Читать книгу Jenny Dahlgren - Ketlin Priilinn - Страница 5

Uksekell helises parajasti siis, kui Rebecca avastas, et raamaturiiulid ja väike kapp elutoas on pealt täiesti tolmused ja lisaks ilutseb diivanilaua peal kuivanud rant sellest kohvist, mida ta eelmisel õhtul sinna oli ajanud ning pühkimata unustanud. Nüüd polnud mingiks kraamimiseks enam mahti, külaline tuli sisse lasta. Kui Martin ennist helistas ja küsis, kas ta tohiks korra läbi tulla, oli Rebecca rõõmuga nõus olnud ja suundunud kohe riideid vahetama ning juukseid kammima – selles vanas T-särgis ja sorakil juustega ei saanud küll kedagi vastu võtta. Millal ta viimati oma töökaaslasi nägi? Sellest oli ikka juba paras hulk aega möödas. Õigupoolest polnud ta juba üsna ammust aega üldse kellegagi suhelnud, kui välja arvata internetis võhivõõrastega.

Alles nüüd, nähes endist kolleegi kohmetult lävel seismas, väike roosade rooside kimp ühes käes ja mapp teise kaenla all, hakkas ta mõtlema selle üle, mis noormeest siia võis olla toonud. Rebecca teadis, et kuigi tema suhtus Martinisse nagu heasse sõpra, oli mees alati olnud temast sisse võetud. See tundus üsna ilmselge, ehkki noormees kunagi otseseid lähenemiskatseid polnud teinud. Nüüd, kus Rebecca oli seitsmendat kuud rase ja suur nagu maakera, olnuks see Martini poolt muidugi ka väga kummaline, kui ta midagi oleks üritanud. Pealegi teadis Rebecca, et noormees elab juba mitu kuud kellegagi koos.

Igal juhul oli tal hea meel Martinit näha. Üheskoos töötatud aasta jooksul olid nad näinud ja läbi elanud nii mõndagi ning õigupoolest pidas Rebecca just Martinit oma parimaks sõbraks üleüldse. „Tule sisse,“ ütles ta, astudes kõrvale nii palju kui paisunud kõht seda võimaldas, „ja anna andeks – mul polnud mahti siin väga koristada.“

„Mis sa nüüd, ära sellepärast küll muretse,“ kohmas mees esikusse astudes. Ta ulatas roosid Rebeccale. „Need on sulle, meie kõigi poolt... sulle vist ju meeldisid roosid, nagu ma mäletan.“

Naisel polnud üldse meeles, kus või mis olukorras ta sellist asja Martinile oli öelnud, aga muidugi ta tänas ning otsis kapist lillede jaoks vaasi. Seejärel saatis ta mehe elutuppa istuma ja läks kööki kohvi tegema. Üks tassike kulus talle omalegi ära, vedas, et ta oma tänast lubatud normi veel polnud jõudnud ületada. Kohvikoguse piiramine oli Rebecca jaoks raseduse juures algusest peale üks raskemaid asju olnud.

„Kuidas sul on läinud?“ küsis Martin, kui naine kohvikruusidega tema juurde tagasi jõudis. „Me tunneme kõik sinust puudust. Kirde on mõelnud võtta sinu asemele ajutiselt uue inimese, aga tegudeni pole ta veel selles osas jõudnud.“

