Читать книгу Minu Praha - Katrin Pauts - Страница 5

Ally töötab mingisuguses rahvusvahelises kompaniis, mis nõuab päevad läbi internetis istumist. Ta kutsub oma tööotsi gig’ideks ehk sutsakateks, sest ta ei viibi Prahas pidevalt, vaid on viimase kaheksa aasta jooksul lugematu arv kordi sinna ja tagasi Inglismaale kolinud. Prahasse järjekordsele gig’ile saabudes on Ally alati kindel, et see jääb viimaseks ja ta saab teenitud raha eest mõnusalt pensionipõlve veeta.

Ta on vana rokimehe taltsutamatu juuksepuhmaga ning lühike ja jässakas nagu aiapäkapikk, aga õllekõhtu tal hoolimata pidevast kõrtsis istumisest ei ole – igal hommikul jookseb ta pika tiiru üle mitme silla ja mäe. Praha lainetav pind võtab kõndideski võhmale ning minagi kaotan vaatamata rohkele odavale pilsnerile ja põhiliselt saiast toitumisele igal reisil kümmekond kilo.

„Mu telefon väidab, et sa oled lähedal. Istun siin ehk veel tunnikese,“ saan Allylt sõnumi. Ta juba teab mu olematut orienteerumisvõimet. Ta lisab, et kaardi põhjal on meie vahemaa umbes viis minutit, ja avaldab lootust, et tund on mulle kohale jõudmiseks piisav.

„Kotva lähedal,“ täpsustab ta, nagu oleksin kursis, kus see Kotva on. Võiksin ju teada – seitsmekümnendatel ehitatud ostukeskus on sama legendaarne nagu Tallinna kaubamaja. Kunagi oli see Praha suurim. Sotsialismi ajal tundus Kotva läbipõimuvatest kuusnurkadest koosnev arhitektuur pööraselt moodne, eriti kuna see sündis koostöös Rootsi arhitektidega, mis oli idablokki kuuluval maal pehmelt öeldes ebatavaline. Praegu on Kotva ostjatest suuresti tühi, sest naabrusse on tekkinud mitu uut ja palju popimat kaubanduskeskust. Sel põhjusel ei ole minagi sinna veel sattunud ja otsin seda taga nagu segane.

„Náměstí Republiky!“ saadab Ally poole tunni pärast kärsitu sõnumi, nagu mul ei lähekski Náměstí Republiky ja Náměstí Míru alailma segi. Kui tahad Prahas kellelegi oma asukohast teada anda, on mõistlik mainida lähimat metroojaama, mitte tänavat või linnaosa. Kuna olen pähe võtnud, et Staré Městot pigem väldin, olen nüüd Prahas siia elama potsatanult nagu noviits – see linnajagu on mulle peaaegu tundmatu ja tuian siin ringi nagu pime kana. Noh, tund ei olegi üldse piisav, nagu varsti selgeks saab – jõuan Ally juurde umbes kahe tunni pärast. Vahemaa oli seejuures vist umbes seitsesada meetrit, aga pole paha, mul on võõrastes kohtades halveminigi läinud.

Pubi, kuhu Ally mind kutsub, on tema uus lemmik Sněmovna v Jakubský. Ta tervitab mind ülevoolavalt, endal juba ei tea mitmes õlu nina ees, viipab kelnerile ja näitab sõrmega, et soovib juurde tellida. Jumalale tänu, et Ally kuulub nende šotlaste hulka, kes vinti jäädes häält ei tõsta ja laulma ei kuku. Tema kipub põsele musitama. Kommete, lühikese kasvu ja tõmmu välimuse pärast peaksin teda pigem itaallaseks.

„Na zdraví!“ hõikab ta äsja toodud kannu tõstes. Kelner noogutab heakskiitvalt. Kes kõrtsis jooki manustama asudes na zdraví ehk terviseks ütlemata unustab, on mats. Kes turistidest ei suvatse ära õppida vähemalt elementaarseid tšehhikeelseid sõnu nagu prosím ehk palun, děkuji ehk tänan, dobrý den ehk tere, na shledanou ehk head aega ja pivo ehk õlu, on lootusetu matside mats ehk isik, kellele kohalikud ei viitsi suuremat tähelepanu ega lahkust osutada. Ally kurdab, et kuigi tal on aastate jooksul palju tšehhidest sõpru kogunenud, ei suuda ta kuidagi keelt ära õppida. Ingliskeelsele inimesele tundub see õudne – kõik need sisisevad-susisevad häälikud, rõhumärgid, mees- ja naissoost sõnad…

