Читать книгу Jenny Dahlgren - Ketlin Priilinn - Страница 7

Maagrit Sildnik istus akna all ja vaatas välja. Näha polnud suurt midagi, ainult tuule käes väänlevaid oksi ja vastu klaasi krabisevaid vihmapiisku. Sellegipoolest oli aknast välja vaatamisel alati kuidagi rahustav mõju. Kui ilm vähegi parem oleks olnud, siis oleks ta jalutama läinud. Võib-olla isegi eemale järve äärde, kuigi sinna ta enam eriti ei kippunud pärast seda, kui see tüdruk sealt oli leitud.

Tegelikult sõitis ta järve äärest iga päev töölt tulles mööda. Enne seda uudist oli ta sageli parkinud auto maja juurde ära ja läinud natukeseks veel alla vee äärde. Hinganud sisse niisket õhku ja kuulanud veelindude kisa. Tajunud, kuidas vesi teda meelitab, endale üha lähemale kutsub: tule, Maagrit, tule! Mõnikord ta tundis, et võikski minna. Kas keegi temast üldse puudust tunneks? Erik, lapsed? Maagrit ei olnud selles kuigi kindel. Viimasel ajal tundis ta üha sagedamini, et on kodus nagu nähtamatu.

Maja oli nüüd alatasa nii vaikne, nii ängistavalt vaikne. Nagu ka nüüd, täna õhtul. Erikut ei olnud kodus, Maagritil polnud aimugi, mis ajal ta lõpuks töölt koju laekub, kas see üldse saab olema enne ööd. Brittany oli oma sõbrannadega kinno läinud. Mark luges oma toas. Eeldatavasti ei kavatsenud poiss sealt enne magamaminekut välja astudagi. Maagrit oli valmistanud lihtsa õhtusöögi neile kahele, aga Mark ei soovinud süüa.

Selle lapse pärast tundis Maagrit tegelikult juba ammu suurt muret. Tavalised üheksa-aastased poisid käisid trennis ja jooksid sõpradega õues ringi, aga Mark istus ainult oma toas ja luges või oli ninapidi tahvelarvutis. Muidugi, see on tore, kui laps raamatuid armastab, kuid see poiss tundus elavatki maailmas, kus eksisteerivad vaid tema ise ja raamatud ning see tahvel, mille ta viimaseks sünnipäevaks oli saanud, ei midagi muud. Ta peaaegu et ei rääkinudki enam, ei Maagriti, Eriku, Brittany ega kellegagi. Erik oli tahvelarvuti vahepeal nädalaks ära võtnud, kuid see ei muutnud midagi. Siis istus poiss lihtsalt ninapidi raamatutes ega muutunud karvavõrdki seltskondlikumaks. Maagrit tundis tema pärast hirmu, aga isegi seda polnud enam kellegagi jagada. Erikut polnud ju lihtsalt kunagi kohal.

Maagrit puudutas sõrmedega külma klaasi ja meenutas, kuidas nad Erikuga aastate eest käsikäes siinsamas järve ääres olid jalutanud ja naernud. See oleks olnud nagu mingis sootuks teises elus, paralleelmaailmas. Millal ja kuidas küll kõik nii kardinaalselt oli muutunud?

Naine ohkas ja ajas ennast akna alt toolilt püsti. Ta kõndis trepist üles, Marki toa ukse taha. Kõhkles, siis mõtles: see on jabur. Mark on üheksa-aastane, alles väike laps, aga ma käitun, nagu kardaksin teda. Ta vajutas lingi alla ja astus kindlameelselt sisse.

Kõhnuke, kuidagi järsult pikaks veninud paksu punakaspruuni juuksepahmakaga poiss kõhutas voodil, hunnik raamatuid põrandal ja voodi peal tema kõrval. Osa neist paistsid olevat õpikud, osa teatmeteosed erinevate maailmajagude, looduse ja loomade teemal. Maagrit istus lapse kõrvale voodile, võttis ühe paksu, vihmametsadest kõneleva raamatu endale kätte ja lehitses veidi. Mark ei tõstnud isegi pead, nagu poleks ta märganudki, et ema tuppa astus. „Tere,“ lausus Maagrit tasasel häälel. „Tulin vaatama, kuidas sul läheb.“

Ei mingit vastust.