„Minuga on kõik okei.“ Rebecca istus Martini kõrvale diivanile ja rüüpas mõnuga suure sõõmu oma tassist. „Valmistun, ostan lapsele asju kokku, käin joogatunnis... noh, klassikaline raseda elu, eks ole.“ Ta ei vaadanud Martinile otsa, kuna ei tahtnud, et too aru saaks, kui üksik ta tegelikult on ja kui väga oma tööst puudust tunneb. Alles nüüd, olude sunnil koduseinte vahele surutuna sai ta aru, kui väga ta oma tööd armastas. Jah, ta puutus kokku kohutavate asjadega, nägi õudusi, mis siiani teda unenägudes kummitasid. Jah, noil hetkedel oli ta oma valikut kahetsenud ja kirunud. Kuid kõigele vaatamata soovis ta tegelikult väga politseis töötada, lahendada kuritegusid, saata trellide taha neid, kes olid midagi kohutavat korda saatnud. Nüüd mõtles Rebecca sageli, et see oligi ju tema unistuste töö. Viimasel ajal meenus talle sageli see aastatetagune juhtum, kui üks naispolitseinik teda kiusajate eest oli kaitsnud. Ta oli siis kolmteist või neliteist aastat vana, priske, kui mitte öelda lausa paks, ja küllap vist kõige ebapopulaarsem tüdruk terves koolis. Iga päev sai ta mõnituste osaliseks ja mitte keegi ei sekkunud, ükski õpetaja ei paistnud midagi märkavat. Tookord, sel talvepäeval, kui poisid teda peaaegu terve kodutee taga ajasid ja lumepallidega valusasti loopisid, oli tee ääres üks nooruke naispolitseinik tema kiusajatega tõrelema hakanud ja nood minema peletanud. Küsinud, kas kõik on korras, ja öelnud, et võib vajadusel politseisse avalduse teha, kui kiusamine tõsisema pöörde peaks võtma. See, et keegi esmakordselt tema kaitseks välja oli astunud, sööbis Rebeccale mällu ja avaldas nii tohutut muljet, et otsus tulevase karjääri suhtes oligi sündinud. Ka tema tahtis kaitsta neid, kellele liiga tehti, ka tema tahtis panna paika need, kes endast nõrgematele haiget ja halba tegid... ka tema tahtis olla selline ilus, tugev ja otsusekindel, nagu see pisike ja sale üle pea punutud patsiga politseinik seda oli.

„Kuidas teil omal muidu?“ küsis Rebecca nüüd. „Kas Kirde ikka plärtsub või on tuure maha võtnud?“ Kriminaalosakonna direktor Kaupo Kirde oli tuntud oma äkilise ja tõreda loomu poolest ning kord halba tujusse sattununa ei säästnud ta kedagi, ei nooremaid ega vanemaid uurijaid. Aasta eest esmakordselt tööle tulnuna oli ta seda meest paaniliselt kartnud, ent õppinud peagi mõistma, et südames polnud Kirde sugugi paha inimene. Ta lihtsalt ei suutnud oma ägedust alati kontrolli all hoida. Temaga koos töötades oli kõige mõistlikum sellega leppida ning mitte võtta tema pahameelevalinguid isikliku solvanguna.

„Mm..., no vahepeal oli ta rahulikum, aga nüüd on jälle närvi läinud selle uue juhtumi pärast,“ sõnas Martin ja asetas kohvitassi kolksuga lauale. „Sa muidugi oled uudistest kuulnud sellest tüdrukust, kes Harku järve äärest leiti?“

Rebecca pidi häbiga tunnistama, et ta polnud midagi kusagilt kuulnud. Viimasel ajal ei vaadanud ta televiisorit ega lugenud uudisteportaale. Selle asemel sirvis ta alatasa rasedusest ja beebi eest hoolitsemisest rääkivaid raamatuid ning vastavaid lehekülgi internetis. Kojujäämisest saati oli teda tabanud üha suurem hirm, et ta ei saa lapsega hakkama, et ta ei tea, mida temaga peale hakata. Seda enam, et üksikemana polnud tal lootust ka kelleltki mingisugust tuge ega abi saada.

„Eelmise neljapäeva hommikul helistas meile üks vanem naisterahvas, täiesti endast väljas,“ jutustas Martin. „Ta oli koeraga järve äärde jalutama tulnud ja leidnud sealt vee äärest liivalt surnud noore naise.“

„Uppunud?“

„Ei. Teda oli pussitatud, korduvalt – külge, kõhtu, lõpuks kõri läbi lõigatud. Kohutav. Asja teeb aga eriti imelikuks see, et meil pole korda läinud teda identifitseerida.“

„Kuidas nii? Keegi peaks teda ju otsima...?“

„Jah, aga seni pole meile ühegi kadunud isiku avaldust laekunud. Avaldasime tema näost pildi ja lisasime kirjelduse meediasse, aga ka sellest pole siiamaani tolku olnud.“

Laps liigutas valusasti ja ebamugavalt ning Rebecca tõstis jalad üles diivanile: niimoodi rätsepaistes ja selga sirutades suutis ta seda tugevat venitustunnet kõige paremini taluda. „See on küll imelik. Kui vana ta umbes on?“

