Читать книгу Minu Praha - Katrin Pauts - Страница 7

„Mine oma pühakuga põrgusse,“ pobisen oma salapärases haldjakeeles, mida selles restoranis keegi teine ei oska. Olen õppinud tänulik olema, et kuulun väikerahva hulka, kelle keelt mõistab ainult umbkaudu miljon inimest – ehkki Prahas, olgu parem hoiatatud, tuleb eesti keeles vandumisega üldiselt ettevaatlik olla.

Prantsuskeelsest Québecist pärit Danielle ja noored tšehhi raamatukogunaised ei saa õnneks pihta, mida just ütlesin. Kanadalane naeratab suurrahvastele iseloomulikul moel leebelt ja armulikult, kuigi võimalik, et põhjuseks on meie vanusevahe – ta on juba üle kuuekümne ehk minust kakskümmend aastat vanem. Ta arvab, et tal on minu ees edumaa, millest tuleneb ka tema tähtis toon – Danielle pole Prahas esimest korda, vaid käis siin möödunud suvel. Peatus Andělis – piirkonnas, mis tähendab tõlkes inglit. See saigi saatuslikuks – Danielle on ingliteemast ära tinistatud ja tüütab sellega kõiki. Olgu, vähemalt mind. Boss Kateřina, kes on tagasi tervise juures, ja malbe punapea Radka kuulavad teda lummatult. Alena, mu lemmik, ei valmista mulle pettumust – ta vahib ringi ja näpib oma nutikella.

„Oi, see on üks hea energiaga koht! Sa tõesti tunned neid ingleid seal. Ega te tea, kust Anděl niisuguse nime sai?“

Guugelda, inimene! Kui huvi inglite vastu nii suur, on Praha asumite kohta võimalik leida rikkalikku infot väga lihtsalt. Leian oma telefonist vastuse mõnekümne sekundi jooksul ja kuulutan suurima mõnuga, et kunagi oli praeguse Anděli kohal kõrts Kuldne Ingel, mida kaunistas inglikujutisega fresko.

Danielle, panen tähele, ei telli alkoholi, kuigi meil ülejäänutel on veinid ja õlled nina ees. Ta ei telli piiskagi ka järgmistel kohustuslikel söömaaegadel. Jumala nimel, äkki on peale katoliikluse ka täiskarsklane? Mul pole kummagi vastu eraldi midagi, olgu terviseks katoliiklane või karsklane, aga sihuke kombinatsioon tuletab meelde Varro Vooglaidu. Mitte et mul ka Vooglaiu vastu midagi oleks. Ma lihtsalt ei kibele sihukese tüübiga koos Prahas viibima. Me ei klapi kokku.

Teatan, et ma pole sita pealt riisutud – olen minagi Andělis peatunud, suisa kahel reisil. Ma ei tajunud sealses õhustikus mingeid ingleid. See on rahutu ja rahvarohke transpordisõlm, kus kohtuvad metroo- ja trammiliinid. Anděli olulisim ehitis on suur kaubanduskeskus, kus on Praha parim Tesco.

„Oot. Mitmendat korda sa siis Prahas juba oled?“ satub Danielle segadusse. Ta tunneb vist oma liidristaatust kõikumas – mis mõttes on keegi peale tema kah juba Prahas käinud? Vastuse ära kuulanud, kallutab ta pea viltu ja märgib minu õrnadele kõrvadele liiga mürgiselt, kuidas ta sel juhul imestab, et just siia residentuuri tulin.

„Mitte et ma etteheiteid teeksin,“ lisab ta sorry-not-sorry-toonil. „Aga kui huvitav saab sul siin olla? Mina näiteks armastan maailma näha – paljusid erinevaid kohti.“

Tore on. Mina näiteks ei armasta kohtadest, mis mulle muljet avaldavad, ainult läbi joosta. Tahan need üksipulgi läbi uurida, mutrite ja kruvideni lahti kiskuda ja uuesti kokku panna, imetleda neid igas valguses ja igal aastaajal. Millest sa aru ei saa, va tainas?

Seda mingisse viisakamasse vormi litsutuna välja öelda ei ole mul mõtet. Danielle on juba uuele teemale libisenud. Ta on pealiskaudne. See meile varsti saatuslikuks saabki.

„No mis mul üle jäi? Läksin Karli sillale ja palusin aga jälle oma vana head Antoniust: anna mu pagas tagasi!“ hüüatab Danielle nüüd dramaatiliselt, et laudkonna tähelepanu ikka temal püsiks, ja peab meile kordamööda otsa vaadates kandvat pausi. „Ja mis te arvate, mis siis s a i?“ nõuab ta oma väikeste ebamäärast värvi silmadega mind sihtides.

„Eks saidki oma pagasi kätte,“ mõmisen ükskõikselt. Kah asi. Pagas läks lennul kaduma. Miks rääkida millestki nii triviaalsest siin Výtoňis, mis on ainult paari sammu kaugusel mu lemmikkohast, suursugusest Vyšehradi kindlusest?

„Loooomulikult! Püha Antonius aitab alati!“ huilgab võidurõõmust särav Danielle ja pajatab veel mitmest juhtumist, kui just see pühak olevat talle appi tõtanud. Kibelen teada andma, et pühakute kujud Karli sillal on koopiad, turistidele mõeldud vuhvel. Originaalpühakud on peidetud maa alla Vyšehradi kasemattidesse. Ilmselt olen negatiivne inimene, kes kõiges ainult halba näeb. Danielle’i ilme ütleb mulle seda. Nõukogude taaga alla surutud idaeurooplane, kes ei suuda millestki vaimustuda.

Danielle’i jutuvadin vuliseb mu kõrvust mööda. Keskendun oma makaronidele ja loodan, et see kohustuslik söömaaeg saab varsti läbi. Mis minusse puutub, siis oleksime võinud tutvuse vabalt sobitamata jätta ja kulgeda Prahas teineteisest midagi teadmata, aga raamatukogunaistel on tekkinud visioon maailma eri otstest pärit kirjanike suurest sõprusest.

Sõpruseks ei ole siin tõepoolest mingeid eeldusi. Danielle on veidrate siniseks toonitud juuste ning niisugust sorti liikumatu pilgu ja pinnapealse poolnaeratusega, mis tavaliselt on looduse hoiatus ebameeldiva inimese eest. Pealegi paistab Danielle olevat inimene, kes harrastab põhiliselt niinimetatud väikest juttu – sisutühja, aga viisakat ja ohutut jahumist ilusatest, igavatest ja nunnudest asjadest, korralike ja kultuursete inimeste teemadest. Sihuke inimene, kes sulle suurte siiraste silmadega otsa vaadates küsib, kuidas sul läheb, ja satub segadusse, kui hakkadki oma elust jutustama.

Danielle on nüüd oma tähelepanu tervenisti mulle suunanud ja tahab teada, kus elan. Otsin telefonist Tallinna ja Muhu pilte. Samal ajal jõuab Danielle mind teavitada, et tal on tütar, aga meest mitte, sest meestega polevat tal vedanud.