Читать книгу Ema pihtimus - Kelly Rimmer - Страница 9

Olivia

Natasha Green on mu leinanõustaja. Meie perearst doktor Eric tahtis, et läheksin hoopis psühhiaatri juurde, aga kõige lähem oli Bathurstis, mitmetunnise sõidu kaugusel. Mulle pandi tema juurde aeg kinni, aga kui ema ja isa püüdsid mind autosse suruda, et mind sinna viia, kaotasin täielikult mõistuse.

Ma ei suuda ikka veel taluda mõtet autos istumisest. Iga kord, kui seda teen, näen Davidit rooli taga, ükskõik kes tegelikult juhib, ja satun paanikasse. Räägin endale, et see läheb mööda... võib-olla ongi juba läinud ja ma lihtsalt ei tea seda, sest ma ei suuda autosse istuda ja vaadata, kuidas sellega lood on.

Ootan Zoega maja ees, kui ema saabub, et koos minuga Natasha juurde vastuvõtule minna. Ta istub see tund aega ooteruumis, seejärel kõnnib koos minuga koju, võtab auto ja sõidab väikesesse haiglasse, mille geriaatriaosakonnas ta poole kohaga õena töötab.

Ema ja isa pidid järgmisel kuul pensionile jääma. Isal on väike raamatupidamisfirma. Ta kavatses panna enda asemele juhataja, osta furgooni ja reisida koos emaga Austraalias ringi. Mõni nädal tagasi rääkis ta mulle, et on otsustanud aasta aega oodata, ja ma teadsin, et see on täielikult minu süü.

„Niisiis te jääte linna, aga kas ikkagi lähete pensionile?” küsisin isalt.

„Ah, pole mingit mõtet lihtsalt niisama istuda, ilma et midagi teeks. Me töötame veel ühe aasta, kõik on hästi.”

Aga midagi pole hästi ja ma tunnen, et olen süüdi, mõeldes, kui kõvasti nad on tööd teinud, et sinnamaani jõuda, ja kui väga nad väärivad võtta oma pensioniaastatest kõik, mis võimalik. See pole õiglane, et ma seitse aastat nendega vaevalt rääkisin ning siis kargan nende ellu ja heidan sinna pommi. Isegi see, et ema käib minuga iga nädal vastuvõtul kaasas, on talle tohutult ebamugav. Ta töötab vaid osaajaga, aga Natasha samuti ja me ei saanud panna teistsugust vastuvõtuaega.

Niisiis läheb ema igal neljapäeval tund aega hiljem tööle ja kõik see on minu pärast. Ta ütleb, et tema ülemusel pole selle vastu midagi. Aga ikkagi on see ilmselt väga ebamugav.

„Kuidas sa end tunned, Olivia?” Natasha küsib seansi algul seda alati. Ta on minust noorem ja see on mulle katsumus. Saan sellel aastal kolmkümmend viis ja arvestades Natasha veatut nahka olen üsna kindel, et ta pole veel kolmekümmetki – no võib-olla mõni aasta üle selle. Ma ei saa midagi parata, et mõtlen, miks pole reeglit, et psühholoogid peavad elama mingit muud elu, enne kui nad oma ametis hakkavad inimeste mõistust korda tegema. Kui ta oleks kuuskümmend, arvaksin ehk, et ta oskab mulle nõu anda. Aga ta on minust noorem ja mida tema elust teab? Ma tean, et tal on perekond, kaks väikest last. Ta pole mulle endast midagi rääkinud, aga ma näen temaga sarnaste näojoontega lapsi akna kõrval seinal oleval pildil.

Natasha on üsna ilus ja tema lapsed on täiesti võrratud. Ma arvan, et mees samuti. Arvan, et ta pole kunagi Natasha peale isegi häält tõstnud. Arvan, et kui ta seda teeks, võtaks Natasha oma ilusad lapsed ja marsiks uksest välja. Ta ei kannataks seda kunagi välja, selline naine nagu Natasha – ei, ta vääriks paremat. Ta oleks targem. Tugevam.

„Olivia?” ergutab ta mind ning ma judisen ja kehitan õlgu.

„Minuga on kõik korras,” ütlen, teadmata kunagi, kas ma neid sõnu öeldes valetan. Seda küsitakse kogu aeg ja tegelikult ei taha keegi vastust teada, miks ma ei peaks siis vastama nii, nagu ma tingimata ei mõtle? See on harjumus.

