Читать книгу Kas keegi kuuleb mind? Sari „Rebecca Lindeberg“ - Ketlin Priilinn - Страница 5

Endalegi üllatuseks jõudis Rebecca sel esmaspäeva hommikul üsna varakult tööle. Viimasel ajal oli tavaline, et ta pidi tublisti kiirustama, et õigeks ajaks kohal olla, pealegi ei tundnud ta ennast sugugi töölainel olevat. Ta oli nädalavahetusel külastanud oma taastusravikeskuses viibivat ema, ja kohtumine temaga viis tuju alati nulli. Kui veedad mitu tundi koos tõsises depressioonis inimesega, pole mingi ime, kui ka ise masendusse langed. Pealegi polnud Rebecca oma emaga kunagi eriti läbi saanud. Nüüd, pärast seda autoõnnetust, kus hukkus ema abikaasa Raimond ning mille tulemusel ema ise peaaegu liikumisvõimetuks oli jäänud, olid nad omavahel rohkem suhtlema hakanud, kuid Rebecca külastas teda alati sügava vastumeelsusega. Vaatamata rasketele aegadele ja keerukale minevikule oli tal emast kahju ja halb oli teda vaadata säärases abitus olekus, kuid masenduses ja kõigele käega löönud naisega ühes ruumis viibimine oli talumatult ahistav.

Rebecca sai kohe aru, et midagi on vahepeal juhtunud. Kriminaalosakonna politseidirektor Kaupo Kirde kõneles kusagil eemal kellegagi, küllap vist Martiniga, ärritunud häälel, ja oma ning Andersi kabinetti sisenedes nägi ta meest istumas arvuti taga, kulm kortsus ja näol sügavasti mõttesse vajunud ilme. Hetke vältel tabas teda tõeline déjà-vu tunne – just samasuguse olekuga oli Anders seal istunud ka sel päeval poolteist kuud tagasi, kui nad olid saanud teate kadunud pereemast, kes hiljem osutus jõhkralt mõrvatuks. Rebecca aimas halba. Ta asetas oma koti ettevaatlikult toolile ning tervitas Andersit. Mees ei teinud temast väljagi, nii sügavasti paistis ta olevat oma mõtetes.

„Tere hommikust,” kordas Rebecca. „Anders, mis lahti on?”

Alles nüüd paistis Anders tema kohalolekut märkavat. „Teretere,” ütles ta. „Üks poiss on kaduma läinud. Seitsmeteistaastane. Nimi on Stefan Vaarmann.”

„Nädalavahetusel teatati? Miks keegi minule ei öelnud?” Rebecca tundis end puudutatuna – viimase mõrvajuhtumi lahendamisel oli just tema olnud üheks võtmeisikuks, olgugi et tolleks ajaks vaid kolm kuud ametis olnud. Igal juhul olnuks viisakas teda uue tõsisema juhtumiga kohe kurssi viia.

Kuid Anders raputas pead. „Helistati täna varahommikul, ma sain ise ka sellest alles nüüd tööle tulles teada. Helistanud oli poisi ema, Mona Vaarmann, kes teatas, et tema poeg on reede õhtust saadik kadunud.”

„Juba reede õhtust? Miks ta alles nüüd politseisse helistas?”

„Väidetavalt on poiss varem korduvalt kodust jalga lasknud. Vaatasin registritest järele ja tõepoolest – esimest korda oli ta jooksus 13-aastaselt, siis 16-selt ja nüüd siis tõenäoliselt jälle. Varasematel kordadel on ta redutanud oma sõprade pool ning ilmunud paari päeva pärast jälle koju. Eks ema ootas enne teatamist seekord kannatlikult, aga kui poissi ei tulnud ega tulnud, siis lõpuks ei pidanud närvid vastu.”

