Читать книгу Minu Praha - Katrin Pauts - Страница 4

Esimest korda oma reiside jooksul olen Prahas aastaajal, mil puud on raagus. Kui bussiaknast ei paista õisi või värvilisi lehti, tundub linn veidi võõras. Ehk ongi tore? Ootan oma esimest talvekogemust selles linnas elevusega, sest oma kulul ei oleks ma jaanuaris siia küll trüginud.

Jõuan Florenci bussijaama hommikul kella kümne paiku. Baltimaid ja Poolat läbiv sõit keemilise tualeti järele haisva tibukollase liinibussiga kestis ligi 27 tundi ja mul ei tule bussis kunagi und. Olen Tallinna–Praha liinil juba kogenud reisija ja tean tsüklit peast. Kõige hullem on Pärnusse sõit – tüütult sirge tee ja masendavalt üksluine maastik. Edasi Riiga on juba enam-vähem okei, sest akna taha ilmub mändide vahelt välgatav merevaade. Riias tuleb teise bussi ümber kolida. Seekord oli mul õnneks taas „loožikoht“ bussi ninas teisel korrusel.

Kui sul veab ja keegi end su kõrvale ei litsu, on see maakaardil arutult pikana tunduv sõit kolmandal-neljandal korral juba tühiasi ning pilet maksab lennuga võrreldes umbes poole vähem. Läti ja Leedu saavad kiiresti läbi. Suurim katsumus on Poola, kuhu buss jõuab ööseks. Viietunnine Varssavi–Wrocławi ots näib kestvat igavesti.

„Poolal pole põhimõtteliselt midagi häda, aga tead, ta on lihtsalt liiga suur. See ongi Poola needus, põhjus, miks kedagi sinna ei tõmba,“ nentis kord tuttav rekajuht. Alles oma Praha-reisidel sain pihta, mida ta silmas pidas – kui riik on nii pirakas, jäävad sellest meelde põhiliselt kiirteed, metsad ja väljad. Neid vahtides veedad seal kõige rohkem aega, su teekonna sihtpunktid A ja B kahvatuvad lõpuks kogu selle tagumikuvalu kõrval.

Kui Poola 2020. aasta kevadel koroonaviirust ettekäändeks tuues oma piirid lukku lööb ja läbirääkimistel millimeetritki paindumata ühtki võõrast oma pinnale ei luba, arvan aru saavat, millise kahjurõõmuga see päratu läbisõiduhoov ja hulgiladu kõiki kotib. „Halloo, siin nähtamatu pime maa, kus peatutakse ainult tualetis käimiseks. Lõpuks näete, et me oleme siiski olemas ja meil on teie üle võim,“ näivad nad ridade vahel teada andvat. Kui Poolat päevavalges kaeda, on see täitsa tore. Poola kõige hipimasse linna Wrocławisse olen jõudnud bussireiside ajal nii ära armuda, et kavatsen sinna suisa spetsiaalselt sõita.

Teise reisipäeva hommikul tervitab Poola oma kauneima osa, õhetavasse udusse mähkunud kõrgendikega – need on madalad ja lamedad, aga eestlasele pööraselt kõrged Góry Bardzkie väikeste asulate Bardo ja Kłodzko ümbruses ning enne piirilinna Náchodit Góry Orlickie ehk Kotkamäed ja suusahuviliste hulgas hinnatud Krkonoše rahvuspark. Kõik see on kokku Sudeedid, end tervele piirialale laotanud mäestik.

Maantee on kitsas ja kurviline, lainetab üles-alla ja teeb kergelt merehaigeks. Koidupunas terendavate mägede ja auravate orgude ülevus mõjub mulle iga kord ergutavalt, aga Prahasse jõudes olen nagunii unine nagu vanakurat.

Seisan terve igaviku järjekorras, kuni mu kompsud pagasikuhja alt nähtavale ilmuvad. Püsin unevõla tõttu vaevu püsti. Ilm tundub rammestavalt palav. On 7. jaanuar ja Tšehhimaal valitseb erakordne soojalaine. Mul on Praha ilmaga veider telepaatia – pärast esimest reisi, mille veetsin vihmasajus, on ta mind ainult hellitanud ja iga jumala kord saabun kuumalainesse.

