Читать книгу Ema pihtimus - Kelly Rimmer - Страница 5

Olivia

Enamiku ajast püüavad inimesed juhtunust rääkimist vältida. Isegi kui see trikk ebaõnnestub ja ebamugav teema ikkagi tõusetub, jäävad nad ohumärkide taha pidama... eriti nende ohumärkide, mida mina polnud miskipärast märganud.

Ma saan sellest aru, tõepoolest saan. Kui olid olemas ohumärgid, mida mina tähele ei pannud, siis on see mu enda süü. Mind on palju lihtsam süüdistada kui surnud inimest. Kui ohumärgid olid olemas, siis see tähendab, et kogu seda olukorda olnuks võimalik vältida – ja see omakorda tähendab, et inimesed saavad vältida selle juhtumist nende endiga. Nad peavad olema vaid valvsamad, kui olin mina – vaene rumal Olivia... nii pime selle suhtes, mis toimus otse tema nina all, tema oma mehe mõtetes.

Mina tahan sellest rääkida, aga mitte neist kuradima hoiatusmärkidest. Ma tahan lihtsalt tema nime öelda. Tahan seda vihaga karjuda ja leinates nuuksuda. Peamiselt tahan kuulda end ütlemas neid sõnu valjusti välja – ilma et tunneksin, justkui paneksin ebamugavust tundma kelle tahes, kes viibib koos minuga siin ruumis.

Mu mehe nimi oli David Wyatt Gillespie. Surres oli ta kolmekümne seitsme aastane. Ta oli linnavolinik ja ühel heal päeval pidi saama linnapeaks. Ta oli kümme aastat meie linna kriketimeeskonna kapten ja ülikooliajal mängis selle esindusmeeskonnas jalgpalli. Ta rääkis alati, et oleks võinud saada elukutseliseks, kui ta poleks olnud niivõrd keskendunud kraadiõpingutele äri alal. Siin, Milton Fallsis, pidas ta täisteenindusega autosalongi – ainukest meie väikelinnas. Ei pruugiks arvata, et mingi tilluke Austraalia linnake oleks sellise prestiižse autosalongi jaoks õige koht, aga Davidil äri edenes. Ta tegi oma tööd nii hästi, et inimesed tulid miilide kauguselt siia uut autot ostma, ja tavaliselt tulid ka teenindusse tagasi.

David oli 192 sentimeetrit pikk ja viimastel aastatel pisut ülekaaluline. Tal olid tihedad mustad juuksed, mis säilitasid kangekaelselt oma värvi, aga olid just aasta enne tema surma hakanud välja langema. David oli võluva ja sundimatult veenva olekuga – läbi ja lõhki müügimees. Ta võis muuta vihase kliendi leebe naeratuse ja hästi valitud lohutussõnadega taas oma innukaks austajaks. Ta oli keskkoolis see poiss – keda kõik tüdrukud tahtsid, kelle moodi tahtsid olla kõik poisid. Minu jaoks liiga hea – kindla peale – mõtlesin, kui ülikoolis uuesti kohtusime. Tol õhtul vaatasime üle rahvast täis ruumi teineteisele silma ja tundus, nagu kohtuksime esimest korda. Tundsin end justkui armastusromaani kangelanna või Disney filmi printsess, kes on ellu ärganud.

Kummaline, kuidas isegi mälestus sellest esimesest õhtust pole enam puhas – seda varjutavad süütunne ja ebakindlus. Kas ma tundsin seda ülevoolavat külgetõmmet meie omavahelise eheda keemia tõttu või kuna tahtsin, et keegi võtaks mul jalad nõrgaks? Ma polnud passiivne osaleja, see polnud mingi tasane armumine, vaid täielik vettehüpe tundmatus kohas, eelnevalt kontrollimata, kas see on turvaline. Tahtsin elada muinasjutus ja ütlesin endale, et seda ma teengi, isegi kaua aega pärast seda, kui oli selge, et õnnelikku lõppu ei tule.

Ma kardan isegi praegu, kui temale mõtlen. Ta on surnud ja mina olen kaitstud, aga kardan ikkagi. Võib-olla on kõige selle juures eriti kummaline see, et kahtlemata ma armastasin teda, vähemalt mingil ajal. Vahel tunnen temast puudust, aga järgmisel hetkel vihkan teda nii väga, et loodan, et ta on põrgus ja kannatab just samamoodi kui mina, kelle ta siia jättis.

Davidi vanemad elavad minust seitsme maja kaugusel. Tema isa Wyatt kõnnib tavaliselt igal hommikul pärast kuut oma pomeraniani koertega mu majast mööda. Davidi ema Ivy möödub koertega tavaliselt igal õhtul pärast kuut. Kui olen majaesisel muruplatsil, heidavad nad minu suunas jäiga tere ja sammuvad pisut kiiremini edasi. Kui mind pole, heidavad nad pilgu majale, aga ei peatu. Ma tean seda, sest vaatan kella, ja isegi kui juhtun kummalgi ajal väljas olema, kiirustan sisse, kui nad peaksid mööda minema. Tavaliselt jälgin neid elutoast kardinate tagant, sest tahan olla täiesti kindel, et nad ei peatu.

