõbrad seda nii häälekalt põlastavad, ei tihka ma riskida, et mõnele neist tänaval vahele jääksin, see tobe toru näpu otsas. Tšehhid viskavad nalja, et trdelník inimese pihus on nagu karilooma ihule söövitatud märk, mille järgi eksimatult mittekohaliku ära tunneb. Kardetavasti on selle teadmiseks võtnud ka taskuvargad. Lihtsameelsed võõrad peavad trdelník’ut tšehhi rahvustoiduks, kuigi tähelepanek, et neid müüakse ainult vanalinnas, peaks igaühele vihjama, millega tegu.

„Kui seda süüa, siis täidiseta. Siis võib see täiesti talutav olla,“ arvab tšehhist sõbranna suuremeelselt, kui ühest putkast parajasti möödume. „Aga milleks seda üldse süüa?“ võtab ta sõnad kohe tagasi. Ta ei oska trdelník’u maitset kirjeldada, sest pole seda iial proovinud. „Ma ei mõtlegi maitse peale. Igaühe oma asi, mida suhu topib. Aga vaata hinda! Milline idioot nõustub mingi tainajuraka eest sihukest raha maksma?“

Kohalike sümpaatia kuulub väikestele pagariäridele ja supermarketite küllusliku valikuga saialettidele. Praha toidukauplustest võib puududa palju asju, aga saiahunnikud, kommid ja alkohol on seal alati olemas. „Ah, rohlík’ud! Vot neist võiksin end küll lõhki õgida!“ õhkab sõbranna igatsevalt. Ta mõtleb lihtsaid piklikke saiakesi, mis on tšehhidele samasugune uhkuseasi nagu prantslastele croissant’id või baguette’id. Ausalt öeldes ongi need baguette’id mis baguette’id, ainult poole lühemad. See on veel üks tšehhide tähelepanuväärne omadus – võtta populaarne välismaa asi, panna sellele oma nimi ja kiita seda siis kohaliku rahvusroana. Guljašist ja naaber-riigis Saksamaal armastatud hapukapsast ei hakka ma rääkimagi. Minu suurima imestuse on selles vallas pälvinud lahtised võileivad ehk chlebíčky, mida olen lapsest saadik puginud igas pulmas ja igal matusel, taipamata seda sellegipoolest originaalseks Muhumaa rahvustoiduks pidada.

Tšehhid oskavad turistidele pähe määrida kõikvõimalikku kaheldava väärtusega kitši ja glämmi, aga ma ei mõista neid selle eest hukka, vaid imetlen. Selles on talupojakavalust ja elegantset künismi. Pimestatud võõrad istuvad vanalinnas restoranides, kuhu ükski kohalik jalga ei tõsta – sattusin kord vihmase ilmaga (nõrk eneseõigustus!) kohvikusse, kus veepudel maksis kaheksa eurot. Eestist külla tulnud sõber tagus selle hambaid kiristades kinni, sest meie janu ületas seekord häbi, aga kohutavalt piinlik fopaa oli see siiski. Prahas kehtib põhimõte, et kui miski tundub jaburalt kallis, astu paar sammu edasi või mine üle tänava ja küll leiad sama asja normaalse hinnaga. Eriti käib see alkoholi kohta – slivovitsi ja muu sarnase, mida vanalinna putkadest koduste rõõmuks kaasa tassitakse.

Turistilõksust restoranide üks tunnuseid on, et sealsed teenindajad oskavad erinevalt keskmisest poemüüjast kahtlaselt hästi inglise keelt. Kuhu mujale umbkeelsel turistil minna olekski? Rohke jootraha jätmine on võõrkeelsele kundele kirjutamata reegel või muidu ei ole kelner su vastu järgmine kord enam nii ülevoolavalt armulik.

Turistid tunglevad ooperiteatris aasta ringi etenduvat „Don Giovannit“ vaatama (sest Praha on ju ka Mozarti linn – põlglikud kriitikud on öelnud, et böömimaalastele meeldis Mozarti muusika lausa arutult ja helilooja leidis siit fänne teostele, mis kusagil mujal peale ei läinud). Nad kondavad efektsetel miimietendustel ja kuulavad Rudolfinumis tunnipikkuseid klassikalise muusika poplugude kontserte, kus kohalikku publikut kohtab haruharva ning vahepeal tõuseb mõni pillimees püsti ja annab lahkelt teada, kust nende plaati osta saab.