„Mis kuradi ilm see on? Kunagi varem pole sihukest ette tulnud,“ ohivad hämmelduses kohalikud, kes ei ole harjunud jaanuaris õitsvaid lilli ja Bermuda pükstes inimesi nägema. Muigan. Mulle on kõik selge – Praha teadis, et mina tulen. Imelik, et mu sõpru ei hellita ta sugugi – iga kord, kui keegi neist mulle Eestist külla saabub, kostitatakse meid aastaaja jubedaimate loodusnähtustega. Raudselt on just selleks puhuks varuks mõni torm, nii et tuigume ringi jäises tuules ja paduvihmas ega näe õieti midagi. Küllap on mu lähedastele sestap tohutu mõistatus, mis ilmaimet mina siin küll leian.

Praha on kiivas armuke, kes ei salli mu kõrval kedagi teist. Kui mulle sõbranna Susan külla tuleb, taipan, et see funkab ka vastupidi – ma ei suuda Prahat jagada kellegagi, kes selle linna biiti hoobilt omaks ei võta. Oma lemmikus Dubais suurilmaliku glamuuriga harjunud Susan ei saa Prahast üldse aru, kuigi ta täiesti susanlikult arvab, et saab.

Järjekorras molutades nööbin bussis kinni pusitud palituhõlmad uuesti lahti. Aiman, et Praha libedate mägede hirmus kotti topitud jääkassid jäävadki sinna. Melanhoolselt hämar raske märja lumega kaetud Praha, mida on ülistanud Kafka, jääb mul kahjuks nägemata, aga see-eest hävitab ere päike iga minutiga Eestis kuhjunud kaamost.

Mu viies reis Tšehhimaale on eriline, sest seekord on keegi mind bussijaamas ootamas. Tunnen ta kohe ära – hoiab tagasi-hoidlikult seina äärde, traatsirgete tumedate poolpikkade juustega, viisakas mantlis, prillid ninal, märss õlal. Klassikaline intellektuaal.

„Tere! Mina olengi Alena,“ lausub ta kätt ulatades. Tema olek meeldib mulle kohe – mitte liiga läägelt magusviisakas, pigem tahumatu. Alena purtsatab välja kõik, mis talle pähe tuleb, ja mulle see istub. Ajakirjaniku naine, mis seal imestada. „Mu mees on ka väga sarkastiline,“ kiidab ta abikaasat, kellega nad elavad, nagu vist suurem osa kohalikke, väljaspool Prahat. Prahas on noorel perel taskukohast eluaset hankida lihtsalt liiga suur peavalu, pealegi jumaldavad tšehhid maakodusid. Praha tšehhidega suheldes jääb mulle arusaamatuks, kes siin kohapeal siis üldse elavad. Tõesti põhiliselt välismaalased ja õigel ajal parematele korteritele küüned taha saanud vanad kommunistid?

„Rohkem asju ei olegi?“ imestab Alena mu punast Selveri kotti põrnitsedes. Reisin alati kahe Selveri kotiga, millest üks on tagurpidi teise sisse topitud, sest ei viitsi kohvrit lohistada ja seljakotid tekitavad närvipõletiku.

Alena on mu kontaktisik Unesco kirjanduslinnade programmis, mille raames seekord Prahas kaks kuud viibin. Kandideerisin juba aasta tagasi, aga kahjuks esimesel korral ei vedanud. Et tasuta Praha-reisi soovib iga normaalne inimene, on selle residentuuri puhul konkurents suur – ligi viissada avaldust kuuele kohale. Elasin esimest tagasilööki raskelt üle, aga täitsin hambaid keelde litsudes uuesti avalduse ja teisel katsel läkski õnneks.

