Читать книгу Ema pihtimus - Kelly Rimmer - Страница 6

Ivy

Mu elu ei pidanud minema nii, nagu läks.

Pidin keskkooli ära lõpetama ja astuma ülikooli. Pidin oma mõistusega midagi tegema – õppima võib-olla juurat, võib-olla äri, täpselt ei teadnud. Aga ma olin kõige targem lõpetaja, õpetajate lemmik, igal alal parim. Olin ka täielik nohik ja kuni viimase kooliaastani polnud ühtki poissi, kes oleks mind tähele pannud.

Aga siis küsis minult Wyatt Gillespie, kas ma tahaksin temaga nädalavahetusel kinno minna.

Ta oli koolis kõigi mainimisväärsete spordimeeskondade kapten. Wyattil olid mustad paksud laines juuksed ja sügavsinised silmad, mis näisid sädemeid pilduvat iga kord, kui julgesin neisse vaadata. Kõik tahtsid Wyattit, ja siis äkki – mingil täiesti mõistetamatul põhjusel – tahtis Wyatt mind. See oli kõige ehmatavam, hämmastavam asi, mis oli mu seitsmeteistkümne eluaasta jooksul juhtunud.

„Tule minuga kinno,” ütles ta. Läksime parajasti kooli väravast välja ja ma oletasin, et ta räägib kellegi teisega, niisiis ei teinud ma temast välja. „Ivy. Lähme kinno.”

Põrnitsesin teda.

„Milleks?”

„Sest ma tahan, et sa tuled,” ütles ta ja silmitses mind nii, et mu kõhus hakkasid liblikad tantsima. Mõtlesin, mis huvi mina talle pakun ja miks ta ei palu mõnda ilusat tüdrukut? – aga ütlesin nagu puuga pähe saanult: „Hästi.”

Isegi keset seda peadpööritavat iha ja erutust, mille Wyatt mu ellu tõi, mõtlesin piisavalt kainelt ja arvasin, et oleme küllalt ettevaatlikud – aga ma alahindasin meie nooruslikku viljakust. Keset lõpueksameid sain ma aru, et olen rase, ehkki lükkasin seda ausalt öelda kohutavat vestlust Wyattiga kuni lõpukellani edasi. Ütlesin need sõnad nii, nagu oleks tegemist vastumeelse süüdlasliku ülestunnistusega: mul on väga kahju, Wyatt, aga ma olen rase. Nagu olin oodanud, reageeris ta kohutavalt – vahtis mind jahmunult, olles šokis, enne kui ta suutis abitult niutsatada midagi niisugust: isa lööb mu maha.

Selles suhtes ta eksis – isa ei löönud teda maha, ent tema vanemad olid piisavalt vihased. Wyatti vanematele kuulus kohalik toidupood, mis tollal kandis lihtsat nime Gillespie Toidukaubad. Mu ema juhtis Maanaiste Ühingu kohalikku haru ja isa oli talunik – tagasihoidlikud ametid, aga väikelinnas nagu Milton Falls olid kõik inimesed teada-tuntud justkui kuulsused. Lõpptulemus oli see, et jäi vaid üks võimalus – Wyatt ja mina saame lapse, niisiis abiellume – ja kui võimalik, tuleb pulmatseremoonia korraldada otsekohe. Sellel päeval, kui tulid ülikoolide pakkumised, olin mina kohtumajas piinlemas ootamatu abiellumise käes.

Nii see polnud, nagu ma ei oleks tahtnud Wyattiga abielluda või et ma poleks teda armastanud – armastasin küll. Aga olin piisavalt tark teadmaks, et see on lapsik armastus – pealiskaudne armastus – ja selle juured on vaid sama sügaval kui meievaheline füüsiline külgetõmme. Kartsin, et see kaob, ja tõepoolest – isegi raseduse ning kiiruga peetud pulmade pinge all me enam ei varastanud hetki suudlusteks ja vaikseteks kahekesi olemisteks. Me polnud teineteisega kunagi eriti rääkinud. Jätsime vestlusstaadiumi oma suhte loomisel vahele ning hüppasime flirtimise ja teineteisega magamise juurde.