Pooled Praha vanalinna muuseumidest on naeruväärne palagan, eriti kõik kummituste ja alkeemiaga seotu. Armastan neid siiski, sest kogu selles turistivärgis on võrratut üle võlli jaburust. Maailma kõige halvem, Grévini vahakujude muuseum asub Prahas (olen veendunud, et kogu maailma Grévinitest tõesti halvim!) – kuulsused ja muinasjutukangelased on nii kohutavalt halvasti tehtud, et inetuse veetlus ei saa puudutamata jätta. Esimest korda sattusin Grévinisse üksi, eksisin peletiste rägastikus ära, ei leidnud enam väljapääsu ega ka ühtki töötajat või teist külastajat, kellelt küsida, ja mulle kangastus muuseumis veedetud öö, pärast mida ei oleks ma enam iial endine. Läheksin sinna iga kell tagasi.

Prahalased suudavad kiiskava fassaadi taha peita kõik, mis on neile päriselt oma ja kallis, nõnda ei lörtsi nende kodu pühadust ühegi suvevõõra higihaisused sandaalid. Pealegi kui turist on pakutavaga rahul, mis on selles näitemängus halba? Selge, et üsna tuima mekiga tšehhi rahvusköök pole igaühele. Eestlane surub oma külalistele nüri järjekindlusega peale kiluleiba, kama ja mulgiputru, kuigi meiegi võiksime leiutada kireva, maitsva ja Insta-sõbraliku kreemitoru!

Kui oled mõneks päevaks linna saabunud, ei viitsi sa kuhugi Sirtsu sohu sõita või ürgmetsas tuiata, aga kus on meie jaburad muuseumid? Prahas on muuseum kummitustele ja seksimasinatele. Ainult sadist sunnib pahaaimamatuid välismaalasi soome-ugri joigumist ja regilaulu kuulama. Nutikam ja ahnem taipab, et puhkusele sõitnu tahab kogeda midagi kerget ja magusnunnut. Miks mitte igale vähegi arenenud ilumeelega inimesele meelepärane Beethoveni palake või isegi kõige tuhmimat matsi liigutav Saint-Saënsi „Luik“? Mitte midagi liiga uudset ega šokeerivat, vaid juba kusagil nähtut ja tuttavlikku lihtsalt veidi teises keskkonnas. Ka selle poolest on Praha üks suur turvaline déjà-vu-linn.

Mind tabab nüüd ahvatlus põgusalt Haapsalus suvitanud Tšaikovski eesti heliloojaks kuulutada. Pärti ei mõista igaüks, aga „Pähklipureja“ tuntumad osad peaksid küll lollikindlad olema. Ja miks me enamikule maitsvat borši, seljankat ja piparkooke oma rahvustoitudena ei reklaami?

Selle pika sissejuhatusega olen põhilise turismiinfo kokku võtnud (kellel jäi midagi puudu, tuhlaku Youtube’is Honest Guide’i videotes – saate teada kõik ja enamgi) ning saan südame-rahuga pühenduda Prahale, mis on päriselt minu. Harva leiab mind restoranidest-pubidest, mida pean mõttetuks raharaiskamiseks – kui mõnesse satun, siis sõprade kutsel (kui seda sissejuhatavat teksti hiljem üle loen, taipan, et sellele järgneva teksti põhjal olen pubidesse, kus ma „kunagi ei käi“, sattunud siiski üsna tihti – oh meie ilustatud kujutluspilte iseendast!). Ma ei suuda ära imestada, millise kergusega käivad inimesed suuri summasid välja elamuse eest, mis paari tunni pärast haisva ollusena peldikusse potsatab. Selle asemel ostan raamatuid.

Gastronoomiaelamusi pole seega minu sulest loota, minu spetsialiteet on supermarketite valmistoidud, purgiõlu ja saiakesed. Turistirohkeid kohti väldin nagu vanakurat välku. Selle asemel kondan mägedel ja loodusparkides, mis jäävad südalinnast üsna kaugele. Kauplustest on mulle tuttavad ainult H&M ja mõned odavad drogerie’d, kust ostan vajalikud kosmeetikatarbed. Viimasel reisil avastasin kohalike kunstitudengite kujundatud maitsekaid suveniire müütavad Pragtique’i kauplused, mis on hoolimata Janeki ja Honza reklaamikampaaniast inimtühjad. Turistidele meeldib silmatorkavam träni. Ma ei käi kinos, ooperis ega teatris – pole aega ning piletid on välja müüdud ja/või kallid. (Siinkohal meenub hea tuttava Mart Juure etümoloogiline seletus, mis kõlas umbes nii: Praha sai oma nime kord hallil aal ühest eelajaloolisest Žižkovi kõrtsist välja visatud eestlaselt, kes üritas voorimehele selgitada, et tal pole raha. Voorimees aga kuulis joodiku pehmekeelsest läminast, et „praha“.)

Põhimõtteliselt elan nagu kohalik, sest ega ma Tallinnaski ühtki eelmainitud asjust naljalt tee. Siingi ma ainult jalutan, käin lemmikpoodides ja suhtlen lemmikinimestega. Elu on lihtne. Ära ela seda kulukaks ja keeruliseks.

Tallinn, Kalamaja,

suvi 2020