„Tšehhid on toredad, aga nende keel täiesti jube. Meie Inglismaal oleme nimelt harjunud, et sõnades leidub vähemalt mõni vokaal.“

Mulle on tšehhi keeles palju tuttavat, kuigi rõhumärgid ajavad mind täpselt sama hulluks ja kohanimesid pean praegugi kümme korda Google’ist üle vaatama. Abiks on, et hakkasin juba lasteaias vene keelt õppima. Vene keele baasil saab päris paljudest tšehhi sõnadest aru, kuigi erinevat on nii palju, et jutu mõte jääb ikkagi tabamatuks.

„Vene keel? Häh. See on ju sama õudne,“ mõmiseb Ally õlut rüübates. See kaob nagu hundi kurku – Praha õlu tundub miskipärast küllaltki lahja, aga see on salakaval jalustniitja nagu šampus. Tšehhide lemmikõlled on minu maitse jaoks liiga kibedad ning tellin siinsamas Prahas pruulitavat Staropramenit. Tšehhi tuttavad seda heaks ei kiida. Alena nimetab Staropramenit põlglikult euroõlleks, mis olevat nii iseloomutu, et voolab kõigil kõrist alla. Ta soovitab proovida käsitööõlut, aga olen Kalamaja elanikuna imelikest IPAdest hoiduma õppinud. Tšehhid kui õllerahvas pole mingi liialdatud müüt – õlut joovad isegi töölõunal ka kõige peenemad daamid.

Ally on maailmavaatelt konservatiiv ja hääletas Brexiti poolt. „Issand! Nõme,“ kiljatab eestlasest tuttav sellest kuuldes. „Hea, et sa teda mulle ei tutvustanud – ma kindlasti ütleksin talle midagi krõbedat.“

Võimalik, et see ainult tundub nii, aga minu muljete kohaselt on Tšehhimaal loomulik, et inimestel võivad olla erinevad poliitilised vaated, mis võetakse seltskonnas teadmiseks, ja keegi ei mölise ega vaidle. Erimeelsustest hoolimata istutakse koos õlle taga ega tehta sellest numbrit. Lõpuks on see ainult poliitika, mille üle võib küll väidelda, kuigi vast kellelgi pole veel kinnitatud andmeid, et üksainuski poliitikahuviline oleks maailma ajaloos sihukeste sõneluste tulemusel meelt muutnud.

Tšehhidele ei meeldi riiakus, nad armastavad sooja pehmet huumorit ja head lastetuba. Eestis on mul tunne, et kui räägin konservatiivide hulka kuuluva inimesega teda sõimamata, olen liberaalsete sõprade arvates sõlminud liidu saatana endaga. Prahas seevastu ei tea iial, kes su uutest tuttavatest võib olla peaminister Andrej Babiši pooldaja või vastane, ning pole välistatud, et nad satuvad ühte lauda.

„Mina ei saa sellisest sallimatusest aru,“ ütleb Alena, kui ühes teises restoranis kooki sööme. „Miks peab poliitika pärast inimesi automaatselt halvustama või alavääristama? Näiteks neid, kes olid kunagi kommunistid – ka minu vanavanemad olid. Ja mis siis? Ma ei pea neid halvaks ega mõista nende valikut hukka. Ju olid neil oma põhjused.“

Kui Prahas lõpuks ka terakese tööd teen ehk kohtun oma uurimisobjekti Vladimír Macura poja, pojanaise ja lesega, teevad nad mulle selgeks, et poliitiliselt on nad täielikult lõhenenud pere. „Ema hääletab Babiši poolt, aga meile ei meeldi see tüüp üldse,“ sedastab kirjandusõpetajast poeg. „Ja mina lajatan neile vastu, et nad kaotavad ka tulevastel valimistel nagunii, sest on vähemuses,“ nähvab lesk. „See ei ole meile mingi tabu. Me teeme selle üle kogu aeg nalja,“ tõttavad nad mu ehmunud ilmet märgates üksteise võidu selgitama.