„Kas on midagi konkreetset, millega sa tahaksid täna alustada?” küsib Natasha minult leebelt.

Muidugi on. Libistan pilgu üle Natasha ingellike laste ja seejärel keskendun oma lapsele. Zoe on mul süles, võtan ta ümbert kõvemini kinni ja ajan lõua püsti. Julgustan end juhuks, kui Natasha mõtleb, et see on üks hirmus mõte. Nii vähe läheb vaja, et ma julguse kaotaksin. Kui Natasha ei satu vaimustusse...

Viimasel ajal kohtlevad kõik mind nii, nagu oleksin väga habras, ja võib-olla on selleks oma põhjus, võib-olla olengi habras – nii ebakindel, et mind võib häirida üksainus võimalik lause, mis mind ei julgusta, naiselt, keda ma vaevalt tunnen.

Haletsusväärne. Haletsusväärne oli paigale jääda, isegi kui teadsin, et peaksin ära minema. Ja kuhu ma sellega nüüd jõudnud olen? Midagi peab muutuma. Midagi peab muutuma.

„Ma kavatsen ära kolida ja püüan tööle tagasi minna.”

„Tõesti?” ütleb Natasha ja tema kulmud kerkivad, nii et beebisiledale otsaesisele tekivad korraks kortsud. Uurin meeleheitlikult tema ilmet, ikka veel kartes, et ta raputab pead või kortsutab kulmu, aga selle asemel naeratab ta mulle leebelt ja ma hingan kiiresti välja. „Noh, siis on ju tore. Niisiis – kolid ära? Kas sa räägiksid mulle sellest?”

„Ivy käis minu juures ja tõi mulle posti ära ja ma lihtsalt... ma pean temast eemale kolima. Ma pean Davidi majast minema saama.”

„Sa võiksid ehk mingiks ajaks oma vanemate juurde kolida?” pakub Natasha, aga ma raputan automaatselt pead.

„Ma ei saa. Ma vajan oma ruumi – ja ma pean tegema oma ruumi.” Vaatan alla, seejärel tagasi talle otsa ja küsin kõhklevalt: „Kas sa arvad, et see on rumal mõte?”

Natasha silmitseb mind, kallutades pisut pead, aga seejärel kehitab õlgu ja naeratab, öeldes: „Tegelikult ma arvan, et see on suurepärane mõte.”

Vastan ta naeratusele ja mu entusiasm kasvab.

„Ma tahan koera. Olen alati endale koera tahtnud.”

„Miks sul pole teda olnud?”

„David,” ütlen vaid, nagu tema nimi selgitaks kõik. Natasha silmis on läige – see on seal alati, kui räägime Davidist, justkui ta mõtleks, et nüüd siis jõuame mahlase osa juurde. Olen kindel, et ta tahab kangesti mõista, just nagu kõik teised – vahe on selles, et tema võib minult Davidi kohta küsida, ilma et asi muutuks kummaliseks.

„Räägi mulle sellest.”

Ma mäletan, kui meie abielu algul, aasta või kaks pärast majaehituse lõppu, istus David õhtul voodis üleval. Olin talle möödaminnes öelnud, et tegin dalmaatsia koera kutsikatele päeval tervisekontrolli ja vaktsineerimise. Nad olid nii toredad – kuuekesi ühes kastis, üksteisest üle ronimas, valge-mustakirjud.

„Nad müüakse varsti maha, üsna soodsa hinnaga. Kas sa ei arva, et meie aed on dalmaatsia koerale piisavalt suur? Meil on nii palju ruumi.”

„Ma ei taha mingit koera muru peale sittuma,” ütles David. Ta lehitses äriajakirja, mis tema põlvedel oli, ja tundus olevat lõõgastunud. Otsustasin peale käia.

„Sa ütlesid, et kui lõpetame majaehituse, siis võime seda asja arutada. Ma arvan, et nüüd oleks hea aeg – kevad tuleb varsti ja aed on korras, niisiis...”

„Liv. Ei. Seda ei juhtu.”

„Aga, kallis...”

„Ma ütlesin ei.”

„Võib-olla peaksime arutama...”

„Olivia – kas sa jätaksid selle teema? Jeesus, sa kordad seda, nagu ma oleksin mingi koletis – sa oled kõik need kuramuse päevad loomadega koos. Miks sa tahaksid koju ka veel koera? Ei.”