Kui ühel lõunasöögil seda mainin, saan pihta, et selles küsimuses kehtib siin vist omamoodi juudi seadus – nagu juudi usku pöördujat olevat kombeks kaks korda tagasi lükata, et tema soov oleks ikka kindel, paistab ka kirjanduslinna inimestel olevat tavaks esimene avaldus kuu peale saata ja oodata, kas võõramaa sulesepp katsus lihtsalt õnne või tahab ta tõesti just Prahasse. Unesco kirjanduslinnade võrgustik on suur (ka meie Tartu kuulub nimekirja) ning paljud katsetavad igal aastal mitmele linnale korraga avaldust teele kupatades.

Koha sain küllap vaid seetõttu, et programmile anti raha juurde ja kuue residentkirjaniku asemel oli võimalik kutsuda tervelt tosin. Muidu oleksin pidanud suu puhtaks pühkima, sest tšehhid näivad eelistavat ingliskeelsete maade ja neile omaste naaberriikide autoreid. Eesti on neile kauge ja võõras nagu Jupiter. Alles kaks kuud hiljem, kui Alena Café Louvre’isse lahkumiskohvile kutsun, kargab talle pähe, et oh ilmaimet, ta on ju Tallinnas käinud!

„On seal meri? Oota, ma kohe vaatan!“ hüüatab ta ja sorib oma telefonis. Ning seal see pilt ongi – Alena ja tema mees Toompeal, selja taga tuttavad tornid ja Soome laht. Soome tookord nende sihtpunkt oligi ning Tallinnast mäletab Alena ainult seda vaadet ja mingisugust baari, kus sai aega parajaks tehtud.

„Oled ehk nõus talvekuudel tulema? Ütleme ausalt, et suvekuudeks on konkurents palju tihedam ja meil on kandidaate, kes seisavad pingereas sinust eespool,“ kirjutas Alena mulle oktoobrikuus. Muidugi nõus, milles küsimus! Mu enesehinnang sai küll vopsu – tugevamaid kandidaate? Populaarsus pisiriigis ei maksa isegi tšehhidele midagi, kuigi kümme miljonit elanikku teeb neistki Euroopa suurriikidega võrreldes ju üsna väikese maa. Mis seal ikka. Olen sügisel ja kevadel Prahas juba mitu korda olnud ning mind on hoiatatud, et hea kuumataluvuse ja tõhusa konditsioneerita on suvekuud Vltava orus põhjaeurooplasele talumatud. Vihkan palavust.

Vihkan juba ette ka oma residentuurikaaslast Danielle’i, sest ta on suurest Kanadast ja loen tema tutvustusest, et ta on mingi tähtsana kõlava auhinna saanud, ja mu niigi habras enesehinnang vangub veelgi. Guugeldades näen kergendustundega, et auhind anti talle ilmselt fakti eest, et ta on Québeci prantslane ehk kaitsealune vähemus nagu hallpea-rähn või rand-seahernes, mitte aga tingimata väljapaistev kirjanik. Alaväärsustunne on harilikult ikka me oma kahe kõrva vahel ja selle ajendid ette kujutatud. Provintslikkus, mida olen Muhu saarest rääkides kirunud, lööb minus endas välja niipea, kui puutun kokku mõne suurrahvaga.

Asi pole niivõrd Danielle’is, kuivõrd tema päritolust tulenevates privileegides, mis on kah osaliselt tõesed ja osaliselt mu ettekujutuse vili. Tšehhid näivad tema ees igatahes tunduvalt innukamalt koogutavat. Olen juba ette kindel, et Danielle saab Kafka majas parema toa ja üleüldse kõik eelised. Eriti närvi ajab, kui juhuslikult poetatud jutujuppidest panen kokku pildi, et Danielle on kirjanduslinna naistele juba tuttav – nad kohtusid möödunud suvel mingisugusel koorifestivalil. Vahi aga, või nii siis teenitakse kohti ihaldusväärses residentuuris!

