Читать книгу Jenny Dahlgren - Ketlin Priilinn - Страница 6

Jaoskonnas, oma kabinetis, heitis Maria süüdlasliku pilgu ukse poole ja koukis siis kiiresti lahti energiajoogi purgi, mille tee peale jäänud kauplusest ennist oli ostnud. Ta jõi ja krimpsutas nina. Vastiku maitsega kraam. Läägelt magus ja mingi äärmiselt ebameeldiva kõrvalmaitsega. Vabatahtlikult poleks ta eluski midagi sellist tarbinud. Paraku oli vaja päev läbi tööl vastu pidada ja pea selge hoida, unelemiseks polnud siin praegu mahti kellelgi.

Maria poleks elus osanud aimata, kui raske võib olla elu koos väikese lapsega. Kui Sigrid koos Merilini ja Steniga poolteist kuud tagasi tema juurde kolis, oli ta olnud nii piiritult õnnelik. Lõpuks näisid kõik tema unistused täituvat: armastatud naine sai Tallinnas tööd ja kolis mehe juurest Pärnust ära, tema juurde. Sigrid oli jõudnud otsusele, et soovib ikkagi olla ja elada koos Mariaga. Et ta soovib jätkata kooselu, mis aastaid tagasi oli purunenud tänu tema igatsusele omada klassikalist perekonda: meest ja lapsi. Nüüd, kus lapsed olid olemas, sai ta üha enam aru, et kooselu mehega pole siiski kaugeltki võrreldav selle suhtega, mis oli olnud temal ja Marial.

Nüüd olid asjad nii kaugel, et Sigrid oli lahutuspaberid sisse andnud ja Maria omakorda seadnud korteri ümber selliselt, et neli inimest ja lisaks veel Maria kerry blue terjer Krissi siia ära mahtusid. Kahetoalises polnud see lihtne, aga siiski hea tahtmise korral teostatav. Lapsed said Maria endise magamistoa endale ning naised pesitsesid elutoas. Kitsas oli, aga Maria oli alati uskunud, et häid lambaid mahub ühte lauta palju. Kitsikusest palju rohkem häiris teda pidev lärm, väikese Steni ilmselge suutmatus uue elukorraldusega leppida ning kõige enam magamatus.

Mariale meeldisid tegelikult lapsed väga ning ta oli alati lootnud ka ise ühel päeval emaks saada. Tõenäoliselt mitte küll bioloogiliselt, vaid pigem olles kasuemaks oma elukaaslase lastele. Sellise pöörde oligi elu nüüd võtnud ning seda uut rolli oli ta oodanud õhina, rõõmu ja põnevusega. Paraku tuli sageli tunnistada, et tegelikkus niitis tal jalad alt.

Mitte Merilin. See seitsmeaastane leebe ja lepliku loomuga tütarlaps jumaldas Mariat ning pidas teda lausa oma kangelaseks pärast seda, kui naine ta sügisel röövija käest oli päästnud ja ema juurde tagasi toonud. Tehniliselt võttes ei olnud see sugugi Maria, kes tüdruku elu päästis, need olid hoopis Anders ja Martin, aga Sigridi ja eriti veel Merilini enda jaoks oli see vaieldamatult just tema tegu. Maria meelest oli liigutav ja armsalt naljakas, millise aukartusega tüdruk sageli päris tema töö kohta ja kui tõsiselt võttis ta iga tema arvamuseavaldust. Kui oma emaga vaidlesid nad alatasa küll tüdruku riietevaliku, küll internetis viibitava aja koha pealt, siis Maria sõna kuulas ta viivitamatult. „Sa oled temaga nagu võlur,“ ütles Sigrid sageli, „lausa kadedaks teeb – heas mõttes muidugi!“