„Mark? Mõtlesin, et võiksime natuke juttu ajada.“

„Ma loen praegu,“ pobises poiss vaevukuuldavalt.

„Ma saan aru, see on vahva, et sa nii palju loed. Loodus ja loomad huvitavad sind väga, eks ole? Kui mina väike olin...“

„Emme, palun mine ära, sa segad mind.“

Maagrit neelatas. Ta tõusis püsti ja ütles vaikselt: „Olgu, muidugi. Ma ei tahtnud segada.“ Toast väljudes meenusid talle Marki esimesed eluaastad. Kui tormakas ja aktiivne oli see laps olnud, kuidas igale poole roninud, kõike kiskunud... Toona oli ta tohutu kannatamatusega oodanud aega, mil poiss on suurem ja mõistlikum. Mark sai mõistlikumaks, läks kooli, hakkas suure õhinaga õppima... ja samas sulgus üha enam endasse.

Maagrit oli väga tahtnud arutada kogu seda asja Erikuga, küsida, kas tema arust on säärane käitumine normaalne. Erikut aga polnud pea kunagi kodus ning kui ta ka oli, ei uskunud ta, et poisiga midagi viltu võiks olla. „Lase laps loeb, see on ju talle ainult kasuks,“ oli mees kord öelnud. „Ja mis sellest, kui ta on vaikne poiss, egas kõik peagi seltskonnalõvid olema. Hinded on tal ju korras, see kõige tähtsam.“ Jah, hinded olid tõesti korras, aga kas see on ainus ja kõige tähtsam asi, selles polnud Maagrit päris veendunud.

Õigupoolest ei olnud ta viimasel ajal enam üldse milleski veendunud. Eriti mitte selles, mis puudutas Erikut. Ta ei saanud kindlalt teada, et mehel oli armuke, kuid see kahtlus oli temas ajaga üha süvenenud ja sisimas uskus ta küll, et just nii need asjad on. Nende vahelt oli ammu kadunud igasugune soojus ja lähedus, nad elasid vaid kui kaks majakaaslast ja lapsevanemat – aga sellegi rolli täitmise vastu ei paistnud mees enam mingit huvi tundvat.

Mõnikord, viimasel ajal üha sagedamini, tundis naine, et on selle kõik ära teeninud. Et see on karistuseks selle eest, mida ta oma minevikus valesti oli teinud. Võib-olla. Ometi polnud ju praegu tema võimuses enam midagi parandada ega teiseks teha.

Brittany tuli, sõi panni makaroniroast tühjaks ja keeras oma tuppa magama. Mark magas juba samuti. Kell sai üksteist, pool kaksteist. Erikut polnud ikka kusagil. Maagrit võttis korduvalt telefoni kätte, et mehele helistada, ja pani selle siis taas käest. Ei. Ta ei helista. Võib-olla on mees parajasti mingi teise naise juures, võib-olla nad just momendil... Maagrit väristas ennast vastikusest, kui sellele mõtles. Ta käis närviliselt mööda maja ringi, ikka mööda koridori edasi-tagasi, trepist üles ja jälle alla, köögist elutuppa ja sealt magamistuppa, sealt jälle kööki, jälle trepist üles... Kõndimine esiotsa rahustas veidi, lõpuks enam mitte. Lõpuks ei olnud tal enam kusagil asu. Ta ei tahtnud seda teha, ta oli eelmine kord lubanud endale, et nüüd on kõik, aga... aga lõpuks seisis ta ikkagi seal vannitoa dušinurgas, peos roosa, terava žiletiteraga raseerija. Maagrit tõstis käsivarre üles ja surus raseerija tugevasti vastu nahka. Ta jälgis lummatult, kuidas kahvatu valge naha alt tulid nähtavale väikesed verepiisad, mis siis juba voolasid üle käe ja tilkusid tumehallidele põrandaplaatidele. Neil hetkedel ei tundnud ta peaaegu kunagi valu, vaid just nagu mingit joovastust ja kergendust. Nagu voolaks kõik tema hirmud ja mured ja valed otsused koos verega äravoolutorust alla.