„Mis tunde see sinus tekitas, Olivia?” küsib Natasha, tuues mu selle küsimusega olevikku tagasi. Võib-olla on osa probleemist selles, et ma viimasel ajal ei tunne midagi, vähemalt mitte pinna peal – ma olen tuim, ehkki vahel tean, et kusagil sügaval on mingi hoovus, millega ma ei saa kontakti. Ilmselt on see osaliselt seotud antidepressantidega, mida doktor Eric käsib mul võtta, ja ka... võib-olla olen ma ikka veel šokis. Aga Natasha ei küsi minult, kuidas ma end praegu tunnen, ta küsib, mis tunde Davidi keeldumine kutsika võtmisest mulle tookord tekitas, ja seda emotsiooni ei saa vältida. Mu käed on ikka veel Zoe ümber, aga need tõmbuvad rusikasse. Ma vaatan, kuidas see juhtub, ja keskendun kõvasti, et rusikad lahti lasta, aga nagu seda teen, on mu silmis rasked kuumad pisarad.

„See oli nii väike asi, eks ole?” Mu hääl katkeb ja seejärel nuuksatan.

„Mõistlik palve,” nõustub Natasha vaikselt.

„David muudkui rääkis mulle, et võtame kohe koera, kui saame oma maja, aga ta ei mõelnud seda tõsiselt. Ta ei tahtnud, et ma oma tähelepanu jagaksin.”

„Ja see tegi sind...”

„Vihaseks.”

Ma ei rääkinud sellest Davidiga enam mitu kuud, aga järgmisel korral, kui selle teema üles tõstsin, vaigistas ta mind vihase käeviipega ja tõstis häält. Selleks ajaks teadsin, mis tuleb pärast seda. Teadsin, et see tähendab minu pisaraid ja hiljem tema süütunnet. Ma ei teadnud, mis on halvem, kas füüsiline valu, kui ta mind lõi, või tema pärastine kahetsus. Selleks ajaks teadsin, et see on minu süü, kui ta mind lööb. Ta oli mulle seda nii palju kordi öelnud... Ma olin nii ilus ja tark, et viisin ta endast välja – tema armastus minu vastu oli nii tohutu, et ta tegelikult just seetõttu kaotas kontrolli. Minu süü.

Algul ma arvasin, et kõik see on jama, lootsin, et suudan teda muuta. Mul oli temaga vedanud. Elasin iga väikese tüdruku unistuses – ilus mees, palju raha, mugav elu. Ja ma jumaldasin teda südamest ja uskusin temast kõige paremat – ma uskusin endast kõige paremat. Arvasin, et kui olen mõnda aega kannatlik, õpin aitama tal oma viha kontrollida.

Kas David polnud mulle seda öelnud – miljon korda? Olin tema hingesugulane. Tal oli vaja, et mina selle probleemi lahendaksin. Ma lihtsalt pidin lõpetama tema provotseerimise ning seejärel sain teda aidata.

Praegu on seda piinlik meenutada, sest see kõik on nii ilmselge. Aga kui kuuled midagi piisavalt sageli ja seda valet korrutatakse sulle piisavalt siiralt ning seda teeb inimene, keda sa kogu südamest armastad, siis annab loogika lõpuks teed usaldusele. Eneseusk on habras asi – seda võib kallutada väga kergesti, kui olukord on soodne; kinnine ring nagu abielu on selleks ideaalne keskkond. Kunagi polnud ühtki päeva, mil oleksin olnud lõpuks veendunud Davidi moondunud loogikas – mitte kunagi ühtki hetke, kui oleksin taibanud, et ahaa! Nii et see on siis ikkagi minu süü. See oli palju peenem protsess, see järkjärguline tema ja minu vaatenurga segunemine, nii aeglaselt, et ma üldse ei teadnud, et see juhtub. Vähehaaval, nädalate, kuude ja aastatega muutusid mu segadus ja häbi kummastunud leppimiseks ning isegi tänutundeks – hakkasin uskuma, et kui ta mulle haiget teeb, siis teeb ta seda minu pärast. Hakkasin uskuma valet, et ta muudab mind paremaks. Hakkasin uskuma valet, et see on lihtsalt ränk armastus mehelt, kes tahab oma naisele kõige paremat. Sattusin omaenda väändunud psüühika ohvriks. Hakkasin peegeldama Davidi vaatevinklit meie abielu inetutest külgedest – ta oli hea mees, aga mina muudkui torkisin teda, niisiis, kes oli lõpuks süüdi?