Ally jutustab oma uuest üürikorterist: „Omanik on väga mõistlik mees! Kuigi mul on talumatult aeglane internet, ei hakka ma vist väga palju õiendama.“

Mõistlik omanik olevat Prahas haruldane nähtus, head korterit on raske leida ja veel raskem on tabada hea korter ja mõistlik omanik ühe soojaga. Välismaalaste Facebooki grupis käib lõpmata halamine, kuidas kellelgi olevat taas tagatisrahaga nahk üle kõrvade tõmmatud või keegi mõne tüütu olmeprobleemiga hätta jäetud. Tavaliselt on põhjuseks keelebarjäär. Lepingud sõlmitakse omaniku ehk tšehhi keeles ja välismaalased ei saa kõigist nüanssidest aru. Probleemide tekkides ei suudeta suhelda, kuni kärsitus ärrituseni viib.

Ally on mind vanalinnas elamise eest hoiatanud, aga mu korter on asukohta arvestades väga vaikne. Nädalavahetustel kostab õrnalt naabruses asuva ööklubi tümpsutamine ja mõnikord harva kuulen tänavalt purjakil noorte hõikeid. Kõige rohkem tekitavad lärmi igal ennelõunal saabuvad koristajad, kes teiste külaliskorterite uksed lahti löövad ja valju lobisemise saatel tolmu imema kukuvad. Võõrkeelne jutuvada mind ei häiri, vaid sumbub kiiresti tähelepandamatuks helitaustaks nagu metsakohin või ookeanimühin.

Hommikul ärkan enne seitset, et vanalinna inimtühjana näha. Ma ei pääse lifti juurde – trepimademele on end sättinud mees ja naine, arvatavasti paar, kes magab õndsa und. Köhatan ja pobisen midagi tervituslaadset, kuni mees virgub ja ka naise ärkvele müksib. Nad tõusevad kuulekalt ja lasevad mul mööduda.

„Tänan,“ lausun, sest midagi öelda tundub justkui paslik, kui juba oled võhivõõrad unest üles ajanud.

Lifti aknapilust jõuan näha, et nad heidavad uuesti magama. Kodutus on Praha häbiplekk nagu vast peaaegu igas suurlinnas, aga sellega tegeledes ollakse üsna leidlikud. Näiteks värbab üks eksperimenteeriv ettevõte kodutuid giidideks. Kui soovid kogeda Prahat, mäherdust tavalised giidid sulle ei näita, saad nende kodulehelt tuuri tellida. Võta näiteks ühe jalaga endine narkodiiler ja kupeldaja Peter, keda iseloomustatakse kui head ja rahulikku inimest. Robertit tutvustab koduleht raudtee-entusiastina, kes teab peast kõigi rongide graafikuid. Kodutud giidid näitavad eksootiliste elamuste otsijatele Tšehhimaa pealinna narkourkaid ja kohti, kus nad ööbinud on – sillaalused, tunnelid, hüljatud pargisopid, koopad.

Jalutan vanalinnas kaua, tahtmata kostilisi uuesti üles ajada. Koiduaegne Staré Město on tõesti tühi ja see tekitab kummastava dimensiooninihke. Pooled kohad on järsku äratundmatud. Týni kiriku ees pikeerivad vihinal tuvid. Neid on seal tohutult palju nagu Hitchcocki õudusfilmis. Kuulsa astronoomilise kella ees ei tungle tavapärast turistide parve. Ma ei saa seda siiski uhkes üksinduses imetleda – üks fotograaf on oma kolmjala juba paika sättinud ja muudkui pildistab. Hiljem õpetab Alena mulle salajasi teid, kuidas turistihorde vältida. Vanalinnas on palju käike, passaaže ja väikesi tänavakesi, kust läbi pugeda.

Kui tagasi jõuan, kodutud alles magavad. Ma ei hakka neid äratama, vaid ronin neist ettevaatlikult üle.

Kodutuid ma oma majas rohkem ei kohta, aga tihti möödun koridoris raamatuga istuvast heledapäisest poisikesest, kes oma paksude prillide pärast Harry Potterit meenutab. Ju ootab kedagi, oletan. Kui paari tunni pärast jälle välja lähen, on väike Potter ikka platsis ja valgustab raamatulehekülgi tillukese taskulambiga. Väikesele inimesele lihtsalt meeldib suure kortermaja koridoris trepil istudes lugeda.

Loen rõõmuga Alena meili, kus ta annab teada, et kanadalane pole ikka veel saabunud. Uudistes välgatavad teated Hiinas levivast koroonaviirusest. Ma ei pööra neile suuremat tähelepanu, ehkki aeg-ajalt tabab mind eelaimus, et kuna sel talvel on paljude asjadega nii kenasti vedanud, peab kusagilt tasakaalustuseks üks hirmus pauk tulema.