Oma ainukese eelisena näen rahulikku äraolemist kanadalase arvelt, keda nagunii näidiseksemplarina koolidesse ja üritustele tassima hakatakse. Esinemised, mis on kirjanduslinna residendile kohustuslikud, kui keegi tema vastu huvi tunda suvatseb, ei peibuta mind põrmugi.

Oletan, et Eestis poleks me põrmugi paremad – keskpärane kirjanik New Yorgist ületaks meie silmis tähtsuse poolest mäekõrguselt oma ala tipu vähe tuntud Albaaniast või Montenegrost.

„Kaks kirjanikku korraga! Oleme üpris ärevil,“ tunnistab Alena, kui metroorongi ootame. Ma ei saa ärevuse põhjusest hästi aru. Residente on ainult kaks, aga meiega tegelevaid ametnikke tervelt kolm – Alena, Radka ja nende ülemus. Ma ei saa pihta, mis asju neil kolmel palgalisel on kahe vaikselt istuva ja kirjutada pusiva inimesega üldse pidevalt ajada? Alena nimetab praegust tööd unistuse täitumiseks ja loodab, et seda jätkub pikemaks. Varem oli ta lihtne raamatukogutöötaja ega teeninud piisavalt, et endale eraldi eluase üürida.

Noorte daamide suurimaks probleemiks näikse hetkel olevat kahe kuu pärast toimuv traditsiooniline lõpuüritus, kus resident oma teostest mõne katkendi ette loeb ja mõnepealise publiku küsimustele vastab. Kõige harilikum Eesti raamatuesitlus on samasugune ja ma pole küll kuulnud, et selle organiseerimine kuigi palju aega ja mitut asjapulka nõuaks. „Kas teha see teile eraldi või korraga?“ arutleb Alena ja taipan, et see on retooriline küsimus. Kaks üritust ühes kuus ajaks neil juhtme kokku. Nõnda siis olengi Danielle’iga juba enne temaga kohtumist laulatatud ja see pole mulle sugugi mokkamööda.

„Me tõesti palume veel kord vabandust,“ ohkab Alena ei tea mitmendat korda ja kirub linnavalitsuse bürokraatiat. Nimelt ei siirdugi me lubatud Kafka majja, kus olevat juba täiesti valmis värskelt renoveeritud luksuslikud apartemendid – dokumentidelt on puudu paar allkirja, kuna tähtis asjapulk olevat puhkusel nagu suurem osa tšehhe jaanuaris. See tähendab, et kirjanduslinna inimestel ei ole luksuskorterite võtmeid. Ja äsja ostetud disainlampides ei olevat veel pirne!

„Aga me loodame, et paari nädala jooksul saab kõik korda. Loodetavasti oled seiklushimuline inimene,“ kuulutab Alena. Praegu veel usun teda, aga ajapikku süveneb minus veendumus, et ega kirjanduslinna rahvas Kafka maja nimel ise kah naba paigast pinguta. Tähtsamad residendid saabuvad ju alles suve poole.

Kafka majja kolimiseni tuleb mul elada linnaraamatukogu hallis hoonelahmakas keset vanalinna uue raekoja kõrval. Turistid käivad siin tihti, kuigi mitte tingimata raamatuid laenutamas, vaid pildistamas kunstnik Matej Kréni installatsiooni, raamatutest laotud kaevu, mis näib kavala peeglitriki tõttu põhjatu kuristikuna.

„Näe, sinu aknad oleksid seal,“ osutab Alena, kui vanalinna ehk Staré Město keskväljaku külje all väikesel Kafka väljakul asuvast tagasihoidlikust majast möödume. Saan oma residentuuri ajal veel kümneid kordi Kafka majast mööda jalutada ja muudkui vahtida, kus mu aknad oleksid, kui oleks ei oleks oina tagumikku läinud.

Ma ei ole asjade seisu tõttu ometi üldse pahane. Kõnealune maja oleks nagu kõrval asuva kirikuga kokku ehitatud ja väike Kafka väljak selle ees on vanalinnas üks käidavamaid kohti. Ma ei tihka Alenale öelda, et parema meelega elaksin üleüldse vaikses äärelinna magalas. Staré Město ei kuulu mu lemmikpiirkondade hulka, kuigi talvekuudel on see vähemalt talumisväärne. Pealegi on kõnealune hoone Kafka maja vaid mööndusega. Kafka on siin küll sündinud, aga mitte selles, vaid juba rohkem kui sajand tagasi maha lõhutud hoones.