„Saime just täna hommikul Veidemannilt lahkamise tulemused. Ta peaks olema kusagil 20-23-aastane. Lühikeste tumedate juustega, 174 cm pikk, kõhna kehaehitusega, väike arm nina ja huule vahel. Lahkamine näitas, et ta suri eelmise kolmapäeva õhtul või pärastlõunal, kuskil vahemikus neljast kümneni. Surma põhjuseks rebendid maksas ja kopsudes.“ Martin lõi järsku nagu kõhklema. „Aga... ma ei tea, ma tegelikult ei tahaks sind üldse selliste jubedustega vaevata praegu. Äkki räägime millestki muust?“

„Ei, ma tahan kuulda,“ pahvatas Rebecca. Ühtäkki oli tal tekkinud tunne, nagu oleks ta jälle tööl, nagu oleks ta taas veel keegi peale selle ülimalt üksildase tulevase ema, kes viimased kuud polnud inimestega õieti rääkinudki. „Martin... ma olen tegelikult väga puudust tundnud tööst ja eriti teist kõigist. Ma tahan kuulda kõigest, mis teil vahepeal on juhtunud. Räägi mulle sellest tüdrukust veel. Kas te siis mingeid tema asju ei leidnud, mis oleks aidanud teda tuvastada? Kotti, telefoni...?“

Kuid Martin raputas pead. „Kotti ega telefoni me ei leidnud, ehkki terve see piirkond sai läbi otsitud. Võiks ju arvata, et tegu oli röövimisega. Samas, nende haavade järgi otsustades oli tegemist ikka väga tahtliku tapmisega. Praegu tundub väga kahtlane, et see tüdruk mingi juhusliku röövli poolt tapeti. Aga ühe asja me siiski leidsime.“ Martin võttis oma pruunide kaantega mapi, avas selle ja võttis välja mõned fotod. „Me leidsime tema taskust medaljoni. Näed, sellise.“ Ta pistis ühe foto Rebeccale nina alla. „See on hõbedast. Ja siia peale on graveeritud nimi.“

Fotolt oli näha ovaalse kujuga ja kergelt laineliste äärtega medaljon, mille keskele oli graveeritud väikeste korrapäraste trükitähtedega nimi. JENNY DAHLGREN.

„See võib ju olla tema nimi?“ ütles Rebecca, tundes end nüüd kergelt segaduses. „Mingi välismaalane äkki, nimi ei tundu ju sugugi eestipärane.“

„Arvatavasti nii ongi,“ nõustus Martin. „See kõlab tüüpilise rootsi nimena, tegelikult. Kui seda nime googeldada, tuleb ligemale 9000 tulemust, enamus Rootsist, sekka vasteid ka Taanist, Norrast ja mujalt maailmast. Anders võttis juba ühendust Rootsi kriminalistidega, nad uurivad sealt omalt poolt, kas tegemist võib olla nende riigi kodanikuga. Mis Eestisse puutub, siis meil siin sellenimelist elamisloaga välismaalast igatahes ei ole.“

Anders. See nimi jäi Rebecca kõrvu kumisema ja ta vaevu kuulis Martini edasisi sõnu. Ta polnud Andersist nüüd juba rohkem kui kuu aega midagi kuulnud. See oli paar nädalat pärast töölt lahkumist, kui mees helistas ja temalt kohmetu häälega küsis, kuidas tervis on ja kas lapsele on midagi vaja osta. Rebecca oli sel momendil viisakalt keeldunud, kinnitanud, et kõik on olemas ja ta saab ise hakkama, aga juba pärast kõne lõppu ta kahetses seda. Miks ta poleks võinud lasta ka mehel panustada, näiteks mõne suurema asja, vankri või turvahälli ostmisel? Tal polnud ju tegelikult sugugi veel kõike olemas. Asi polnud üldse rahas, aga Rebeccale oleks lihtsalt teinud rõõmu mõte, et Anders on oma pojale või tütrele midagi ostnud. Ja ennekõike – see oleks olnud põhjus teda näha.

