Читать книгу Ema pihtimus - Kelly Rimmer - Страница 7

KOLMAS PEATÜKK

Оглавление

Olivia

Järgmisel hommikul heliseb uksekell jälle, kohe pärast kaheksat. Ma tean, kes seal on. Tean ka seda, et ma ei ava ust.

Aga ma lähen ikkagi ukse juurde ja kui uksesilmast vaatan, näen teda kohe. Sebastian McNives seisab seal nagu alati, kui ta tuleb – jäigalt, ilme valvas, pähkelpruunides silmades lootus ja alistumine. Täna on ta paksud punased juuksed veel niisked ja habe, enamasti pisut metsik, pärast tema eilset siinkäiku värskelt kärbitud. Ta on mu ülemus ja sõber – mu parim sõber – võib-olla ainus sõber. Seb on teel tööle – tal on seljas vormirõivad, mida aitasin tal kohendada, kui ta kliiniku üle võttis. Südame kohal on tal Milton Fallsi loomakliiniku logo ja see sobib hästi, sest ta tõesti armastab oma tööd.

„Livvy? Kullake, kas sa oled seal?” küsib ta väga õrnalt ning ma toetun laubaga vastu ust ja sulgen silmad. „Liv?”

Ikka veel ei suuda ma oma häälepaelu veenda, et need tegutsema hakkaksid, kui Seb on ukse taga. Selle asemel koputan sõrmeotsaga uksele. Seda on vaevu kuulda, aga sellest piisab, et ta teaks, et olen seal. Olen selles kindel, sest oleme teinud seda viimastel nädalatel peaaegu iga päev. Sebastian tuleb siit mööda, kui tööle läheb. Ma sammun ukse juurde, aga ei suuda seda avada. Ta hüüab, kuni koputan, et anda talle märku – olen siin. Aga ma ei räägi. Ma ei saa. Ma pole öelnud sõnakesti sellest ajast peale, kui mitu kuud tagasi töölt ära tulin.

„Tere, Livvy,” ütleb ta pehmelt. „Kuidas sul täna läheb? Ma lihtsalt tulin mööda, et juttu ajada. Kui tahad, et ma ära läheksin, siis anna mulle teada, eks?”

Ta ütleb seda alati ja ma tean, et ta mõtleb seda tõsiselt. Kui paluksin tal ära minna, pööraks ta kannapealt ringi ja kaoks. Selline mees on Sebastian McNiven.

Aga ma ei palu tal lahkuda, niisiis istub ta trepile nagu alati ja mina toetan selja vastu ust ning ta räägib natuke aega. Tema sügav tasane hääl kandub läbi minu ja ma mitte ainult ei kuula, vaid kastan end tema sõnadesse ning need imbuvad minusse. Täna räägib ta tööst – nii üksikasjalikult, et see võiks olla tuimastav, kui ma meeleheitlikult ei tahaks, et midagi turvalist mu mõtteisse tuleks. Aga ma olen masenduses ja mõnes mõttes on mul tegelikult ka igav, niisiis meeldib mulle väga kuulata, kuidas ta kõndis läbi pori Rafe Thomasi lehmalautade juurde, et teha kunstlikku seemendust, sest ta ei saanud pulli sinna viia, kuid siis meenus talle, et oli jätnud sperma kliinikusse. Ma pooleldi naeratan, kui ta mulle räägib, et istus eelmisel õhtul keskööni üleval, püüdes arveid korda saada, sest ta on nendega hiljaks jäänud, justkui oleks see midagi uut. Ta küsib minult nõu – ühel labradoril oli keisrilõige ja ta ei tegele kutsikatega, mida ta peaks nüüd tegema?

Ma ei vasta, aga ega ta seda minult loodagi. Ent ikka ta ootab, kuni ütleb tasasel toonil: „Hea küll, Livvy. Ma hakkan minema. Homme saame kokku?”

Ja ma koputan jälle, et ta teaks, et kuulasin, ning tõusen siis põrandalt üles ja vaatan läbi uksesilma, kuidas ta läheb.

Mulle meeldivad need päevad, kui ta tööst räägib. Siis tunnen, et peaksin lihtsalt ukse lahti tegema ja ta sisse laskma. Kui mul oleks piima, teeksin talle tassi teed koos kahe suhkruga, just nii, nagu talle meeldib. Me istuksime laua ääres ning ma vaataksin tema pähklikarva silmadesse ja tunneksin end hästi, kuna ta on seal.