Rebecca võttis üleriided seljast ja riputas kappi. Tema tugevad tunded Andersi vastu olid alati saladuses püsinud, ehkki sageli mõtles ta meest vaadates, kas too võis midagi aimata. Abieluinimese ja kolme lapse isaga ei kavatsenud Rebecca ealeski mingit salasuhet luua ning pealekauba ei olnud Anders kunagi välja näidanud, et tal kolleegi vastu mingeid soojemaid tundeid võiks olla. Nad olid head sõbrad, kuid ei enamat.

Rebecca võttis Andersi vastas laua taga istet ja puhus oma sõrmedele. Ta oli sõrmkindad koju unustanud, aga väljas oli nii vastikult jahe, et vaid lühikesel teekonnal parklast majja olid ta käed külmetama hakanud. Millal küll see kevad ometi pidi saabuma?

„Nii et see juhtum pole siis ilmselt midagi erilist? Lihtsalt üks ärajooksnud teismeline?”

Andersi näol oli üsna kõhklev ilme. „Ma ei oska öelda. Võibolla. Olemasoleva info puhul tundub see küll natuke kahtlane, aga...”

„Mis mõttes kahtlane?”

„No vanematele oli poiss öelnud, et läheb oma sõbra juurde ratast parandama. Kui ta hilisõhtuks tagasi polnud, helistas ta ema sellele sõbrale, aga too väitis, et ei tea poisist midagi. Ka polnud neil mingit kokkulepet, et nad kohtuma oleks pidanud.”

„Hmm. Võib-olla oli mängus mingi tüdruk?”

„Oligi. Too sõber teadis isegi tema nime ja kontakti. Ema siis muidugi helistas sellele tüdrukule ja kuulis, et tõepoolest pidi poiss hoopis tema juurde minema. Ainuke asi, et sinna ta ei jõudnud.”

„Tohoh?”

„Jah, see on kummaline. Eriti veel kui arvestada, et tüdruku sõnul rääkisid nad telefonis natuke enne kokkulepitud kellaaega ja Stefan oli öelnud, et jõuab kohale viie minuti pärast.”

Rebecca seedis endamisi kuuldut. See tundus tõesti imelik. Õigupoolest näis tema jaoks natuke veider seegi, et üks seitsmeteistaastane noormees vaevub oma vanematele luiskama, et läheb sõbra juurde, kui tegelikult on tal hoopis oma tüdruk. Taolisest luiskeloost saanuks ta aru 13–14-aastase poisi puhul, kuid seitsmeteistkümnene on ju peaaegu täiskasvanud inimene. Teiseks – milleks oli tal tarvis ka tüdrukule valetada? Kas miski oli pannud teda väga järsult meelt muutma ja hoopis kusagile mujale minema? Või sundis keegi teda?

„Mis sina sellest kõigest arvad?” küsis Anders.

„Ma ei oska hetkel veel väga midagi arvata. Kas see on mingisugune problemaatiline pere? Kui poiss on mitu korda jalga lasknud ja oma vanemaid ei usalda...”

„Seda ei oska praegu öelda, aga loodetavasti saame varsti teada. Poisi ema, Mona Vaarmann, tuleb täna jaoskonda. Ta peaks varsti siin olema, leppisime kokku poole kümneks. Kohtume koosolekuruumis, Kirde tahtis ka tulla, Martin ilmselt samuti. Ja võib-olla Maria.”

Maria Langebraun oli saabunud nende osakonda kaks kuud tagasi. Ta oli töötanud mitu aastat Pärnu kriminaalpolitseis, kuid elukoha vahetamisel otsis tööd Tallinnas ning kuna Karl Tasane oli just võtnud pika puhkuse probleemide tõttu eraelus – tema tütar oli raskesti haige ja mees ise seetõttu üsna tasakaalust väljas –, siis saabus Maria just õigel ajal. Tegemist oli tegusa ja tööka noore, varastes kolmekümnendates naisega, kes väga ootas võimalust tõestada ennast ka Tallinna kolleegidele, ja seepärast uskus Rebecca üsna veendunult, et just tema on üks nendest, kes mõne tõsisema juhtumi saabumisel tööle rakendatakse. Kuigi ta polnud sugugi kindel, et antud juhul just millegi väga tõsisega tegemist võiks olla.