Peagi neljaseks saav Sten oli käitumiselt ja kogu olekult oma õe täielik vastand. Maria teadis loomulikult, et väikesed lapsed on väga aktiivsed ja lärmakad, aga poisi pidev kileda häälega karjumine pani tal pea valutama. Tundus, et see laps lausa naudib jonnimist ja et neid asju, mis talle sobivad ning meeldivad, on olemas ülimalt vähe. Maria püüdis päevast päeva sellele tujukale lapsele meele järele olla ja kõiki tema soove täita, aga ikka näis, et miski ega keegi pole talle piisavalt hea. Maria oli Sigridile pakkunud, et ehk tasuks pöörduda mõne lastepsühholoogi poole, kes oskaks soovitada lahendusi olukorras, kus laps on ilmselgelt segaduses uue elukorralduse pärast ja igatseb isa järele. Kuid Sigridi sõnul oli Sten eluaeg väga keerulise iseloomuga ja rahulolematu laps olnud. „Olin ise tema sünni järel väga närviline, suures ärevuses ja depressioonis,“ pihtis Sigrid kord Mariale. „See oli raske rasedus ja veel raskem sünnitus, kõik oli kuidagi kordades keerulisem kui Meriliniga ja mul oli selline tunne, et ma lihtsalt ei saa hakkama.“

Ka Marial oli nüüd sageli tunne, et ta ei saa hakkama. Kui Stenile midagi ei meeldinud, hakkas ta karjuma ja asju loopima, alles hiljaaegu oli poiss ühes sellises pöörases trallihoos kätega vehkides kohvikruusi Maria sülearvutile ümber ajanud. Nüüd oli arvuti paranduses ja polnud kindel, kas sellest üldse enam asja saab. Diivani pealt oli Maria mõne aja eest pidanud kleepuvaid šokolaadiplekke maha küürima. Sigrid ei lubanud pojal elutoas süüa, kuid laps ei kuulanud sõna ning jooksis esimesel võimalusel ikka söögikraamiga köögist välja.

Asjade määrdumise pärast Maria tegelikult nii väga ei põdenudki, need olid ju vaid asjad ja ega tema oma koer Krissi ka just puhtuse etalon olnud. Mis puutus koera, siis teda kippus Sten sageli kõrvadest ja sabast sikutama ning oli juhus, kus Maria nägi teda lihtsalt asja ees teist taga koera jalaga löömas. Keelamise peale tegi poiss näo, et ta pole midagi teinud.

Maria oleks siiski olnud nõus kõik välja kannatama, kui vaid laps temasse soojemalt ja sõbralikumalt oleks suhtunud. Kuid Sten ei tahtnud temaga kõneledagi, ainult vahtis teda altkulmu, kui ta poisiga jutule püüdis saada või midagi sõbralikult küsis, ja põgenes esimesel võimalusel kas teise tuppa või ema selja taha peitu. Sigrid oli poja käitumise pärast siiralt õnnetu ja kuigi Maria alatasa kinnitas, et kõik on hästi ja küll Sten harjub, tekitas see siiski parajalt pingeid ja tegi koduse õhkkonna närviliseks.

Aga jah, kõige raskemini tuli Maria toime pideva magamatusega. Sten ärkas öö jooksul ikka veel vähemalt korra, sageli kaks, tahtis juua või pissile või ema kaissu voodisse. Jällegi, kõik arusaadavad ja mõistetavad asjad, aga kui sa pead ikkagi hommikul vara tõusma ja tööle minema, siis pikapeale muudab krooniline magamatus su täielikuks zombiks – seda oli Maria nüüd vägagi mõistma hakanud. Sigridist oli tal veel iseäranis kahju, ta ei kujutanud ette, mismoodi suudab naine kiirabiarstina oma tööd teha, kui tal ühelgi ööl magada ei lasta. Kuid Sigrid ise väitis, et on olukorraga juba harjunud ja suudab pärast ärkamist kiirelt uuesti uinuda. Maria ei suutnud. Kord üles aetuna võis ta voodis väherda tunde, enne kui uni taas peale tuli – ja see juhtus enamasti veidi enne kella helisemist... Just nagu tänagi.

Tööl tuli aga pea praegu väga selge hoida, sest nad otsisid ikka veel selle surnud tüdruku omakseid või kedagigi, kes midagi temast teaks. Koostöö Rootsi kriminalistidega polnud samuti veel mingeid tulemusi andnud. Sealsete kadunud isikute hulgas ei paistnud olevat kedagi, kes võinuks olla see järvekaldalt leitud neiu. Nad olid pöördunud ka Soome, Norra ja Taani ametivõimude poole ning praegu oodatigi nende infot. Hetkel tundus kõige loogilisem oletus, et Eestist ei tuvastanud keegi teda just sellel põhjusel, et tegemist oli välismaalasega. Eriti kui veel arvestada nime tema taskust leitud medaljonil.