Ma ei pea end enam turistiks, kes kõik Kafkast vaimustuvad ja ostavad meeneteks tema nime ja stiliseeritud tumeda jalutajasiluetiga T-särke, postkaarte ja kohvikruuse, tundes end tohutult intelligentse ja kultuursena. Vähemalt ei ostnud nad matrjoškat, kiiduväärt vist seegi. Olen Prahas juba nii palju viibinud, et mul on Kafka-maaniast kõrini. Kutsun võõramaalastele püsti pandud tsirkust Kafka Disneylandiks. Imestan, et keegi pole välja mõelnud Kafka-nimelist burgerit.

„Kõige iroonilisem, et Kafkale endale ei meeldiks see sugugi,“ tõdeb Alena. „Tema soov oli, et kõik tema käsikirjad pärast ta surma põletataks.“ Kahjuks ei olnud Kafka niinimetatud sõber Max Brod sõnapidaja mees ja tema tõttu ongi suurest juudi kirjanikust saanud samasugune tüütu kitš nagu Piilupart Donald. Teisalt ei oleks ta Brodi lobitööta maailmakuulus. Surnud inimeste puhul on kerge rääkida, mida kõike nad oleksid või ei oleks tahtnud.

„Kujutage ette, et Kafka oleks oma raamatud kirjutanud tšehhi keeles. Kes teda tänapäeval üldse teaks?“ küsib Pariisis elav maailmakuulus tšehhi kirjanik Milan Kundera skandaalses esseekogumikus „Eesriie“. Kundera hülgas Tšehhimaa ja hakkas prantsuse keeles kirjutama – Alena on kindel, et ainult sel tingimusel sai temast suur kirjanik. Tšehhides tekitab see viha ja Kunderast ei tee keegi kuigi meelsasti juttu. Pealegi on ta pärit hoopis Brnost, mis on Prahale sama mis Tallinnale Tartu või Saaremaale Hiiumaa – alati peksu- ja üleolevate naljade objektiks sattuv igavene teine. Samasugusel hõbedapoisi positsioonil asub Kundera ise võrdluses Kafkaga.

Kundera on oma halastamatute kuivade lausetega kokku võtnud Praha tragöödia – suurem osa asju, millest turistid selles linnas vaimustuvad, ei ole otseselt tšehhi asjad. Eestil on ehk rohkem vedanud, et olime impeeriumi ääreala, mitte üks keskusi. Oma hiilgeajal 14. sajandil oli Praha Euroopas suuruselt kolmas linn (teda ületasid ainult Rooma ja Konstantinoopol).

Linnaraamatukogu külaliskorter asub tänava tasapinnal ja uksest sisse astudes oledki kohe magamisruumis. Aknaklaasid klirisevad, kui mõni raskem sõiduk mööda põristab. Terrakotatoonides ruum on üpris nägus, aga mind häirivad trellitatud ja läbipaistmatuks tolmunud aknad.

„Mis asi see veel on? Jesuiitide vangikong?“ hämmeldub Ally, kui talle Messengeris paar pilti saadan. Varsti saan teada, et võõrustajate käsutuses on korralik korter õdusas Hlubočepys, kunagi seal elanud kirjaniku pärandus. Aga arvake ära, kelle jaoks seda hoitakse – loomulikult kanadalasele.

Pisikeses köögis poetab Alena kapile klaaspurgikese kohviga ja karbitäie teed.