„Inimene on alati vastutav oma tegude eest. Isegi kui teda provotseeritakse, ja arvestades sellega, mida sa just ütlesid, pole ma eriti veendunud, et Davidit üldse provotseeriti,” ütleb Natasha.

„Kui see polnud tegelikult minu süü,” küsisin Natashalt, „miks ma siis muudkui palusin temalt, et võtame koera, isegi kui teadsin, et see ajab ta vihale? Sest ma palusin pidevalt. Isegi kui teadsin, et teda vihastan, ikkagi tulin sellega aeg-ajalt lagedale. Miks ma seda tegin, kui ma mingil tasandil ei teadnud, et vajan karistust, või kui see mulle mingis mõttes ei meeldinud?”

„Kuidas sa tundsid end pärast seda, kui David sind lõi?”

„Ta armastas mind rohkem, kui oli mind löönud,” ütlesin ma, klomp kurgus.

„Kas ta kahetses?”

„Ma teadsin, et mõne päeva või isegi nädala ta peaaegu uputab mu oma hoolitsusse. Valu muutus selle hellitamise kõrval teisejärguliseks.”

„Kas sa tunned end süüdi, et sulle meeldis see tähelepanu pärast seda, kui ta oli olnud vägivaldne, Olivia?”

„Muidugi tunnen!” ahmin ma õhku ja häbi on nii tugev, et pööran pea ära ning vaatan aknast välja. Tulin töölt ning David oli vara koju tulnud: vesi jooksis eksootiliselt lõhnava vahuga vanni, klaas veini oli vanniserval ja küünlad kõikjal põlemas ning muusika mängis taustal. Või ta üllatas mind mu lõunatunnil mõne ehtega või romantilise nädalavahetusega, ja mul oli tema jäägitu tähelepanu. David oli võluv mees, aga ta polnud kunagi võrgutavam kui siis, kui oli süüdi. Ja selle kohta on see täiesti õige sõna – ta võrgutas mind jälle oma vabanduste ja kingituste ja lubadustega paremast tulevikust.

Vahel ma tõepoolest uskusin, et vägivallajärgne David ongi päris David.

„Need kaks asja ei välista teineteist. See pole tehing – ta tegi sulle haiget, aga hiljem tegi midagi sellist, mis sulle meeldis. Niimoodi see elus ei käi.”

„Aga ma muudkui küsisin koera kohta,” ütlen. „Teadsin, et ta teeb mulle haiget, aga küsisin ikka. Kuidas ma tegelikult saaksin Davidit süüdistada, kui mina olin see, kes alustas vaidlust, ehkki teadsin, et see ajab ta vihale?”

„Vägivaldse suhte puhul ohver vahel veenab end, et tema on vastutav selle trauma eest, püüdes jälle kontrolli saavutada. Kas sa arvad, et tegid seda, Olivia?” küsib Natasha nüüd ja ma vaatan talle tuimalt otsa. Ta naeratab mulle leebelt. „Sa oled veterinaar, Olivia – ilmselgelt sa armastad loomi ja tahtsid oma looma, aga David oli sulle juba varem, suhte algul, öelnud, et ta toetab sind looma võtmises. Sa lihtsalt tuletasid talle meelde väga mõistlikku palvet, millega ta oli juba nõustunud. Koerast sai sulle tüliküsimus mitte seetõttu, et see oleks olnud mingi suur asi, vaid kuna David kasutas seda selleks, et sind kontrollida.”

Ma ei kanna prille, aga neid läheks vist vaja, sest esimene hetk, mil need ette paneksin, oleks küllap midagi sarnast. Justkui näeksin mõtteid, mille kohta arvasin, et sain neist aru, aga need olid ähmased, kuni Natasha paneb mulle silma teistsuguse läätse, ja äkki lähevad mõtted fookusesse. Mõtlen kõigist neist vestlustest Davidiga ning kõigist neist kordadest, mil ma ta vihale ajasin, ja sellest süütundest, mis mul oli, et panin Davidi endale haiget tegema. Ja taipan, et see on veel üks asi, mida olin valesti tõlgendanud, mõeldes, et saan oma elust aru. Ja ma olen vihane, aga see pole sama mõttetu ja abitu viha, mis on suunatud mu enda vastu, et olen nii rumal – lõppude lõpuks olen vihane tema peale, et tema mind niimoodi kohtles.