Kella kümne ajal istusid nad kõik koosolekuruumis ja ootasid. Martin oli Mona Vaarmannile fuajeesse vastu läinud juba hulk aega tagasi, ent seni paistis, et tulijat pole veel saabunud. Kaupo Kirde nohises üha valjemini – Rebecca teadis hästi, et talle ei meeldi hilinemine. Lõpuks, kui kell näitas juba kahekümne pärast kümme, avanes siiski uks ning Martin lasi enda ees sisse umbes neljakümne viie aastase musta poolmantlit kandva õblukese naisterahva. Mona Vaarmann nägi välja daamilik ja hoolitsetud, tema nägu oli hoolikalt meigitud ning paksud tumepunased juuksed pea peale kõrgesse punutisse keeratud. Heale välimusele vaatamata paistis otsekohe silma tema rusutud ja hirmul olek.

Kaupo Kirde tõusis püsti ja surus naisel kätt. „Palun istuge,” osutas ta oma pontsaka sõrmega vabade toolide poole. „Mina olen kriminaalosakonna direktor Kaupo Kirde ja need on meie uurijad: Martin Noormets, Rebecca Lindeberg, Anders Ojasalu ja Maria Langebraun. Me teeme kõik, mis meie võimuses, et teie poeg üles leida.” Sõnad lausuti pidulikul toonil ja jäädi siis naisele ootavalt otsa vaatama. Rebecca muigas endamisi. Kaupo Kirdele meeldis teha suuri sõnu ja „esineda”, seda nii oma alluvate kui ka võõraste, eriti kaunite daamide ees.

„Te nägite oma poega siis viimati millal, reede hommikul?” Kirde lappas enda ees olevaid pabereid. „Kui ta kooli läks?”

„Jah, nii see oli.” Mona Vaarmann ohkas sügavalt ja tema laual lebavad käed värisesid kergelt. „Ta ütles, et tuleb õhtul hiljem, sest oli lubanud oma sõbra Kauri juurde minna... et aidata tal midagi parandada, vist jalgratast. Rohkem ei tea ma temast midagi, telefon on välja lülitatud... Nagu ma ütlesin, siis Kauriga tal mingit sellist kokkulepet polnud.”

„Aga tal oli mingi tütarlaps?” küsis Rebecca.

„Jah, tema paralleelklassi tüdruk, Laura. Nad olevat koos olnud juba üle kahe kuu, ja Stefan pidi reede õhtul tema poole minema. Nad rääkisid telefonis ja poiss pidi viie minuti pärast seal olema, aga ta ei jõudnudki! Midagi tõsist pidi juhtuma.” Naine läks iga lausega üha enam närvi ning lisaks kätele värisesid tema fuksiaroosaks värvitud huuled nüüd samuti. Ta tõstis lauale oma musta, kuldsete kaunistustega Michael Korsi koti, sobras selles hetke ning võttis välja ümbriku. „Siin on fotod temast,” ütles ta ning tõstis lauale terve pataka pilte. Rebecca nihutas ühe neist endale lähemale. Fotolt vaatas vastu paksu punakaspruuni juuksepahmakaga tedretähniline noormees, kes pikutas tumesinise riidega kaetud voodil, kõrvaklapid peas. Poisi hallid silmad naeratasid vaevumärgatavalt kaamerasse ning tema näol oli unelev ja äraolev ilme. Teine, mida Anders parasjagu uuris, oli portreefoto ning sellel kandis poiss soliidset heledat päevasärki ja lipsu. Sellel pildil kortsutas ta kergelt kulmu ja nägi oma east märksa vanem välja.

„Me saime aru, et teie poeg on varem korduvalt kodust ära jooksnud?” See oli Maria, kes nüüd Mona Vaarmanni poole pöördus.

Naine noogutas kramplikult, otsekui mõni nukuteatri nukk. „Kuid ta on alati tagasi tulnud,” märkis ta vaikselt. „Alati. Ja nüüd see lugu tüdrukuga... seekord on teisiti. Ma kohe tunnen seda!”