Telefon lauanurgal hakkas helisema. Maria surus vägisi kallale tikkuva haigutuse maha ja võttis kõne vastu, märgates, et helistajaks on jaoskonna noor sekretär Annika. „Maria? Mulle helistas hetk tagasi üks noor naisterahvas, kes ütles, et ilmselt tunneb seda leitud tüdrukut,“ kostus telefonist Annika hele ning momendil ärevana kõlav hääl.

„Nii? Lõpuks ometi! Mida ta rääkis?“

„Ta arvab, et see on tema koolikaaslane. Andsin talle sinu numbri. Tahtsin kohe edasi suunata, aga ütles, et ei saa praegu rohkem rääkida ja lubas mõne minuti pärast tagasi helistada.“

Maria tänas Annikat ning jäi mõttesse. Kas tõesti siis ikkagi üks eesti koolitüdruk või tudeng? Miks teda sellisel juhul lähedased senini polnud otsinud? Kaua tal sel teemal mõtiskleda ei tarvitsenud, sest vaid mõni hetk pärast Annikaga kõne lõpetamist helises telefon uuesti ning näitas sedapuhku tundmatut numbrit. „Kriminaalpolitsei, Maria Langebraun kuuleb.“

„Ee... tere.“ Ka see hääl oli noor, veelgi noorem ja lapselikuma kõlaga kui Annika oma. Ja oluliselt rohkem närvis. „Minu nimi on Säde-Liis Härma. Ma helistan selle pildi pärast, mida uudistes näidati. Mulle tundub, et ma tean, kes see võib olla. Ma kardan, et see on mu kursakaaslane. Lucy.“

„Lucy?“ kordas Maria.

„Jah. Noh, tegelikult on ta nimi Leena Johanson, aga miskipärast kutsuvad kõik teda Lucyks, ma ei tea, miks see nimi talle külge on jäänud. Ta pole nii ammu loengutes käinud ja telefonile ei vasta, see tundus juba imelik... Nüüd märkasin uudistes seda pilti ja, issand, mulle tundub, et see ongi tema seal!“

„Kui palju te temast teate? Kas teate, kus ta elab, kes on tema vanemad ja kuidas nendega võiks ühendust saada?“

„Ei, mul pole õrna aimu ka. Me polnud teab mis suured sõbrannad, aga vahel natuke lobisesime. Lucy hoidis rohkem omaette, ega ta meie kursuselt kellegagi väga läbi ei käinud. Nii palju ainult tean, et ta käis poole kohaga tööl ja üüris Tallinnas korterit, pärit oli kusagilt mujalt, vist... Harjumaalt kuskilt?“

Lõpuks ometi näisid asjad kusagilt otsast hakkavat hargnema. „Kas teil leidub äkki mingeid fotosid temast? Olete näiteks telefoniga võib-olla mingeid ühiseid pilte teinud...?“

„Jah, mul peaks tõesti paar pilti olema. Meil oli koolis rebaste pidu ja seal sai tehtud.“

„Millises koolis te käite?“

„Tallinna Ülikoolis. Õpin infoteadust.“

Maria kaalus korra, et lasta Säde-Liisil pildid meilile saata, ent ei, teda oli kindlasti tarvis reaalselt näha ja veel nii üht kui teist temalt küsida. Õnneks oli neiul võimalik jaoskonda tulla kohe samal päeval ning nad leppisid kokku kohtumise pooleteise tunni pärast.

Maria kutsus selleks ajaks enda kabinetti ka Andersi, Karli ja Martini. Meestele avaldas suurt muljet, et lõppude lõpuks ometi oli neil mingigi võimalus uurimises edasi liikuda. „Kirde läheb elevusest lolliks,“ arvas Martin, kui nad neljakesi Säde-Liis Härma tulekut ootasid. Ülemust polnud viimased paar tundi jaoskonnas kohal olnud ja nad polnud talle uudistest veel teada andnud. Mariale tundus sageli, et Kaupo Kirde pole kriminaalosakonna direktorina just kõige sobivamas ametis – nii nagu nad mingi kadunud inimese või mõrvajuhtumiga silmitsi seisid, läks mees kohutavalt närvi, karjus oma alluvate peale asja eest teist taga ning andis alailma märku, nagu ei tegutseks nad piisavalt hästi ega kiiresti. Pingetaluvust, mida kriminaalpolitseis hädasti tarvis läks, polnud temal paraku ollagi.