Kui üksi jään, meenub mulle miskipärast Agatha Christie „Mõrv raamatukogus“. Terrakotatoonid ei päästa ja tühi ruum tundub kõle ja kõhe. Võtan viimase energiaraasu kokku ja kõmbin Tescosse. Mul ei ole jaksu kaubavalikusse süveneda ja Tesco on ka seal pimesi tuuseldades lollikindel. Enam-vähem kõik nende valmisroad kõlbavad süüa. Tagasi jõudes näen, süda kurku hüppamas, et olen ukse lukustamata unustanud – sama hea, kui jätaks Maci ja rahakoti Tammsaare parki pingile. Keegi ei ole mu apsakat õnneks ära kasutanud. Soojendan mikrolaineahjus hautist ubadega, kõrvale üritan rüübata harjumatu keskeuroopalikult mõru maitsega kohvi ja sätin end magama.

Ärkan köhimise peale – keegi mees läkastab lakkamatult ja see kostaks nagu siitsamast kõrvalt. Klõpsan öölambi põlema ja tõusen sängis istuli, süda ärevalt puperdamas. Kujutan ette, et raamatukogu peaks sellisel kellaajal inimtühi olema – no kes siin öösel töötaks? Kui siia ongi imbunud kahtlane tegelane, ei kuuleks mu hädakisa keegi. Toas ei ole hingelistki, aga kusagil siinsamas muudkui läkastatakse. Mulle meenub uks esikus, mis viib kuhugi raamatukogu soppidesse. Ma ei tihka katsuda, kas see on üldse lukus – iial ei tea, mida ootamatult avanenud uste tagant leida võib.

Korteris ei ole kedagi ja heidan uuesti pikali. Kui köhimine lõpeb, algab mürisev norskamine. Kes see lõppude lõpuks on? Raamatukogutont? Nagu tonte Prahas tõepoolest vähe oleks. Lõpuks asun ju Josefovis ehk juudilinnas, mille kaubamärk on peale Kafka peletis Golem, mu krimka „Hull hobune“ peategelasi.

Golem tähendab heebrea keeles midagi ebatäiuslikku või -täielikku. Praha Golem on savist voolitud kujuke, kelle sünnikoht, legendaarse rabi Löwi sünagoog jääb raamatukogust ainult paarisaja meetri kaugusele. Kes soovib koju valmisvorbitud Golemit või koguni tervet Golemite karja osta, leiab neid sünagoogi juurest putkadest igas suuruses ja hinnas. Juudi tont tuli mulle kätte maksma, et teda eesti mõrvajutus luba palumata ära kasutasin, ise pole takkapihta juutki?

Olen oma elus ööbinud kõikvõimalikes ebatõenäolistes kohtades nagu võõra linna politseijaoskond ja viinapudelite ladu (need intsidendid ei olnud seotud, uskuge või ei), aga munitsipaalraamatukogus magamise peale ei oleks ma isegi tulnud. Kontrollin oma pangaarvet ja rehkendan, kas saaksin endale ise ulualuse otsida. Siia jääda ma ei kavatsegi, arvaku korraldajaneiud minust mida tahes.

„Ah, ju oli sinu norskaja mõni kodutu,“ rehmab Alena hommikul, kui talle oma öiseid elamusi kirjeldan. Küllap magas ukseaugus – kui oleksin välisukse avanud, võinuks ma norskajale pähe astuda. Alenal on hea uudis. Tema kolleeg Radka olevat tublisti pingutanud, ennast ületanud ja mulle sobivama eluaseme leidnud.

„See on üüritud jaanuari lõpuni. Siis pääsed viimaks Kafka majja,“ lohutab Alena, kui mu kompsudega uude elupaika kõmbime. Taksot pole mõtet tellida, sest tubli Radka leitud korter ei ole kaugel. Mu eluase, kust ma iial Kafka majja ei pääsegi (võin teile juba ette öelda), asub umbes viiesaja meetri kaugusel vanalinna silmatorkavaimast teetähisest Týni kirikust.

Nooblil Kozí tänaval peatume toredate tornikestega juugendmaja ees, mäherdusi on suurejooneline Josefov tihedalt täis, ja ootame korteriomanikku, kes meile võtmed annaks. Prahale iseloomulikult on maja väljast uhke ja seest väsinud.