Niisiis, kui leidsin, et olen rase ja abielus, oli täielik šokk aru saada, et meil pole peaaegu midagi ühist. Kindlasti polnud Wyatt rumal – aga ta oli lihtne mees lihtsate huvide ja maitsega. Tahtsin kangesti reisida ja ta soostus seda võimalust arvestama – senikaua kui meie teekonna lõpul terendas kriketimatš või jalgpallimäng. Mina tahtsin käia teatris, tema tahtis käia kinos. Veetsin tunde, et vürtse tasakaalustada, kui algusest peale ise karrit valmistasin, ja tema tuli töölt koju, nuusutas kahtlustavalt õhku ning palus mul teha endale singivõileiva. Rääkisin talle, et kui laps on sündinud, tahaksin ikkagi minna edasi õppima, aga ta heitis mulle käigu pealt üle õla, et see oleks aja raiskamine – milleks mul on kraadi vaja? Tema peab meid ülal – ja ta oli täiesti rahul teadmisega, et tema karjäär kulgeb oma isa poes.

Ma ei suutnud uskuda, et vaid mõne kuuga olin jõudnud lõputute võimaluste juurest sinnamaani, kus meie tilluke linnake pidi olema igaveseks kogu mu maailm. Võimalik, et ainus asi, mis päästis mind meie abielu esimeste kuude jooksul meeleheitest, oli taipamine, et kogu sellest kaosest ja šokist ilmub ime. Kõik polnud kadunud, oli ikka veel midagi, kuidas teha oma elu elamisväärseks.

Meie perekonnast ja lapsest pidi saama mu elu eesmärk.

Kuni sünnituseni tahtis Wyatt kangesti panna meie lapsele nimeks Wyatt juunior või tema ema järgi Brenda. Põlgasin mõlemat nime ja tahtsin, et temast saaks David või Selina – need nimed, nagu ma lootsin, ei aheldaks last sünnist saadik Gillespiede perekonnaloo külge. Pärast seda, kui Wyatt oli istunud üsna abitult ning jälginud mind kannatamas kakskümmend kolm tundi kestnud sünnituse ajal, andis ta alla ja lasi minul nime valida. Nii sündis meie poeg nimega David Wyatt Gillespie. Ma pole mingi põikpäine naine – tegin vähemalt keskmise nime suhtes kompromissi.

See polnud just see, mida olin plaaninud, aga hetkel, kui last nägin, kadusid pettumus ja äng, mida olin oma olukorra tõttu tundnud. Kuni selle ajani olin tundnud end lõksus olevat – aga last nähes sain vabaks. Ta oli võrratu – mitte lihtsalt põhjus, et anda oma parim, vaid Põhjus. Läks vaja üksnes hetke, mil ta end mu rinna vastu surus, ja kõik mu elus sai jälle mõtte. Sünnituspiinad, pettumus, mida olin raseduse pärast tundnud, ebakindlus suhtes Wyattiga – kõik muutus selle ühe otsustava hetkega tähtsusetuks.

David oli mu ülim saavutus – ja tema kasvatamine oli otsekohe mu elu eesmärk. Viskusin emadusse suure andumusega ning isegi esimeste nädalate ja kuude magamatuse udus leidsin lausa jahmatavat rõõmu sellest, et ta on mu elus olemas. Rõõmustasin iga häälitsuse üle ja tundsin rahuldust igast tema naeratusest, ning tulnud välja rasedusaegsest kergest depressioonist, sisenesin oma elu kuldsesse ajastusse, mis olid Davidi esimesed eluaastad.

Ja selline oli meie varajane perekonnaelu. Wyatt käis iga päev poes tööl – ta oli oma isa abimänedžer – ja tegeles kõigil nädalavahetustel spordiga. Mina olin kodus, pidasin maja ja ehitasin üles oma elu, mille keskpunkt oli meie poeg.

See polnud üldse selline elu, mida olin tahtnud, aga tegelikult polnud see oluline – olin ikkagi tohutult õnnelik.