Читать книгу Minu Praha - Katrin Pauts - Страница 6

Lausega „Nii nad tapsid meie Ferdinandi“ algab kultusteos, millest esimest korda Praha kohta lugesin – Jaroslav Hašeki „Vahva sõduri Švejki juhtumised maailmasõja päevil“. Eks teinud minagi selle vea, et esimest korda Prahasse tulles pidasin seda Švejki-linnaks ja arvasin, et leian ohtralt just temaga seotud kohti ja suveniire.

Omal käel võib usin lugeja endale vabalt Hašeki-tuuri teha, kui on suvatsenud raamatut lugedes tegevuspaiku meelde jätta. Alustada soovitan kirjaniku kodulinnaosast Žižkovist, mis on ka Hašekist hoolimata avastamisväärne piirkond. Provokatiivse kunstniku David Černý beebidega teletorn ja mu „Hullule hobusele“ nime andnud hiidhobuse-peletisega memoriaal Vítkovi künkal on Žižkovi tuntuimad vaatamisväärsused.

Vítkovile soovitan igal juhul ronida, kuigi see jääb sissetallatud turistiradadest veidi eemale – paremat Praha panoraami ei ole ma veel nägema juhtunud. Kusagil teletorni ja hobusemäe vahel konutab keset väljakut veel üks ebatavalise moega, kuigi sada korda väiksem hobune – Hašeki monument.

Maotutes ja hingetutes Švejki-pubides kesise toidu eest rasket raha maksta ma ei soovita. Tšehhidele läheb Hašek küllap rohkem korda kui Kafka ja Kundera kokku, aga välismaalastele ei näe nad mõtet temast pajatada. Kahjuks langeb kultusteos aina rohkem unustusse – nooremad tšehhid ja eestlased ei saa sellest aru. Mu tutvuskonnaski on nii, et kui kellegi vanus jääb neljakümnest eluaastast allapoole, ei ole temaga mõtet oma Švejki-vaimustust jagada. Mõistetav on see vast ainult Nõukogude inimesele, sest Hašek pajatab oma kuulsaima kangelase kaudu lihtsa inimese nutikusest ja alistumatusest totra ja ebainimliku süsteemi ees.

Mahakõmmutatud ertshertsog mõlgub mul täna meeles sellepärast, et olen teel unelmate sihtkohta, kuhu ma ei ole eelmiste reiside ajal veel jõudnud – Praha piiril asuvale Bohnice vanale hullumajakalmistule, mis olevat Euroopa hirmsaim koht. Olen netis sirvinud lugematuid õõvapilte ja lugenud, et atmosfäär olla seal sihuke, et üksipäini surnuaias kooserdada pole soovitatav. Nõrgad võivat negatiivsetest võngetest närvivapustuse saada.

Et hüljatud surnuaiale on maetud neli tuhat hullumajapatsienti, kelle hulgast ei puudu enesetapjad, mõrvarid ja vägistajad, see lausa kubisevat kummitustest ja halvast energiast. Tondihuviliste väitel tuleb siin ette ebaloomulikke temperatuurikõikumisi.

Väidetavalt puhkab Bohnice kalmistul jõhkard, kes lõikas 1933. aastal pooleks noorukese prostituudi ja pakkis ta kahte kohvrisse, mille saatis kahte linna. See on üks Tšehhi kurikuulsamaid mõrvajuhtumeid, kuigi ametlikult on see tänase päevani lahendamata.

Praegu on igatahes päine päev. Ma ei pea end kartlikuks ega ebausklikuks ja olen valmis kohtumisega tontidega ka täiesti üksipäini riskima. Sõidan trammiga kaks korda üle jõe – juba see rituaal peaks kurjad vaimud eemale peletama. Kobylisys istun ümber bussi ja varsti olengi Bohnices. Möödun Mustamäed meenutavatest nõukaaegsetest korrusmajadest ja jõuan Lihulat või Orissaaret meenutavasse asulasse.