Just seda ma praegu teengi. Seisan elutoas, tütar Zoe süles, ja piilun välja tänavale, kui Ivy läheneb. Ta riietub hästi ja hoolitseb enda eest ning selle tulemusena näeb palju noorem välja, kui ta tegelikult on. Ta tavatses mulle aeg-ajalt vihjata, et võiksin oma välimusele rohkem tähelepanu pöörata. Vaatan alla oma retuusidele ja plekilisele T-särgile, mis mul seljas on. Kui Zoe haiglast koju tõin, panin selle särgi selga ja võtsin kohe jälle ära, sest see oli ebamugavalt ümber, aga nüüd on see liiga suur. Ma ei suuda meenutada, millal viimati juukseid pesin – tavaliselt on need korratus krunnis. Ivy oleks vapustatud, kui ta mind täna õhtul näeks.

Näen, et ta jõuab postkasti juurde ja peale selle, et heidab nagu tavaliselt pilgu meie majale, jääb seisma. See on ebaharilik, mu süda hakkab peksma ja ma tunnen seda kogu kehas, kuni kuulen kõrvus. Liigutan end veidi, kiigutades Zoet õrnalt süles, ja kui näen, et Ivy vaatab akende poole, mille taga end peidan, astun sammu tagasi, et ta mind ei märkaks.

See tähendab, et ma ei näe, kuidas ta läbi aia kõnnib, ja kui uksekell mõne hetke pärast heliseb, on see heli mu kõrvadele ja mu liiga vaiksele majale kohutavalt vali ning ehmatab mind, nii et adrenaliin hakkab mu kehas tormama. Mõtlen, et ma ei tee Ivyst välja ja teesklen, et mind pole kodus – aga tuled põlevad ja pealegi... olen üsna kindel, et tal on võtmed. Kas tal on ka selle uue luku võti, selle, mille David pani just enne surma? Ilmselt mitte. Ilmselt olen kaitstud. Tõenäoliselt võin ma teda ignoreerida.

Aga ma ei tee seda. Mul on Ivy vastu sama segased tunded nagu tema surnud poja vastu. Tunnen Ivyst puudust ja armastan teda, aga... ma pole päris kindel, kas ma teda usaldan. Ivy ei suutnud kunagi näha Davidi vigu, isegi kui need olid otse tema nina all. Võin vabalt oletada, et Ivy usub – kõik oli minu süü.

Võib-olla on tal selles suhtes õigus. Tunnen end piisavalt süüdi – ja David ütles mulle täpselt, mis siis juhtub, kui ma ta maha jätan.

Kussutan harjumusest tasa Zoet ja lähenen uksele, seejärel tõmban lapse enda vastu ning lükkan ukse teise käega lahti.

„Ivy,” ütlen nii soojalt, kui vähegi suudan. „Kuidas sul läheb?”

„Hästi,” ütleb ta jäigalt. Ta sirutab käe ja ulatab mulle ümbriku. „Ross tõi selle täna hommikul. See on testamendi kinnitajalt, ma arvasin, et sul läheb seda vaja.”

Võtan ümbriku ja vaatan seda. Aadressiks on David Gillespie valdus, Winter Street, 15 ja 16 Milton Falls. Ivy ja Wyatti maja on Winter Street number 21, otse ümber nurga, aga viimastel kuudel on postiljon Ross teinud meie posti suhtes pidevalt iseseisvaid otsuseid. Osa selle aadressiga postist on jõudnud mu ema ja isa juurde ning osa, mis on mulle adresseeritud, on tulnud otse siia.

Ross mõtleb seda hästi, aga see on kohutavalt ärritav ja ma püüan meeles pidada minna postkontorisse ning öelda talle, et lõpetagu ära ja pangu post sinna, kuhu see kuulub. Võib-olla teen varsti selle asja ära.

Aga postkontor on otse keskuses – seal kubiseb heasoovlikest tuttavatest ja ilma igasuguse piinlikkuseta ammuli sui vahtijatest – ja just seetõttu pole ma veel suutnud sinna üksi minna.

Kergitan pisut Zoet oma süles ja heidan pilgu Ivyle ning näen, et ta silmitseb last ja tema huuled tukslevad, justkui tahaks ta midagi öelda. Haaran teise käega uksest kinni ja püüan meie kohtumist lõpetada, öeldes ettevaatlikult: „Noh... aitäh, et läbi astusid...”

„Kuule, Olivia,” ütleb Ivy ja kortsutab nii kõvasti kulmu, et tunnen, kuidas mu soolikad sõlme lähevad. Näen tema jäiste siniste silmade kujus Davidit – aga ka kurbust ja etteheidet ning sedasama kohutavat piina, mis jälitab mind kõikjal, kuhu ma lähen. Seejärel vaatab Ivy jälle Zoet ja ma mõtlen, kas ta palub, et saaks last hoida, ja ma lihtsalt ei suuda tal lasta seda teha. Mu käed suruvad automaatselt Zoet kõvemini rinnale. „Kas sa... kas sa ei arva, et oleks aeg –”

„Ainult mõni nädal on möödas,” katkestan ma teda. „Mitte millekski pole veel aeg.”