Nad olid oodanud ligemale kümme minutit üle kokkulepitud aja, kui lõpuks Annika saabunud külalise üles juhatas. See oli varastes kahekümnendates tütarlaps, kes kandis seljas tumesinist kõrge kaelusega sviitrit ja jalas musti teksaseid ning musti madala kontsaga saapaid. Jope või mantli oli ta nähtavasti alla nagisse jätnud. Noore naise õlgadeni ulatuvad heledad juuksed olid õues sadavast lörtsist märjad ning tema nina punetas kergelt. Risti üle rinna oli tal tumepruun crossbody stiilis käekott.

„Tere, mina olen Säde-Liis,“ ütles ta, kui Annika ta Maria kabineti uksest sisse saatis, ja lisas siis üsna tarbetult: „mina helistasingi enne.“

Maria tõusis ja surus neiul kätt. „Te rääkisite minuga,“ lausus ta. „Saame tuttavaks: mina olen Maria Langebraun, need siin on Anders Ojasalu, Martin Noormets ja Karl Tasane. Oleme kõik selle jaoskonna kriminaaluurijad. Palun, istuge siia.“ Ta osutas vabale toolile, mille ta spetsiaalselt Martini kabinetist kohale oli tassinud.

Säde-Liis toetas kohmetult poole tagumikuga tooli peale. „Te tahtsite Lucyst pilte näha,“ ütles ta siis, ja otsis kotist välja oma telefoni, kahvaturoosa korpusega vanemat tüüpi iPhone´i. Ta sirutas selle Maria poole. „Näete, siin on need peol tehtud pildid. Lucy on vasakult teine, see laia naeratusega tüdruk.“

Maria vaatas ja ulatas telefoni seejärel sõnagi lausumata edasi Martini, Karli ja Andersi kätte. Tal polnud midagi vaja öelda, tõde vaatas pildilt ilmeksimatult vastu. See oli seesama tüdruk, kelle nad nädalapäevad tagasi verisena rannaliivalt lebamast olid leidnud. Samasugune tume poisipea ja kitsas nägu, samasugune väike arm nina ja huule vahel. Ainult et siin pildil naeris see suurte pruunide silmadega neiu avalalt ja südamest, samal ajal kui Maria mäletas teda sootuks teistsugusena: elutu ja kahvatuna, silmad suletud, huuled kergelt paokil ja nägu liivane. Ta neelatas. Alles nüüd, elava inimese fotole otsa vaadates, hakkas ta selle juhtumi õudust päriselt tajuma. Noor tüdruk oli surnud. Kusagil pidi olema tema perekond, tema vanemad, kes ilmselt praeguseks murest olid hullumas. Ainult et miks nad oma tütart politsei kaudu taga ei otsinud?

Anders sõnastaski kohe tema mõtted. „Säde-Liis, palun rääkige meile oma sõbrannast kõik, mida te temast teate. Meid huvitab eelkõige see, kus ta elab, kus töötab ja kes on tema vanemad või ehk elukaaslane. Meile on üsna arusaamatu, et enne teid pole keegi teda otsima hakanud. Kas ta oma perega siis üldse läbi ei käinud?“

„Mmm. No nagu ma enne ütlesin, ega ma teda väga hästi ei tundnud. Teadsin temast ainult seda, et ta üürib Tallinnas korterit, Koplis Erika tänaval. Ja et ta elab üksi, elukaaslast ei ole. Sõitsime koolist mõnikord sama trammiga kodu poole, mina ise elan kesklinnas ja läksin alati varem maha kui tema... Ta ei rääkinud endast kunagi palju. Kuskilt nagu jäi kõrvu, et ta on pärit kusagilt Tallinna lähedalt...“

Maria tõusis püsti ja otsis oma laualt paberite vahelt välja foto medaljonist, mis surnud tüdruku taskust oli leitud. Ta ulatas selle Säde-Liisile. „Kas te seda olete kunagi näinud?“

Neiu vaatas ja raputas kohe veendunult pead. „Ei. Lucyl pole ma sellist küll kunagi näinud.“

„Ja teil pole aimugi, mida see nimi võiks Lucy jaoks tähendada? Jenny Dahlgren?“

Uus pearaputus. „Pole kunagi kuulnudki. See oleks nagu mingi välismaa nimi?“

„Te ütlesite, et ta käis kooli kõrvalt poole kohaga tööl?“ jätkas Maria. Polnud võimalik, et kui nüüd lõpuks leidus inimene, kes tapetust midagi teadis, ei teadnud ta tegelikult midagi!