Mõte Andersile tegi olemise otsekohe nukraks ning seetõttu püüdis Rebecca nüüd hoopis hoolega kuulata, mida Martin räägib. Ta küsis, kas mehel on ka hukkunud tüdrukust fotosid. Surnukehade nägemine oli talle alati olnud raske, isegi väga raske, eriti ränk oli olnud sügisel näha kahte mõrvatud varateismelist tüdrukut, kuid ometi tundis ta, et neid nägemata jäänuks kogu juhtum mõnevõrra kaugemaks. Ta ei oleks seda õudust adunud samamoodi nagu sellega julmalt silmitsi seistes. Praegu polnud ta muidugi tööl ja selleks poleks olnud mingit vajadust, kuid kogu lugu oli teda huvitama hakanud ja võimaldas vähemalt natukeseks mõelda muule kui üksildasele ja rutiinsele igapäevaelule.

„Jah, mul on siin paar pilti ka temast.“ Martin sobras veel kausta vahel ja ulatas lõpuks Rebeccale kaks fotot. Esimesel võis näha noort tumedapäist naist liiva peal kõhuli lebamas, eemalt paistis hallikassogane vesi, kõrkjad ja paar suurt kivi. Neiu kandis tumedaid teksaseid ja musta, karvase kapuutsiäärega talvejopet, jalas madalaid nööridega saapaid. Tema ümbrus oli liiva sisse imbunud verest tumepunane. Järgmisel fotol oli suuremas plaanis näha ohvri nägu. See oli tõesti noor, kindlasti Rebeccast endast vähemalt viis aastat noorem naisterahvas. Tema silmad olid pooleldi avatud ja huuled kergelt paokil. Miks, mõtles Rebecca, miks pidi ometi keegi midagi sellist tegema? Ta oleks tahtnud nii väga olla praegu jaoskonnas ning koos teistega otsida seda kurjategijat, kes noore tütarlapse elu nii julmalt oli kustutanud. Aga ta ei saanud. Muidugi oli oma tervisele ja ennekõike lapsele keskendumine kordades olulisem, kõige olulisem asi üldse, kuid see teadmine ei vähendanud igatsust töö järele. Kui Martin end veidi aja pärast minekule asutas, küsis Rebecca temalt lõpuks, kelle mõte oli olnud tema juurde tulla.

Martin punastas. „Noh, me polnud ju nii ammu kohtunud ja mõtlesin, et kuidas sul läheb... me kõik mõtlesime. Ja et sa võib-olla tahad kursis olla sellega, mis meil vahepeal on toimunud ja...“

„Sul oli õigus. Mul on nii hea meel, et sa tulid. Tead, ma tahaks sinult ühte asja paluda. Kas sa hoiaks mind selle looga kursis? Et mis edasi saab, kas keegi tunneb ta ära... Oleksid sa nõus? Ma ei saa küll midagi teha, aga tahaksin vähemalt proovida aidata – niimoodi eemaltki. Nagu vabakutselise konsultandina või midagi sellist.“ Rebecca kuulis ise ka, kui jaburalt see kõlas, aga Martin noogutas kohe. „Ma ei pea sellest ju Kirdele igaks juhuks rääkima,“ ütles ta. „Aga tegelikult poleks tal midagi pahaks panna, minu arust on meil selle juhtumiga tarvis igasugust abi, mida vähegi on võimalik saada. Sellise asjaga pole mina varem kokku puutunud – et mõrvaohvrit ei õnnestugi tuvastada. Noh, loodame, et Rootsi kaudu midagi kooruma hakkab. Või tunneb lõpuks keegi meilt ta ikkagi ära.“

Ukse juures jäi Martin korraks veel Rebeccale otsa vaatama, nagu tahaks midagi öelda. Lõpuks ei teinud ta seda siiski, vaid kallistas teda kergelt, soovis kõike head ja lubas ühendust hoida. Siis oli ta läinud ning Rebecca jäi taas üksi. Tunne oli siiski endiselt teine. Justkui oleks elu jälle värvi juurde saanud. Ta lootis väga, et Martin peab oma sõna ja hoiab teda sündmustega kursis. Nüüd, kus tal oli ka muud, millele mõelda, läks ta üsna rõõmsal meelel oma magamistuppa uue valge kummuti juurde, mille hiljuti oli soetanud, ja hakkas sellesse paigutatud beebiriideid sorteerima.