Bohnices on praegugi toimiv psühhiaatriahaigla, mida ümbritseb suur tore park, aga see mind täna ei eruta. Möödun nende hobuteraapiatallist ning liigun juhuslikust materjalist kokku klopsitud aiamajakeste ja ääretute põldude vahel kulgeval kruusateel. Enam ei vihja miski, et olen linnas – põld on küntud ja kaardi järgigi on siin juba Kesk-Tšehhi maakond. Mu ees kõnnib reipalt paarike. Järeldan, et kah turistid. Hullud nad igatahes ei tundu.

Kõrge aiaga piiratud kalmistu raudvärav on jalgrattalukuga moepärast kokku tõmmatud ja sel ripub sisenemist keelav silt. Varbade külge on seotud salapärastest kuivatatud taimedest kimbukesed. Oletan, et see on mingi voodoo-värk halva energia tõkestamiseks. Nõukaajal ja kuuldavasti hiljemgi olevat siin läbi viidud satanistlikke rituaale.

Paarike kõhkleb mõne minuti ja pärast põgusat vaidlust poevad nad paokil värava vahelt läbi. Järgnen neile. Maapinnal ja puutüvedel vohab luuderohi, millest kerkib siin ja seal lääpas rist või hauakivi. Suurem osa ristidest olevat ära varastatud. Puud näivad jõuetute surnud tüügastena, luuderohi on nad kägistanud. Vahin oma jalge ette – olen lugenud, et hooletu jalutaja võib sissevarisenud haudadesse komistada. Mõnel haual on lilled ja küünlad, aga kahtlen, kas omaste toodud. Siin on mitmel kadunukesel oma legend ja küll neil fänne jätkub.

Kaotan paarikese silmist. Atmosfäär on õudusfilmi vääriline: tumeroheline hämarus, võbelevad varjud ja praksatused-krõpsatused seal, kus parajasti kedagi ei liigu. Lagunenud kabel tuleb tuttav ette Tšehhi režissööri Miloš Formani „Amadeusest“. Stsenaariumi järgi visatakse Mozarti surnukeha siin massihauda ning hallis vihmasajus veerevad matuseliste vankrid tema „Reekviemi“ saatel nähtavasti sama teed pidi, mida mööda siia jõudsin. Ma ei kohtu õunapuude vahel komberdava lehmakarjaga, nagu on stseen filmis, aga tagasiteel talutab üsna kummituse moodi mees mu ees valget hobust. Mulle viirastub, nagu oleksin ise surnuvanker.

Bohnice tontidest huvitab mind kõige rohkem Gavrilo Princip – ertshertsog Ferdinandi mõrtsukas. Keegi ei tea kindlalt, kas tema maised jäänused on üldse siin. Praha lähedal Terezíni kindlusvanglas (millest hiljem sai natside koonduslaager) tuberkuloosi surnud ajaloolise mõrtsuka ametlik haud asub tema kodumaa Bosnia ja Hertsegoviina pealinnas Sarajevos, aga paljude allikate väitel on ta ikkagi kusagil siin Bohnices mu jalge all.

Kas Princip oli kangelane või terrorist, jääb minu poolt lahti mõtestamata. Tahtis oma rahvast Habsburgide ikke alt vabastada, aga vallandas sõja ja tappis takkapihta ilmsüütu inimese, ertshertsogi naise – mida tema kaitseks ikka kosta. Princip oli 28. juunil 1914 Sarajevos sooritatud atentaadi ajal teismeline kooliõpilane – 19aastane idealist, kes ei mõelnud korralikult läbi oma teo kõiki tagajärgi. Olin tema vanuses samasugune ja maailmal ainult vedas, et minu mõtlematute tempude kaasmõjudeks olid õppelaenuvõlg ja vihased sugulastest käendajad. Teismeline ongi hirmus inimene – võimeline juba täiskasvanu rammuga tegutsema, aga aju poolest on alles ebaküps laps.

Kohtus selgus, et kuna Princip polnud mõrva ajal veel 20aastane, ei lubanud seadus teda hukata. Kui vanglasse piinlema heidetud noormees neli aastat hiljem hinge heitis, olevat ta Bohnice hullumajakalmistul tähistamata hauda sängitatud. Ma ei ole ajaloolane ega tea, kas need väited on mingilgi määral tõsi, aga kurikuulus kangelane pole veel ühelegi linnale ega kalmistule halba teinud.

Bussipeatuses kuulen selja taga kähedat meeshäält, kes minult teed küsib.