Allkorrusel on mu suureks meelehärmiks pagaripood – aiman, et siit leian end igal hommikul ja õhtul. Alena hoiatab, et hubane poeke on turistidele sihitud ehk mitte eriti taskukohane. Tallinna hindadega võrreldes tundub see täiesti okei. Kuidagi ei saa aga enam väita, et Praha on odav linn – kõik on siin pidurdamatu hooga kallinenud ainuüksi mõne aasta jooksul, mil mina temaga tuttav olen.

Turistidele on pagaripood mõeldud ilmsel põhjusel – selles majas üüritakse vähemalt pooli kortereid Airbnb kaudu, ja nad peavad olema ratsa rikkad, sest öö mitmetoalises katusekorteris maksab paarsada eurot. Asukoht on väga magus. Iga võõras, kes Prahast veel suurt midagi ei tea, soovib just Staré Městos peatuda. Aga mitte mina.

Viskan ketsid jalast ja ohkan – Alena tõlgendab seda loodetavasti kurvastusena Kafka maja pärast. Mulle üüritud valgetes toonides ja turistikatele kohaselt steriilse IKEA mööbliga sisustatud elamine on kah Airbnb ja oma taskust ma seda kinni maksta ei jaksaks.

Eelmistel reisidel olen üürinud kõige odavamaid peavarje äärelinnade uberikkudes, tasudes mitte rohkem kui 20 eurot öö eest. Kitsad toapugerikud hostelilaadsetes üürimajades või äärelinnakõrtsi abiruum – mulle sobib mis tahes, põhiline, et voodi oleks mugav ja palju raha ei küsitaks. Liigne luksus teeb mind närviliseks: kogu aeg rehkendan, mis summasid mul tuleks kompensatsiooniks välja käia, kui peaksin kogemata mõne peene kodumasina ära lõhkuma või sohvale õlut kallama. Linnatransport, Praha suuri uhkuseasju, on nii tõhus ja taskukohane, et õigupoolest pole peatuspaiga asukohal suuremat tähtsust.

Kuuenda korruse katusekorter on ühe inimese jaoks liiga suur – kivipõrandaga koridor-köök ning pirakas elutuba lahtikäiva diivani, söögilaua, teleri ja isikupäratute seinapiltidega, mida keegi oma koju ei riputaks. Kitsa aknariba taga, millest paistab vaid vastasmaja katusehari, tammub tuvi. Sõber Ally on ka selle eluaseme suhtes skeptiline. Kui talle pilte saadan, kommenteerib ta, et küll pasandavad tuvid mul needki aknaraasukesed varsti nii täis, et ma päevavalgust ei näegi. Lisaks hoiatab ta kõigis maailma vanalinnades tavaliste öiste lällajate eest. Magamistuba on väike ja pisut hubasem ja kitsas aken avaneb sisehoovi. Otse akna all, kuigi kuue korruse kaugusel, kõrgub prügikottide kuhi. Remondi järele janunevast vannitoast leian oma kergendustundeks päevinäinud pesumasina. Tualetipott näib pärinevat üle-eelmisest sajandist. Airbnb-korteritesse investeeritakse nii vähe, kui hädapärast vaja, ja see ei ole üksnes Praha eripära.

Alena annab teada, et Kateřina, keda ta muigamapaneva aupaklikkusega „meie bossiks“ kutsub, on haige ja kanadalane Danielle pole veel saabunud, nii et meie pidulik tutvumislõuna lükkub edasi. Rõõmustan – mul on ees õndsad kaks nädalat ihuüksi kanadalase ja muude kohustusteta ning kavatsen seda täiel rinnal nautida.

