Читать книгу Jenny Dahlgren - Ketlin Priilinn - Страница 8

Martin ja Karl rühkisid läbi tuule ja vihma vanalinnas Väike-Karja tänaval asuva pubi poole, kus tapetud tütarlaps Leena Johanson väidetavalt oli töötanud. Kogu see lugu tundus ikkagi nii segane: kõigepealt ei otsi tapetut keegi taga, siis ilmub välja tema kooliõde, kes õieti midagi ei tea ja kõige tipuks see segadus nimedega: pärisnimi Leena, hüüdnimi Lucy, ja siis veel keegi Jenny?! Üleüldse, miks pidi keegi tapma selle noore tudengi? Teda polnud seksuaalselt kuritarvitatud ning samuti oli väga kahtlane, et mõrva ajendiks võis olla vaid telefoni või koti vargus. Martin ja Karl olid tee peal arutanud, et see kõik on ikka täielik segapundar. Annaks taevas, et nüüd siit töö või kooli kaudu midagigi selguma hakkaks. Samuti oli võimalik välja selgitada Erika tänaval asuva korteri omanik ning küsida temalt üürilise kohta. Rahvastikuregistrist olid nad juba vaadanud, aga seal ei leidunud midagi peale sünnikuupäeva ja hetkel kehtiva aadressi. Üheski krimiregistris neidu ei olnud.

Nad sisenesid hämaravõitu pubisse ning siinne soojus ja õhus hõljuv magus kaneelilõhn haarasid tulijad otsekohe enda võimusesse. Martin tundis, et kõht on päris tühi. Tavaliselt tegi ta endale enne tööletulekut paar prisket võileiba, aga seekord oli ta sisse maganud ja ärganud päris viimasel minutil. Ilmselt oli asi ka selles, et polnud Elerit, kes tavaliselt tõusis temaga ühel ajal, et samuti tööle minna. Eleril oli praegu hoopis nädal puhkust ning ta oli sõitnud maale oma pensionäridest vanemate juurde, et neile ühes ja teises asjas natuke abiks olla. Martin pidi tahtmatult tunnistama, et kui sissemagamine välja arvata, siis meeldis talle tegelikult Eleri äraolek. Korteris oli järsku nii harjumatult vaikne ja rahulik, keegi ei lobisenud telefoniga, ei tahtnud arutada möödunud tööpäeva ega telerist nähtud saadete üle ega teinud lennukaid tulevikuplaane. Just nagu vanasti, siis kui Martin veel üksi elas ja poissmehepõlve pidas. Ja julges unistada sellest, kelle ta oma mõtetes nüüd lausa väevõimuga maha oli surunud ja unustada püüdnud.

Muidugi oli see olnud Martini enda mõte minna Rebeccat külastama. Jah, teised toetasid ideed ja saatsid omalt poolt palju tervitusi, kuid sageli näis noormehele, et elu jaoskonnas läheb ilma Rebeccata edasi, nagu poleks teda seal olnudki. Nagu oleks ta kõigi poolt unustatud. Martinil endal ei möödunud päevagi, kui ta poleks tema peale mõelnud, kasvõi põgusalt ja ise sealjuures ennast kergelt süüdi tundes. Tal oli ju Eleri. Ta oleks pidanud olema õnnelik! Ta armastas Elerit, väga ja südamest. Ometi küsis ta endalt, just nüüd nendel vaiksetel päevadel eriti sageli: kas see on ikka tõsi? Või kasutas ta Elerit vaid ära, et saada üle sellest, keda ta nagunii kunagi endale ei pidanud saama? Enne Rebeccaga kohtumist oli ta arvanud, et selline asi nagu armastus esimesest silmapilgust eksisteerib ainult imalavõitu raamatutes ja totrates romantilistes komöödiates. Nüüd teadis ta, et see väljend pole üldse mingi väljamõeldud klišee. Martin oli armunud kohe, kui see uus, pisikest kasvu ja suurte siniste silmadega brünett nende jaoskonna uksest sisse astus ja närviliselt ennast tutvustas. „Tere, minu nimi on Rebecca Lindeberg, ma pidin tänasest siin tööle hakkama...“ Mõelda, et sellest on möödas ainult üks aasta. Martinile näis, nagu tundnuks ja armastanuks ta seda naist terve oma kahekümne kaheksa aastase elu.

„Kus see juhataja siis nüüd on?“ kuulis Martin järsku Karli pomisemas, ja see tõi ta mõtisklustest välja praegusesse hetke.

„Kas ma saan teid aidata?“ küsis nooruke lühikeste punaste juustega ettekandja – või baaridaam – Martinil polnud aimugi, kuidas teenindavat personali pubides nimetati. Ta ise ei külastanud neid just kuigi tihti. „Ee... jah, meil oli kohtumine kokku lepitud, juhataja Karin Kalmusega,“ ütles Martin, mispeale punapea noogutas ja kadus kusagile tagaruumidesse. Hetke pärast naasis ta koos keskealise tüsedama naisterahvaga, kelle pead ehtis lühike kõrge lokisoeng. Martin ja Karl tutvustasid end ja surusid naisel kätt. „Istume siia samasse,“ osutas proua Kalmus ühele leti läheduses asuvale lauale. „Kohvi soovite?“

„Aitäh, ära ei ütleks,“ kostis Karl ja Martin nõustus samuti. Nad istusid kõik kolmekesi laua äärde ning hetke pärast tuli seesama noor punapea auravate tassidega. Martin oleks kangesti tahtnud kohvi kõrvale ka mingisugust kõhutäidet, aga ei pidanud selle tellimist momendil päris kohaseks. Ega nad siia ju lõunatama tulnud.

„Ma olen teie kõnest siiamaani täielikus šokis,“ ütles Karin Kalmus ning vangutas pead. „Jah, Leena pole üle nädala tööl käinud ja tema telefon ei vastanud... see tundus väga kummaline, kuid ma ei oleks eluilmas osanud arvata, et... Kas te olete kindlad, et see leitud tütarlaps on tema?“

„Jah, kahjuks küll.“

Naine noogutas nukralt ja mõtlikult. „See on lihtsalt nii õudne, ma ei oska midagi öelda.“

„Kui kaua Leena Johanson teie juures töötanud on?“ küsis Karl.

Karin Kalmus mõtles hetke. „Eelmisest sügisest saadik – see on siis aasta ja kaks kuud. Meil oli kuulutus üleval, tema oli üks esimesi, kes kandideeris. Vestlusel nägin, et tundub tubli ja asjalik tüdruk ning nii ta meile tööle tuligi.“

„Kuidas te teda iseloomustaksite? Oli ta siis nii tubli ja asjalik, nagu alguses tundus? Või oli temaga vahel ka mingeid probleeme?“

Naine võttis lonksu oma kohvitassist ja jäi taas mõttesse. Seekord pikemalt. Kui ta rääkima hakkas, näis ta hoolega oma sõnu sättivat ja seadvat. „Tubliduse kohta ei saa küll midagi öelda ega pahaks panna. Ta ei jäänud kunagi hiljaks, tegi oma tööd hästi, oli kiire ja klientidega alati viisakas ning sõbralik. Leena oli paljude klientide lemmik, tema järele ikka küsiti, kui teda tööl polnud.“