„Andestust. Kas siit saab linna?“

Kui pead keeran, et küsijale vastata, näen ainult tagasihoidlikku valget kirikut ja mäkke ronivat tühja maanteed.

Silmitsen kirikut, kus parajasti lõpeb jumalateenistus ja kust pühapäevariietes inimesed valguvad aeglaselt tänavale. Kas on võimalik, et kalmistuväraval rippunud taimed on siit pärit? Kas siin palvetatakse ka piinatud hingede eest?

Ma pole oma sünge pühapäevaga veel lõpetanud. Tagasiteel astun trammist maha Strossmayeri väljakul. Kui juba on mõrvaritele pühendatud päev, olgu täie rauaga. Siin, kommunismiohvrina hukatud Tšehhi rahvuskangelase Milada Horáková nime kandval tänaval ootas 10. juulil 1973 salk inimesi trammi, kui äkki sööstis kusagilt veoauto ja nad maha niitis – terroriakt, mis 21. sajandi suurlinnades ei üllataks, aga Tšehhoslovakkia rahvavabariigis oli selline tegu ju võimatu. Esimese hooga arvasid pealtnägijad, et nooruke juht suigatas rooli taga.

Kaheksa inimest sai surma. Veoki roolis istunud väikest kasvu tumedate lühikeste juustega Olga Hepnarová oli elukutseline autojuht ja sellest minutist alates ka maailma üks kurikuulsamaid naismassimõrvareid. Tema ajendiks ei olnud õilsad rahvuslikud ideaalid nagu Principil, vaid isekalt isiklikud põhjused. Noor Olga ei olnud oma eluga rahul – pettunud hing ei leidnud maailmas oma kohta. Kaks aastat pärast roima sai 23aastasest Olgast viimane naine, kes Tšehhimaal hukati.

Miks Olga oma jõletu teo tegi, ei tea täpselt keegi. Olen lugenud tema väidetavast diagnoosimata autismist.

„Olen üksildane naine, inimeste murtud. Mul on valida, kas tappa iseend või teisi, ja mu valik on vihkajatele kätte maksta. Mina, Olga Hepnarová, teie elajalikkuse ohver, mõistan teid surma,“ seisis seletuskirjas, mille Olga oli enne oma tegu lehetoimetuste aadressil postitanud.

Hepnarovága seotud aastapäeval avaldavad Tšehhi lehed tänapäevalgi tema kohta mõnuga kõmulist materjali ja otsivad veel elus olevaid tunnistajaid, kes pajataksid mahlakatest detailidest.

Tšehhid räägivad Olgast kõhedusega segatud uhkusega. Ta on kogu maailmas ainulaadne – naismassimõrvareid ei ole palju. Teda on püütud mõista ja tema mõrtsukatööle märtrioreooli külge pookida. Vaene väike Olga, kalgi kogukonna ohver! Temast on tehtud mängufilm, kus teda kujutatakse tagurlikus ühiskonnas alla surutud lesbina.

Praha on süngeid tähiseid pungil täis. Vaclávi väljakul põletas end surnuks Praha kevade märter Jan Palach. Praha lossi aknast visati inimesi alla – komme, mida nimetatakse defenestratsiooniks. Tuntuima defenestreeritu, Tšehhi diplomaadi Jan Masaryki surmapaika võimsas Černíni palees pole lossi juurest kuigi palju maad. Põhja pool Liběnis tähistab tagasihoidlik monument kurvi, kus tšehhid tegid eduka atentaadi natside ühele liidrile Reinhard Heydrichile. Kesklinnas Karli väljaku lähedal on kirik, kus needsamad tšehhid märtritena surid. Kui jalutan oma lemmikpaigas Vyšehradi bastionidel, näen sealt Nusle oru kohal rippuvat betoonist viadukti, millel on Prahas samasugune kuulsus nagu San Franciscos Kuldvärava sillal. Sealt on eri allikate andmetel alla hüpanud 200–300 meeleheitel inimest. Mäherdune tume linn, eks ole!

Koduauuli naasnud, ostan nurgapoest paprikavorsti ja seda saiakäntsaka kõrvale haugates märkan palavalt kardetud e-kirja: kanadalane on saabunud!