Rebecca otsis sõnu, et küsida seda, mis talle kõige rohkem peamurdmist tekitas. „Ma väga vabandan, aga me peame seda küsima... millest need ärajooksmised tingitud olid?”

„Stefan on ju teismeline. Tema vanuses tuleb vanematega ju igasuguseid arusaamatusi ette. Kui midagi keelad ja talle see ei sobi... Ma isegi ei mäleta täpselt, milles esimesel korral asi oli. Vist midagi niisugust, et me ei lubanud tal tervet oma sõpradekampa meile ööbima kutsuda. Teisel korral oli meil suur tüli selle üle, kas tal on tingimata vaja tahvelarvutit, kui kodus on olemas nii laua- kui ka sülearvuti, lisaks on tal nutitelefon. Tüli paisus suureks ja inetuks, poiss jooksis uksi paugutades minema.”

„Tülitsesite te ka seekord enne tema kadumist?”

„Ei, absoluutselt mitte. Ma ju räägin, et see kõik on seekord nii imelik! Miks ta pidi oma tüdrukule valetama? Ja üleüldse, mispärast ta meile sellest neiust midagi ei rääkinud?” Mona Vaarmann kordas just neid samu asju, mis ka Rebeccale sügavalt mõistmatuks olid jäänud.

„Kas mingeid tema isiklikke asju on ka kadunud? Midagi, mis võiks viidata sellele, et ta otsustas jalga lasta?”

Mona Vaarmann raputas kindlameelselt pead. „Vaatasin järele – kõik on alles. Riided, pesud, hambahari, tahvelarvuti, laadijad... Peale telefoni ja rahakoti polnud tal midagi kaasas.”

„Aga milline on üldse sisekliima teie peres?” küsis Anders. „Kas elate koos Stefani isaga?”

„Jah, elan küll.” Mona Vaarmanni näoilme muutus mõtlikuks ning ta silmitses oma kirsipunaseks värvitud sõrmeküüsi. „Sisekliima... see on huvitav termin. Mina ja mu abikaasa oleme ühte tüüpi, väga emotsionaalsed inimesed. Me tülitseme üsna palju, kuid lepime alati väga kiirelt. Stefan on teistsugune, ta elab kõiki erimeelsusi alati üle, ta ei mõista, et minu ja ta isa temperament on lihtsalt selline.”

„Miks Stefani isa täna siia, teiega kaasa ei tulnud? Milline on tema teooria poja kadumise kohta?”

„Ta on veendunud, et see kõik on Stefani poolt kavandatud trikk, et meile nii-öelda koht kätte näidata. Ta ütleb, et ega kaks kolmandata jää – seda siis mõeldes tema varasematele kodust ärajooksmistele.” Mona ohkas ja pööritas silmi, andes selgelt märku, et siingi on tegu nende omavahelise erimeelsusega. „Seepärast ei tulnud ta ka minuga kaasa, ta on kindel, et meie poeg on täna-homme kodus tagasi. Ometi pole Stefanit kusagil.”

„Kui paljude tema sõpradega te ühendust olete võtnud?” küsis Rebecca. „Peale selle Kauri ja tütarlapse, Laura?”

„Kõik, keda ma tean, olen läbi helistanud, kõigi käest olen küsinud, kas keegi oskaks öelda midagigi Stefani kohta, kus ta võiks olla, aga kuskilt pole ma saanud muud infot, kui et ta pidi selle Laura juurde minema. Ja Laura ise ei tea samuti midagi enamat. Ma ei usu, et ta valetab, ta tundus väga mures olevat.”

„Rääkige meile oma pojast natuke. Mis sorti poiss ta on, millega tegeleb?” küsis Rebecca.

„Ta on väga hea poiss. Südamlik, rõõmsameelne. Loeb palju raamatuid, õpib hästi...”

