Читать книгу Jenny Dahlgren - Ketlin Priilinn - Страница 4

Külm tuul puhus talle otse näkku ja lõi kohati lausa hinge kinni. Lucy ahmis õhku, surus oma liiga õhukestes sõrmkinnastes käed sügavale taskupõhja ja kirus ennast, et oli üldse siia tulnud. Mida ta oli õigupoolest lootnud näha ja kuulda sedasi ootamatult siia sõites? Siiski, kole kahju, et kedagi kodus ei olnud. Igatahes ei suutnud ta kauem siin ukse taga passida ja külmetada. Tuli uuesti takso kutsuda, et siit pärapõrgust minema saada. Trollipeatuseni ei jaksanud ta selle tuule käes küll marssida.

Lucy valis numbri, aga miskipärast ei võtnud taksofirmas keegi kõnet vastu. Ta ohkas, valis uuesti ja lasi pikalt kutsuda, ent ikka ei miskit. Ümberringi näis tõmbuvat järjest hämaramaks ja ta lihtsalt ei suutnud siin ühe koha peal enam passida. Lucy hakkas kiire sammuga järve poole kõndima, telefon endiselt peos, et kohe momendi pärast uuesti taksot proovida.

Siin oleks võib-olla päris ilus olnud jalutada mõnel teisel päeval, suvel, kui on valge ja soe. Lucy polnud siiakanti kunagi varem sattunud. See oli ka üks põhjus, mispärast ta taksoga oli sõitnud: et mitte ära eksida. Ja ometi polnud sellest mitte mingit tolku. Alles nüüd tundis ta valusat pettumust, nii ränka, et pisarad kerkisid kurku. Küllap ei saa ta mitte kunagi tõde teada. Mitte kunagi. Keegi lihtsalt ei vaevu talle seda rääkima, kedagi ei huvita. Neiu sõrmed klammerdusid taskus väikese medaljoni ümber, see oli harjumuslik liigutus, mida ta tegi juba päris pisikesest peale siis, kui oli õnnetu või ärevuses. Kui palju oli ta kõigele mõelnud, kui palju üritanud oma peas mõista ja kui vähe ta tegelikult teadis! Nüüd tundus esiotsa küll, et asjad hakkavad lõpuks ometi hargnema, aga tegelikult...

Ta ronis päris vee ääres seisvale hallile kivile ning tahtis just medaljoni taskust välja võtta, et seda enda rahustamiseks silmitseda, kui mingi hääl teda peatas. Kusagilt selja tagant kostis kahinat ja just nagu kellegi tasaseid samme. Lucy tardus paigale ja kuulatas. Vaikus, ainult puude oksad kohisesid tuule käes ja eemal maanteel sõitsid autod. Aga nii pagana pimedaks oli läinud, ega medaljoni suurt näha ei oleks olnud nagunii. Miks ta ometi siia pimedasse, nii vee äärde oli roninud? Seal kaugemal oli ju valgustatud tee. Tühja nüüd sellest medaljonist, tuli kiiresti valgemasse kohta saada, kuniks veel midagi näha oli. Lucy kükitas ja hüppas siis ettevaatlikult kivilt maha. Ai. Vasak jalg maandus hüpates teise, väiksema kivi otsa, ja sai põrutada. Nüüd oli paganama valus astuda. Ta hakkas mööda kallast üles komberdama, õngitsedes samal ajal taskust välja telefoni, et proovida uuesti taksot tellida.

Olles just numbri valinud, kuulis ta uuesti samme, seekord lähenesid need ilmeksimatult tema selja tagant ja kiire jooksuga. Lucy ei jõudnud reageerida muudmoodi kui et pööras kohkunult pead, kui juba haaras keegi tal selja tagant ümbert kinni, nii järsku ja säärase hoo ning jõuga, et telefon pudenes maha rohu ja liiva sisse. Veel vaid sekund hiljem tundis ta kusagil külje sees tohutut ja teravat valu, see kõik tuli nii ootamatult, et ta ei suutnud isegi mitte karjuda. Ta jõudis vaid abitult haliseda ja kähiseda, kui juba tuli see valu uuesti, nüüd kõhtu. Lucy nägi liivast ja kivist maapinda kiiresti lähenevat, ta tundis, kuidas ta põsk lajatas vastu kõva ja jahedat rohtu ning teravaid kivikesi... ja siis ei mõelnud ega tundnud ta enam midagi, sest järsku oli kõik nii rahulik. Eemal oli veel vaikselt kuulda järve lainete müha.