Vihkan neid seansse, aga seetõttu ma siin käingi. Kui näed, kuidas tegelikult on, ei saa sa enam seda mitte näha. See oma elu teisiti nägemine toob kaasa paranemise. Istun pisut sirgemalt ja pisarad ei voola enam.

„Enam ta ei saa mind kontrollida.”

„Ei saa.”

Pole mitte midagi, mis mind nüüd takistaks saamast seda väikest asja. Pole mingit põhjust, miks ma ei saa seda, mida olen alati tahtnud, miks ma ei peaks rahuldama seda lihtsat vajadust, mida mulle keelati.

„Ma võtan koera,” ütlen, kuid meenutan siis tahvlit. „Aga mitte veel.”

„Miks sa pead ootama?”

„Sest ma pean kõigepealt kõik need rasked asjad ära tegema ja kui olen nendega lõpetanud, võtan koera, justkui autasuks.”

Meie seansi lõpuni on jäänud viis minutit ja Natasha viib vestluse teemale, milleni ta on alati lootnud jõuda. Täna tundub, et mu plaan edasi liikuda avaldab talle muljet, ja tema hääl on lootusrikas, kui ta küsib:

„Niisiis, kas sa oled juba valmis Sebastianist rääkima, Olivia?”

Isegi mehe nimi on mu kõrvadele nii kergendus kui ka teatud piin. Võib-olla tahan ma Davidist rääkida, aga sealsamas soovin, et võiksin kuulda Sebastianist. Ma ei saa midagi parata, et mu süda lööb kiiremini, kui kuulen tema nime. David tõi mulle valu ja kontrolli, aga Sebastian pakkus vaid armastust.

Soovin, et ta võiks minu kohta sedasama öelda.

Aga ma ei saa sellele veel mõelda, rääkimata vestlemisest. Tõmban Zoe kõvemini enda vastu ja raputan pead.

„Varsti.”

Reede hommikul tõusen voodist, käin duši all ja pesen juukseid esimest korda pärast mitut kuud. Ma isegi föönitan neid.

Võib-olla ei vääri see saavutus pühitsemist, aga tegelikult on see oluline verstapost. Ma riietun täiesti puhastesse rõivastesse, panen jalga korralikud kingad. Mitte varbavahed või sussid – kinnised kingad.

Vaatan end peeglist ega saa midagi parata, et olen pettunud, kui väsinud ja vana ma viimasel ajal välja näen. Magamistoa kõrval oleva vannitoa kapis on meigitarbed... Läheb palju aega, kuni kreem varjab vähemalt mu surnukahvatu jume. Aga seda tuba jagasin ma Davidiga, ma ei suuda veel sinna minna. Pealegi, see kreemipudel meenutab liiga palju. Kasutasin sedasama, kui varjasin oma sinikaid. Ent Sebastiani ei lollitanud see kunagi. Võib-olla õed märkasid vahel märke, aga nad olid liiga viisakad, et seda mainida. Sebastian mitte.

Heidan meigimõtte kõrvale. Niisiis, näen väsinud välja... ja olengi väsinud. Pealegi pole ma valmis selleks, et rõhutada oma näojooni või püüda end säravana näidata. Hakatuseks piisab sellestki, et teen end jälle nähtavaks.

Järgmisena panen Zoe tema kandmiskotti. Mulle meeldib teda sellega kanda – ta on otse vastu mu rinda, südame lähedal. See tähendab, et võin teda süles hoida, aga mu käed on vabad, ja viimaste kohutavate nädalate jooksul olen tahtnud teda kogu aeg enda lähedale. Nüüd, kui ta on turvaliselt rihmadega mu keha vastas, võtan käekoti õlale ja sammun välisukse juurde.

Avan kõik lukud, võtan käepidemest kinni ja peatun.

Sellest tuleb üks raske päev. Pole kahtlust, et tunnen end ebamugavalt. Lähen koos Zoega majast välja ja esimest korda teen seda pärast Tragöödiat üksi. Olen teinud seda koos õe Louisaga, koos ema ja isaga mitu korda... aga isegi koos oma valvel perekonnaga on käigud keskusesse olnud ikkagi kummalised. Näen, kuidas inimesed mind vaatavad. Tunnen teravalt nende kaastunnet, mis torgib mu nahka. Tunnen ka nende süüd ja kuulen küsimusi, mida nad ei julge esitada.