Need asjad ei öelnud otsitava kohta kuigi palju. Miks selline „südamlik ja rõõmsameelne” poiss siis ikkagi korduvalt kodust oli põgenenud, mis seal õigupoolest toimus? „On tal mingeid hobisid veel?” jätkas Rebecca. „Käib kusagil trennis...?”

„Ei, spordiga ta ei tegele. See pole teda kunagi huvitanud, kunagi käis paar kuud poksiringis, aga seegi ei meeldinud talle. Ta on ka natuke lapsemeelne veel, kogub juba kümnendast eluaastast saadik väikesi mudelautosid... Muusikat kuulab palju, kinos käib, sõpradega suhtleb... nagu tavaline teismeline.”

„Kas kellelgi oleks põhjust talle midagi halba soovida?”

„Kindlasti mitte!” Mona Vaarmann kahvatas. „Te ei arva ometi, et temaga midagi päris tõsist võib olla juhtunud?”

„Me ei arva praegu mitte midagi,” kiirustas Rebecca teda rahustama. „Me lihtsalt tahame kõigepealt faktid selgeks saada. Et me teaks täpselt, kuidas kõige efektiivsemalt tegutseda.”

„Meil on kindlasti vaja selle Laura kontakti, tahaksime ise ka temaga rääkida,” märkis Anders. „Ja teiste sõprade omi samuti. Ma küsiks veel, kas ta mingite sugulaste juurde ei võinud sõita? On olnud juhtumeid, kus...”

„Seda küll mitte,” katkestas teda Mona Vaarmann. „Nagu ma ütlesin, olen juba igale poole helistanud. Sellepärast ma täna hommikul siia tulingi, et ma ei oska ise enam midagi ette võtta. Poiss on täiesti haihtunud.”

Kaupo Kirde köhatas. „Hea küll, me hakkame asjaga kohe tegelema. Nagu Anders ütles, paneme kõik kontaktid kirja ja meie uurijad suhtlevad nende inimestega. Olen kindel, et teie poeg on peatselt kodus tagasi.”

„Tänan teid. Ma loodan südamest seda sama.”

Pärast naise lahkumist palus Kirde kõigil uurijatel kohale jääda, et asja arutada ja tegevusplaan paika panna. „Anders ja Rebecca, teie saite eelmine kord Margareth Kivilaane juhtumiga hästi hakkama, heameelega rakendaks teid seekord kah nii palju kui vähegi võimalik. Hakkate seegi kord uurimist juhtima. Käige teie kohe selle Laura juurest läbi, no midagi peab see plika ju ikka teadma. Martin, sina töötad koos Mariaga – teie võiks alustada sellest tüübist, kelle juurde poiss pidi väidetavalt ratast minema parandama.”

Rebecca naasis koosolekuruumist vastuoluliste tunnetega. Ühest küljest tundis ta heameelt, et saab jälle aktiivselt millegagi tegelema hakata ning seetõttu jääb vähem aega sunnitud suhtlemiseks emaga. Teisalt teadis ta nüüdseks juba hästi, kuivõrd kurnav on olla uurimise eesotsas, eriti kui tegemist on tõsise juhtumiga. Margareth Kivilaane lugu uurides oli ta lõpuks olnud suisa kokku kukkumas, polnud aega süüa ega magada ega õieti mahagi istuda. Kolmandaks aga kartis ta kohutavalt seda, mis võis juhtunud olla, kuhu see uurimine võib neid viia. Kogu see Kivilaane lugu osutus sedavõrd jälgiks ja emotsionaalselt rängaks hoobiks, et Rebecca ei olnud kindel, kas ta teist samalaadset enam välja suudaks kannatada. Ometi tuli tal valmis olla kõigeks, kui ta tahtis politseitööga jätkata. Ja seda Rebecca vaatamata kõigele ikkagi tahtis. Ta armastas oma tööd ja armastas Andersit, keda nägemata poleks ta osanud oma elu enam ette kujutadagi.

Rebecca lootis kõigest südamest, et poiss leitakse üles kiiresti ning elusalt ja tervelt.