Asetan läpaka öökapile laadima ja sinna see kaheks kuuks ununebki. Järgmisel päeval on 12 kraadi sooja – kes see sihukese ilmaga toas istuks? Ja nii need päevakesed mööduvadki. Kümme kraadi, vahepeal koguni viisteist. Villane talvepalitu on liiga paks, tuiskan ringi lahtiste hõlmadega. Halb ilm tähendab sel talvel nelja kuni kuut plusskraadi ja kerget hallakirmet munakividel. Ainult üks kord saan aimu, mida oleks elu Prahas tähendanud tõsise talveilma ja libeduse korral – kõrgel Vltava kohal troonivaid Baba suvelossikese varemeid varahommikul vaatama siirdudes satun metroost väljudes mustale jääle ja et kogu tänavapind on kuhugi kaldu, ei jää mul muud üle, kui pingil konutades oodata, et päike võimust võtaks ja selle õuduse sulataks.

„Kõige hullem on siin veebruar,“ hoiatab Ally, aga ta on britt, nii et mida ta ka teab.

„Loodetavasti edeneb sul uurimistöö kenasti?“ kirjutab Alena mõne päeva pärast. Ah, jah. Mul on käsil uurimistöö! Avaldusse sai ju märgitud, et tulen siia estofiilist semiootiku Vladimír Macura elu ja tööd uurima. Seda plaanin ükskord ka teha, aga mitte veel.

„Kenasti,“ luiskan.

Ega ma vangilaagris ole. Keegi ei kontrolli, mida teen. Mul on päike, mäed ja lõpuks ometi mugavaks eluks piisavalt taskuraha. Tiirutan jõekaldail, lasen kevadiselt soojal valgusel endale näkku lõõsata ja mõtisklen, mida oma eluga ette võtaksin, kui lotoga suurema summa võidaksin – tõenäoliselt mitte midagi. Vahiksin niisama ja kulutaksin raha just nii vähe, et saaks ikka võimalikult kaua niisama vahtida.

Alena jutustab kõige kummalisematest residentidest, keda tema silmad on näinud, ja mu süümepiinad haihtuvad. Václav Havelist näidendit kirjutav iirlane olevat ette hoiatamata saabunud terve perega ja konutanud läpakaga raamatukogus, naine ja lapsed samal ajal tasuta korteris mõnulemas.

„Ta ei saavat pere toeta kirjutada. No kui ei saa, siis ei saa – mis meil siin kobiseda? Pärast sind saabuv ukrainlanna tahab ka pere kaasa võtta – tal olevat mingi tervisehäda. Tulevad nii mees kui ka tütar, kes jääks muidu täiesti üksi. See niinimetatud laps on juba kaheksateist, nii et vahtisime siin üks-teisele otsa, aga lõime lõpuks käega – naah, olgu siis pealegi,“ vadistab Alena sardooniliselt muiates. Ta ei usu ukrainlase skeeme mitte tibagi, aga neis kahtlema kukkumine tekitaks talle müra ja tööd ainult juurde.

Alenale mällu sööbinud haruldaste eksemplaride hulka kuulub ka kirjanik, kes ankeedis väitis, et oskab hästi inglise keelt, kohale jõudes selgus aga, et ei räägi ta sõnagi. Kuidagi, küllap Google Translate’i abiga, olevat temaga hakkama saadud. Kirjanduslinna kodulehele minu tutvustust koostades kasutab Alena kah usinalt tõlkeprogrammi ning „Hullust hobusest“ saab „Tore hobune“.

Mu õuduseks ja meelehärmiks on Alena üles leidnud ka Õhtulehe artiklid, mis kirjeldavad mu eepilist võitlust Salme tänava hoovikorvpalluritega. Ta ei saa sellest saagast mõhkugi aru ja nendib, et Google on loll – mäherdune sürreaalne jama!

„Jaa-jaa, täiesti loll,“ kiidan kaasa. Võtan teadmiseks, et edaspidi olen arukam. Meie Eesti-lollusi suudavad moodsas maailmas guugeldada ka välismaalased – võimalus, mis ei ole mulle varem pähegi tulnud!

Kui kirjeldan seda seika õlletoobi taga sõber Allyle, kuulutab ta muheledes, et tõlgib mõnikord Facebookis mu postitusi ja loodab, et Facebook on loll: „Muidu juurdleksin, mis seeni see plika küll tarbib.“