Aga täna ma ei lase oma hirmudel end peatada. Pööran käepidet ja astun välja, Davidi eesaeda.

Meie maja on linnakeskuse lähedal, poodideni on vaid kolm majadeplokki. David tahtis alati elada linna paremas osas oma vanemate lähedal – me elasime veel kaks aastat üürikorteris, et saaksime osta kaks kõrvuti asuvat väikest majadeplokki, selle asemel et hankida võrdlemisi odavalt uusarendusmaad linnaservas. Seejärel lasime mõlemas plokis vanaaegsed hooned lammutada ja David valvas isiklikult selle järele, kuidas ehitati maja, mida hakkasime kutsuma koduks.

Maja on kahekordne, valge krohviga kaetud; hiiglasuure kasti kujuline, neli lamedat külge ja lame katus. Peale akende on väljastpoolt näha veel tohutu rauduks keset välisseina ja tagapool pesuruumi uks. Eesaeda varjab kõrge tara ja meil oli plaan kasvatada igasse külge hekk – et oleks privaatsust, nagu David alati ütles –, aga hekitaimed, mis ta valis, võtavad suureks kasvamiseks terve igaviku aega. Meie maja on ilmselt üks uhkeimaid Milton Fallsis. See on ultramoodne ekvivalent vanemas stiilis, aprikoosikarva tellistest kahekordsele majale ümber nurga – mille omanikud on Ivy ja Wyatt – ning mõlemad majad on suuremad kui teistel, justkui nii Wyattil kui Davidil olnuks vaja oma koduga muljet avaldada.

David tahtis täita meie maja paljude lastega, ent ma polnud kunagi mõistnud, milleks läks Wyattil ja Ivyl nii suurt kodu vaja, kui nad olid alati vaid kolmekesi. Nende kodu on laitmatu – Ivy hoiab seda nagu muuseumi. See on alati säravpuhas, see kujundatakse igal aastal ümber. Ivy ei tunnistaks kunagi, et tal on igav – aga sa näed märke, mis seda reedavad – ja ümberkujundamise sundidee on kindlasti üks neist.

David tavatses öelda, et ta on sündinud valesse kohta. Ta kasvas siin üles ja seetõttu vihkas linna – aga võib-olla oleks ta pidanud sündima Melbourne’is või Londonis või Pariisis või Manhattanil – võib-olla oleks ta pidanud olema Kardashian, talle oleks meeldinud kogu see mõttetu tähelepanu. Saatuse ninanipsuna oli ta sündinud Ivyle ja Wyattile. Nad on suured kalad, aga selle asemel et särada maailma lavade rambivalguses, elavad tillukeses tiigis.

Põrnitsen kõnniteed, sammudes nende majast mööda. Kell on üheksa, on teisipäeva hommik, niisiis tean, et Ivy on kodus. Ilmselt peseb pesu – ta tahab, et see saaks hommikul esimese asjana tehtud. Tõenäoliselt on ta maja taga, riputab pesu kuivama. Igaks juhuks, kui peaksin eksima, vahin pingsalt kõnniteed ja loen möödudes samme – ütlen sosinal arvu ja keskendun selle helile. Võib-olla ma näen välja nagu mingi hull, kui kõnnin oma endise ämma ja äia majast mööda ning pomisen midagi enda ette, aga see ei lase mul mõelda, kas Ivy püüab minuga juttu alustada, ning selleks ajaks, kui ütlen „nelikümmend kaheksa”, olen turvalisel territooriumil – naabrite Waltonite maja ees.

See tundub olevat võit ja äkki ma soovin, et keegi mu tänase edenemise punktid kokku loeks.

Mul on vaja piima ja see tähendab, et pean minema poodi, ja muidugi töötab Wyatt seal ikka veel – pealegi on ta poe omanik. Ilmselt on ta kontoris ja ma olen olnud selles ruumis miljon korda, niisiis tean, et tema laua ees on terve seinatäis turvakaameraid. Ta näeb mind kõndimas läbi müügisaali, tema lapselaps vastu rinda surutud. Ta ei tule mulle tere ütlema – vastupidi Ivyle on ta mind Tragöödiast alates kangekaelse otsustavusega vältinud. Seetõttu olen kindel, et ta ei lahku kontorist, kui olen tema poes, ja see on ainus põhjus, miks ma seal üldse käin.