„Jah. Ta töötas vanalinnas ühes uues pubis ettekandjana, Trooja Hobune on selle koha nimi. Seda ma tean hästi, sest ta rääkis mõnikord oma tööst. Õigemini kirus seda. Et pidi olema nõme töö ja mehed tikuvad tihtipeale ligi, aga vähemalt on palk enam-vähem, jõuab üüri maksta ja elada.“

„Väga hea, aitäh. Millal te teda viimati nägite?“

Neiu mõtles hetke järele. „See võis olla kuskil kaks nädalat tagasi. Või kümme päeva, mul täpselt ei ole meeles. Ta pole enam ammu loengutes käinud.“

„Ja kas neil viimastel kordadel ei tundunud teile tema juures midagi teisiti kui muidu?“

„Ei oska küll öelda, et oleks olnud...“

„On ta Facebookis? Mis meiliaadressi ta kasutab?“

„On küll Facebookis, aga ta ei kasuta eriti aktiivselt oma kontot. Ta on öelnud ise, et ei taha selle tänapäeva nõmedusega kaasas käia, et kõik elu peab Facebookis väljas olema. Aga ma võin teile kuskile üles kirjutada tema kasutajanime ja meiliaadressi, kui tahate.“

Maria mõtles, et nüüd on vähemalt kaks juhtlõnga olemas: ülikool ning töökoht. Mõlemast said nad hakata asja edasi uurima. Sellegipoolest oli kole kahju, et see kursakaaslane midagi isiklikumat ei osanud tüdruku kohta rääkida. Kuna Säde-Liis enda sõnul enam midagi lisada ei osanud, siis tänasid nad teda tulemast ja palusid kindlasti ühendust võtta, kui miskit veel meenub.

Uksel jäi neiu korraks veel nagu kõhklema või mõtisklema. „Jah?“ õhutas Maria. „Tahtsite midagi veel öelda?“

„Ma ei tea, kas sellel on mingit tähtsust... aga kui ma nüüd praegu mõtlema hakkan, siis Lucy oli viimasel ajal kuidagi teistsugune ikkagi küll. Selles mõttes, et ta tundus kuidagi kurb. Ma ei tea, mille pärast, aga ükskord ma nägin teda majast väljumas ja mõtlesin minna juurde, et paar sõna juttu ajada... aga siis ma nägin, et ta pühib silmi. Ja hoidsin eemale, ei tahtnud segama minna, kui teisel on mingi mure. Ta polnud muidu ka väga seltsiv, aga viimasel ajal istus ta peaaegu pidevalt, nina telefonis, ja juttu rääkima peaaegu üldse ei kippunud.“

„Seda te ei tea, kas tal võis olla mõni noormees?“

Säde-Liis raputas pead. „Seda ma tean, et ta elas üksinda, ja ei olnud ka kunagi juttu sellest, et tal keegi oleks olnud.“

„Selge. Suur aitäh teile veel kord, et meiega ühendust võtsite.“

„Ma loodan väga, et te leiate üles selle, kes seda Lucyga tegi. Me polnud teab mis lähedased, aga ta oli väga tore ja tark tüdruk. See on lihtsalt nii kohutav mõelda...“ Säde-Liis väristas ennast, kogus aga siis ja viipas kergelt hüvastijätuks.

Nüüd tuli kiiresti tegutsema hakata, leppida kokku kohtumised nii ülikoolis kui ka selles pubis, kus Lucy töötas. Mariale tuli järsku meelde, et tema siin jaoskonnas töötatud poole aasta jooksul on kaks korda leidnud aset stsenaarium, mil esimesele mõrvajuhtumile järgnes pea kohe ka teine, enne kui nad tapja suutsid tabada. Ta lootis südamest, et nüüd ei lähe kolmas kord samamoodi. Ometi meenus talle kohe, et lootus pidi ju olema lollide lohutus...