Kui ma vaid saaksin ta sisse lasta, nii et suudaksin hoida kontrolli teatud teema üle, siis ma ei istuks end tema eest peites ukse taga. Aga mõnel päeval ta ei räägi tööst ja siis on isegi teisel pool ust istumine väljakutse. Seda on liiga palju, mida Sebastianiga peaks arutama, ja miskipärast pole mul veel olemas keelt, millega seda vestlust pidada.

Niisiis istun teisel pool ust, kui ta iga päev siin käib, ja igatsen tema järele, ehkki ta on sealsamas – aga ma ei luba endal mõelda, miks.

Langen rutiini, mille olen juhuslikult tekitanud. Pärast Sebi visiiti valmistan hommikusöögi ja istun koos Zoega põrandal. Telerist kostab mõttetut lobisemist, see on vaid taustaks, jätan krõbinakausi kohvilauale enda kõrvale, aga ei puuduta seda. Joon hoopis teist tassi kohvi ja kui tõstan tassi huulile, tabab mind ootamatult ilmutus.

Ma ei saa enam niimoodi elada.

See mõte tõuseb mu teadvusesse nagu õhumull, aga kui see lõhkeb, tabab see mind auruveduri jõuga. Olen sellest mõttest täielikult rabatud ja istun hämmeldunult tükk aega, enne kui endalt küsin, mida see peaks tähendama. Kõik, mida ma tegelikult tean, on see, et praegu ma elan majas, mida vihkan, eraldatuna kõigest heast mu elus füüsilise barjääriga, nagu uksed, ja emotsionaalse barjääriga, nagu lein, ning olen kinni jäänud. Ja nurga taga elavad mu endised äi ja ämm, kellega ma samuti ei suuda kohtuda. Tunnen, et olen lõksus, aga kas tegelikult olen? Kas ma tegelikult pean siin üldse olema?

Milton Falls on kodu. See on turvaline koht – noh turvalisem, kui kusagil mujal võiks olla. Siin on mu perekond ja pärast seitset aastat neist pooleldi võõrdumist loon uuesti suhteid oma vanemate ja noorema õega – ma vajan neid oma ellu. Ja sõbrad... vähemalt kolleegid ja tuttavad... ning Sebastian. Pealegi, peaaegu kõik siin linnas tunnevad mind ja teavad mu lugu – siin mind hoitakse ja kuidagi kaitstakse, selle tõendiks on mu toitu tulvil külmkapp ja isegi postiljon, kes end mu asjadesse segab. Ma pean siia jääma, aga siin pole mingit võimalust ära kaduda.

Kuidas edasi minna, ilma et peaksin ära kolima?

Ma võin ära kolida – võib-olla mitte teise linna, aga kindlasti saan lahkuda Davidi majast ja kõigist siinsetest mälestustest, kolida uude kohta, mida võin pidada enda omaks. Leida uus koht, et rajada tõeline kodu Zoele, kes praegu puhkab turvaliselt mu süles ja kes tõesti väärib ema, kes vähemalt end niigi palju kokku võtaks, et regulaarselt duši all käiks.

Veedan ülejäänud päeva kõigele sellele mõeldes. Maja kuulub nüüd mulle – hoolimata sellest, et lahkusin Davidi juurest enne tema surma, polnud tal aega testamenti muuta, niisiis pärisin automaatselt kõik, mis temast järele jäi. Davidi äri käskisin ma advokaadil Wyattile ja Ivyle üle anda, sest ma ei suuda isegi mõelda, kuidas ma oleksin saanud hakkama, aga mul on maja ja isegi säästuarved, mida ma ei olnud tohtinud puutuda. Siiani on see tundunud needusena, justkui oleksin kuldses puuris lõksus. Arvasin, et annetan kogu Davidi raha – kogu meie raha – heategevuseks, et saaksin lahti tema kohalolust oma elus. Aga nüüd, kui kaalun uut algust, taipan, et tegelikult on mul vähemalt selles suhtes õnne olnud. Mul on miljon asja, mille pärast muretseda, aga raha ei kuulu nende hulka.

Niisiis pole mul tarvis tagasi tööle kiirustada, et end ära toita. Aga kohe, kui seda mõtlen, tuleb mulle pähe, et võib-olla pole tööle tagasiminek üldse paha mõte. Ma tahtsin, et suudaksin kontrollida vestlust Sebiga, eks? Mis oleks veel parem variant kui panna vormirõivad selga ja minna tööle ning suhelda temaga töises keskkonnas? Võin temaga kokku puutuda just samamoodi nagu enne. Me võime arutada juhtumeid ja kliente ning isegi kui ta püüaks millestki muust rääkida, võiksin temaga ikkagi haigusjuhtumite juurde jääda. Pealegi, kontor pole aeg ega koht...