„Sa käitud ikka veel nii, justkui oleks see alles äsja juhtunud. Sa isegi ei lahku kodust; kuulsin, et sa ei käi isegi poes.” See süüdistus heidetakse mulle põlglikult, justkui oleks see puhtast laiskusest, iseloomu viga. See pole aga üldse tõsi – ma käin poes... vahel... kui emal või isal või Louisal on aega koos minuga poodi minna. Aga see pood kuulub Wyattile – kindlasti saab Ivy aru, kui raske on mul sinna minna, isegi kui pereliikmed mind mõlemalt poolt kaitsevad. Ja pealegi, mul polegi vaja eriti tihti poes käia, sest inimesed toovad mulle ikka veel külmutatud toite. Sügavkülmakirst on neid ääreni täis ja külmkapi kõrval asuv sügavkülm samuti. Ivy ninasõõrmed värelevad pisut, aga ta surub huuled kokku ja lisab siis jäigalt: „Sa ei saa igavesti niimoodi elada. David poleks seda tahtnud.”

Nahk mu näol lõõmab ja sulgen hetkeks silmad, et mitte Ivyt näha – aga näen Davidit. Justkui oleks see hetk, mil ta leidsin, end nii sügavalt mu ajju põletanud, et silmi sulgedes näen ikka veel tema hallikat tooni nägu ja seda, kuidas ta rooli taga kössis istub. Mul pole fotograafilist mälu ja ma arvan pidevalt, et lõpuks see pilt kaob, aga seni pole aeg teinud midagi selle tuhmistamiseks.

Ja kõige hullem selles olukorras on see, et Ivy eksib täiesti – sest just täpselt seda David tahtis. Kas Ivy tõesti ei tea seda – või ta lihtsalt loobib sõnu suusoojaks?

Avan silmad ja vahin Ivyle otsa. Ma lihtsalt tahan, et ta ära läheks, ja ütlen niisiis seda, mida ta ilmselt kuulda soovib.

„Ma mõtlen selle üle.”

„Kas sa vähemalt terapeudi peale oled mõelnud?” küsib ta ja ma peaaegu hakkan talle ütlema, et jah, mul on tõesti leinanõustaja, aga see pole sinu asi, tänan väga, aga seejärel ta lisab: „Ma mõtlen... võib-olla... võib-olla, kui sa oleksid palunud minna Davidil abielunõustaja juurde, selle asemel et...”

„Ei,” vastan aeglaselt ja kindlalt, aga see kõlab isegi mu enda kõrvus liiga nõrgalt. Ütlen endale, et Ivy soovib head, aga olen tegelikult oimetu raevust, mida tekitab tema patroneeriv toon. Ja ma tahan selle tema peale välja valada, aga ei saa. Ivy kaotas oma poja – ainsa poja, ja David oli ka temale kõige kallim inimene – aga mul pole vaja kuulda tema süüdistusi. Tean liigagi hästi, et see, mis juhtus, oli täielikult minu süü. Mu viha kaob selle mõtte peale ja nüüd tunnen vaid neid tundeid, mis on mu päevades justkui elu alus – väsimust ja häbi.

Ivy põrnitseb maha ja näeb samuti õnnetu välja. Niisiis ei vala ma oma raevu tema peale välja, aga ka ei lohuta teda. Ta räägib minuga nii, nagu oleksin laps, aga kui ma tõesti laps oleksin, kas ta siis ei pakuks mulle kaastunnet või vabadust leinata nii kaua, kui mul on vaja, või ehk isegi pisut tuge?

„Ma mõtlen selle üle, Ivy,” ütlen talle ja astun tagasi eeskotta.

„Olivia – Wyatt ja mina... me tõesti oleme –”

„Ma pean minema. Zoe peab voodisse heitma.”

Sulgen ukse ja panen lukku. Kõigepealt alumise luku – originaali, seejärel keskmise, mille paigaldas David, et pärast Zoe sündi mind siin hoida, ja seejärel riivi, mille olin pannud ise pärast Tragöödiat, kui tundsin end kõikjal ebaturvaliselt ja püüdsin teha kõik, mis võimalik, et tunneksin end paremini. Kuulan Ivy samme teerajal ja seejärel toetan selja vastu ust ning sulgen silmad ja hingan sügavalt, kuni olen jälle peaaegu rahulik.

Vaatan Zoet – ta on ainus, mis hoiab mind liikvel. Oleksin praeguseks juba kõik lõpetanud – võib-olla teen seda ikkagi. Roomata kuhugi auku ja kaduda on ikka veel kõige ahvatlevam mõte, mis mul oma tuleviku suhtes on.

Aga ma lihtsalt ei saa seda teha, sest mul on väike laps ja ta vajab mind.

„Tule, kullake,” ütlen tütrele, sundides oma häält leelutavaks. „Lähme paneme su voodisse.”