Читать книгу Ema pihtimus - Kelly Rimmer - Страница 8

Ivy

Kui David oli kolmene, otsustas Wyatt, et ta tahab veel üht last. Algul polnud mul midagi selle vastu – mulle meeldis ema olla. Ainus, mis mind tagasi hoidis, oli David. Ma mäletasin, kui intensiivsed olid need varajased kuud ja kui vähe oli mul kellegi teise jaoks aega, isegi ühe lapsega. Ma lihtsalt ei suutnud ette kujutada, kuidas David lepiks sellega, et peab mind jagama teise lapsega, või kuidas mina suudaksin elada sellega, kui David kannatab seetõttu, et jagan oma tähelepanu.

Niisiis ütlesin Wyattile, et rohkem lapsi ma ei taha. Ta oli pettunud, aga kohe, kui olin otsuse teinud, teadsin, et see on õige. Järgnevatel aastatel palus Wyatt aeg-ajalt, et ma ümber mõtleksin – aga mida vanemaks David sai, seda kindlam ma olin, et pean keskendama oma energia temale. Ja seda ma tegingi.

David oli laps, kes jõudis varakult oma verstapostideni. Kümnekuuselt ta kõndis, selleks ajaks, kui sai kaheseks, rääkis täislausetega ja alates varajasest east näitas märkimisväärseid matemaatikaoskusi. Kohe, kui ta õppis rääkima, olid mu päevad täis lõppematuid mikse, mis panid mul vahel pea valutama. Mõnikord väsisin tema piiritust uudishimust, aga samas olin ma väga uhke, kuidas ta maailma tundma õppides kõike päris.

„Emme, kes otsustas, mis järjekorras numbrid on?”

„Emme, kuidas sai Kuu taevasse?”

„Emme, miks vanaisa Gillespie on vana?”

„Emme, kui ma söön, kuidas mu kõht muudab selle kakaks?”

„Emme, kuhu liblikad öösel lähevad?”

Hoidsin teda kodus, kuni ta sai neljaseks. Teised emad meie seltskonnast valmistasid oma lapsi ette eelkooliks, aga mina ei suutnud seda teha. Harvadel puhkudel, kui David oli mu ema juures, et saaksin midagi vajalikku teha, kartsin tema pärast kohutavalt – polnud mingit võimalust, et võiksin nädala ta oma silma alt eemal hoida. Mulle meeldis, et kui oli kõige väiksemgi probleem – ta ei leidnud üles oma mänguasja või komistas või kuulis mingit valju heli –, heitis ta pilgu üle toa, otsides meeleheitlikult mind. Siis tuli ta otse minu juurde ning pani oma väikesed lihavad käsivarred mulle kaela ümber ja surus näo vastu mind. Niisiis püüdsin eelkooli asemel rahuldada Davidi uudishimu, käies raamatukogus, ja neil vähestel kordadel, kui sõitsime Milton Fallsist ära, ei teinud ma väljagi, et Wyatt silmi pööritas, ning viisin meie poja muuseumidesse.

David oli tark laps, aga samuti arenesid tal kiiresti head motoorsed võimed ja kahjuks ei jäänud see Wyattil märkamata. Varsti veetsid nad tunde tagaaias palli tagudes. Mulle meeldis, et nad muutusid lähedasemaks – milline ema ei tahaks näha, et poja ja isa vahel kujuneb side? Aga kui vaatasin köögiaknast, kuidas nad koos mängivad, ütlesin endale, et mul ei lähe seest õõnsaks mitte armukadeduse tõttu.

Varsti oli David piisavalt vana, et kooli minna. Ta oli nii elevil, et on suur poiss, aga mina tundsin ängistust. Ta pidi olema minust eemal kolmkümmend tundi nädalas ja ma teadsin, et ta ei saa aru, kui suur muutus see meie elus on. Esimesel hommikul oli ta suurest energiast ja ootusest elevil. Ta kohanes koolis ruttu, aga mina ootasin peaaegu tund aega väljas, piiludes akendest sisse, kas tal ikka on kõik korras. Lõpuks kallistas mind samamoodi pisarsilmil üks samamoodi klammerduv ema ja pani ette, et läheksime kohvi jooma.

Kui ma tol hommikul sealt väravast väljusin, tundsin, justkui oleksin poole oma hingest sinna jätnud. Teadsin, et see käib lapsevanemaks olemise juurde, aga tundus, nagu oleks see tulnud liiga ruttu – justkui hakkaks minu roll ta elus juba kaduma. Ja see mõte oli kohutav.