Ja veel, ehk oleks sellest kasu, nii et hakkaksin end regulaarselt pesema?

Lähen Davidi kabinetti – tuppa, millest olen neil viimastel kuudel eemale hoidunud. Asetan Zoe õrnalt vaibale ja kõnnin valge tahvli juurde. Davidi märkused on ikka veel seal – ridade kaupa tuleb-teha-asju ja mõtteid – kõik seotud tema äri ja nõukogu tööga. Tahvli puhastamiseks läheks vaja aknapuhastajat, aga kuna seal on ruumi, võtan markeri.

Kuidas ma oma nimekirja nimetan? Mõtisklen hetke, seejärel hakkan kirjutama – Olivia Gillespie uue elu plaan. Peatun G-tähe juures, Gillespie alguses. Olen olnud aastaid Olivia Gillespie – aga kas see olin tegelikult mina? Miks ma võtsin Davidi nime? Mäletan, et tollal olin selle traditsiooni suhtes peaaegu sentimentaalne. Mulle meeldis mõte, et jagame perekonnanime, ja Wyatt rääkis palju sellest, et David kannab nende perekonnanime edasi.

Aga praegu, teades, kuhu me välja jõudsime, tundub Gillespie nimi nagu omandimärk mu elul ja ma tean, et pean selle seljataha jätma – nii ruttu kui võimalik. Kustutan käeseljaga maha G-tähe ja kirjutan selle asemel:

Kellest saab Olivia Brennan

Müüa maha Davidi maja

Osta uus maja ja kolida sinna

Leida Zoele hoidja

Minna tööle tagasi

Võtta endale koer

Silmitsen nimekirja. Mõte kõige ülemisest ülesandest, müüa Davidi kodu maha, teeb mulle rõõmu. Selle teen ära esimesena, sest tean, et saan sellega hakkama. Teine rida, uue maja ostmine, on närvesööv ülesanne, aga tean, et tunnen end hästi, kui saan selle tehtud. Mõte lapsehoidjast teeb mind ärevaks, aga tean, et ka see toimib – ma pole olnud Zoe juurest ära alates matusejärgsetest päevadest, aga lõpuks peab see aeg tulema.

Linnas on kaks lastehoidu – uus ja vanem. Käisin uue lastehoiu direktoriga koos koolis – tema nimi on Taylor Wager, ja ma tean, et ta on väga hea ja lahke. Aga ikkagi, kui kujutlen, et annan Zoe tema kätte, hakkab mul kõhus keerama. Silmitsen oma tütart ja mõtlen, kuidas ma küll sellega hakkama saan.

Aga see peab juhtuma. Pole mingit võimalust edasi minna, kui ma ei lõdvenda seda tugevat haaret, milles olen hoidnud oma tütart Tragöödiast saadik.

Vaatan jälle tahvlit. Tulen toime sellest majast lahtisaamise ja seejärel uue ostmisega, enne kui tuleb trauma lastehoiuga. Üle kümne aasta pole ma teinud ise ühtki otsust. Mul on vaja hakata jälle endasse uskuma. Kergemate ülesannetega hakkamasaamine oleks tõestus mulle endale, et see pole entusiasmi võltspuhang. See oleks tõend inimestele, kes mind armastavad, et olen tõepoolest valmist edasi liikuma.

Ja seejärel tuleb muidugi kõige olulisem samm – tööle tagasiminek. Naeratan ainuüksi selle mõtte peale, et mu elus on siis jälle midagi normaalset... mis täidaks mu mõtteid ja kisuks mind vanadest välja. Ja linnas on vaid üks veterinaariakliinik, niisiis pole mul mingit alternatiivi.

See saab olema raske – aga kõik saab olema raske. Seetõttu pean end tegutsema meelitama, sundima end edasi liikuma. Mu pilk langeb viimasele reale selles nimekirjas ja miski, mis sarnaneb naeratusega, tõuseb mu huulile.

Mu oma koer – olen sellest aastaid unistanud.

Kummardun ning võtan Zoe sülle ja viin ta tahvli juurde.

„Vaata, Zoe,” sosistan nimekirja silmitsedes. „Mul on kahju, et minust pole sul viimasel ajal eriti midagi kasu olnud, aga emme loob meile nüüd uue elu... parema elu, seda ma luban.”

Ema pihtimus

Подняться наверх